Otsing

Eesti ulme on sügavas kriisis, kirjastamine seda enam. Või pole see siiski nii? On ju viimasel viiel aastal ilmunud üsna palju raamatuid, mis pole otseselt ilukirjandus, kuid mida sobib lugeda saateks menukatele ulmeteostele. Kahjuks näib Eestis vaid kolm ulmekirjanikku sedavõrd menukad olevat, et kirjastused riskivad nende endi teostele saatekirjandust välja anda. Nimed ilmselt kedagi ei üllata: J. R. R. Tolkien, J. K. Rowling ja Terry Pratchett. Alustaks J. K. Rowlingist, kelle ilukirjanduslik looming sai siinmail esimesena mitteilukirjanduslikud saateköited. Ma ei hakka siin rääkima autori

Skarabeuse kodulehele (http://koti.welho.com/lnikkare/skarabeus/) on välja pandud Skarabeuse viktoriini küsimused ja samuti uue raamatu "APHRA" tutvustus koos ülevaatega selles esindatud valiku kujundamisest. Jääme ootama uut tuumakat antoloogiat!

Käesolevas lühikeses sõnavõtus tahaksin osundada Leo Kaagjärve kuldaväärt artiklile 1998. aasta 18. septembri "Sirbist" (http://www.sirp.ee/Arhiiv/18.09.98/Kirjand/kirjand1-3.html). Nimelt on vaikselt hakkama saadud keelemõrvaga jutumärkide kallal. Minu ajal õpetati emakeelt veel niimoodi, et sellest moodustus loogiline süsteem, millest oli kerge üldistusi teha. Üks selline üldistus oli, et kõik suurtähega algavad nimetused, millega tähistatakse inimese loodut, olgu tegu siis laevade või ajalehtedega, kirjutatakse jutumärkides. Erandina võib ilmselt vaadelda tänavate, majade ja muude kohtade

?ja seesinane kõrge Komisjon on niisiis kokku kutustud ja tulnud, täies koosseisus, täielike volitustega ning seega täielikult valmis kõnealust asja arutama? ?konstitutsiooniliste printsiipide kalju, millele toetub kogu meie tsivilisatsioon? ?ja nii edasi ja nii edasi, kurat küll, kaua ometi võib? Õõnes sõnad kõlasid marmorsaali tühjadest nurkadest vastu ning Ian Dolmani mõtted loksusid nendega ühes rütmis laisalt kaasa. Eesistuja köhatas hääle puhtaks. ?Mida tähendab lend sellele kaugele tähele hea sõbra Dolmani jaoks?? Professor Epstein kohendas tunnistajapuldis prille. ?Auväärt sõber

1. Perp sisenes orbiidile. Ta tohutut musta põrnikat meenutav läikiv keha sõudis aeglaselt läbi tehiskaaslaste sidevööndi, kutsungitele õrnade punaste sähvatustega vastates. Nooljad abilaevad pöördusid ja haakusid lennul ta külge, kui ta nende poole pööras oma ruumisügavustes karastatud dokikülje. Üks pikk reis oli lõpule jõudnud. Kindral seisi ekraani ees, pikas mustas univormis mees kuldkollases valgusvihus. Ta libistas uurivalt pilgu üle Perpe mustendavate külgede, kui need laservalguses sätendama lõid. Mööda libises mustav dokkiderida, rivi sulanud ning väändunud metallist sidesildadest

Stalkeri auhinna väljaandmine on ilmselt nii Eesti Ulmeühingu kõige kaalukam ettevõte kui ka üks olulisemaid sündmusi kirjandushuvilise ulmefändomi jaoks. Stalkeri auhinnaga pärjatud selgitatakse välja lugejaküsitlusel, millel lugejad reastavad igas varemmääratud kategoorias viis paremat teost. Võib loobuda seisukoha võtmisest mõnes kategoorias, kuid kui seda juba tehakse, on viie teose äramärkimine kohustuslik. Minu ettepanek on lisada kaks uut kategooriat, vahest mitte Stalkeri nime all, kuid sama ideoloogiat kasutades. Need puutuvad küll vähem ilukirjandusse kui sellisesse, on aga olulised

Lastel oli palju müüte, mis olid tekkinud pärast seda, kui täiskasvanud aidsi surid, kuid vaid üks neist oli seotud jõuludega. Müüdi järgi võis ainult jõululaupäeval pääseda paremasse maailma. Küsimuses, milline see parem maailm on, läksid laste arvamused lahku. Pisikesed uskusid, et seal on kõik täiskasvanud, ka nende vanemad, jälle elus. Natuke vanemad arvasid, et seal elab täiskasvanud inimesi ja et sinna pääsedes on „kõik asjad nii kui enne“. Müüdi kõige täiuslikuma versiooni järgi oli tegemist paralleelmaailmaga, kus mingi haiguse tõttu surid just lapsed, ja et mõlemad maailmad peavad

?Haah!? karjus jõulumemm jõuluvanale valjult hingeldades väga lähedalt näkku ja ajas oma niigi punnis silmi agooniahoos veelgi enam ette. ?Haah! Lase lumehelbeke minusse! Lase! Lase!? ?Huvitav, mis talle, raisale, küll nii suurt mõnu pakub,? mõtles jõuluvana. Tema pidi jälkusest pea oksele hakkama, hoidis kurgus pakitsevat klimbistikku üksnes üleloomuliku jõuga neelus, kuid vanamoor väänatas jätkuvalt mõnust! Rõve! Jõulumees tõukas memme äkitselt eemale, taganes paar sammu ja nõjatus roidunult vastu kärjeõnaruse siseseina. Memm röötsatas vaikselt ning libises samal ajal jahukotina mööda