Jõuluvana vaatas Augustile otsa. Apelsinid ja nektariinid, villased sokid ning rulluisud.
August ajas ennast istukile. Tema silmad hiilgasid. ÌEi, ma ei kurda, kõik need on väga head kingid, see on paremgi kui ma ootasin. Aga kas tead, mida ma tegelikult tahaksin?ì
ÌNo ütle, poiss!ì
ÌMulle meeldiks see, kui inimestel oleks minust kasu. Ma tunnen, et seni pole ma midagi tõeliselt kasulikku saanud teha ...ì
ÌTõeline kasu sinust on see, et sa oled minu ja isa silmarõõm,ì ütles ema vahele. ÌKõik armastavad sind.ì
ÌMa ei räägi sellest, mis ma OLEN,ì ütles August pisut solvunult. ÌMa räägin sellest, mida ma TEEN.ì
ÌSee ongi parim, mida sa ...ì
ÌJäta, Ilme,ì keelas Jõuluvana. ÌMe saame kõik aru, mida August mõtleb. Muidugi on tähtis, et sul on pere, kes sind armastab, aga igaühel on ka eneseteostusvajadus.ì
ÌLõpetad tänavu kooli, siis lähed ülikooli, saad ameti ja hakkad tegema tööd, millest on kõigil kasu.ì
August ohkas ja siis tegi seda ka Jõuluvana. Muidugi ta teadis päkapikkude jutust, et asi on halb, aga see oli juba tõesti halb, et August ei uskunud enam ema. Nii see ikka käib, mõlgutas Jõuluvana. Enne jäädakse alla iseendale, alles siis haigusele.
Jõuluvanal tuli mõte. Aga palju kohti oli veel läbi käia, õhtu oli veel pikk.
ÌNüüd tuleb jõuluöö,ì teatas ta. ÌSee on imede ja nõiduse öö. Jõuluööl on kõik võimalik, ka see, mis teistel öödel võimatu oleks. Kas sa tahad saada minu õpilaseks?ì
August hakkas naerma, aga naer ei kõlanud lõbusalt. ÌIsegi see on kasulik töö. Mida selleks tegema peab?ì
ÌEsialgu mitte midagi. Jää ilusasti magama ja oota.ì
August ohkas jälle. ÌHea küll,ì lubas ta.
Jõuluvana istus tema kõrvale voodile ja võttis Augusti mõlemad kõhnad pihud oma suurde peopessa. ÌSelleks, et imed teoks saaksid, peab neisse uskuma. Sinu häda on selles, et sa ei usu. Kas sa natukenegi ei usu mind?ì
ÌJa-jah,ì ütles August, aga tema näos ei olnud entusiasmi. Lähedalt vaadates ei olnud mingit kahtlust selles, et Jõuluvana kandis võltshabet ja parukat. Kes on väliselt nii võlts, võib seda olla ka sisemiselt.
ÌSa ei ole enam nii väike poiss kui sinu vanemad arvavad. Sa oled kuulnud Jõuluvanast igasuguseid jutte ja oled nüüd segaduses. Sa tahaksid minusse uskuda, aga ometigi ei usu enam. See ongi viga. Kui sa ei usu, miks sa siis minult seda palusid? Kõik see, mida saad, algab uskumisest, olgu siis ujumaõppimine või maailmarekordi püstitamine.ì Ja haigusest võitusaamine, jättis ta lisamata.
ÌAhaa,ì vastas August.
Jõuluvana sasis tal pead, surus ta tugevasti enda vastu, tõusis ja haaras koti. ÌMind ootavad teisedki lapsed. Nüüd pean ma minema. Tänane päev on mul kõige kiirem aastas. Aitüma lahkele pererahvale.ì Kuid siis keeras ta uksel ringi ja lisas: ÌJa, August, me kohtume veel.ì
ÌOn see kindel?ì
ÌKas sa ise usud seda?ì
Jõuluvana ootas mõne sekundi, ent kui kiiret vastust ei tulnud, hiivas koti õlale, astus toast välja ning oli kuulda, kuidas välisust avati.
* * *
August ärkas. Midagi oli juhtunud. Ja ometi oli kõik vanaviisi. Poiss lamas pärani silmi. Kostis uus müts vastu akent. August tõusis voodis istuli ja pani jalad põrandale. Paks tekk ei olnud nii raske kui tavaliselt. Kella fosforroheline valgus näitas, et on natuke üle kolme. Kolmas müts vastu akent sundis Augusti tõusma ja akna juurde minema.
Öösel oli hakanud sadama paksu valget lund ja see oli kõik vanad jäljed katnud. Hoovis oleva laterna valgel seisis Jõuluvana oma punases mantlis, lehvitas, kui nägi Augustit kardinat kõrvale lükkamas, ja viipas kutsuvalt. Kuidas ta seda mõtleb? August avas rõduukse ja tundis jahedat õhku endale vastu uhkavat.
ÌHei, tule välja, ma tulin sulle järele!ì
August heitis üllatunud pilgu oma pidaamale.
ÌPane endale riided selga, aga ruttu! Ma ootan!ì
Milliste riietega ta viimati oligi väljas käinud? See oli olnud küll autoga trepist treppi, aga riietus oli õige olnud. Eks nad kapis kõik ripu. Tuba ei olnud täiesti pime, sest laternavalgust kumas aknast sisse ja eks värske lumigi õues andnud midagi. Elevusest ei tundnud August väsimust. Ta oli üllatavalt hästi välja puhanud. Ka palavik oli järele andnud, nagu vahel hommikuti juhtus. Pea ei pööritanud, kehas ei olnud viimase aja nõrkust.
August kartis, et ajab kodused üles, kui kolistab. Ent keegi ei ärganud, keegi ei tulnud uurima, kes avab keset ööd uksi ja kobistab jalanõudega. Esikus mütsi otsida oli kõige hullem, sest seal oli täiesti pime ja tuld ei söandanud August süüdata. Välisukses oli võti; ta keeras seda ettevaatlikult ja uks avanes vaikselt.
Jõuluvana ei olnudki unenägu või viirastus, mis haihtub, enne kui tema juurde jõuad. Ta lehvitas reipalt ja nokkis: ÌAh kõigile head teha tahtja ilmus nüüd lagedale.ì Ta käskis kaasa tulla ning August astus väravast välja tänavale.
Seal seisis saan, mille ette oli rakendatud kolm paari põhjapõtru. August ahhetas. Jõuluvana naeris.
ÌKas ma tohin neid silitada?ì
Aga Jõuluvana laulis:
ÌUsun, ei usu, ma usun, ei usu,
katsuda tahaksin ma,
usun, ei usu, ma usun, ei usu,
kui ainult kätega katsuda saaks.ì
August ei saanud aru, mida ta sellega mõtleb, niisiis silitas ta kõige tagumist põhjapõtra oma kindaga. Põder ei teinud sellest väljagi. Sellest julgust saanuna tegi August põdrale pika pai kaelast sabani. Jõuluvana istus saani.
ÌAitäh, et tulid. Head ööd nüüd.ì
ÌMis head ööd? Ise tahtsid ju minu abiliseks saada! Roni sisse!ì
August imestas väga. Ta istus samuti saani ja see võttis paigalt, kui Jõuluvana nõõtas. Põdrad vedasid kiirelt ja mitte ühegi nina nendest polnud punane ega kiiranud valgust. Esimese põdrapaari vahel rippus latern, mis heitis ettepoole üsna võimsa valgusvihu.
Nad sõitsid kesklinna suunas. Peateele lähenedes tasandas Jõuluvana hoogu, et lasta läbi kaks sõiduautot. August nägi teeserval öist jalakäijat ning lehvitas talle. Too kergitas ebalevalt kätt vastu. August taipas, et jalakäija võiski teda juba päkapikuks pidada.
Asfalt oli kaetud värske lumega isegi suurematel teedel. Lund tuli üha juurde. Ka majad ja puud olid lumega kaetud. Tänavavalgustite paistel mõjus see nõiduslikuna. Saan ei sõitnud kesklinnast läbi, vaid keeras mere poole. Siin kandis oli August vähe käinud, teadis seda rohkem linnakaartide järgi. Ta vaatles uudishimulikult maju kummalgi pool teed.
Mõelda ainult, et Jõuluvana teda mööda linna ringi sõidutab! Muidugi on homme palju halvem olla, ent asi tasub end kindlasti ära. Õnneks ei olnud tuult üldse ja ka külma polnud üle paari kraadi. Midagi niisugust August varasemast ei mäletanud. Nagu öeldakse, ilu tahtis hinge matta. August imestas, et tal külm ei olnud. Ta oli üsna hästi riides.
Eespool lõppesid majad ja tänavavalgustid. Nüüd sõitsid nad mööda pimedat teed läbi metsa. Siis lõppesid ka puud ning avanes lagendik. Siin on meri kõrval, taipas August. Tee keeras ja kulges mõnda aega mere kaldal, kuid Jõuluvana sundis põdrad teelt kõrvale. Oli ikkagi detsember ja lumi polnud kuigi sügav: põdrad vedasid erilise raskuseta mäest alla. Siis jõudis rakend tasasele pinnale. Merejää.
Sellest tõotas pikk sõit tulla ja August hakkas muretsema. Kas nad merel ära ei eksi? Viimane orientiir, veest paistev lumine kivi, ja kõik.
ÌEi, meil on ju kompass,ì kinnitas Jõuluvana.
Nad ei sõitnud piki kallast, nagu võinuks arvata. Jõuluvana suunas põdrad kõhklemata ulgumere poole, nii et linna kuma jäi selja taha.
ÌKuhu me sõidame?ì
ÌLoomulikult minu koju. Kuhu siis Jõuluvana pärast jõuluööd sinu meelest sõidab?ì
ÌAga ma ei saa ju sinuga kaasa tulla! Mida vanemad ütlevad? Ma ei võtnud mitte midagi kaasa, mul jäid kõik rohud maha ...ì
ÌKas sa tunned ennast pahasti, et pead mingeid rohtusid võtma?ì
ÌEi, praegu mitte, aga ...ì
ÌSiis on ju kõik korras! Ära selle pärast muretse!ì Ta asetas oma tugeva parema käe Augustile õlale ning tõmbas ta oma punase kasuka varju.
Jõuluvana muretus rahustas Augustit. Tundus, et mees teab, mida teeb. Päris kindlasti ei saanud saaniga Soome sõita, sest polnud kuulda olnud, et laevaühendus Venemaaga oleks Soome lahel katkenud.
Lumesadu jäi vähemaks ja lõpuks liuglesid allapoole ainult üksikud harvad helbed. Vaadata polnud midagi, isegi tähti mitte, sest pilves oli endiselt. Ka linna kuma oli endistviisi taga näha. Jõuluvana heitis aeg-ajalt pilgu kompassile ja kuna August peaaegu tema süles oli, nägi ta, et nad sõidavad endiselt põhja suunas. Oli uneaeg ja Augustil tuli tukk peale. Jõuluvana vatihabe oli pehme ja mõnus. Lumehanges magamine on eluohtlik, teadis ta, aga see siin oli midagi muud.
* * *
August kerkis une sügavusest pinnale ega avanud kohe silmi. See ei olnud kodu lõhn. Ometi mäletas ta, et oli magama heitnud kodus. Ta mõtles pisut, kuidas see on võimalik. Pikapeale tuli talle meelde, et ta oli Jõuluvanaga sõitmas käinud ja kui tore see oli. Nojah, siis kaotas ta teadvuse ja vanemad tõid ta haiglasse.
Aga see ei olnud ka haigla lõhn. August otsustas silmad lahti teha. Kui see ka oli palat, siis üsnagi iseäralik. Ning korraga käis tal peast läbi, et Jõuluvana võis ta tõesti enda koju tuua. Ta kergitas pead ja vaatas ringi. See oli võõras tuba, ta polnud siin iialgi olnud. See oli tuba, mitte palat.
Seda poleks Jõuluvana pidanud tegema. Kuidas koju tagasi saab? Ja iga päev peab ravimeid võtma. Mitte et see nüüd VÄGA oluline olnuks, sest ausalt öeldes oli see juba enam-vähem ükskõik, aga siiski.
August tõusis istuli. Siiski ei tundnud ta ennast nii halvasti kui oli kartnud. Ausalt öeldes polnud enesetundel vigagi. Ta polnud päris kindel, kui palju Jõuluvana tema tervisest teab, sellepärast polnud vahest kõige targem voodisse ootama jääda. Siinsamas toolikorjul olid tema riided. Ta riietus ja taipas hämmastusega, et aparaat nurgas puhub jahedat õhku tuppa. Ning ometi polnud külm! Keset talve! Jõuluvana kodus, mis peaks ju olema teisel pool polaarjoont!
August avas ukse. Eestoas istus laua taga mehike, keda August tervitas.
ÌKas sina oled see August, kes õpipoisiks saada tahab?ì
ÌSeda ma Jõuluvanale ütlesin, aga praegu ei ole ma kindel, kas see ikka õige samm oli.ì August otsustas mitte midagi varjata. ÌMa ei tea, kas ma oma tervise tõttu suudan üldse mõnda ametit õppida. Peale selle ei võtnud ma siia ravimeid kaasa, sest see käis kõik nii kiiresti. Mul pole ka raha ega dokumente.ì
Päkapikk naeratas. ÌTühiasi! Sellel kõigel pole tähtsust, kui sa ainult ise õpipoisiks saada tahad. Isegi mitte haigusel. Ükski inimene ei oska nii hästi haigusi ravida kui Vana.ì
ÌJõuluvana ütles ka, et jõuluööl võivad imed juhtuda,ì pomises August.
ÌJust. Ja sinuga juhtus selline ime, et Vana otsustas su tervendada ja siia kaasa võtta. Ma arvan, et sa olid juba siis terve, kui sa siia hakkasid sõitma. Sul pole praegu mitte ühtegi haigust küljes, isegi mitte soolatüükaid ega sünnimärke.ì
Midagi nii põrutavat kuuldes tundis August, et peab istuma. Siis kääris ta varruks üles ja otsis tuttavat sünnimärki. Ei, seda ei olnud. Ta kääris varruka veel rohkem üles. Ühtki sünnimärki ei olnud.
Alles nüüd hakkas August taipama, et temaga on sündinud midagi eriskummalist. Kas ta on ehk surnud ja sattunud paradiisi? Marie Underil oli üks luuletus poisist, kes samamoodi ära sureb ja keda inglid paradiisi viivad. See poiss oli küll väiksem, nii umbes viieaastane, aga äkki suremine käibki nõnda?
ÌOh ei. Sa oled täiesti elus. Nagu ka mina ja kõik teised Vana abilised.ì
August küsis, kuidas ta Jõuluvana tänada saab.
ÌKohe praegu küll mitte. Ta magab. Või arvad ehk, et kui kellelgi on nii väsitav öö selja taga, siis on ta järgmisel päeval triksis-traksis ja varakult üleval? Oh ei. Praegu pead minuga leppima. Ning palun ära nimeta teda Jõuluvanaks. Ütle lihtsalt Vana nagu kõik siin.ì
August pahvatas: ÌMa ei tea, miks ta mind selle au vääriliseks pidas. Ta on kõige parem inimene maa peal, kas pole?ì
ÌOh ei. Ta pole ei kõige parem, ei inimene ega maa peal. Kõik peab olema tasakaalus. See oleks kohutav õnnetus, kui ta kõige parem kogu maailmas oleks.ì
ÌMiks peavad headus ja kurjus tasakaalus olema? Miks ei võiks keegi ainult hea olla?ì
ÌOh ei. Mõtle, milline on väga hea inimene. Ta on alati vastutulelik, laenab teistele asju ja raha ning teeb teiste töö ära, kui need paluvad ... Mõned mitte nii head inimesed võivad hakata seda ära kasutama, paludes heal inimesel oma töö ära teha. Või siis paluvad tollel endale raha laenata, mida nad kunagi tagasi ei maksa. Lõpeb see ikka nii, et hea inimene teeb tööd, aga tasu selle eest saab halb, kes seda väärt pole. Kujutle kohtunikku, kes on nii hea südamega, et ühelegi kurjategijale rasket karistust ei määra! Kujutle panka, mis annab laenu suurele hulgale inimestele, kellel pole tagatist ja kes ei suuda seetõttu laenu tagasi maksta ... Järeldus on üks: liiga head inimesed hakkavad enda ümber soodustama kurjuse levikut ja seda koguni tekitama. Sellepärast on maailmale kõige rohkem kasu nendest, kelles headus ja kurjus on tasakaalus.ì
ÌKui kõik inimesed oleksid head, siis ei oleks sellist kurjust üldse vaja.ì
ÌOleks on paha poiss. Ei ole sa mitte esimene ega viimane, kellele see mõte on pähe tulnud. On seda katsutud ellugi viia. Keegi, kes teab, kuidas tuleb elada, et kõigil oleks hea, katsub oma teadmist teistele peale suruda. Piiblis on näiteks üksikasjalikult kirjas õige elu elamise reeglid. Katsuks äkki jumalariiki maa peale tuua ja kõiki, kes piibli vastu eksivad, kõvasti karistada? Inkvisitsioonist oled kuulnud? Tore. Anabaptistidest ja Münsteri kommuunist 1535. aastal oled kuulnud? Paha. Väärib teadmist. Ja hiljemgi on tahetud maa peale paradiisi luua. Suur Prantsuse revolutsioon, kommunistid ja faistid, hiinlaste kultuurirevolutsioon ja punased khmeerid Kambodas -- nende ühistunnuseks olid tohutud veresaunad. Kõige õilsamate mõtetega olid nad välja mõeldud, aga kõik nad kukkusid välja ühtviisi halvasti. Ka riigivalitsemises (ja peaks vist ütlema: eriti riigivalitsemises) ei tohi liiga hea olla, ikka on kurjust vaja.ì
August mõtles ja sai aru, mida talle taheti öelda. ÌAga miks Jõuluvana käib ringi võltshabeme ja parukaga? Kas ta ei või endale ehtsat habet kasvatada?ì
ÌSa pead talle Vana ütlema. Eks tänapäeval saaks ju karvu värvida ka, aga Vana on vanamoodne, sellistel on väga raske ümber harjuda. Katsu vähem imestada, kui sa teda näed, siin ei kanna ta iialgi oma valget habet.
Nüüd tahan ma sind viia jalutuskäigule, et sa teaksid, mis siin toimub ja mida sa tegema hakkad. Tule kaasa!ì
Ukse tagant lõi neile vastu pahvak kuuma. See polnud konditsioneeritud ruum. Kas Jõuluvana tõesti ekvaatoril elab? Ja kas ekvaatorile saab siis põhjapõdrarakendiga sõita? Kas põdrad selles kuumas äkki rabandust ei saa?
Päkapikk naeratas. ÌOh ei. Nemad ei ole kuumas. Nemad on ilusasti polaarjoone taga talvekülmas ja tunnevad ennast täitsa hästi.ì
ÌAga kus siis meie praegu oleme?ì
ÌSeda ma ju räägin sulle. Me oleme kodus. Mitte mõnes ersatskodus, millesuguseid on paljudes linnades, külades ja jõulude ajal isegi kaubanduskeskustes. Me oleme tõelises kodus.ì
Mõne aja pärast jõudsid nad üüratusse saali, mis oli täis laudu ja nende taga töölisi, kes värvisid puunukke. Töö käis hooga; keegi ei pidanud Augustit rohkema kui ühe pilgu vääriliseks.
Augustil polnud aimugi, et puunukke sellisel hulgal jõuludeks kingitakse, aga päkapikk naeris: ÌMida siis peaksime tegema? Ega ometi piparkooke? Need lähevad järgmisteks jõuludeks pahaks! Praegu tulebki valmistada asju, mis võivad rahulikult laos järgmiste ja isegi ülejärgmiste jõuludeni seista!ì
Neid pani tähele ülevaataja-päkapikk, kes kiirustas nende juurde. Ta oli küll Augustist pikem ega kandnud kuumuse tõttu mantlit, mütsigi asemel oli tal peas araablaste rätik, kuid habeme järgi võis siiski ära tunda, et ta päkapikk oli. Vööl oli tal pikk piits. Ülevaataja astus nende juurde, naeratas ja tervitas mõlemaid kättpidi.
ÌPole sind varem näinud,ì ütles ta Augustile. ÌNagu ma aru saan, oled sa uus õpipoiss. Uut verd on meile küll tarvis! Kõik laod on meil tühjad, aga tööd tuleb järjest juurde. CD-toorikute tsehh läheb paari kuu pärast käiku, mobiilide tootmine laieneb ...ì
Samas keeras ta ringi ja laksutas piitsa. ÌOn alles laiskvorstid! Ei saa minutiks selga keerata, kui juba töö seisab! Kes tahab üle larhvi saada?ì
Kõik kummardusid jälle laudade kohale. Ent August oli märganud, et tõepoolest olid mõned töö jätnud, kui ülevaataja neile selja keeras. Kas see tuleb liiga pikast tööpäevast ja raskest tööst?
ÌOh ei. Nad on parandamatud laiskvorstid, vaat milles asi. Aga pole midagi parata, paremaid pole võtta, peame töötama nendega, kes meil on.ì
ÌTa ei ole töölistega just kõige viisakam.ì
ÌNendega peab karm olema. Kui lased neil endale pähe istuda, siis on töö mokas. Ülevaataja peab olema autoriteet, see on esimene, mida pead meeles pidama.ì
Teises saalis neidsamu nukke treiti. Treipingid undasid peale ühe, mille juures oli mitu ülevaatajat ja õnnetu tööline, kes seletas:
ÌMina ei teinud midagi, masin ise läks rikki!ì
ÌNüüd aitab!ì kärkis üks ülevaataja. ÌKunagi ei tee sa midagi peale praagi! Kuidas teistel pingid rikki ei lähe? Otsekohe lähed uue tsehhi ehitusele paneele tassima, neid on raskem kihva keerata!ì
ÌPalun, ei! Ainult mitte seda!ì hüüdis tööline.
ÌMöla maha, neetud persevest! Otsekohe lähed paneele tassima!ì kisendas ülevaataja.
Seda pidas tööline solvavaks ja virutas ülevaatajale rusikaga lõuga, nii et see tööpinkide vahele selili kukkus. Lähemate pinkide taga kargasid töölised püsti.
August mõtles, et siin tekib kaklus nagu filmis, aga eksis. Ülevaatajad lõid kõigile lähematele töölistele kumminuiaga vastu kätt või jalga ja mäss lõppes otsekohe. Kakluse algatanud mees sai esimesena piki pead. Kui oli selge, et keegi ülevaatajatele vastu ei astu, võttis üks neist vallandatud töölise kätest kinni ja lohistas ta enda järel saalist välja.
Üks töötaja jäi tsehhi ning August ja päkapikk kuulsid sellest läbi minnes, kuidas ta praalis: ÌKui keegi arvab, et uuest aastast läheb elu kergemaks, siis ta eksib rängalt. Nüüd algab alles tõeline töö! Kõik laod on tühjad ja ootavad toodangut.ì
Augustis süvenes kahtlus, et Jõuluvana kingitöökodades ei järgita tööseadusandlust. ÌKui pikk siin tööpäev on?ì küsis ta.
Ì14 tundi, pühapäeviti 12,ì kostis päkapikk, nagu oleks tegemist millegi enesestmõistetavaga.
August protestis: ÌNii pikad tööpäevad on seadusevastased!ì
ÌMissuguse seaduse?ì päris päkapikk. ÌIgas riigis on ise seadused. Me ei ole sinu kodumaal ja meil ei kehti teie tööseadusandlus.ì
ÌMissuguses riigis te siis olete?ì küsis August, mõeldes, et Tais või Saiiris võib see isegi lubatud olla.
ÌMitte ühegi. Vana teeb seadused nii, nagu tarvis.ì
ÌKellele te makse maksate?ì
ÌMe ei maksa kellelegi makse. Või teisest küljest maksame igale riigile. Jõulukingid on meie maksud inimkonnale.ì
August imestas järjest rohkem, kuigi ta möönas, et ükski riik polnud kuulutanud, et tema on maksustanud Jõuluvana kingivabrikud.
Kolmandas saalis töötasid klaasipuhujad. Seal oli veel kuumem, hullem kui saunas. Poolpaljad töölised puhusid hõõguvate ahjude ees toru otsas olevaid klaasimulle. Nad tegid väikseid klaasist kerasid. Üks tõmmu neiu võttis valmis klaasmunade kasti sülle.
ÌKas siia konditsioneere ei anna üles seada?ì
ÌPole ette nähtud,ì vastas päkapikk lühidalt.
August katsus mõelda, mis tunne on niisuguses kuumuses päevast päeva tundide viisi töötada, kui tema silme all näpistas ülevaataja neiut kintsust. Too kiljatas valjusti ja pillas kasti klirinal maha, lõi käed silme ette ja puhkes nutma. Kõrvaltoast kargasid kohe ligi teised valvurid ja hakkasid neiut piitsutama. Too langes põrandale kägarasse, kuid üks neist keeras ta selili ja tõmbas tal särgi seljast.
ÌHei, sina, tilguta talle natuke sulaklaasi kõhu peale, ehk ta on siis pärast vähem uimane!ì hüüdis üks ülevaatajaist ühele töölisele. See keeraski oma klaasipiibu neiu suunas. Neiu ei rabelnud, vaid ainult nuttis häälekalt, käed silme ees.
August pööras pea kõrvale ja jooksis välja. Päkapikk tuli talle järele ja pomises, et niisuguste asjadega peab harjuma.
ÌMa ei taha selliste asjadega harjuda! Ma ei taha siin töötada, kui mind niimoodi piinama hakatakse!ì
ÌOh ei, armas poiss!ì lohutas päkapikk. ÌSa said valesti aru. Sind ei hakka keegi piinama. Sina ei hakka siin kingitusi valmistama. Sinust saab ülevaataja.ì
ÌÜlevaataja või mitte, aga piinamine ei ole õiglane! Kas me ei saa tema kaitseks midagi ette võtta?ì
ÌPole mõtet,ì arvas päkapikk. ÌMõtle ise, mispärast ta meie juures on? Kõige tõenäolisemalt on ta endine narkomaan, lits ja varas. Sellised ei vääri kaastunnet ega halastust.ì
See ei rahuldanud Augustit sugugi, sest ta ise polnud ükski neist kolmest. Sellepärast väljendas ta soovi kohe koju minna. Ta aimas juba, et see ei ole nii kerge nagu siiatulek, vaid et teda siin vangis hoitakse ja nagu orja ööd-päevad tööle sunnitakse, aga sellegipoolest trampis ta jalgu ja nõudis Vana näha.
Üks mees kiikus kiiktoolis ja hoidis käes klaasi, millest vahetevahel rüüpas. Oli näha, et ta tunneb end suurepäraselt. Ent kui August sisse marssis, vabandav päkapikk kannul, siis süngestus ta, pani klaasi kõrval olevale lauakesele ja peatas kiiktooli.
ÌTere päevast, August. Ma näen, et sa oled juba meie tehastes käinud. Ja ma näen ka, et sulle seal põrmugi ei meeldinud.ì
August jahmus. Ta tundis mehe ära. Häälest. Ja silmadest. Mees ei kandnud enam punast kasukat, vaid teksaülikonda. Tal ei olnud pikka vatihabet, vaid mõnevõrra lühem must pärishabe. Tema vuntsid ja juuksed olid samamoodi mustad, aga käharad nagu Jõuluvanalgi.
ÌVana!ì
ÌJah. Mina. Ära tundsid. Tubli. Aga kas sa oled mõelnud kunagi sellele, et kõik siin maailmas peab olema tasakaalus?ì
ÌSellest jahub siin igaüks, aga ma lihtsalt ei usu seda! Miks ei või siin olla korralikud töötingimused, konditsioneeritud ruumid ja kaheksatunnised tööpäevad? Miks ei võiks järgida ohutustehnikat ja sõlmida töötajatega kollektiivlepingut? Teil pole siin kindlasti ametiühinguidki! Isegi kui siis nii palju kinke ei suudetaks valmistada -- igaüks oleks nõus paar kinki vähem saama, kui selle eest nii paljud orjatööst pääseksid!ì
ÌVõiks, aga see siin ei ole sanatoorium.ì Ning nähes, et August tahab midagi vahele öelda, röögatas ta: ÌKuula mind!ì ja virutas rusikaga vastu lauda, nii et klaas sellelt maha kukkus ja pisut mööda pehmet vaipa veeres. ÌVaat nii. Loodusseadusi on palju. On massi ja energia ja spinni ja muudegi asjade jäävuse seadused. Aga on ka olemas headuse jäävuse seadus. Maailmas pole headus ja kurjus tasakaalus sellepärast, et keegi seda pidevalt tasakaalus hoiaks, vaid teistmoodi ei saagi. Suhteliselt isoleeritud piirkonnas võib tasakaalu küll muuta, kuid selleks jõudu rakendades -- ning mujal maailmas muutub olukord samavõrra vastupidises suunas.
Nüüd mõistad sa, miks kõige paremate soovidega juurutatud maailmaparandamise plaanid, nagu kuiv seadus ja kohustuslik usuõpetus, nõnda võikaid tagajärgi annavad. Ja sa saad ka aru, miks see, kes ühest küljest nii palju heategusid teeb, peab teisest küljest palju kurjust korda saatma. See kurjus tekiks ise niikuinii, aga mina suudan seda kanaliseerida sinna, kus see maailma vähem kahjustab.
Seda tasakaalu ei saa samal põhjusel rikkuda ta teises suunas. Üksikinimene võib olla küll üdini halb, aga mitte kaua, sest politsei võtab ta lõpuks kinni. Kui mõni valitsus hakkab liiga palju kurjust korda saatma, ei püsi ta kaua võimul: kurjus õgib kõike, kõige rohkem iseennast. Kui mõni kurjus tahab kaua püsida, peab ta sinna juurde palju head korda saatma.
Inimkonna üks suurimaid heategijaid oli Alfred Nobel, kes oma testamendiga asutas Nobeli preemia. Samas sünnitas ta ka rohkem kurja kui peaaegu keegi teine, leiutades dünamiidi. Kas pole siis loogiline, et mina, kes ma inimestele veelgi rohkem head teen, pean neile ka palju rohkem kurja tegema?ì
August sai teadmata kust julgust juurde. Ta astus Vana juurde ja sirutas mõlemad käed tema juustesse. Seal olidki kaks sarve.
ÌNutikas poiss!ì kiitis Vana. ÌNüüd on ka selge, miks jõulud on talvel: et Jõuluvana võiks mütsi kanda. Ja et ta võiks kanda lohmakaid pükse saba peitmiseks ja vilte sõrgade varjamiseks. Ning miks Jõuluvana vatist habet ja vuntse kannab. Ja miks Jõuluvana on vana mees, mitte noor ja seksikas: viltidega sõrgade otsas ei ole mugav liikuda.ì
ÌMina ei taha siin töötada,ì kinnitas August. ÌEi töölise ega ülevaatajana. Ma tahan koju.ì
ÌEks ma selleks olengi, et inimeste soove täita,ì ohkas Vana, tõusis kiiktoolist ja surus Augusti enda vastu. ÌSind ma ei hoia vägisi kinni. Ma saadan su tagasi.ì
August tundis, et kuumus käis talle üle jõu. Ta vankus tagasi ja otsis uimaselt kohta, kuhu istuda. Rinnust tõusis esile vana tuttav köha. Tooli polnud näha ja August istus otse põrandale.
ÌJa muidugi pean ma sulle tagasi andma kõik, mille ma sult võtnud olen,ì ütles Vana. ÌAinult nüüd vajad sa oma ravimeid. Mina ei tea, kui sageli ja mida sa võtma pead, siin ei ole kahjuks mingeid ravimeid. Tosina tunni pärast oled sa kodus.ì
Augusti silme ette kerkis jälle neiu, keda ülevaatajad peksid. Ta mäletas tema paljaid rindu ja üle õla ulatuvat punast vorpi. Ta oli varem alasti naist näinud ainult piltidel. Ta mäletas neiu lohutut nuttu ja neelatas vaevaliselt. ÌMa ... mõtlesin ümber, kui tohib. Ma võin ka siin töötada.ì