1.
Semir peatus jõe keskel ja vaatas ülesvoolu. Koltunud kulu pikad kollased libled ulatusid madalatelt kallastelt tema alt läbi sõudva pruuni veeni, ülevalpool paistsid sügiskülmade poolt näpistatud putkede mustunud kroonid. Veepiirist veidi kõrgemal kasvas kaks pihlakat lähestikku; tuul liigutas nende marjakobaraid vee kohal. Isegi pihlakamarjade värvis puudus erksus. Silla käsipuudele riputatud eredvärvilised reklaamid kutsusid koduperenaisi ostma pesuvahendit “Hüpervärskus”.
Mees pööras pilgu allapoole ja nägi, kuidas otse tema jalge all kuue meetri sügavusel vesi väikesel kärestikul uperpallitas. Jõe põhja kinnituvate taimede paeljad lehed hõljusid igaveses tantsus pärivoolu, justnagu uppunu juuksed. Madalamasse kohta, kuhu need kinnitusid, oli kuhjunud igasugust risu. Muu prahi hulgas hulpis ühe kõrvaga vahtkummist potsataja.
Semir tõmbas vasaku peopesaga üle vihmaniiske näo, hoidis hetke jooksul lõuga peos ja torkas siis käe taskusse. Teise käega ikka veel raudtorust käsipuust kinni hoides hakkas ta jälle edasi astuma. Lõpuks ometi sõidan minema, ütles ta endale peaaegu kuuldavalt. Uskumatult tüütu linn. Ta heitis pilgu üle õla, kus jõekallas varjas ta eest neljakorruselisi paneelmaju, millest ühes peitus ta komandeeringuaegne elupaik. Paistsid ainult soojuselektrijaama korstnad ja hiiglaslik tünder nende kõrval nagu aurava põhjaga tagurpidi ämber.
Hommikust peale oli ta hinge kogunenud tüütu ärritus, ilma ühegi konkreetse põhjuseta, kuid siiski igast pisiasjast toitu ammutav. Linn käis talle närvidele, oli kogu aeg käinud, aga tol viimasel hommikul tundis ta seda kuidagi eriti teravalt. Teisel pool jõega paralleelset teed seisva elumaja kinninaelutatud akendest ühe eest oli keegi mõned alumised lauad ära kangutanud ning aken tundus üksiku vidukil-valvsa silmana. Semir püüdis selle pilku vältida.
Raudteest paremale jäid hiiglaslikud kütusemahutid, mille külgedele oli neid mööda allavoolanud diisel jätnud tumedad triibud ja mille ümber ei kasvanud mitme meetri raadiuses rohulibletki. Semir läks piki raudteeharu neist mööda, pööras koos raudteega ning juba seisiski perrooni otsa juures. Mees ronis murenenud betoonastmeid pidi perroonile ja vaatas sinnapoole, kust pidi tulema rong. Mulle aitab, vasardas peas. Aitab. Aitab.
Iseendalegi märkamata oli ta hakanud seda sõna mõttes kordama läheneva rongi alguses kauge, kuid iga hetk valjeneva rattajooksu taktis. Siis ilmus vedur kahe pika halli hoone tagant nähtavale ja laskis kuuldavale vile. Mustunud masina pozhektor pani korraks udupiisad särama ning enne kui Semir kuidagi reageerida jõudis, oli rong juba möödas. Mitte midagi taipamata jõllitas ta raudteesillalt paistva viimase vaguni tagumist otsa. Keegi istus vaguni katusel, läbi uduvine näis kuju hägusena.
Semir pööras pilgu vihmast rikutud vineerist alusele, kus kunagi väga ammu võis olla rippunud sõiduplaan, vangutas pead ja hakkas kõhkleva kõnnakul jaamahoone poole minema.
2.
Jaamahoone taga platsi ääres asus väike söögikoht. Vihm oli vahepeal tugevamaks läinud, Semir tõstis jaamahoone ees krae üles, tõmbas pea õlgade vahele ja ruttas üle väljaku. Lompidel hüplesid mullid ja nunnud sagisid paplijuurtest kohrutatud kõnniteel oma igapäevast sagimist. Ükski neist ei vaadanud jaama poolt tuleva mehe poole.
Leti taga istus Stas ja vahtis virvendavat telekat. Makil laulsid taustaks “Öised snaiperid”. Kokakoola külmkapis väreles sinine valgus.
“Hommikust.”
Stas tõusis püsti.
”Tere. Mida võin pakkuda?”
“Teavet. Kas rong enam meil ei peatu?”
Stas keeras snaiperid vaiksemaks. Kõrvallauast vaatas neid öökulliprillidega vanamees, kes polnud baaris valitsevast soojusest hoolimata kasukahõlmu lahti löönud. Oli raske mõista, kukohas lõppes kähar põskhabe ja kus algas karvane krae. Semir oli teda kusagil näinud. Ta väristas õlgu. Siin oli külm.
„Külmarohtu?”
„Olgu.”
Stas valas metallist mõõtetopsikusse viina ning kallas selle siis pitsi ümber. Semir kõhkles hetke, võttis siis pitsi ja viskas kurku.
“Aitäh. Kuidas selle rongiga ikka on?”
Kasukas vanamees ajas ennast püsti, tuli leti juurde ja tellis heeringarullikesi. Stas tõi köögist taldriku, kasukas peatas ta hetkeks ja ütles midagi vaikse häälega. Kõrtsmik noogutas ja kallas kaks uut pitsi.
“Tohib teid, noormees, oma lauda paluda? Selles lauas on korra istunud ka Vladimir Vladimirovitsh. Näete silti…?”
Öökull osutas väikesele lauaplaadi külge kruvitud alumiiniumist sildile, nihutas ühe pitsi Semiri poole, võttis enda oma ja suupisted ning tüüris laua poole tagasi. Semir kehitas õlgu, võttis pitsi sõrmede vahele ja astus talle järele.
Uks prahvatas lahti, seltskond nunnusid tuli sisse ja tellis kuus shnitslit. Kõrtsmiku käed said tööd täis.
Kui nad laua äärde jõudsid, pani öökull taldriku selle keskele, pööras ennast ja sirutas Semirile käe:
“Tverfinn. Tõenäosusteooria ja geenitriiv.”
“Semir. Automaatsed juhtimissüsteemid.”
Nad istusid, tõstsid pitsi ja hammustasid heeringarulli peale. Hea heeringas oli, parajalt rasvane ja mitte üle soolatud.
„Kuidas magasite?”
Semir vaatas teisel pool lauda istuvat tegelast ja mõtles, kas peaks pahaseks saama. Poolteist pitsi viina aga olid nohuse olemise tunduvalt mugavamaks teinud ja ta avastas, et hommikune ärritus oli sumbunud vaikseks tülpimuseks.
„Hästi.”
“Kuidas see rongi lugu oli?”
“Läksin 12.06 rongi peale. Rong tuli. Sõitis mööda. Kõik.”
“Kust te võtate, et 12.06 pidi siin rong peatuma?”
“Sõiduplaanist, kurat võtaks.”
“On teil see sõiduplaan kaasas?”
Sõiduplaan oli kodus, kõigi nende tarbetute paberite vahel, mis tal siin kogunenud olid ja mis ta korterisse maha jättis. Sahtlitekapi peal. Või ülemises sahtlis.
“Ei ole. Aga mis kell siis õige rong läheb?”
Tverfinn jõi viina ära, hammustas heeringat peale ja ajas ennast püsti.
“Lähme.”
“Kuhu?”
“Jaama.”
Ka Semir tõusis. Stas vaatas korraks nende poole ja vahtis telekat edasi. Tuli mingi vana mustvalge film. „Machine… that’s the end of the line,” kostsid üksikud sõnad läbi muusika ning auruvedur laskis vilet. Keskmises lauas kadusid shnitslid kadusid sööjate kurku ning samal ajal kõneldi seal jalgpallist. Tverfinn surus pähe aukartustäratava suurusega karbuse ja astus esimesena uksest välja. Semir tõmbas käigu pealt mantlihõlmad koomale ja tõstis krae üles. Tuleks kaabu osta, mõtles ta masinlikult, kui uksest välja astus ja enda ees katkisest räästast langevat veejuga silmas.
Nad läksid tagasi üle platsi, läbi kõrge, rõskuse ning uriini järele lõhnava ootesaali, mille seintelt pikkamisi pudenes roosa krohv ja astusid perroonile. Semir vaatas piki raudteed, kuni hall vihmalinik selle ta pilgu eest peitis. Ühtegi märgutuld polnud näha.
Tverfinn kobistas väikeste sammudega perrooni otsani, kus tuul veduripeatuse roostes silti krigistas, astus päris raudtee äärde ja viipas. Semir läks talle järele. Teine kükitas ja puudutas sõrmedega vihmamärga rööbast.
”Tulge siia,” ütles ta läbi vihma.
Semir läks tema juurde ja kükitas samuti.
”Vaadake.”
Semir jõllitas rööbast. See oli ühtlaselt kaetud kollase roostega.
“Siit pole aastaid ükski rong sõitnud.”
Uskumatult tõmbas Semir sõrmeotstega üle relsi kareda pinna. Rööbas oli mäg, külm ja täiesti mahajäetud.
“Lähme tagasi. Heeringad ootavad.”
Mitte midagi mõistmata tõusis Semir uuesti püsti ja hakkas teisele järele minema.
Tuul tõmbas jaamahoone ukse korraks lahti ja lõi siis pauguga kinni.
3.
Lauas ootas neid keegi. Tverfinni laup tõmbus kipra. Stas oli vabandava näoga. Semir kõhkles hetke ja tervitas tütarlast lugupidavalt.
Tütarlaps näis olevat umbes kahekümnene, figuurilt kõhn ja keskmisest veidi pikemat kasvu. Meigiga polnud ta liialdanud.
„Miks sa tulid?” küsis Tverfinn, ise samal ajal istudes. Semir jäi seisma. Ühelt poolt oli ta siia lauda palutud, teisest küljest aga ei tahtnud ta saada perekondlike küsimuste menetlemisel osaliseks. Paistis, et midagi just sellist siin toimuma hakkas.
„Istu,” ütle talle Tverfinn. Stas tõi kaks klaasi teed ja alustassi sidrunilõikudega. Semir hakkas neid ajaviiteks lusikaotsaga koorima.
„Miks sa tulid?” kordas Tverfinn, tüdrukule otsa vaadates. Tolle alumine mokk värises.
„Ma mõtlesin järele. Sul oli õigus,” tõi ta kuuldavale.
Tverfinn ohkas.
„Sellest ei tule midagi välja. Ma ei saa. Ma saan kuuskümmend kulli kuus. Vähemalt sadat oleks vaja. Me oleme sellest ju rääkinud.”
Tüdruk vaatas talle otsa.
„Ma tean, kust sa nelikümmend juurde saaksid.”
„Jumal küll…” Tverfinn laiutas käsi ja vaatas justkui abi otsides Semiri poole. Mida plika küll seles vanamehes leiab, mõtles too. Naised on mõistatus. Ilus plika muidu, aga nunnu… „Siin on muide ka vastus sinu küsimusele,” märkis Tverfinn kuivalt. Siis uuesti tüdrukule: „Vaata sinna!” Ta osutas aknast välja. „Mida sa näed?”
Tüdruk vaatas.
„Inimesi. Väljakut.”
„Mida veel?”
„Udu.”
„Mida veel?”
„Autot…” tüdruk oli nutu äärel.
„Rohkem midagi ei näe?” küsis Tverfinn järeleandmatult.
„Ei…”
„Vaata nüüd. Mina näen selle väljaku taga veel jaamahoonet. Ja selle taga on perroon ja raudtee. Käisin seal viis minutit tagasi. See inimene aga,” ta osutas Semirile, „nägi ka rongi sellel raudteel sõitmas. Kas sa üldse tead, misasi on rong?”
Nüüd hakkas tüdruk tõega nutma. Ta nuttis vaikselt omaette, ühtegi liigutust tegemata, Semir vaatas, kuidas pisarad tasakesi lauaplaadile tilkusid ja purustas klaasipõhjas sidrunitükke. Tverfinn pööras ennast ägisedes leti poole ja tellis viina. Kui pitsid toodi, lükkas ta ühe tüdruku ette.
„Joo ära. Ja katsu aru saada. Ma võiksin su madratsiks ja koristajaks võtta. Aga ma ei taha seda teha. Ja ei tee.”
Plika kallas pool pitsi kurku ning hakkas läkastama.
„Ma lihtsalt rikuks su elu ära ja ise ei saaks sellest ka mingit rõõmu. Nii on lood. Tee minekut ja otsi endale mõni kena korralik poisslaps.”
Nina luristades ajas tüdruk ennast püsti ja vaatas Tverfinnile ülalt alla.
„Aitäh,” ütles ta tasakesi. Tverfinn vehkis käega, nagu peletaks kärbest.
Öised snaiperid läksid plaadimängijas uuele ringile.
4.
Semir hiivas rohelisest presendist seljakoti teisele õlale ja astus edasi. Vihmamärg rohi oli kergelt libe. Külm udu aga mõjus värskendavalt ja südamepööritus, millega ta hommikul ärganud oli, hajus.
Hommik oli alanud mingi kohutava jama lugemisega. Ta oli nähtavasti eelmisel õhtul purjus peaga literaadiks hakanud, voodi kõrval lebavassse vanasse koolivihikusse sirgeldanud segase loo viirastuslikust rongist või rongijaamast või mõlemast. Ta luges seda, kuna ei suutnud pärast ärkamist midagi muud teha ning millegipärast tundus see oluline olevat. Sajandat korda lubas ta endale, et jätab komandeeringu viimasel õhtul napsitamise maha. Liiga halb harjumus.
Siis oli ta riided selga ajanud, meeldetuletuseks sõiduplaani lapanud, söönud kaks keedetud muna hapukoorega ja keskpäevase rongi peale läinud.
Ja nüüd astus ta mööda koltunud heinamaad kahe võsatüki vahel ja püüdis mitte millelegi mõelda. Kõige hullem, mida ta praegu teha võis, oli uuesti vihik välja võtta, kirjapandu kahesajandat korda üle lugeda ja faktidega kõrvutada. Praegu tuli tegutseda.
Mõnesaja sammu pärast taandus võsa mõlemal pool ja ümberringi jäi vaid udu, mis muutus paarikümne meetri kaugusel pilgule läbistamatuks. Semir heitis pilgu tillukeste veepiiskadega kaetud kompassile ning läks edasi.
Sadas ja ei sadanud ka; lõhnas metalli järele ja ei lõhnanud ka.
Udust kerkis midagi musta. Kulus mõni hetk, enne kui Semir taipas, mis see oli. Põlenud puutüvi seisis ikka veel püsti, mehenäo kõrgusel hargnes see kolmeks meetripikkuseks tüükaks. Selle tagant paistis järgmine samasugune, nende taga nägi Semir juba kolme ning siis kõndis ta põlenud metsas. Igal pool ümberringi kerkisid söestunud tüveköndid. Õhus hõljus tuha ja unustuse hõngu.
Udu oli veidike hajunud ning ta nägi, et vähemalt sajakonna meetri raadiuses ümbritsesid teda nood viirastuslikud jätised. Tuli oli hävitanud kõik, mida looduslikuks pidada võis ja praegu nägid need välja pigem võigaste hauasammaste või millegi veel hullemana. Kõik seisis paigal, õhk ei liikunud vähimalgi määral ning ainus hääl, mida Semir kuulis, oli tema enda jalaast.
Eespool näis udu taas tihedamaks muutuvad, alles kümnekonna sammu järel sai Semir aru, et see oli midagi muud.
Tema teel seisis kümnekonna sammu pikkune täkitud pinnaga betoonpaneelidest müür.
Mõne sammu järel nägi Semir, mis lamas müüri jalami ääres. Ta seisatas, mõtles veidi ning pöördus tagasi.
5.
„Sa oled ka kirjanikuks hakanud?” küsis Stas, kui teed tõi. Semir varjas vihikulehte automaatselt käega ja mühatas. Siis vaatas ta üles ja küsis:
„Kes veel kirjutab?”
„Tverfinn.” Stasi nägu oli ilmetu. „Ja veel mõned.”
„Ahah.”
Semir pööras kogu tähelepanu teeklaasile ja baarman läks oma kohale tagasi. „Koju - veidi vara ning tühjade kätega. Sinu juurde - liiga hilja ja nukra meelega,” laulis betoonist maailmas kasvanud noorte iidol. Seltskond nunnusid nõudis teleri sisselülitamist. Tuhande kuuesaja osalise kiredraama hüplev dialoog asendas linnalauliku.
Semir sai valmis ja toppis vihiku põuetaskusse. See ei tohtinud ära kaduda. Siis tõusis ta kiirustamata, läks õhtust keefiri joovate külastajate vahelt läbi ning astus tänavale. Vaikus tuli õnnistusena. Pea kohal kumas liikumatuna siniste tänavalaternate valgus.
Majaseinal seisid musta rasvakriidiga joonistatud sõnad:
„Kõigi haiguste ravi kontrollitud. Üksi või grupiga, kes 11 ei tea...”
Käskida head ja keelata halb, mõtles Semir edasi lugemata. Siis nägi ta kirjutajat. Lühikeses hallis pintsakus kõhn mees jätkas oma teksti järgmisel seinal. Tahtmatult astus Semir lähemale, mees kuulis seda, vaatas tema poole ning tõmbas pea õlgade vahele. Võibolla ta isegi punastas. Samas vilasid ta silmad igas suunas ning hoolimata hämarusest seletas Semir tätoveeringut ta pastelli hoidva käe sõrmenukkidel. Võõras surus käe taskusse, pööras ümber ja tegi mööda seinaäärt minekut. Häbelik lurjus, sedastas Semir inimüübi. Ta astus lähemale, et poolelijäänud teksti lugeda.
„Mäletada, kes me oleme igal hommikul uuesti...”
Semiri seljakarvad tõusid püsti. Ta vaatas kiiresti ringi, kuid mehike oli ammuilma silmist kadunud.
Tuleb minna Tverfinni juurde, ütles ta endale. See on midagi uut. Seda tuleb arutada. Ta tuletas aadressi meelde, pööras ümber ja sammus üle väljakunurga õige tänava otsa poole.
Sellest teisest asjast, lisas Semir mõttes, sellest ma talle parem ei räägi.
Milleks.
6.
Hommikul ärkas ta meeldiva tundega, et suur töö on lõpuks tehtud. Kogu see kaks nädalat kestnud SEJ juhtimisskeemi saaga tundus nüüd nii kaugena, et lausa lust vaadata. Kui nüüd und oleks, võiks rahulikult edasi magada, ei peaks pikkade hallide koridoridega majja ruttama mingit järjekordset jama lahendama. Aga uni on välja magatud. Tõusen kiirustamata üles, ütles Semir endale lage vaadates, söön ja sõidan koju tagasi.
Ta pööras ennast voodis ja nägi kedagi teises seinas laua taga istumas ja mingit paberipakki lugemas. Esimesel pilgul meenutas kogu maikaga gorillat, siis meenus selle isiku nimi: Tverfinn. Nagu Tveri äärest pärit soomlane. Kuidas ma küll endale sellise tuttava olen hankinud? Ma ei mäleta, et ma eile joonud oleks, pea on küll täitsa selge. Hea ongi, see viimasel õhtul joomine ei kõlba kuhugi.
Kodanik maikas ajas ennast laua tagant püsti ja tuli paljaste taldade latsudes tema voodi juurde.
„Hommikust. On see sinu käekiri?”
Ta sirutas ette mererohelise kaanega koolivihikut, mille peale oli suurelt kirjutatud:
”Hommikul loen selle KINDLASTI läbi!!!”
Semir kergitas kulmu.
„On.”
„Loe läbi.”
Tverfinn andis talle vihiku ja tatsus oma laua juurde tagasi.
„FAKTID,” luges Semir esilehelt.
„Sa oled tundmatus linnas ja sa ei tea, kuidas siit ära saab. Rong ja jaam on tühjad ja kõik ei usugi, et olemas on. Magades kaotad mälestused siin juhtunust ja arvad, et on su komandeeringu viimane päev. Aga ei ole. Vähemalt päev on juba möödunud komandeeringu lõpust, arvatavasti rohkem, kuid selle kohta ülestähendused puuduvad. Pole selge, kas komandeeringut üldse olemas oli.”
See oli fantastiline jamps, kuid vaieldamatult tema enda käekirjaga kirjutatud.
Lehekülje ääres seisis teist värvi pastakaga:
„See on kirjutatud üleeile. Eile sa ei uskunud seda ja käisid uuesti jaamas. Ära täna mine. Sellel ei ole mõtet. See on sinu käekiri ja sina ise oled selle kirja pannud. Loe edasi, tähelepanelikult. Pea Tverfinniga nõu.”
Ta heitis pilgu üle toa ja nägi, kuidas Tverfinn läbiloetud lehe ühest paberihunnikust teise tõstis. Semiril hakkas külm.
„Kui kaugel sa oled?” küsis ta Tverfinnilt kuue minuti pärast.
Too vaatas üles.
„Sinueelses ajas. Ma olen kirjutanud enamvähem kaks aastat. Üle viiesaja lehekülje. Mine otsi midagi süüa.”
Semir ajas ennast üles, tõmbas püksid jalga ja võttis külmkapist juustu, munad, keefiri, singi ja leiva. Gaasipliit ei töötanud hästi, kuid lõpuks vuhvatas sinine leegikroon ja ta pani teevee käima.
Ta viis Tverfinnile võileiba, too vaatas üles, tänas ja luges mugides edasi.
„Hüva,” ütles ta lõpuks. „Läbi. Kurat, ma usun, et see käib mul iga kord niimoodi. Ma ei mäleta sellest kõigest õhkagi, nüüd ma ka tean seda, aga ei mäleta.”
Huvitav, kes ta oma mälu järgi on, mõtles Semir, aga jättis küsimata.
„Aga kas sa usud seda kõike?”
„Aga mida veel uskuda? Kui ma seda ei usukus, siis ma ei kirjutaks ka. Pole mõtet kirjutada asja, mida järgmisel päeval nagunii ei usu.”
„Aga kui…” Semir vakatas hetkeks. „Aga kust tuleb eeldus, et need on tõesti sinu ja minu kirjutatud? Käekirja saab võltsida.”
Tverfinn kehitas õlgu. „Seda ei saa me kunagi teada. Aga see pole loogiline. Kellel seda vaja peaks olema? Öine mälulühistamine on loogilisem. Vähemalt siin maal… Ja üldse, selle üle pole mõtet arutleda. Lolliks võib minna.”
Võib, mõtles Semir. Võib küll. Üht mängu peb kaasa mängima - kas viimase komandeeringupäeva mängu või vihikumängu. Vaat’ kus võib inimesel vahel ootamatult identiteedikriis tulla…
„Ma arvan, et ma võin siis öelda küll, mida ma põlenud metsas nägin,” ütles ta. „See on siin kirjas. Plika, kes sulle külge lõi, oli tolle müüri ääres maha lastud. Komando poolt, käed seljataha seotud, silmad kaetud.”
Tverfinn kergitas kulmu. „Lõid verest ära?”
„Ma arvan, et mitte. Üheksakümne viiendal Bamutis…”
„Hea küll, hea küll... Ma ei mäleta teda, ma ainult tean, et ta oli olemas. Ah et maha lastud? Midagi sellist ma kartsingi. Nunnul ei tasu meiesugusesse armuda. Sellest ei tule kunagi midagi head.”
See pakkus pidepunkti. Nunnu. Ma ju tõesti tean, kes on nunnu. Ja et mina ei ole nunnu ja et Tverfinn ka ei ole nunnu. Kuskohast ma seda tean? Üks-null vihikumängu poolt.
„Kust see „nunnu” sõna tuleb üldse?”
Semir kehitas õlgu. „Kust mina tean? Kas sina ei kutsu neid nunnudeks?”
„Kutsun küll, aga ma ei tea, miks. Ma lihtsalt saan näost aru, kes on nunnu ja kes ei ole.”
„Sama siinpool. Midagi on nendest aastatest, kui me ei kirjutanud, ikkagi alles ka jäänud. Me olime ise ka vist nunnud ja teame nüüd, kuidas vahet teha. Ja ma ei üllatu millegi üle ning suudan igasugust ilgust väga kergesti uskuma jääda. Aga siit nunnulast minema ikka ei pääse. Miks sina üldse tagasi pöördusid?”
Semir neelatas mitu korda.
„Ma… Ma ei tea. Või tegelikult, tean küll. Või tean, et siis teadsin midagi, kui seda nägin. Ma kujutan väga hästi ette, mida ma seal tunda võisin… Vaata, ta oli sinna mulle nägemiseks viidud. Kui ma oleks edasi läinud, oleksin veel ühe leidnud. Ja siis kolm tükki. Ja siis oleks maa neid täis olnud. Nagu noid põlenud tüvesidki. Ma lootsin, et kui ma tagasi pöördun, jääb see ära….”
Tverfinn noogutas mornilt ja valas endale teed juurde.
7.
„See kõik ei ole loogiline,” sõnas Semir, kui nad jaamaesise väljaku poole sammusid. Oli hakanud sadama lörtsi, kuid tuult polnud ja läbivettinud räitsakad langesid vaikselt alla, maapinnal ja lompides sulades. Selles oli omalaadset räpast ilu.
„Meil lastakse vabalt ringi tatsuda, kuskil pole okastraati või konvoid või midagi sellist. Samm vasakule, samm paremale, põgenemiskatse. Tühjagi… Kui ma aga päris ära hakkan minema, tapetakse suvaline nunnu ära ainult selleks, et mind panna tagasi pöörduma. Ja ma usun, et nad poleks selle ühega piirdunud.”
Hiiglaslik dzhiip möiratas nende selgade taga ja tuiskas lumesodi pritsides mööda. Bandiidid sõitsid omi asju ajama.
„Näib, nagu oleksime meie nunnudest oluliselt väärtuslikumad. Nagu meie elu loeks rohkem.”
„Minu jaoks näiteks loebki,” kommenteeris Tverfinn.
„Huvitav, mis nad sulle näidanud oleks?”
Tverfinn kehitas õlgu. Semir jätkas.
„Igal ööl kustutatakse mälestused ja oleme vanas kohas tagasi. Kui seda kaustikut poleks, oleks ma kolmandat korda läinud rongi ootama. Mina elan pidevalt oma komandeeringu lõpus, mul on värskelt meeles, kuidas ma neid skeeme viimaseid kordi üle käisin. Ma võiks need praegu siinsamas üles joonistada. Ma näen neid unes.”
„Ja kui ühel hommikul enne rongi minekut sulle helistataks ja öeldaks, et midagi on nendega juhtunud, siis oskaks sa kasvõi mälu järgi asjad paika ajada?”
„Loomulikult,” vastas Semir automaatselt.
„Nojah, mõtle selle üle.”
Kui nad väljaku äärde jõudsid, küsis Semir:
„Aga rong?”
Tverfinn kehitas õlgu.
„Sa nägid, kuidas rong mööda sõitis. Rööpaid vaatama viisin su mina. Stsenaariumi järgi on teisiti. Aga ära tüütas..”
„Vist küll,” nõustus Semir. „Siin,” näitas ta seinale.
„Kõigi haiguste ravi kontrollitud. Üksi või grupiga,” luges Tverfinn. Siis vaatas ta järgmist seina ja noogutas. „Otsime edasi,” ütles ta.
Kirja kõrval oli sularahaautomaat. „Oota, ma võtan raha,” peatas Semir kaaslase. Tverfinn tegi selle peale imelikku nägu, aga ei öelnud midagi.
Nad hakkasid astuma mööda tänavat, mida mööda Semiri mäletamise järgi oli eelmisel õhtul kadunud lühikese pintsakuga mees. Tverfinn nuhkis nagu koer majaääri mööda, kiikas prügikastide taha ning vaatas mõlemalt küljelt üle pesukuivatusnurki piiravad ümarate tuuleaukudega paneelid. Nunnud vahtisid neile järele, kui nad niimoodi tänavat pidi alla läksid. Ühest trepikojast tuli välja miilits, vaatas neid väga pika pilguga, tõmbas siis mütsi nokkapidi sügavamalt välja ja läks oma teed.
„Siin,” hõikas Tverfinn äkki vaikselt.
Paneelelamu otsaseina vastas seisis ühekorruseline trafomajake. Selle suure maja poole pööratud seinale oli tuttav käsi kritseldanud päris pika jutu. Sein lõhnas uriini järele.
„Üsna lootusetu,” kommenteeris Semir pärast esimese kolme rea lugemist.
„Vaata seda,” vastas Tverfinn ja osutas kirjutise alläärde.
„„Otsida kanale mutrid ja nunnule pastakas.” Misasja!?”
Tverfinn mõõtis teda pika pilguga.
„Tüüpiline elektrik. Vahet pole. Ühesõnaga, mul on õigus. Pean selle õhtul üles kirjutama. Lähme tagasi.”
„Ehk seletaksid mulle ka?”
„Pelevin. Rohkem tuleb raamatuid lugeda. Lähme tagasi.”
8.
Kui nad väljakuäärsesse baari sisse astusid, nägi Semir, et nurgalaud oli vaba. Tverfinn läks ja tellis heeringaid, teed ja viina. Jälle mängisid „Öised snaiperid”.
„Kuskohast heeringad tulevad?” küsis Semir üle laua kumardudes. Tverfinn tõstis pitsi.
„Heeringate terviseks,” ütles ta ja jõi külmarohu ära. Semir järgis ta eeskuju. Uks prahvatas lahti, seltskond nunnusid tuli sisse ja tellis kuus shnitslit.
„Heeringate pärast,” ütles Tverfinn, „ei muretse siin linnas peale sinu küll keegi. Heeringad tulevad külmkapist. Nagu sinu raha tuleb automaadist.”
Semir avas masinlikult rahakoti. Selles oli kaks kümnekat.
„Ma ei saa aru. Ma ju kulutan neid. Oober!” hõikas ta ning lehvitas punase kupüüriga. „Pakk suitsu!”
„Ega need sul juhuslikut järelejäänud komandeeringurahad pole?” küsis Tverfinn.
Stas tuli suitsuga, vabandas, et kiire on ja kadus leti manu tagasi.
„On muidugi. Mis siis?”
„Nojah, eks võtagi neid päevarahadena. On kõige õigem.”
Tverfinn pistis rullikeeratud heeringatüki suhu ja mälus metoodiliselt. Semir pani suitsu ette.
„Mis raamatuid ma peaks rohkem lugema?”
Tverfinn lõi käega.
„Ah, sa peaks seda hakkama siis igal õhtul üle lugema. Võibolla muidugi polekski paha mõte, aga päeva saab ka paremini sisustada. Isegi koguneb sul aja jooksul lugemist rohkem kui vaja. Võtame.”
Võeti. Telekas lasi auruvedur vilet. Tuli mingi vana mustvalge film.
„Ma ei ole kunagi seda sinu rongi näinud,” ütles Tverfinn mõtlikult. „Ma pole vist üldse midagi erilist näinud, peale jaama ja seda ka ilmselt selleks, et sinu jutt sonimisena ei tunduks. Ja tõenäosusteooriaga ma siin ei tegele.”
„Millega siis?”
Tverfinn lasi küsimuse kõrvust mööda.
„Mäletad, kui ma sulle seda roostes rööbast näitasin? Sina hakkasid selle peale kirjutama. Tead, mida too isik nägi, kes mind kirjutama pani?”
„Ei tea.”
„See oli üks naine. Üks vana naine. Ta nägi autosid.”
„Autosid näevad kõik. Neid on kõik kohad täis. See sinu tibi ka nägi.”
„Too mutt nägi teistsuguseid autosid. Tema nägi halle pikappe. Mõnikord veeresid need kohale, välja tulid hallides mantlites inimesed ja võtsid mõne nunnu kaasa. Või vastupidi, tõid kuhugi kohale. Või seadsid midagi korda, mis oli paigast ära läinud.”
Semir valas pitsid täis. Ta tundis pööritust.
„Ma pole kunagi ühtegi sellist autot näinud,” ütles ta.
„Sa mõtlesid vist oma kahe päeva jooksul? Ma ka ei ole oma viiesaja päeva jooksul. Nagu ka sinu rongi. Nagu ka tuhandet muud asja, mida keegi iga päev uuesti näeb.”
Võeti. Tverfinni habemest väljaulatuv ninaots oli punaseks värvunud ja ta nõjatus üle laua Semiri poole. Viimane tundis näol ta hingeõhu puudutust.
„See naine pidi igal hommikul ärkama teadmisega, et on eelmisel õhtul pealt kuulnud kodumaareeturite sepitsust. Niisiis ronis ta hommikul voodist välja ja kõndis päev otsa mööda linna, külastas kõikvõimalikke tuttavaid, oma sadat inimest või nii, et näha, ega keegi kuskil midagi kahtlast ei kirjuta. Kui midagi sellele viitavat märkas, läks ja andis esimesele hallile palitule teada. Mille peale ta lõpuks ise kirjutama hakkas, ei rääkinud ta kunagi.”
Hoolimata kõrtsi soojusest hakkas Semiril külm. Vähene viinauim, mida ta oli hakanud tundma, lahtus.
„Ta rääkis, et suurema osa ajast oli mõni kuskil liikvel. Tuli ainult minna mõnele tänavaristile või platsile ja oodata.”
„Ma olen ka kohanud inimesi,” ütles ta ettevaatlikult, „kes teevad kirjutamise kohta tähelepanekuid.” Ta hoidus hoolega Stasi poole vaatamast.
„Ma tean,” vastas Tverfinn rahulikult.
„Muide,” lisas ta, „sa nägid õigesti. Ta jäi tulemata.”
Öised snaiperid läksid plaadimängijas uuele ringile.
9.
Baari uks klirises nende selgade taga kinni. Semirile näis aga, et ta kuuleb ikka veel kirgliku senjoriita kiirkõnet oma neljandale armukesele, mis oli neid baarist minema peletanud. Kõrvus kumises. Pea kohal kumas liikumatuna siniste tänavalaternate valgus. Väljak oli äsjasadanud lörtsist valge, kuid tegelikult oli seda vaid õhuke kiht. Lompide kohal oli see tumehall.
Tverfinn sirutas pudeli tema poole.
„Ütle,” ta vaatas ümmarguste silmadega Semirile otsa, „kas sa mind austad?”
„Austan,” vastas Semir tõsiselt ning rüüpas.
Kuskilt oli platsile siginenud lühikest kasvu mehike, kes jäi ülejärgmise maja seina juures seisma, keeras pea viltu, näis sealt mitu korda midagi lugevat ja kratsis kukalt. Tverfinn viskas teda pudelikorgiga. Väike mees vaatas nende poole ja nii kummaline kui see ka polnud, Semirile näis, et ta punastas. Siis tõmbas ta pea õlgade vahele ja tegi pimedat tänavat pidi minekut.
„Mälestuseks jätan… oma suitsupaki,” ümises Semir äsjakuuldud laulu.
„Kuhu see kork kadus,” ütles Tverfinn mõtlikult. „Midagi pole teha, peab tühjaks jooma, muidu läheb raisku…”
Semir pani talle käe õlale.
„Kuule,” küsis ta, „mida sina õieti tegema pead? Mina tulen komandeeringult ja jään rongist maha ja tunnen SEJ juhtimisskeemi. Aga milles sinu osa õieti seisneb?”
Tverfinn tõstis käe õla juurde ja võttis Semiri kämblast kinni. Luminestsentsvalgus püüdis läbi suure habeme tungida, kui see lähemale ujudes vaatevälja varjas.
„Seda… ma… sulle… ei ütle!” kähistas Tverfinn talle kõrva ja tõmbas siis pea tagasi. Siis nuuksatas ta korraks.
„Stas suunas mind sinu lauda, nähtavasti pidanuks sa mulle nõu andma siin järgmist hommikut oodata või midagi sellist,” mõtles Semir kuuldavalt. Mitu korda sa seda teinud oled!? pani mõte teda korraks vaikima. „Aga mis sa pärast tolle tüdrukuga…?”
„Lähme,” ütles Tverfinn ootamatult kõlava häälega ja hakkas peaaegu sirge seljaga mööda tänavat jõe poole minema. Semir tegi paar kiiret sammu ja oli ta kõrval.
Võeti.
„Kujuta ette,” sõnas Tverfinn, „kujuta ette masinat, suurt masinat, paljude poltide ja mutrite ja hammasratastega. Kui nüüd järsku üks hammasratas otsustab, et tema enam ei haaku selle teisega, millega tal igal tiirul haakuda tuleb. Otsustab, et temal on põhimõtted, kujutad ette, ah?”
Eespool kohises jõgi.
„Kujutan,” vastas Semir. Ta imestas, et hoolimata joodud viinast siiski eriti purjus pole. Mõte töötas, nagu õlitatult. Ma võiksin su madratsiks ja koristajaks võtta. Aga ma ei taha seda teha. Ja ei tee. Ta kujutles, millise intonatsiooniga Tverfinn võis olla neid sõnu öelnud. Vihikus seisis kirjas, et Tverfinn ütles niimoodi ja vihik ei valeta. Kuid hääletooni ning emotsioone ta vihikusse kirja panna ei osanud.
Nad jõudsid ristmikule. Vasakule suunduv tee jooksis jõekaldaga paralleelselt ja suundus siis sillale. Kuskil seal, sügavate rõdudega neljakorruseliste paneelmajade mikrorajoonis oli väike korter, mille võtit ta tagataskus tundis. Ta astus mõne sammu edasi ja vaatas jõe poole alla; siit oleks ta pidanud juba jõge nägema, kuid selle asemel paistis vaid pimedus. Ainult kaugemal, silla all, veikles sinakas valgus tumeda voolu pinnal. Peale summutatud kärestikusolina ei kostnud ühtegi häält.
Semir pöördus ümber ning sammus uuesti ristmiku keskele. Otse keset teed seisis tühi viinapudel. Valgesse poolsulanud lörtsikirmesse, mis pragunenud asfalti kattis, olid tekkinud autojäljed. Auto oli tulnud paremalt, tühjalt teelt laohoonete vahel, korraks peatunud, kaarega ümber pööranud ja tuldud teed tagasi sõitnud.
Semir hakkas mõõdetud sammudega silla poole minema. Jõudnud sellel keset jõge, vaatas ta alla, kus silm kärestikku kuhjunud risu ka praeguse napi valgusega seletas. Ta tõmbas põuetaskust mereroheliste paberkaantega koolivihiku ja lasi sellel hiiglasliku liblikana alla liuelda.
Siis pööras ta minekule, komistas, haaras käsipuust kinni ja vandus vaikselt.
Joomine komandeeringu viimasel õhtul tuleb maha jätta.