Vana-aasta õhtul vestlesin meeldivas õhkkonnas ühe vana sõbraga, kes avaldas arvamust, et Siim Veskimees ei jäta mingit erilist jälge Eesti kirjandusse. Oma mõningaseks üllatuseks pidin temaga täiel määral nõustuma.
Ometi on Veskimees ilmselt 21. sajandi alguse kontekstis Eestis oluline ulmeautor. Siit tekib paratamatult küsimus, kes Eesti ulmeautoritest siis üleüldse on võimeline Eesti kirjandusse püsivamat jälge jätma? Vaieldamatult kõige suurema produktsiooniga ning tuntuim ulmekirjanik Hargla on kirjutanud mitu väga head asja, kuid ka tema puhul on raske ette kujutada, et 60-70 aasta pärast teda kui kirjanikku laiemalt mäletataks ja teataks. Kogu oma lugupidamise juures Hargla vastu kardan, et Sass Henno on oma esiromaaniga saavutanud hoobilt suurema austajate ringi ja tuntuse, kui Hargla seitsme aasta jooksul. Karm, kuid mõtlemapanev tõde.
Juhan Habicht tõdes oma ettekandes "Paabeli raamatukogu" seminaril, et eesti kirjandus tervikuna on amatöörkirjandus, kuna ühe professionaalse kirjaniku ülalpidamiseks läheb vaja umbes 800 000 - 1 000 000 inimest. Ning ilmselt ei vaja erilist tõestamist väide, et eesti ulmekirjandus on nagu subkultuur subkultuuris - see tähendab, kohe eriti amatöörlik. Kõik eesti ulmekirjanikud peavad ameteid, mis on kirjandusest ja reeglina humanitaariast üldse kohe väga kaugel (reeglit kinnitab teoloog Friedenthal). Seetõttu laieneb minu meelest kõik, mida Juhan Habicht oma ettekandes ütles, ulmekirjandusele lausa võimendatult.
Rääkides ulmezhanri kohast eesti kirjandusmaastikul, tuleb vististi tõdeda, et ulmekirjandus on vähetuntud ääremaa ning jääb vähetuntud ääremaaks seni, kuni meil ei ole ulmeromaani, mis jääks kestma nagu Tukla, Tammsaare, Lutsu, Ristikivi või Valtoni teosed on jäänud. Või vähemalt nii, nagu Juhan Jaik on jäänud. Tuues paralleeli ühest teisest subkultuurist - on eesti male suur õnn, et kunagi oli meil suurmeister Keres. Vaevalt et käesoleva sajandi jooksul uut Kerese-mõõtu tähte tekib, kuid Kerese vari ulatub julgelt ka järgmisse sajandisse. Ulmezhanris pole kedagi, keda esmajärgulise kirjanikuna üldiselt tunnustataks ka meie omal maal, rääkimata rahvusvahelisest mõõtmest.
Nii et lootusrikast uut aastat!