Otsing

2002. aasta 17. septembri pärastlõunal märkas isikupäratut nime HPL-23 kandva Rootsi uurimislaeva geofüüsik Knut Fornlämning ülimadalsagedus-skannerit juhtiva rüperaali kuvaril midagi, mis sundis mehe end igaks juhuks näpistama. Knut oli unine ja halvasti puhanud; õhtul oli tal tekkinud kinnismõte minna üksi Langhammarile pildistama rauke, Fåröle ainuomaseid iidseid, kummastava kujuga kaljumoodustisi. Rünkade võõrikust võlust lummatuna ajataju kaotanud, naasis ta hilja ja takerdus tagasiteel raevukasse sügistormi, mis sünoptikutega täiesti kooskõlastamata ülbuses oli otsustanud proovida saart

See seiklus oli nõme. Kas just lõpmatuseni, on maitse küsimus, sest ma suudaksin kahe klaasi viina vahele rääkida palju faking nõmedaid jutte omaenesegi kogemustest, kuid vähemasti mastaabiga lõi see seiklus kõik muu kahtlemata üle. Ma oleksin pidanud kohe aimama, et midagi on perses. Oleksin pidanud seda taipama hetkel, kui mu pilk seda värdjapunti haaras. Oleksin pidanud oma sisetunnet kuulama, otsa ringi keerama ja sealt lagendikult nahui tõmbama. Kuid, nagu elus ikka, on meie enesealalhoiuinstinkt tihti asiste asjade alla mattunud ja togib sind vaid loiult. Olen kuulnud, et kui ükskõik kui

Esimene peatükk, milles meie kangelane olukorra sunnil ettekavatsetust pisut varem oma tegeliku olemuse paljastab ning milles muuseas ka paari elulise näitega selgeks tehakse, kui ohtlik võib olla üleolev suhtumine ligimesse. Päike oli esialgse purpurpunase värvuse taas kord tunduvalt eredama kollase vastu vahetanud ja kerkis silmapiiri kohal jõudsalt ülespoole. Miljardid kastepiisad, mida ta veel lendu polnud suutnud lüüa, sädelesid rohukõrtel kõigis vikerkaarevärvides. Pikkamööda orgudesse valguv, tihedalt maadligi hoidev hommikune udu ja kõrgel helesinises, ainsagi pilvetupsuta taevas

Vaatasin kella. Aastavahetuseni oli jäänud pisut vähem kui kümme minutit. Koukisin kilekotist välja shampanjapudeli ning asusin korki ümbritsevat fooliumi harutama. ”Nonii, Jüri!," ütlesin rooli taga istuvale sõbrale, kes lösutas, hõlmad laiali, sõidusooja dzhiibi juhiistmel. ”Kohe teeme väikese paugu ning võtame Reinuga sinu sünnipäeva ja selle ilusa ümmarguse aasta, aasta 2000 terviseks…” Jüri, kes oli lisaks kõigele muule ka tänane sünnipäevalaps, naeratas ujedalt ning vaatas mõne hetke tähelepanelikult pealt, kui ma pudeli korki sulgevat traati lahti keerasin. ”Ära sa kurat mu uues

Kolm litsi jõudsid kohale, kuid mitte üksi. Nendega koos ronis autost välja noormees, kes nägi välja nagu sutenöör ja see ta oligi. Pärast selgus, et tema nimi oli Nikita. ÌTänan väga, me ei vaja sind rohkem,ì ütlesin. Nikita vaatas ümberringi. See oli kunagine heinamaa, mis hakkas täis kasvama. See ei olnud normaalne. Ta naeratas laialt ja ütles, et ei lähe kusagile, enne kui ta pole aru saanud, mis värk siin toimuma hakkab. Oli kevad, aprillikuu, ja ehkki väljas olid plusskraadid, ei saanud niisuguses kohas mingisugust grupiseksi korraldada. Nojah, see polnud tõesti tavaline värk. Me ei

Tõlkinud Silver Sära Ehkki iga sõna sellest loost on tõsi, ei oota ma, et inimesed seda usuksid. Tänapäeval nõutakse enne uskumist „ratsionaalset seletust”. Las ma annan kohe alguses „ratsionaalse seletuse”, mis on leidnud kõige rohkem poolehoidu nende hulgas, kes on mu elu traagilisima loo ära kuulanud. Arvatakse, et me - tema ja mina - kogesime tol 31. oktoobril meelepetet ja et see eeldus asetab kogu toimunu rahuldavale ning usutavale alusele. Kui lugeja on mu loo ära kuulanud, võib ta ise otsustada, kui suures osas ja mis mõttes on see seletus „ratsionaalne”. Sündmustes oli kolm osalist

Allpool avaldatakse üks peatükk Kristjan Sandri peatselt ilmuvast romaanist "Kolmteist talvist hetke", mis sai viimasel romaanivõistlusel 5. koha. Teose toimetab lugejani kirjastus "Varrak". Esimene hetk “Noh, lõpeta värisemine,” ütles onu Roma ja patsutas talle õlale. Nad istusid hämaras vagunelamus väikese raudahju ees, temperatuur õues langes (nagu ikka enne nende tulekut, seletas vuntsidega ataman) ja teekann kahises. “Küll sa tagasi saad. Küsi Lauri käest, mitu korda ta siin käinud on, kui mind ei usu.” Mustaverd mees vahtis süngelt tulle ja hõõrus käsi. “Ma ei loenda kordi, sa tead väga

1. greif (11). Veel pakuti basilisk. 1 ei vastanud. 2. sündimine ja suremine. Jürka soolovastus. Veel pakuti seks (4), magamine (3), roojamine (2), söömine (2), alkoholi tarbimine, joomine, müütide levitamine, seente söömine ja valetamine. 3 ei vastanud. 3. John Wyndham “Trifiidide päev” (6). Veel pakuti Douglas Adams “Pöidlaküüdi reisijuht galakrikas” (4), Robert Silverberg “Meid ootab pimedus” ja Rip van Winkle. 1 ei vastanud. 4. d) munavalge ja kollase külmutatud segu (7). Veel pakuti a) kuumutatud veinis sulatatud juust (5) ja c) kalatarretis. 5. “Asum” (5). Veel pakuti “Igaviku lõpp” (2)