Uhke rongkäik sammus väärikalt mööda aegade jooksul kivikõvaks tambitud teerada mäekülge mööda üles. Madalad kloostrimüürid, mille väravatest oli rongkäik alguse saanud olid ikka veel näha, kuigi väravate sulgumise tuhmist mütsatusest saadik oli päike ennast juba ümber Hatta-Oh tipu keeranud.
Allpool, kus rada oli laiem ja raja kõrval võis kohata varaseid kitsekarjuseid või ula peal käinud armastajapaare, oli Kõigeõhulisem astunud aeglasemalt ja iga psalmisilbi erilise rõhuga välja öelnud. Tema sammud olid olnud kerged ning eemalt vaadates võis jääda mulje nagu kõnniks kloostriülem õrnalt rajatolmu keerutava tuuleõhu peal. Kloostrikasvandikud tema selja taga olid sammunud kombekalt vaikides neljakaupa kõrvuti ridades, pead langetatud ning silmad alandlikult teetolmus. Ainult hetkeks vilksatavad muiged siin või seal olid andnud tunnistust mitte just väga jumalakartlikest mõtetest, mida hoolikalt ridade ees ja taga kõndivate pühade isade valvsate pilkude eest varjata püüti.
Aga nüüd olid viimasedki karjusehütid jäänud kaugele selja taha ning pühalikku vaikust kippus asendama raskest tõusust tingitud ähkimine ja hingeldamine. Teerada tiirutas laugemaid tõusukohti otsides siia ja sinnapoole, kuid sellest hoolimata tuli kohati ronida mööda kivisse raiutud astmeid ja toetada auväärsemaid (ning sellevõrra põduramaid) kloostrielanikke küünarnukist. Nii mõneski kohas polnud enam võimalik kõrvuti ühte jalga astuda ning seetõttu venis algne kolonn hõredaks hanereaks. Ka pühad isad leppisid faktiga, et neil polnud võimalik enam kõiki jüngreid korraga silmas pidada. Vaiksele sosistamisele vaadati läbi sõrmede ning kurjade pilkudega piitsutati ainult rivi kõige viimaseid, kes kippusid teistest liiga palju maha jääma.
Kõigeõhulisem ei paistnud selja taga toimuva vastu huvi tundvat. Sammusid saatev psalmilugemine jäi vaiksemaks - nagunii poleks taganttulijad tema sõnu enam eristanud - kuid muutus sedavõrra pühalikumaks. Jumala poole ei ole vaja karjuda, oli ta kord ühel palvusel öelnud. Kui su sõnad on väärt kuulmist, siis neid ka kuuldakse. Ja kindlasti kuulis Jumal Kõigeõhulisema palveid nagu kuulsid neid ka kolm kloostriülema selja taga kõndivat noormeest.
Kõik kloostrielanikud kandsid tagasihoidlike musti rüüsid ja tillukesi musti mütse. Välja arvatud pühad isad, kelle mütsikesed olid tagasihoidlikult hõbedased. Aga kui teiste jüngrite rüüd olid olid koredad ja takused, siis väljavalitute kolmik oli riietatud nii pidulikult, kui kloostri ranged rõivareeglid seda lubasid. Kõige peenemast kitsevillast kootud kangast öömustad rüüd olid lõigatud täpselt mõõdu järgi ning rõhutasid noormeeste aristokraatlike kehajooni. Jalas olid neil pehmest tallenahast saapad ja mütsidel ilutses peene hõbelõngaga tikitud õhusümbol. Ning erinevalt oma kaaslastest polnud Kõigeõhulisema järel kõndijad veel kordagi lasknud oma meelt eksitada ning kordasid sõnatult kaasa kõik pühad silbid, millega oli õnnistatud tee Jumala palge ette.
“... all oto homas hatta ori kam...” (olgu õnnistatud õhk su lävel)
Hattab lompas oma tavapärasel kohal kloostrikasvandike saba lõpus ning püüdis mitte maha jääda, et vältida isa Aroni tähelepanu alla sattumist. Loomulikult ei oleks isa Aron hakanud püha tseremooniat temasuguse vääritu jüngri korralekutsumisega rüvetama, kuid isa Aronil oli tuhandeid meetodeid, kuidas siin või seal silma jäänud jüngritele kloostrimüüride vahel oma tähelepanu avaldada. Hattab arvas ennast teadvat suuremat osa neist meetoditest ja ükski nendest polnud selline, mida oleks soovinud teist korda läbi katsetada.
Kõigeõhulisem ja väljavalitud olid eespool juba peatunud ning mediteerisid vaikselt oodates pikaksveninud rongkäigu koondumist. Hattab püüdis teha paar meeleheitlikult kiiret sammu, et mitte kõige viimaseks jääda, kuid suutis hoopis lahtise ümmarguse kivi otsa koperdada, mis jala all veerema hakkas ning poisi kidura mägirohu keskele kõhuli kukutas. Pühad isad ei pannud sellist jumalateotust loomulikult tähelegi, kuid nooremate kloostrikasvandike seast kostus nii mõnigi reetlik naeruturtsatus. Üleni punasena kiirustas Hattab rivis oma kohale ja püüdis meeleheitlikult teha nägu, et ka tema puhastab oma mõtteid enne Jumala ette astumist. Ta oli kindel, et tema meditatsioon on sama võlts, kui pühade isade tähelepanematus tema suhtes, kuid sellest hoolimata sulges ta oma silmad ja püüdis tabada Kõigeõhulisema häälekõla.
Kohas, kus nad seisid, tegi kitsukene mägirada viimase käänaku ning pööras tillukesele lagendikule, kus Hatta-oh ja Hatta-hari mäenõlvad omavahel kokku said. Rada ja raja kõrval olev tasasem mäekülg olid kaetud madala mägirohuga, mis surus oma pikad ja armutud juureniidid sügavale mäe kaljuse rinna sisse, hoides kinni nii ennast, kui ka oma õhukest, kuid kallihinnalist mullakihti. Mägirohu omandiks olevat mulda ei saanud kätte ei kevadeti lõõtsuvad tuuled ega sügiseti ladistav vihm. Aga kõigest paari sammu kaugusel tõusis Hatta-oh oma järskude kaljuste seintega taeva poole ning täpselt sama tegi tema kaksikvend teisel pool. Mõlemad mäetipud ise olid inimesele ligipäästmatud. Uljaspea, kes oleks proovinud mööda raja kõrval kõrguvat kaljuseina üles ronida, oleks pidanud omama sisaliku varbaid ja mao painduvust. Ning kindlasti ka kuhjaga ketserlikku ülbust, et hiilida Jumala väravavahtide juurde nagu varas, ilma enda väärikust ja väärsust tõestamata. Kuid see oli alles värav.
Kõigeõhulisem alustas oma viimast psalmi. Ta hääl oli sama vaikne, kui enne, kuid tipupalve sõnad tekitasid otsekui iseenesest nõidusliku vaikuse enda ümber. Sellest palvest sai nähtamatu nöör, millest kõik rongkäigus olijad oma mõtetega kinni haarasid ning mille juhtimisel astuti viimased sammud mägisadula lagendikule.
“...egre hom pade alla Hatta-om”. (kergelt astun palge ette Sul)
Ikka veel silmad kinni, langetas Hattab pea ning tegi viimase sõna juures pöidlaotsaga näo ees pühendumusringi. Ta teadis, et ka kõik teised tegid täpselt samal hetkel täpselt sedasama. Ja täpselt samamoodi üheaegselt, viimase psalmi viimase sõna kaja mägedes veel hõljumas, avasid kõik oma silmad.
Kõigi mäkkeronijate hinge kõige sügavamatest soppidest üheaegselt ja täiuslikus unisoonis taeva poole tõusnud vaikne vaimustuseohe oli kõige suurem austus, mida sai Jumalate Kojale avaldada. Oma keskpäevasesse haripunkti jõudnud päike sätendas ja kiiskas valgetel mäetipudel, mis sööstsid oma täiuslikus korrapäratuses kõrgele taevase õhu poole. Näis nagu oleks rahulik ja igavesti tasakaalukas maapind järsku tunnetanud Jumalikku kutset ning, unustades kogu oma meelerahu, tormanud tervitama kõige kõrgemat ja kõige ülevamat. Maa ja õhu ühinemine lõi kodu tuulele, kes ei väsinud keerutamast mäetippude ümber. Tema liikumine oli üleannetu ja ettenägematu - nii mõnigi kord võis õhk mõnes mäekurus terve päeva liikumatult seista, et siis silmapilgu jooksul muutuda raevukalt ulguvaks mägiorkaaniks. Ja kusagil seal kaugel sosistasid tuhanded kajad kõiki neid palvesõnu, mida Jumalale oli loetud.
Kõigeõhulisem oli seisatanud täpselt mõõdetud hetke, et lasta jüngritel oma hinges ja mõtetes Jumala Kojale spontaanset austust avaldada. Nüüd hakkas ta vaikselt mööda rada edasi astuma. Rada, olles lõpetanud mööda mäekülge ülesronimise, lõpetas ka keerutamise ning suundus nüüd otsejoones mööda mägisadulat lagendiku teises ääres seisva Lävepaku poole. Mägirohi oli vallutanud terve lagendiku, kuid lävepakk oli jäänud rohust puutumata. Lagendiku lõpus, otse platoo serva peal, tungis mägede kivine ihu õhukese murukamara alt välja ning moodustas täiuslikult sileda astme, mis lausa kutsus, et tema peale astutaks. Kõikides palvetes ja psalmides, mida kloostris ööl ja päeval loeti, nimetati seda kivi Alam-Da-Oh, ehk Ainsa Puudutuse Kivi. Kõikide Jumala juurde pürgijate jaoks oli see viimane kontakt maise maailmaga.
Paarkümmend sammu enne Lävepakku peatas Kõigeõhulisem vaevumärgatava estiga protsessiooni oma selja taga. Väljavalitute kolmik jäi kõrvuti raja peale seisma, ülejäänud kloostrikasvandikud hajutati pühade isade oskusliku juhtimise all poolkaares ümber lävepaku. Sarnase paigutusega toimusid kõik hommikused ja õhtused palvused, seega leidis igaüks kiiresti ja vaikselt oma õige koha. Vastavalt staaile ja/või teenetele kloostri ees.
Kõigeõhulisem ei lasknud ennast selja taga toimuvast sagimisest häirida. Ta tõstis kokkupandud käed huulte juurde ja astus aeglaselt viimased sammud Lävepakuni. Vahetult enne Lävepakku kloostriülem peatus ning kuulatas selja taga tekkinud vaikust. Seejärel laskus ta põlvedele ning terve kloosterkond tegi tema selja taga sedasama.
“... katar ken omar hatta al...” (õnnista me viimast astumist)
Püsti tõusmata tegi Kõigeõhulisem kolm kiiret põlvilkõnni sammu ning võttis sisse oma tavapärase koha Lävepaku kõrval. Lagendikule laskunud vaikuses oli kuulda mägede vaikset sosinat ning rohuliblede kahinat kerges tuules. Iga kloostrikasvandik oli jäetud üksi oma mõtete ja oma raskusega - rada Lävepakule oli avatud.
* * *
Hattabi saabumine kloostrisse oli kõike muud kui pidulik. Tegelikult polnud see üldse tema saabumine.
Uhke kinnastatud käsi tagus nõudlikult kloostriväravale. Kindlasti oli keegi värava taga seda koputamist kannatamatult oodanud, sest värav avati praktiliselt silmapilkselt ning saabunud seltskond lasti viivitamatult sisse. Paar värava taga oodanud jüngrit haarasid ratsude valjastest ning, lasknud tulijatel hobuste seljast maha ronida, viisid loomad kaevu juurde, kus tillukesse künasse oli värskelt sikutatud mitu ämbritäit puhast vett. Teised jüngrid jätkasid pealtnäha rahulikult oma tagasihoidlikke toiminguid, kuid sättisid ennast nii või naapidisesse asendisse, et kloostriõues toimuv korralikult näha oleks.
Kõigeõhulisem oli teist päeva sügavas meditatsioonis, seega kloostri poolt tervitas tulijaid ametlikult isa Gregor. Nagu isa Aron, oli ka isa Gregor kloostri üks kõige väärikamaid isasid. Ta oli ka üks vanemaid kloostrisolijaid, kui Kõigeõhulisem ja isa Matteus välja arvata. Räägiti, et tema oli olnud üks esimesi jüngreid, kes ise kloostrisse tuli, kui see uuel ajal uuesti avati. Ja kindlasti oli ta kõige pühendunum kloostrielanik, kellel oli ainsana au asendada Kõigeõhulisemat nii palveteenistustel, kui ka muudes kloostri elu puudutavates küsimustes.
Ja lauskmaa rahvas käis kloostris nii harva, et nende jaoks oli iga hõbekarva mütsikest kandev püha isa ühevõrra auväärne.
“Need on minu pojad!” viipas maaisand käega kahe kõhna noormehe poole. “Mitteametlikult. Ametlikult on mul järeltulija ja pärija, kes astub minu asemele, kui meie jumal mind ükskord enda juurde soovib.”
“Jumal on meile alati helde!” noogutas isa Gregor.
“Samas on ikka nendes ihu minu ihust ja ma ei taha jätta neid siia ilma päris omapead. Omal ajal andsin ma nende emadele tõotuse...”
Isa Gregor kuulas hoolikalt, kuid peenarde ääres kõpitsejad lasid edasise jutu kõrvust mööda. Vähemalt kord aastas jutustati seda lugu väheste variatsioonidega üha uuesti ja uuesti. Vaheldusid ainult maaisandad. Kloostrisse astumine andis paljudele delikaatsetele probleemidele elegantse ja üdini delikaatse lahenduse. Järeltulijate eest oli hoolitsetud, armukestele antud lubadused välja lunastatud ja mis eriti oluline - ei mingeid pärandivaidlusi hämaras tulevikus.
“... ja loomulikult palun ma luba pisut vähendada enda ja oma poegade koormat ning annetada Jumalale osa oma maisest kandamist,” lõpetas maaisand.
“Jumal on helde nii andes, kui võttes!” kummardas isa Gregor ja andis ühele jüngrile märku kotike hõbemüntidega taharuumidesse toimetada. Kummarduse jäikusest võis kogenud silm välja lugeda, et isa Gregori meelest oleks Jumal nii andes, kui võttes raudselt heldem olnud.
“Sedant siis, et ... teenige väärikalt!” sõnas maaisand oma vallaspoegadele ja ronis talle tagasi toodud ratsu selga. Tõmmanud järsu rapsuga ratsmed pingule, juhtis ta hobuse tagasi kloostrivärava poole. Poegi kandnud hobuste selga hüppasid kaks seni jala käinud kaaskondlast ning maaisand oli valmis lahkuma. Alles nüüd langes isa Gregori pilk häbelikult maad põrnitsevale Hattabile, kes oli siiani ennast meeste selja taha peitnud. Tavalistes oludes poleks Hattab seda pilku väärinud, kuid isa Gregorile tundus kummaline, et Hattab ei kiirustanud maaisanda järel väravast väljuma.
“...glõnks...” püüdis Hattab midagi öelda.
“Lugupeetav, kas see noormees on samuti teie kaaskondlane?” küsis isa Gregor viisakalt maaisandalt, kes ootas, et värav tema ees avataks.
“Kesse? Tema või? Mina arvasin, et ta on üks teie omadest, kes meie sabas kloostri poole vantsis. Pole teda varem näinud.” Maaisand mõõtis ootamatult tähelepanu keskpunkti sattunud Hattabi samuti pealaest jalatallani üle. “Aga järsku tuli temal ka tahtmine Jumalat teenida?”
Maaisandale tundus see mõte kole naljakas ja ta purskas selle peale valju häälega naerma. Tema kaaskond naeris viisakalt kaasa ning paar jüngrit lubasid endale samuti salamahti peidetud naeratuse. Isa Gregori nägu jäi liikumatuks.
“Igal juhul on ta praegu teie oma - tehke temaga mis tahate,” lõpetas Maaisand lõbusalt ning ratsutas välja väravast, kloostrist ja Hattabi elust. Poiss polnud ikka veel suutnud midagi mõistlikku kuuldavale tuua, kuid oli talle suunatud pilkude raskuse all põlvili vajunud ning isegi pea kloostriõue tolmu sisse kummardanud.
Isa Gregori rahuliku näo taga liikunud mõttekeerised jäidki igaveseks ajaks igavesti kõigile saladuseks. Hattabile hinnangu andmiseks oli piisanud ühestainsast pilgust ning järgmisena pöördus kõrgeauline isa juba hõbedakoti varjule toimetamiselt naasnud jüngri poole. “Ole hea ja juhata meie uued jüngrid oma asemete juurde. Ja leia sellele seal ka mingi koht.”
* * *
Kolm väljavalitut mediteerisid põlvistmes Lävepaku poole viival rajal. Nende silmad olid suletud ning huuled vormisid sõnu, mida teised ei kuulnud ega pidanudki kuulma. Igaüks pidi oma koormat ise kandma ning sellest ka ise vabanema. Jüngrid elasid ja töötasid kloostris aastaid, vahel ka aastakümneid, enne kui nende meeled muutusid mediteerides piisavalt erkudeks, et maise maailma mürade hulgast jumalikku sosinat kuulda. Seda sosinat pidi kõigepealt kuulma ja seejärel ka mõistma. Ja päris igaühega ei võtnud Jumal üldse vaevaks rääkida.
Hattab põlvitas oma harjunud kohal poolkaare päris otsas. Tema vasakul käel niheles värske jünger, kelle jaoks oli see esimene palverännak Lävepaku juurde. Paremal käel polnud midagi. Vaevalt sammujagu Hattabist eemal lõppes lagendik ning ühes sellega ka maine maailm. Hattab polnud kunagi söandanud üle serva piiluda, kuid kloostris räägitu põhjal pidi seal olema põhjatu sügavik. Jumalat tervitama tõtanud mäetipud olid ülestõusmise rutus maapinna lõhki rebinud ning jätnud enda asemele püstloodis seintega kuristiku. See kõik oli toimunud ammu enne inimeste sündi ning seetõttu ei saanud mägesid süüdistada, et nende tormakuse tulemusena olid nüüd inimlapsed Jumalast ära lõigatud.
Vasakpoolne väljavalitu tegi silmad lahti ja lukustas pilgu Lävepakule. Jumal oli rääkinud ning tema sõnad olid saanud kuuldavaks. Koguan, nii oli väljavalitu nimi, vibutas ennast nõtkelt oma põlvistest püsti ning tegi koha peal proovihüppe üles. Ta oli pärit tatade hõimust, kes rändasid mööda lauskmaad külast külasse, musitseerisid kummalistel pillidel ning näitasid oma uskumatut kehavalitsemise oskust. Paljud neist suutsid kõrgele üles hüpata ning igavikulise silmapilgu jagu lihtsalt õhus hõljuda enne, kui kassiliku osavusega uuesti maandusid. Ka nüüd tundus poolkaares palvetajatele, et noormees jäi silmapilgu võrra kauemaks maapinna kohale, kui tavainimese koorem seda võimaldanud oleks. Koguani silmist oli näha, et ta tunnetas oma erakordsust ning ülimat võimekust, mis tegi temast kõigi aegade kõige noorema Jumala poole pürgija. Tõuganud ennast uuesti jõuliselt maapinnast lahti, alustas Koguan oma pistrikulist sööstu Lävepakule.
Hattab mäletas hästi seda päeva, mil Koguan oli kloostrisse saabunud. See oli päikesepaisteline suvepäev paar kolm aastat tagasi ning Hattabile oli tehtud ülesandeks olla pealelõunaseks väravavahiks. Muul ajal oleks värava valvamine olnud lihtne ning mõnus ülesanne, kuid pärastlõunaks keeras päike ennast üle müüri ning küttis väravaesised kivid tulipalavaks. Hattab kükitas oimetuna värava kõrval ning püüdis tõrjuda pähe tikkuvat ketserlikku mõtet lipsata hetkeks kaevu juurde ja ennast hobuste jootmiskünasse kasta.
Värava taga kostsid vaiksed sammud. Hattab ajas ennast pisut tuikudes üles ja ootas koputust. Selle asemel kostis ootamatult kiire sammurabin ning hetk hiljem maandus kloostrivärava esistele kividele üle värava ja Hattabi pea hüpanud noormees.
“Sinu kergus on muljetavaldav?” ütles isa Matteus katkestades kloostrimüüri varjulises nurgas peetud mõtlushetke (kaaslase isa Matteuse isiklikust koormast pärit kõhukas pudel). “Aga selles pole piisavalt õhulisust?”
“Ja seda räägib kes?” küsis Koguan üllatunult libistades pilgu üle isa Matteuse rüü, mille alla oli jumalakartlikku ihu peidetud oluliselt rohkem kui ühe õhujüngri jaoks sobilik oleks.
“Alandlik ja vääritu koormakandja,” vastas isa Matteus. Tema jaoks oli vestlus ammendatud, sest kloostriruumidest kiirustas välja isa Aron, kes pidi jüngrikssoovijaga edasi tegelema. Aga Koguani jaoks oli tegemist sügavalt isikliku küsimusega, mis vajas rohkem vastuseid.
“Isa Õhuline,” pöördus poiss isa Matteuse poole ja lõi parema käe puusa. “Kas tänane õpetussõna on - tee minu sõnade, mitte minu tegude järgi?”
Hattabi nägu lõi lõkendama. Isa Matteus käitus küll veidi ...erandlikult..., kuid sellest hoolimata oli tegemist ikkagi püha isaga. Räägiti, et ta oli rännanud koos Kõigeõhulisemaga juba enne kloostri taasavamist. Talle oli pakutud mitu korda võimalust otseteed Jumala paremale käele asuda, kuid oma suures tagasihoidlikuses oli isa Matteus kõik need võimalused siiani tagasi lükanud. “Üksi on raske minna, ma ootan kaaslast,” oli olnud tema tavaline vastus. Sellega viitas ta Kõigeõhulisemale, kes oli oma isetuses samuti Jumala kutse korduvalt tagasi lükanud ning kulutas oma pühendumust jüngritele, et neid Jumala juurde juhtida.
“Mina ei õpeta,” vastas isa Matteus rohkem oma pudelile, kui ärritunud noormehele. “Minu ülesanne on ainult vaadata ja tähele panna. Kui sa soovid õpetust saada, siis anna oma koorem isa Aroni kätte ning pöördu Jumala poole. Meie võimuses on aidata Jumalal ennast sulle kuuldavaks teha. Aga Jumalaga rääkima pead sa ise. Ning ainult Jumal otsustab millal sa piisavalt õhuline oled.”
Isa Matteus jutu lõpetuseks võttis pudelist hoogsa punnsuutäie. Hoogsama kui tavaliselt, sest osa vedelikust ei jõudnud oma loomulikku teed pidi alla minna ning ajas isa Matteuse üsna maisel kombel läkastama. Koguan piidles köhivat isa põlgliku muigega ning pöördus siis rõhutatud kummardusega kloostritrepil seisva isa Aroni poole. Koguani koormaks oli kõlisev kotike, mis liikus tähelepandamatult isa Aroni ning seejärel vend Joakimi kätte, kes kadus sellega kloostri taharuumidesse. Koguan juhatati jüngrite magalasse ning Hattab kükitas uimasena edasi värava kõrval, mida tal ei olnudki vaja olnud avada.
“Poiss, kas sinu arvates oli too akrobaat õhuline?” küsis isa Matteus nii ootamatult, et Hattab ei saanud tükk aega aru, et pöörduti tema poole.
“Kindlasti õhulisem kui mina,” vastas Hattab alandlikult. “Kui Jumal temaga räägiks, siis võiks ta kasvõi kohe Lävepakule minna.”
“Just nimelt,” isa Matteus tegi nii pika pausi, et Hattab arvas vestluse juba lõppenuks. Kuid peale paari kolme lonksu jätkas püha isa oma alustatud mõtet. “Aga ta ei läinud Lävepakule. Tee mägedesse on lahti kõigile ning Lävepakule astumiseks ei ole vaja hüpata üle kloostrivärava. Seega oskus hüpata üle värava, mida meist kumbki nähtavasti ei suuda, on Jumala juurde mineku jaoks ebaoluline. Ning omal tajumatul moel peab ka meie uus Jünger seda taipama. Sest muidu arvaksin ma temast, et ta tuli siia osa saama mitte Jumalikust pöördumisest vaid maisest aplausist.”
Hattab ei osanud isa Matteuse mõtisklusele midagi tarka vastata, kuid selles polnud midagi imekspandavat. Püha isa mõtteavarus oli isegi tavalise jüngri jaoks hoomamatu. Rääkimata siis veel Hattabist, kelle taipamise pikkuse üle terves kloostris nalja heideti. Aga need sõnad kippusid talle alati meelde tulema kui Koguan hommikustel pakuharjutustel kõiki seniseid kauguse ja kõrguse rekordeid purustades heameelest õhetades spontaanseid kiiduavaldusi pidi kuulama.
Poolkaar ümber lävepaku lõi kahisema. Koguani jooksusammud olid ühtaegu tabamatult kiired ja majesteetlikult aeglased. Jüngrite silmad haarasid ahnelt ja aupaklikult Jumala juurde mineja rüüvoltidest kinni otsekui võiks ainuüksi vaatamise kaudu minekust osa saada. Vanemad olijad pomisesid automaatselt kohustusliku tugipalve oma väljavalitud vennale, kuid nii mõnelgi nooremal jäid need sõnad pooleldi väljaöelduna kurku kinni. Kõigeõhulisem ei liigutanud sõrmeotsagi, kuid kogu tema nägu tõmbus pingutusest tumedaks, kui ta oma vaimujõu kokku koondas ja enda kõrval olevale Lävepakule suunas. Tundus, et viimased sammud tegi Koguan mitte rajal, vaid juuksekarva võrra kõrgemal selle kohal, rohuliblesid ainult kõverdades, mitte muljudes. Siis tabas tema jalg Lävepakku. Ülima täpsusega, paremini kui üheski pakuharjutuses.
Kõigeõhulisema kogu pinge vallandus nähtamatu jõuvooluna. Hattab kuulis seda nagu eikusagilt tulevat ohet.
“....hommm...MM...”
Koguan lendas kergelt taevasse. Näis nagu oleks tema rüühõlmad tiibadeks muutunud ning neid lehvitav õrn tuulehoog toetanud vibalikku keha, mis on ennast maistest kammitsatest lahti rebinud. Kuivõrd Hattab mäletas, polnud nii kõrgele ja nii kaugele veel keegi lennanud. Enne Jumalikku otsust.
Koguan peatus korraks. Tundus nagu oleks aeg peatunud ja jätnud noormehe keha õhku ootama. Siis kostis kähe karjatus ja Koguan avas silmad, mis olid kombekohaselt vahetult enne Lävepakule astumist suletud.
Lävepaku taga olev tühjus polnud põhjatu. Mäekülg langes küll nagu noaga lõigatult pikalt ja sügavalt allapoole, kuid sellest hoolimata oli seal kusagil kaugel põhi. Lumiste mägede tippudest said alguse lugematud ojakesed, mis teel allapoole koondusid ning lõpuks metsikult mäsleva mägijõe moodustasid. Selles jões oli rohkem kive kui vett, kuid sellest hoolimata kees ja pulbitses seal all puhas raev. Mägiojad polnud andestanud, et neid Jumala kojast välja aeti. Nad küll alistusid oma needusele, kuid lõhkusid ja lammutasid teel allapoole kõike, mis neile ette jäi. Nad uuristasid mägede külgi ning kandsid kõik, mille kätte said mööda sügavat kanjonit lauskmaa poole tagasi. Ning kibeda rõõmuga kavatses vesi tervitada veel ühte Jumalast hüljatut, kes kõrgustest tagasilükatuna loomalikult röökides tema rüppe lendas.
Kuigi kanjoni põhi oli sügavamal, kui hääl kosta oleks jõudnud, võpatasid kõik kloostrielanikud täpselt ühel ajal.
Kõigeõhulisem kummardus surudes lauba rajalerohule ning õnnistas Lävepakku enda kõrval. Nemad kahekesi olid vaid astmed Jumala juurde. Ainult Jumal ise sai otsustada kelle ta vastu võttis ja kelle mitte. Hattab vaatas üllatunud ahastusega poolringis istuvaid kloostrielanikke ja püüdis järsku isa Matteuse pilgu. Isa Matteus muigas.
* * *
Kõigeõhulisema pomisetud palve andis märku uue meditatsiooni algusest. Raja peal olid põlvistes veel kaks väljavalitut, kes polnud ennast liigutanud ei Koguani tõusu ega languse ajal. Jumala jaoks ei ole olemas häid ega halbu päevi. Jumal on igaühe vastu halastamatult õiglane ning igaüks suhtleb Jumalaga ainult iseenda nimel.
Hattab neelatas ja püüdis Koguani pettusmuskarjet oma mõtetest ja mälestustest välja tõrjuda. “Õhulisus, see on ainult vahend, mitte eesmärk!” tuletas ta endale meelde ühel aastatetagusel palvusel Kõigeõhulisema poolt välja öeldud tõetera. “Edukas õhku tõusmine on ainult pool ülesannet. Mitte alla kukkumine on see teine pool.”
Oma jutu illustreerimiseks istus Kõigeõhulisem rätsepistesse kõrge tabureti otsa ning laskus vilunult sügavasse meditatsiooni. Ainult kerged põse ja kulmuliigutused andsid märku, et oma mõtetes vabaneb kloostriülem järk-järgult oma maisest koormast. Mõne hetke pärast astusid isa Aron ja isa Gregor aupaklikult Kõigeõhulisema juurde ja võtsid ettevaatlikult tabureti ära. Mitte midagi ei juhtunud. Kõigeõhulisem ei tõusnud ega langenud, ta jäi istuma täpselt samasse kohta tegemata välja tõsiasjast, et tema all oli kaks jalga tühja õhku.
Enamus jüngreid oli seda trikki juba näinud, kuid Hattabi jaoks oli see esimene kord näha tõelist koormamatust.
“Ilma koormata võib mitte langeda, kuid võib ka mitte tõusta,” jätkas Kõigeõhulisem suletud silmi õpetamist. “Mitte koorma puudumine, vaid koormast loobumine õpetab tõelist teed Jumala juurde! See, kes pole kunagi koormat kandnud, ei tea milline on koormast vabanemise kergus.”
Pühendunult kuulavast Hattabist käis läbi süüdlaslik võpatus. Kloostrisse astumise rituaali juurde kuulus Esimene Koormakergendus. See oli umbkaudu kümnendik jüngrikssoovija poolt elu jooksul kogutust, mis annetati kloostri ja tema püha eesmärgi tarbeks. Peaagu kõik jüngrid olid teinud oma Esimese Koormakergenduse ning paljud ka juba teise ja kolmanda. Ainult Hattab polnud suutnud isegi esimesega hakkama saada. Teda oli küll kloostisse vastu võetud, sest “igaühel peab olema võimalul Jumala poole teele asuda”, kuid sinna juurde käis lahutamatult sama üteluse teine pool “aga see tee on igaühel isemoodi pikk!”. Hoolimata kloostris viibitud aastatest tundis Hattab ennast alles oma tee alguses seisvat.
Hattab ei tundnud ennast mitte untsigi kergemana võrreldes kloostrisse astumise hetkega. Kui teised jüngrid muutusid aja jooksul kergemateks ning suutsid pakuharjutuses aina kõrgemale ja kaugemale lennelda, siis Hattab mütsatas alati maha ühele ja samale kohale. Õhk lihtsalt põlgas Hattabi ega tahtnud tema osaks saada. Ühel järjekordsel pakuharjutusel purskas ta oma mure Hassanile välja, kes oli noorem neist kahest maaisanda pojast, kelle sabas oli Hattab kloostriväravast sisse hiilinud.
“Ma ei saa kunagi õhuliseks. Mul pole koormat, mida maha panna ja ma ei oska seda teha!”
Hassan oli isa Aroni poolt määratud sellehommikuseks vanemjüngriks ning tema ülesandeks oli pidada korda ning jälgida pühendumust. Oma õiglase ja kohusetundliku loomusega võttis ta seda tegevust tõsisemalt kui teised vanemjüngrid ning oli selle eest pälvinud ka pühade isade lugupidava tähelepanu. Nii võttis ta ka Hattabi seest väljapursanud muret täiesti tõsiselt ning püüdis leida murele lahendust.
“Ma tean, et Jumal on Sulle vähe koormat kanda andnud,” ütles ta delikaatselt. “Aga kindlasti on tal oma suures helduses varuks mõni muu võimalus, kuidas koormast vabanemist harjutada.”
Hassani pilk langes kivimürakale, mida kasutati Lävepaku imiteerimiseks.
“Proovi see kivi üles tõsta ning hoia seda nii kaua kui suudad,” ütles ta ja sikutas Hattabi kättpidi kivi juurde. “Siis viska see sülest maha ja tunneta oma kergust.”
Hattab põrnitses pakku. See oli suur ja pahklik ning tundus täiesti ilmvõimatu, et seda oleks saanud üles tõsta. Aga kui see oli tema ainus võimalus, siis pidi seda proovima. Hattab tõmbas rüühõlmad veidi kõrgema ja kummardus paku kohale. Haaranud kätega kivi servade alt kinni, surus ta selja sirgu ning pressis täiest jõust jalalihastega. Üllatuseks talle endalegi, hakkas pakk vaikselt kerkima ning tal õnnestus ennast peaaegu sirgu ajada. Kivi süles.
“Hei, mis te teete! Minu kord on hüpata!” hõikas hüpperaja teisest otsast Koguan. “Pakule tuleb astuda, mitte selle alla pugeda.”
Hattab põrkas sammu tagasi ja lasi kivi lahti. Kostis tuhm müts ja nõrk kuiv praksatus. Siis läks terve maailm mustaks ning Hattab hakkas ohjeldamatult röökima. Tema parem labajalg oli väga kummalises asendis mahakukkunud kivi all ning näost valge Hassan kummardus kiiresti kivi Hattabi jala pealt ära pöörama.
“Jumalal on sinuga kindlasti väga erilised plaanid!” sosistas ta meeleheitlikult kisavale Hattabile. “See on sinu hüppejalg!”
Hassani üllatuseks ei pidanud pühad isad toimunut väga suureks õnnetuseks. “Jumal katsub meie väärikust iga kord isemoodi!” ütles isa Aron ning lubas Hassanil aidata Hattabi jalg puutükkide abil lahasesse panna. Aga kui Hassan oli toonud Hattabile sobiva pikkusega toika, mille otsas olev oksaharu sai riideräbalatesse mähitud, siis teatati Hattabile, et tema kohmakus ei täheda veel kloostritöödest vabastust. Siiski anti (üsna praktilistel kaalutlustel) järgmistel nädalatel Hattabile töid, mis ei nõudnud pikka kõndimist ega ühe koha peal seismist.
Murtud jalg küll paranes, kuid mitte täielikult. Muljuda saanud jalalaba tuikas hommikuti ja selle peale toetuda oli valus. Hattabil lubati küll kloostrisse edasi jääda, kuid pakuharjutustele teda rohkem ei saadetud ja meditatsiooni poolkaarel jäi tema koht rivi tipus muutumatuks hoolimata uute jüngrite lisandumisest igal aastal.
Hattab tunnetas oma Jumalast hüljatu saatust kõige tugevamalt just palverännakutel. Pikka teekonda mägedesse oli tema kõvera jalaga niigi raske ette võtta ning sama raske oli oma valutava päka peal põlvistes mediteerida. Pakule sööstvate õhuliste jüngrite nõtked liigutused ainult süvendasid tema alandust ning palverännakult naasmisel oskas alati keegi süütult õela naeratusega küsida, et “Kas täna ei olnudki sinu kord?”
Hassan tõusis. Kõigeõhulisema selja taga kõndides oli tema olnud keskmine ning teistest kahest pool sammu ees. Ka rajal mediteerides oli tema poole sääre pikkuse jagu Lävepakule lähemal olnud ja tema liikumatust poosist õhkus tabamatut väärikust. Hoolimata otsesest seotusest Hattabi jala ja lootused purustanud õnnetusega, tundis Hattab Hassani vastu aukartust ja lugupidamist. Kui Hassan oli määratud vanemjüngriks, siis valvas ta täiuslikult iga jüngri pühendumuse üle. Ta ei lubanud kunagi kellegil võrrelda oma õhulisust või muid saavutusi endast viletsamatega. Mis enamasti tähendas Hattabi.
Hassan ei hüpanud õhku ega alustanud uljast hoojooksu. Rahulikult ja väärikalt sammus ta Lävepaku poole ning laskus otse paku ees uuesti põlvili.
“Jumal on minuga rääkinud ja mind kutsunud,” ütles Hassan kõlava häälega. “Aga ta on andnud mulle ka valiku, millest ma olen valinud raskema. Ma ei lähe täna Jumala juurde. Ma võtan selle asemel endale ülesandeks jääda Jumala tööriistaks ning tema juurde pürgijate aitajaks siin maailmas. Kinnitagu Jumal minu valikut ning õnnistagu mind teie kõige õhulisemad mõtted.”
Oma vande lõpetanud puudutas Hassan laubaga Lävepakku. Sellega oli tema vanne kinnitatud ning tema jaoks oli tee Jumala juurde üle Lävepaku suletud. Sest öeldud oli, et Jumala juurde pürgija saab oma elus ainult ühe võimaluse Lävepakku puudutada. Hassan oli selle ära kasutanud.
Kõigeõhulisem oli Hassani vannet kuulanud kinnisilmi mediteerides. Nüüd avas ta oma silmad ja õnnistas noormeest lühikese palvega. Seejärel andis ta käega märku ning Hassan tegi neli kiiret põlvikõnni sammu ning seadis ennast sisse Kõigeõhulisema paremale käele poole sääre jagu rajast kaugemale kui kloostriülem. Nüüd oli ta isa Hassan ning jäi selleks oma elupäevad lõpuni.
* * *
Isa Hassan oli kuues püha isa kloostris, kui Kõigeõhulisem kaasa arvata ning igaühel oli oma ülesanne või tegevus, millega nad kloostris oma aega veetsid. Isa Gregori ja isa Aroni ülesanded olid väga selged ning igaühele mõistetavad. Nende õlul oli kloostri maise poole tegevuste juhtimine ning jüngrite järele valvamine. Isa Gregori ilmumine magalauksele tähendas täiskindlalt käputäie jüngrite juhatamist pattusid lunastava töökoorma juurde. Kutse isa Aroni juurde oli märgiks, et sinu püüdlusi oli tähele pandud ja mittepiisavaks arvatud.
Isa Matteus vaatles ja püüdis näha. Vähemalt ta ise ütles niimoodi. Enamasti tegi ta seda oma kitsukeses toapugerikus, kuid ilusamate ilmadega võis teda ka kloostriaias istumas näha. Lahutamatu kaaslasena oli tal näpu vahel või rüüpõues rohmakas klaaspudel, millest vaatluse vahepeal suutäis või kaks rüübati. Haruldased polnud ka juhud, kus isa Matteus oma raskest tööst väsinuna aianurka magama jäi.
Isa Dorpek oli suur, kuid vaikne mehemürakas, kes kulutas iga vaba hetke vibulaskmisele ja kivide tõstmisele. Keegi ei rääkinud temaga ja ka isa Dorpek ei rääkinud kellegagi. Alatihti võis teda näha oma suure vibuga kloostrimüüri taga kasvava puu all märki laskmas. Märklauaks oli pika köie otsa seotud palginott, mis kõikus ja õõtsus tuule käes. Isa Dorpek seisis kolmekümne sammu kaugusel palgist ning pingutas oma muskliliste käsivartega hiiglasuurt ja jämedat vibu, millele oli asetatud sama suur ja jäme nool. Mitte kordagi polnud Hattab näinud, et isa Dorpek oleks oma märklauast mööda lasknud. Nool tabas alati tuules keerlevat palki täpset keskkohta. Noole külge oli kinnitatud peenike köis ning selle asemel, et minna peale lasku noolt märklaua juurest ära tooma, tõmbas isa Dorpek märklaua köitpidi enda juurde ning sikutas sügavale puusse tunginud noole ainsa rapsakuga välja. Vallapäästetud märklaud kolksatas tagasi lennates vastu kloostrimüüri ning isa Dorpek tõmbas oma vibu uuesti vinna.
Hattab suhtus pühadesse isadesse valvsa aupaklikusega. Pühad isad hoolitsesid ainult sinu hinge eest, ihu enamasti kannatas nende käes. Hassan polnud suutnud ära õppida paljude jüngrite omandatud oskust, muutuda püha isa lähenedes tähelepandamatuks töömesilaseks. Alati oskas isa Gregor leida Hattabi töö tegemise asemel aknast välja põrnitsemas või märkas isa Aron teda meditatsiooni ajal oma sääremarja kratsimas. Ning kui magalasse saadeti sõna, et isa Matteus vajab abi, siis polnud Hattab üldse üllatunud, et selle juures just talle otsa vaadati.
See juhtus eelmisel talvel kui kolm päeva järjest oli sadanud erakordselt paksu lund. Kloostrisse tulev tee oli sügava lumekihi alla maetud ning jüngrid nägid kurja vaeva, et kloostriõue ja väravaesist lumest puhtana hoida. Isa Matteus oli kõik need päevad tegelenud oma toas mõtlusega, mille sügavusest andsid aimu tema silme ümber olevad mustad rõngad ning suurest pingutusest värisema kippuvad käed. Märganud alandlikult uksest sisse kummardavat Hattabi viipas ta noormehe sisse.
“Et nüüd saatsid nad siis sinu, jah?” ütles ta käheda häälega ja kõhvitses suutäie naerda. “Tavaliselt on igaüks valmis esimesena ula peale jooksma, aga täna ei soovi keegi neist vaese isa Matteuse koormakandjaks olema.”
Püha isa võttis palvepuki pealt kokkukeeratud kirjakese ning peitis selle oma käega hoolikalt Hattabi rüüpõue.
“Mul on vaja, et sa viiksid selle kirja külasse, onu Udole,” lausus ta. “Ja tooksid tema käest lähkritäie seda kõige tumedamat.”
Isa Matteus tõmbas oma aseme tagant välja tühja kitsenahast lähkri ja andis selle Hattabile. Hattab oli tihti näinud seda lähkrit Joakimi käes nii tühjana kui täidetuna. Ta polnud ainult teadnud, et see oli isa Matteus, kelle ülesandel oli Joakim lähkriga hommikul küla poole jalutanud ning hilja õhtul uuesti kloostrisse lonkinud. Kusjuures üks kord oli Joakim saabunud hilja öösel lõhkikistud rüühõlma ja veritseva kintsuga ning kirjeldanud mõnuga, kuidas üks kade papa oli teda koertega oma tütrekese juurest minema peletanud. Ning kuidas tal tuli kaotsiläinud kallihinnalist lähkrit tükk aega käsikaudu põõsaste vahel kobades taga otsida.
Nüüd oli see vastutusrikas ülesanne usaldatud kõige vääritumale.
Hattabi viledaks kulunud rüü laskis tuulel vaevata kogu soojuse ihust minema pühkida. Kloostrivärava sulgumise kaja polnud veel vaibunud, kui varbad muutusid märjaks ja seejärel täiesti tundetuks. Paksus lumes polnud võimalik ka sooja saamiseks joosta. Võis ennast ainult jõuga edasi pressida ning püüda mägedest puhuva tuule seest Jumala sosinat tabada.
Hattab ei mäletanud hästi, kuidas ta oli tookord külasse jõudnud. Ühel hetkel vaarus ta juba mööda külatänavat ning koputas onu Udo kõrtsitoa tagauksele. Ukse avanud perenaine hüüatas ootamatut külalist nähes ning tõmbas Hattabi ühe liigutusega uksest sisse.
“No on sellel isa Matteusel alle arunatukest peas,” kurjustas emand Udo ning nügis Hattabi kööki, kus suure pliidi all põles hele tuli. “Sellise hilpharaka sihukese ilmaga käraka järele saatnu peaks enda terveks talveks hange alla toppima!”
Hattab tundis, kuidas tema käed ja jalad vaikselt elustuvad, kuid see elu oli täis põrgupalavat piina. Külmavõetud kohad kipitasid ja tulitasid nagu oleks tuhanded hõõguma aetud okkad naha sisse torgitud. Samuti hakkas tema lombakas jalg uuesti metsikult valutama.
“Niimoodi sa ei saa tagasi minna!” teatas emand Udo vastuvaidlemist mittekannataval häälel. “Kõigepealt soojendad sa ennast üles ja siis vaatame, kas keegi on saaniga ülesmäge minemas.”
Loomulikult ei olnud mitte keegi saaniga ülesmäge minemas. Onu Udo võttis isa Matteuse kirjakese vingus ilmel vastu ja pomises seda lugedes ühte-teist omale nina alla. Sellest hoolimata ronis ta keldrisse ja valas Hattabi toodud lähkri pilgeni täis. Samas polnud tema meelest üldse emanda asi, mismoodi üks jünger keset talve ja läbi hangede pidi tagasi kloostrisse minema. “Nad ju kõik nii õhulised, las lippab mööda lund,” mühatas ta suunurgast. Ka Hattab ei tahtnud kuulda võtta emanda nõudmist mitte kohe tagasi minna. Isa Matteus ootas ning kui ta liiga kauaks jääb, siis ei jõua ta õhtusele palvusele. Nähes, et mõistuse häält keegi ei kuule, viis emand Hattabi enne lahkumist lauta.
“Topi oma jalarätid õlgi täis,” nõudis ta. “Ja keera see vana vilttekk rüü all ümber keha. Ära muretse, isa Matteus võlgneb seda sulle ning ma lisan selle teki jagu tema kevadisele arvele.”
See viimane oli mõeldud pigem onu Udo meele parandamiseks kui Hattabi rahustamiseks. Hattab ei osanud isegi ette kujutada, mis asi on isa Matteuse kevadine arve. Teinud alandlikult kõik täpselt niimoodi nagu emand soovis, asus Hattab vaevalisele tagasiteele. Ülesmäge minna oli veelgi raskem, kui alla tulla. Tuul puhus ikka mägedest ning nüüd tuli sellest läbi murda, mitte lihtsalt Jumala sosinaid kuulates alistuda. Õled jalgade ümber kogusid jalarättidest hoolimata endasse lund, mis vaikselt sulas ja varvaste vahel lirtsus. Tee, mida mööda Hattab oli alla tulnud, oli jälgi jätmata uuesti täis tuisanud ning hanged olid veelgi paksemad kui enne.
“Las lippab mööda lund!” keerles Hattabi peas onu Udo põlglik viide tema vähesele õhulisusele.
Õhtune palvus oli alanud ja oli lõppenud kui Hattab lõpuks kloostri väravatest sisse tuikus. Ta oli isa Matteuse käsu täitnud ning nüüd võis ta rahumeeli kasvõi maha surra. Nagunii poleks kellelgi sellest sooja ega külma ning Jumal ei peaks tema pärast rohkem oma kuulmatuks jäävaid sõnu kulutama. Hattab lükkas isa Matteuse toa ukse õlaga lahti ning püüdis lähkrit üle andes lisada ka sobiliku kummarduse.
“Püha taevas, missugune sa välja näed!” üllatus ka isa Matteus. Ta nägi välja oluliselt paremini, kui hommikul ning kusagil sügaval peitus tema sõnades kohmetu süütunne. “Istu siia ja ole veidi aega koos minuga.”
Isa Matteus pani Hattabi oma õlekoti peale istuma ning tõmbas vaikselt prõksuva söepanni lähemale. Seejärel võttis ta Hattabi toodud pungil lähkri ja hakkas seda osavalt kõhukasse korvpudelisse ümber villima. Hattabil käskis ta jalad lahti võtta ning külmunud jalalabasid enne soojendamist hoolikalt kätega hõõruda. Kui korvpudel täis sai, valas isa Matteus korraliku sortsu oma savikruusi sisse ja ulatas seejärel lähkri Hattabile.
“Seal peaks olema veel lonks või paar põhja peal. Võtku mind sügavik, kui sa pole seda praegu välja teeninud.”
Hattab tundis ennast isa Matteuse seltsis kohutavalt piinlikult. Ta oli kindel, et tema niisked jalarätid haisevad taevani ning isa Matteuse õlekott saab tema istumise all läbimärjaks. Ta ei osanud ka lähkrisuust juua. Tükk aega ootas ja otsis ta lähkrivoltide vahelt pakutud joodavat, aga kui see lõpuks talle suhu tuli, siis oli seda kõvasti rohkem, kui ta oli kavatsenud rüübata. Ning kõigele lisaks tundus talle, et isa Matteus oli tal elusat põrgutuld vedelal kujul neelata käskinud.
“Eks ta ole, kange kraam!” kiitis isa Matteus, kui Hattab näost lillaks muutudes köhima hakkas. “Lükkab elu sisse tagasi ja paneb vere täie vaardiga käima.”
Julgustanud noormeest lähkrit tilgatumaks väänama, võttis püha isa oma kruusist ka korraliku lõuatäie. Hattab tundis, kuidas allaneelatud tuli tema kehas laiali voolas ning tänulikult niristas ta lähkrilõpu endale huulte vahele. Järgmisena läks pilt ta silme eest uduseks ning ta vajus sinnasamasse isa Matteuse õlekotile pikali.
Ja see oli olnud Erik, kes järgmisel hommikul Hattabile selja peale lapiti käega laia matsu põrutas ning teda isa Matteuse pepupoisiks kutsus. Keegi ei kuulanud Hattabi kohmetuid selgitusi ning sealt edasi oli nimi pepupoiss talle otsekui otsa ette kleebitud.
Hattab punastas, et ta oli tänasel tähtsal päeval väljavalitust halvasti mõelnud. Seesama Erik põlvitas just praegu Lävepaku ees raja peal ning asetas oma koormat raashaaval maapinnale. Hattabi ristimise tegu teiste hulgas. Hassani pühitsemine isaks oli hajutanud Koguani ebaõnnestumisega tekkinud pinge ning nüüd tundus kõigile, et Erik lihtsalt peab õnnestuma. Polnud siiani ju möödunud mitte ühtegi palverännakut, kus vähemalt üks jünger poleks Jumala juurde jõudnud.
Erik avas silmad ja tegi kätega õhus sujuva kaare. Nagu tiivalöögi abil tõusis ta järsku jalgadele ja hakkas ühtlase sammuga Lävepaku poole jooksma. Tema jooksus puudus Koguani liigutuste elegants, kuid seda asendas Jumalale pühendunu enesekindlus. Pehmelt toetus tema parem jalg Lävepakule ning suletud silmi tõukas ta ennast linnuna sellelt lendu. Isegi õhus hoidis ta oma tahasirutatud kätega linnuasendit. Selle asemel, et hüpata üles, oli ta hüpanud võimalikult kaugele. Kiiresti kadus ta korraks kaljuserva taha, kuid kardetud karjatust ei järgnenud. Selle asemel kõlas tuhm kopsatus millele järgnes kirjeldamatult kaunis heli, mis näis tulevat kõikjalt ja samal ajal eikusagilt. Jumal ise oli oma käe välja sirutanud ning jüngri enda juurde võtnud.
Jüngrite seast kostus rõõmsaid hõikeid ja erutatud suminat, mis kiiresti vaibus, kui Kõigeõhulisem tänupalves lauba rajarohule vajutas Kõik järgisid tema liigutust ning igaüks püüdis ära kasutada neid riivanud Jumala lähedust, et oma palvetele vastuseks mõnda julgustavat sõna püüda.
Hattab kummardus koos teistega laubaga maad puudutama, kuid tema oli juba ammu kaotanud lootuse, et tema tarvis Jumalikku hingeõhku raisatakse. Ta oli kümmekond aastat tulutult püüdnud Jumala sõnu tabada, kuid erinevalt teistest kloostrielanikest, oli see olnud täiesti tühi töö. Jumal kas vaikis või rääkis keeles, millest tema aru ei saanud. Ta oli ükskord peale õhtust palvust südame rindu võtnud, et oma muret isa Matteusele kurta. Isa Matteus istus oma toapugerikus savikruusi taga ning põrnitses rohmakat jämeda tahiga küünla leeki. Hattab tahtis juba vaikselt lahkuda, kuid järsku hakkas püha isa rääkima.
“... tead, me tulime Johani ja Pauliga siia mägedesse üldse mitte omal vabal tahtel,” pomises ta endamisi. Hattab ei saanud aru, kas isa Matteus pöördus tema poole või kõneles iseendaga. Aga kummalgi juhul ei sobinud jüngril püha isa sõnadele vahele segada ning seetõttu jäi noormees vaikselt ukse kõrvale seisma ja kuulatama.
“... see oli üks Jumalast neetud talv kolmkümmend aastat tagasi. Külas meid ei oodatud, aga lauskmaa ootused meie suhtes olid jälle meile endile kõvasti vastukarva. Pauli parseldatud hobune oli maaisandal otse jalge vahel maha kõngenud ja seda tempu ei andestatud meile kuidagi. Kõik meie legendid olid ära kulutatud ning isegi rändmoosekantidena esinemiseks vajalikud vilepillid olime eelmises kõrtsus koos ülekuubedega panti jätnud. Me lihtsalt pidime sellest külast ulualust ja söögipoolist saama, sest kuhugi mujale polnud meil enam minna.
Õnneks oli Johan pealinnas kuulnud sellest kloostrist siin mäenuki peal.
Mingi poliitilise intriigi tulemusena oli suurvürst kunagi oma meestega kohale ratsutanud ja kloostris uhke verepulma korraldanud. Viimase ellujäänud visati üle Lävepaku otse Jumala ette. Aga külarahva ehmatuseks oli järgmisel ööl üks allavisatutest tagasi tulnud. Siit saigi Johan endale idee hakata Kõigeõhulisemaks. Me saime süüa ja saime ulualust. Järgmisel kevadel vaatasime tühjad kloostrimüürid üle ja hakkasime neid vaikselt üles kõpitsema. Külas ja isegi ümberkaudsete maaisandate kodades küsisime me julgelt annetusi Jumala Koja taastamiseks, kusjuures just Paul oli annetuste kogumise peale eriliselt kibe käsi. Pauli leivanumber oli võtta peotäis münte ning visata need õhku - tema ei soovi endale midagi, las Jumal ise võtab selle, mis talle kuulub. Kusjuures kunagi ei kukkunud ükski münt maha tagasi.
Kuna üksinda oli kloostri ülesehitamine vaevaline, siis lasime vaikselt kuulujutu lahti, et klooster võtab Jumala juurde soovijaid jüngriteks. Tükk aega ei tulnud peale paari ullikese meie juurde kedagi, kuid siis tuli Aron ja hakkasid tulema teisedki. Aga see oli puhtalt Johani idee lasta kõigil soovijatel tõepoolest Jumala juurde hüpata.
Algul ma ei uskunud, et see on võimalik. Aga siis nägin ma esimest jüngrit, kes arvas ennast olevat Jumala väljavalitu, vabatahtlikult Lävepakult tühjusesse hüppamas. See võttis seest tõeliselt õõnsaks. Ja talle järgnes veel üks ja siis veel üks. Lõpuks oli iga aasta vähemalt kaks palverännakut, mis lõppesid õhulennuga sealpoolsusesse. Jüngrid uskusid. Mina mitte. Jumal rääkis jüngritega midagi, mida mina ei kuulnud. Kui see oli Jumal, ma ei tea.
Meil on kuuskümmend kaks ametlikku Jumala poolt enda juurde kutsutut. Ja pisut pealt seitsmekümne tagasitõugatu. Ma ei tea, kas need numbrid on õiged või mitte, kuid vähemalt kahel juhul olen ma kindel, et midagi juhtus.
Aastaid tagasi oli meil siin üks jünger, kellele ma ühe joomaperioodi ajal oma usu puudumise välja lobisesin. Õnneks võttis ta seda kui järjekordset katset ja oma väärsuse proovilepanekut. Aga tol õhtul lubas ta mulle, et kui ta ükskord hüppab ning tema hüpe õnnestub, siis tuleb ta enne Jumalaga kaasa minekut mulle hüvasti ütlema. Loomulikult ma noogutasin talle selle peale ja õnnistasin teda. Pooleteise aasta pärast, mil tema väljavalituks sai, olin ma selle põgusa lubaduse juba ammu unustanud. Põlvitasin koos teistega ümber lävepaku ja püüdsin oma huvipuudust võimalikult hästi varjata. Hansu hüpe, selle jüngri nimi oli Hans, polnud just kõige elegantsem. Ta ei tabanud korralikult Lävepakku ning tundus, et viimasel hetkel ta veidi libises. Me kõik ootasime kombekohase aja, mille jooksul pidi tema saatus kaalutud saama ja kuna sügavik vaikis, siis kuulutas Kõigeõhulisem hüppe õnnestunuks.
Me olime kõik laubad maas tänupalvet pidamas kui ma järsku tundsin, et Hans astub mu selja taha. Ma piilusin ettevaatlikult kaenla alt, kuid minu seljatagune oli tühi. Aga äkki ma märkasin teda tõepoolest seal seismas ja mulle lehvitamas. Selleks märkamiseks tuli vaadata temast pisut mööda, tabada silmanurgast otsekui pisut tahkemat õhuvirvendust. Ma nägin, just nägin, mitte kuulsin, kuidas ta soovis mulle hüvasti ning kadus.
Ja teine kord oli see Paul. Johan oli hankinud endale mingi ilge haiguse ning temast ei olnud palverännaku juhtijat. Peale pikka arupidamist soostus Paul tema rolli täitma ning uljapäid sügavikku suunama. Mina keeldusin kategooriliselt sellest tegevusest. Aga ka Pauli jaoks oli see tõsine katsumus. Ta oli juba enne palverännakut kõvasti julgustust võtnud ning tegi seda ka kogu meditatsiooni aja jooksul otse Lävepaku kõrval. Tal oli tilluke nahkpudel rüü salataskusse peidetud ning ta kasutas pikka õlekõrt sealt käraka väljaimemiseks, kui ta pea alandlikult rinnale oli langetatud. Kaks jüngrit hüppasid tookord ja mõlemal juhul ei suutnud Paul kuidagi otsustada, kas lugeda hüpe õnnestunuks või mitte. Esimese hüppe luges ta peale pikka pausi tagasilükatuks. Teise hüppe järel tuli talle mõte ise asi üle kontrollida. Ta oli nii täis, et ei suutnud ennast korralikult isegi püsti ajada. Tema enda rüühõlm jäi talle jala alla ja järgmisena koperdas ta otse üle Lävepaku.
Me kõik vaatasime jahmunult, kuidas Kõigeõhulisema kohusetäitja kõigile ootamatult otsustas ka ise oma jüngrite jälgedes Jumala juurde minna. Mul ei tulnud midagi paremat pähe, kui hõisata tänuavaldusi Jumalale, kelle heldus nii andes kui võttes on piiritu ning muuta jahmatus eufooriaks. Ma kogusin rongkäigu uuesti kokku ning me asusime tagasi teele kloostri poole. Enne lagendikult lahkumist heitsin ma veel ühe pilgu Lävepaku poole ning järsku ma nägin Pauli hõljumas sammu kõrgusel Lävepaku kohal ning ikka veel jahmunult oma allahüppamise kohta põrnitsemas. Ning siis oli ta kadunud.
Kloostrisse tagasi jõudes kuulutati Paul loomulikult silmapilkselt pühakuks. Kui mõni külamees oli veel siiani “kavalate kloostriisandate” poole viltu vaadanud, siis nüüd olime tõelised Jumala teejuhid maa peal. Aga sellest hoolimata ei ole Jumal minuga siiamaani kordagi rääkinud.”
Isa Matteus pööras pea Hattabi poole ja vaatas talle küsivalt otsa. Alles nüüd märkas Hattab kui purjus püha isa tegelikult oli. Tema silmad olid udused ning ta käsi värises. Kallis tulivesi oli mööda mehe habemetüükas lõuga alla voolanud ning niisutanud läbimärjaks särgiesise, mida isa Matteus öösiti magamiseks kasutas.
“Minuga, “ Hattab neelatas. “Minuga pole ka Jumal rääkinud. Ma ei teadnud..., ma ei tahtnud... tegelikult...”
“Üks on juhus, kaks on kokkusattumus, aga kolme ma usuksin.” ütles isa Matteus ning pöördus röhatades oma savikruusi poole. “Olgu minu õnnistus sinu koorma kandjaks!”
Järsku tundis Hattab teravat valu tagumikus ning kargas vihaselt hüüatades püsti.
“Me juba lõpetasime,” irvitas tema kõrval põlvitav noor jünger ja peitis pika okka oma rusikasse.
Hattab vaatas ehmunult ringi ning märkas, et kõigi kloostrielanike silmad olid pööratud temale. Meditatsioon oli mõni hetk tagasi lõppenud ning korra kohaselt oleks järgmisena pidanud Kõigeõhulisem andma märguande tõusmiseks ja rongkäiku kogunemiseks. Kui just keegi püsti ei hüppa.
Õudusega taipas Hattab, mida ta oli korda saatnud. Hetk peale meditatsiooni andis Kõigeõhulisem igale kloostrielanlikule võimaluse vaadata oma hingepõhja ning otsustada, kas Jumal on talle piisavalt lähedal või mitte. Kui keegi tundis, et palverännaku kogemus on teda piisavalt kirgastanud, siis võis selle kirgastuse sealsamas kohe välja elada. Kaks või kolm korda oli niimoodi varemgi mõni jünger püsti hüpanud ning ilma igasuguse ettevalmistusega üle Lävepaku jooksnud. Ning nad kõik olid kohemaid vastuvõetuks saanud.
Kõigeõhulisem vaatas küsivalt Hattabile otsa. Ükskõik kes teine, kuid sellest ohmust poleks ta sellist käitumist oodanud. Ilma koormata oli ta ennast kloostrisse nihverdanud, oma tööde ja tegemistega rohkem kahju kui kasu toonud ning kõigest hoolimata täielikuks juhmardiks jäänud. Tegelikult oleks see isegi kasulik, kui ta praegu alla hüppaks, säästaks kindasti hulgast tülinast tulevikus.
Kloostrielanikud nägid, kuidas Kõigeõhulisem tunnustavalt kummardas ning vasaku käega üle rajarohu silus. Tee Lävepakule oli ikka veel lahti.
Hattab sees pulbitses raev ja meeleheide. Jünger tema kõrval eitaks põlglikult naerdes igasugust taganttorkimist. Isa Aron rakendaks selle pühaduserüvetuse eest kloostrisse tagasi jõudes tema peal kogu oma fantaasia ning kutsuks siis isa Gregori ja võib-olla ka värske isa Hassani endale appi. Isa Matteus...
Hattab vaatas isa Matteuse poole, kes jälgis noormeest sama üllatunult kui teised.
Isa Matteus...
Endalegi ootamatult hakkas Hattab lohmakate sammudega jooksma. Kuna ta oli istunud otse sügaviku serval, siis pidi ta rajale jõudmiseks tegema poolkaare mööda lagendikku. Isa Hassan, kes põlvitas Kõigeõhulisema kõrval, tahtis justkui püsti hüpata ja Hattabi takistada, kuid Kõigeõhulisem pani talle lõpmata vaikselt käe põlve peale ning isa Hassan jäi liikumatult paigale.
Siis oli Hattab neist möödas. Lävepakul. Ta oli tuhandeid kordi endale seda sammu ette kujutanud. Hüpet. Lendu. Jumalikku ootust. Tegelikkuses ei tundnud ta Lävepaku puudutust üldse. Ühel hetkel oli ta lihtsalt õhus ning lendas. Allapoole.
Hattab tahtis karjuda, kuid ei saanud. Tema keha oli kummaliselt kaalutu ning maailm tema ümber oli otsekui tardunud. Kaugel all oli veepiisad mägijõe kärestike kohal õhku rippuma jäänud. Sügav ja sünge kaljusein, mis Lävepaku juurest alla langes, taandus kümnekonna sülla sügavusel ootamatult ning avanenud orvandis märkas Hattab isa Dorpekit. Isa Dorpekil oli käes köis, mida ta parajasti orvandisse sikutas. Köie otsas oli nool ja nool oli lastud läbi Eriku lõtvunud keha. Orvandi seina vastu oli toetatud isa Dorpeki hiigelsuur vibu ning kummalise kujuga pikk sarv. Isa Dorpek seisis liikumatult ja vaatas ammuli sui kuhugi ülespoole, Hattabist kõrgemale.
Hattab pööras ennast ja vaatas samuti üles. Üleval, umbes kolme-nelja sülla kõrgusel tema kohal, oli Hattab. Silmad õudusest pärani, käed-jalad kummalistes poosides laiali ning rüühõlmad tuules laperdamas. Justkui oleks keegi kunstnik püüdnud tema alandusest pilti maalida.
Hattab vaatas liikumatult õhus rabeleva Hattabi poole ning liikus sellele pisut lähemale. Olles peaaegu puudutuse kaugusel karjuvast kehast, tundis Hattab järsku tugevat igatsusetõmmet. See oli tema keha. Kuidas ta sai oma kehaga midagi niisugust teha ja peale seda veel edasi elada. Ta tundis lausa füüsiliselt, kuidas tema keha teda endasse tagasi kutsus.
Järsu rapsakuga tõmbas Hattab ennast sellest kutsest lahti. Ta polnud oma kehaga kunagi hästi läbi saanud. See oli olnud liiga kohmakas ja liiga räpane. Iga kord, kui ta oli proovinud oma meeli puhastada, oli keha ennast talle meelde tuletanud ning meditatsiooni ära rikkunud. Ning pealegi, KUHU tahtis tema keha teda veel viimasel hetkel kaasa kutsuda.
Kehatu Hattab sööstis jõulisele kõrgemale möödudes iseendast ja tõustes üle Lävepaku lagendiku kohale. Kogu maailm oleks just nagu seda otsust hinge kinni pidades oodanud ning hakkas nüüd rahunenult uuesti liikuma.
Hattabi keha lõtvus ning langes vaikselt vastu panemata alla jõevoogudesse.
Isa Dorpek vaatas korraks sellele järele, kehitas siis õlgu ja jätkas oma köie sikutamist.
Kõigeõhulisem lõpetas kuulatamise ja vangutas hämmastunult pead. Aga hoolimata hämmastusest oli see siiski pearaputus ning Hattabi püüdlus oli sellega maha kantud.
Jüngrite jahmatus oli üle läinud ning hoolimata pühade isade vaikivast halvakspanust, sosistasid nad innukalt omavahel.
Isa Matteus vaatas Hattabile otsa. Selles pilgus oli samavõrra üllatust kui lugupidamist. Hattab ei saanud lihtsalt teisiti, kui pidi isa Matteusele naeratama ning uljalt lehvitama. Kõheldes tõstis isa Matteus käe ja viipas Hattabile vastu. Siis valgus ka isa Matteuse näole lai naeratus, ta ajas ennast ägisedes püsti ning hakkas aeglaselt ja vaarudes Lävepaku poole jooksma.