Üks jõululugu keskaegsest Tallinnast
Laual küünal särab
ja kuusk on ehteid täis.
Jõulud ei lõpe ära,
see mõte mul peast läbi käis.
Lumememm nukrutseb hoovil,
ta märkab veel küünalde sära.
Las täituda nüüd minu soovil,
et jõulud ei lõpe ära.
Ei helgi enam midagi mu ees
ja kadunud küünalde sära.
Kuid tean, et minu südame sees
jõulud ei lõpe ära.
Katariina Ratasepp,
9-aaastane
1423. aasta jõuluõhtul istusid kaks tüdrukut - heledapäine, tõsine ja otsekui altkulmu maailma uuriv Katariina ning tumedapäine, särtsakas ja sädelev Ursula - käed kombekalt sülle pandud, laia tammise laua ääres ning silmitsesid nende vastas istet võtnud Tallinna lõbusaimat maalermeisterit Claesi, suurt paksu musta krässus habemega mehetündrit ja tema maheda silmavaatega õblukest kaasat Gretekest. Laual nende vahel troonis õhtusöögi järelroog - suur marjakringel, kauss kärjemeega ja kann sooja piimaga - rääkimata muidugi ümber piduroa väikestesse valgetesse kausikestesse kuhjatud pähklitest, marjadest ja õuntest.
Põrandaplaatidele oli laotatud just parajalt kuivi õlgi ning tagatoa paekiviseintel rippusid kaunite sini-kollaste paeltega põimitud kuusepärjad. Punased lindid, mis rippusid kollaste ja siniste lillede ning roheliste väätidega maalitud laepalkide küljes, hoidsid laua kohal kolme põleva küünlaga jõulukrooni. Ruum oli köetud mõnusalt soojaks ja kuivaks ning lee kõrval paitas meeli puna-roheliseks värvitud linnupuur, kus kaks ööbikut olid terve õhtu väsimatult pererahva heameeleks trillerdanud imeilusaid viise.
Meister Claes muheles habemesse ja küsis: "Kas meie ka laulame nendele laulumeistritele vastuseks?"
Nõusolekut ootamata ta tõusis ja võttis seinalt gamba ja flöödi vahelt vana lauto, tõmbas selle häälde ning nad laulsid neljal häälel ööbikutega võidu.
Kui kolm kaunist jõulukoraali oli kõlanud, peatas emand Grataeke Claesi: "Peand, peand, Claes, las Ursula ja Katariina söövad vahepeal ka. Kellele me siis selle maitsva kringli küpsetasime!"
Ursula tõstis laualt kõrge, Hollandist toodud tumesiniste veskipiltidega piimakannu, kallas kõigile sooja piima ning nad maitsesid emand Gretekese ja Katariina küpsetatud hõrgutavat kringlit koos kärjemeega.
"Mmmh! See on magus kui pärastlõunane uinak ning pehme kui kuuvalgus," ajas meister Claes pea kuklasse, vaatas siis Ursulat ja ümises vaikselt: "Ärgu olgu kurvad teie silmad täna!" Kallutas seejärel pea viltu ning küsis: "Ursula, miks sa nii tõsine oled?"
"Kas kõik see, mida te olete läbi elanud, tuleb nüüd meelde, Ursula?" küsis vaikselt emand Greteke ja vaatas mulle tõsiselt silma.
*
Jah, kõik see on ja jääb alatiseks meelde. Kuigi õhtu oli rahulik ja imeõdus, meenusid mulle kohe laevade põlemine ning laevasolijate karjed ja nutt; hallikarvalised inimsööjad trollid; röövlite haavadest noolte väljatõmbamine; Orjaku orjaturg; Püha Jüri kutsikate kogunemine; pidalitõbistega purjetamine ja kalaturul kerjamine... Ja usun, et Katariinalegi.
"Jah, emand Greteke... kasuema."
"Kas te meid isaks ja emaks ei taha kutsuma hakata," küsis emand Greteke ootamatult. "Te olete ju meil ainsad. Teate ju, et meie lapsed surid 10 aastat tagasi katku. Palju inimesi suri siis. Ime, et meie Claesiga jäime."
"Jah, emand Greteke, ee... ema."
Emand Greteke on hea. Ta on küll väga haige ja tal on toaski valus liikuda, saati siis veel maja kitsastest treppidest. Katk tegi ta liigesed kangeks, aga hinge ja elurõõmu siiski ei viinud.
"Te olete nüüd pool aastat meie juures olnud ja me ei kujuta ette, kuidas ma küll ilma teieta enne hakkama sain."
"Aga sul on ju piiad, " kergitas Katariina kulme.
"Jah, aga neid on tarvis ka laudas ja õues. Kui nemad hoolitsevad piima ja vee, kanade ja ahjude, koristamise ja pesemise eest, kes siis oleks aidanud mul süüa teha ja maja riideid korras hoida, kui mitte sina, mu väike Katariina."
"Ja mulle olete olnud siin majas nii suureks abiks. Mul oli niiiiii... hea meel, kui te nõustusite kasutütardeks saama!" vehkis kätega isa Claes.
1.
See oli suve lõpul, lõikuskuul, kui me kaluripaadist Tallinna sadamakaile ronisime ning rändamist alustasime selles hargnevate teede linnas.
Sadama kõrval oli kalaturg. Hiilisime vargsi kõige lahkema näoga tädi juurde ja palusime talt tükikese leiba. Ning siis alustasime oma rännakut Tallinnas. Me polnud kunagi niiiii...- nagu isa Claes armastab öelda ja veel kätegagi näidata - suures linnas olnud. Käisime majast majja, küsisime süüa ja kui päriti, kust tuleme, rääkisime oma loo. Vahel sõimati, karjuti - kerjuste koht olgu kirikutrepil või linnaväravate juures, aga meid see ei heidutanud, sest olime kindlalt otsustanud tollest väikesest kalurikülast - Laulasmaalt - Tallinna tulla ja siin kõik välja kannatada, kuni midagi selgub.
Me otsime oma kodu, oma ema ja isa, meie õiget ema ja isa.
*
"Kuku, kuku," kukkus meister Claes, "Miks sa nii mõttesse jäid, Ursula?"
Ma naeratasin. Claesi ja Gretekese maja Munkade tänavas Katariina kloostri vastas oli koht, kus meile tugev kõhutäis ilma midagi küsimata lauale tõsteti ning kui pererahvas oli ära kuulanud meie loo, kadusid Claes ja Greteke korraks tagakambrisse, jättes meid üksi laua äärde.
Siis tuli emand Greteke, istus vaikselt meie kõrvale. Ma nägin juba siis, et tal on valus käia.
"Kuulge, tüdrukud, meil oleks majas abi vaja. Siin on küll piiad ja Claesil on sell ja kaks õpipoissi, aga meil oleks just selliseid abilisi vaja, nagu teie."
"Siis nagu teenjatüdrukuteks?" pärisin ebalevalt.
"Jah, kas jääte?"
Muidugi! Meil on vedanud, mõtlesin tol hetkel ja mõtlen praegugi, et sattusime nii toredate inimeste, kui see veidi hull maalermeister ja tema vähe terava keelega, kuid sooja südamega kaasa.
"Katariina, kas laulame? Ursula läks oma mõtetesse rändama." Võttiski lauto ja nüüd laulsid nad kahekesi. Emand Greteke istus mõnusalt käsipõsakil ja vaatas üle laua mulle naeratades otsa.
Tõsi see on. Orjatüdrukutest said teenjatüdrukud ja teenjatüdrukutest kasulapsed, pealegi maailma kõige paremate ja toredamate inimeste juures.
*
Suvel pandi meid Tallinna kail maha ja advendi algul kirjutati meid raes Claesi ja Gretekese kasulasteks. Tolleks päevaks kästi vastsetel kasulastel koos oma uute vanematega raesse ilmuda. Emand Greteke ostis meile selle piduliku sündmuse puhul ilusad sini-punatriibulised hamed ja valged pitsäärisega tanud.
Kui olime endid üles vurhvinud, tõmbasime keebid üle ja klobistasime puukingadega Munkade tänavalt, kus elasime, üles Raekoja platsile, rae kantseleisse, kus eeskambris teravate vuntsikeste ja veel teravama ninaga raekirjutaja kõik hoolsalt paksu nahka köidetud raamatusse üles tähendas. Kuna Claesil ja Gretekesel rohkem lapsi ega lähedasi sugulasi polnud, olime nüüd pere ainsad lapsed ning nende maja ja vara pärijad.
"Otsekui jõulujutu algus," tähendas raekirjutaja, kui oli sule tindist puhtaks nühkinud. Näinud arusaamatust meie pilgus, tähendas ta: "On ju esimese advendi aeg! Kuulge, head inimesed, meil on jõuluaja algus! Ära unustasite või!"
Noh!
Ja täna on jõuluõhtu. Viimase kuue aasta jooksul pole meil sellist õhtut olnud. Kui need metsikud beersergid-mereröövlid meie laeva ründasid ja meid rööviti oma vanemate juurest, olin mina viis, Kata kolm, nüüd olen 11 ja Kata 9 aastat vana. Ma ei mäleta midagi oma õigetest vanematest, midagi sellest, mis oli enne röövimist, mitte midagi, isegi seda mitte, mis keelt ma rääkisin.
*
Katariina ja meister Claes - ups - isa lõpetasid.
"Claes, sa lubasid neile rääkida," tuletas emand Greteke - ups - ema talle meelde.
"Oijah! Tüdrukud! Lõuna ajal, kui käisin Olde Kumppanies Püha Ihu Gildi poolt jõululaupäevaks tellitud sõime ära viimas, kohtasin isa Bonifatsiust."
Isa Bonifatsius, vana dominikaani preester, oli ääretult tore mees. Ta istus tihti meister Claesi juures ning õllekannu ja kuivatatud lestade taga ajasid nad siis valjuhäälselt maailmaasju korda. Ma imestasin, kuidas ta nii õnnelik ja elurõõmus on, oli ta ju pime, aga võib-olla seetõttu kutsutigi teda Nägijaks.
"Kas Nägijat," küsis Kata.
"Jajah! Ta palus teile soovida kaunist jõulupühade tulekut ja rääkis siis ühe ilusa vana legendi, mille olin ise unustanud."
"Mis lugu see on?" päris Kata.
"Püha Maarja kaevu legend. Legend räägib, et kui see, kes on kaotanud kõige kallima inimese oma elus, läheb jõuluööl enne keskööd Toomkiriku kõrval olevale püha Maarja kaevule ning loeb seal kolm Ave Mariat, võib ta näha kaevust, kus ta kadunud armsam viibib."
"Aga ainult siis, kui ta kuuleb inglite naeru, see tähendab - imekaunist kellukeste helinat - ilmub kaevuveele ta armsama pilt ja ta näeb ka seda, kus tema armsam viibib," sekkus veel kord emand Greteke - ups - ema. Ema???
Ema!!! Kas see tähendab siis... Meister Claes vaatas mulle sügavalt silma.
"Ma ei tahaks iialgi teid kaotada, aga näha teid teadmatuses piinlemas on mul palju raskem. Usun, et tahate kindlasti teada, kus teie isa ja ema on, sest neid te ju kaevus näete, neid te ju tulite otsima siia linna!"
"Kas me võime minna enne keskööd kaevule?" küsisin kärmelt, sest midagi mu sees oli põksuma hakanud.
"Jah. Ja me tuleme teid saatmagi! Täna öösel ju tänavaid kettidega lukku ei panda. Toomkirikus algab ju kesköösel missa."
"Aga heateod?" nügis ema Greteke isa Claesi.
"Õigus!" jätkas too. "Nägija ütles, et selleks, et näha, peab tegema kolm heategu. Aga mitte sellist, et lähed ja pesed kähku naabri põranda ära, tahab ta seda või ei, vaid head tuleb teha tahtmatult. Selliselt, et keegi, kes vajab abistajat, tuleb ise su juurde. Juhuslik möödamineja, mõni täiesti võõras inimene astub ligi ja palub sinu abi."
Vaatasime Katariinaga teineteisele otsa ja mu lootus purunes. On juba jõuluõhtu! Kust leiame veel juhuliku abivajaja!
"Kas muidu minna ei või?" küsisin lootusvärinaga.
"Arvan, et võib ikka," venitas isand Claes. "Võib ikka. Kui paljudel see heategude tegemine selliselt õnnestub. Head teha on väga raske. Tahtmatult veelgi raskem."
"Miks Nägija seda lugu küll enne ei rääkinud?!" olin meie majasõbras veidi pettunud.
"Ka mina küsisin sama, ent ta vaid muheles ja ütles, et kui on suur soov, siis pole vaja päevagi, siis antakse need võimalused kohe. Muide, ta lisas ka veel, et iga heategu on väike ime ja kui Jumal annab sulle võimaluse kellelegi head teha, annab ta võimaluse väikest imet teha."
Mis teha, kas riietuda ja minna välja? Äkki keegi vajab abi: on tarvis tõsta midagi või mõnele õnnetule eksinule teed juhatada...
"Kata, kas läheme välja, äkki õnnestub meil mõni heategu?"
"Ussi, läki, teeme heategusid!" ütles Katariina peale hetkelist mõtlemist.
"Kas tohib, isa, ema, me paneme riidesse ja läheme välja?"
Nende pilgud kohtusid ja muhe naeratus ilmus nende põskedele.
"Kui üks laps küsib, et kas ma tohin minna head tegema," pilgutas isa Claes meile silma, "mis ma teie arvates siis ütlen? Minge, aga pange soojalt riidesse!"
Tõime kähku oma talveriided lee tagant ära ning sellal kui Kata oma paksu vammust selga ajas, sulgesin hetkeks silmad. Püha Neitsi Maarja, õnnista meie tänast õhtut, aita meid teha heateod ja näha kaevupeeglis oma isa ja ema.
Ohkasin ja piilusin aknast tänavale. Väljas paistis olevat päris soe. Külm ei tohiks sellisel õhtul küll hakata.
Olime just avamas maja rasket ja väärikat välisust, kui see ise lahti vajus. "Claes," hõikus kohe lävepakult naabriisand, pagar Jakob. "Püha Maarja Magdaleena nimel, on teil kedagi arsti järele saata. Ma lasin kõik oma sellid, need noored kõlupead, linna peale lõbutsema. Nüüd hakkas meie emand sünnitama ja ämmaemand ei saa üksi hakkama. On vaja abi järele joosta. Kuulge tüdrukud, te olete riides. Aidake meid! Jookske kähku Raeapteegi juurde ja öelge seal teisel korral elavale vanale ämmaemandale, et pagari Matilda ei saa sünnitamisega hakkama!"
Isa Claes naeratas nüüd sellise näoga, mida olin näinud vaid altaripiltidel. Tema näol oli püha naeratus.
*
Haarasin Katariina käest ja me jooksime. Selja taga kuulsime isegi tänavale, kuidas naabriemand Matilde karjub. Vaene naine! Puukingade klobin kajas mõlemalt poolt majaseintelt vastu ning see mürin ja kolin segunesid mu kõrvus Matilde meeleheitlike karjetega. Treppidel põlevad jõulutõrvikud heitsid tantsivaid varje seintele ja me jalge ette, ning äkki, hingeldades ninna külma õhku, kangastus mulle see hetk, mida mäletan esimesena.
*
Leegid, suits, kohutav kuumus, ümberringi põles, suitsus oli nutt ja meeleheitlikud karjed, riiderebenemised, rüselemised, veri, metalli tagumine ja loomalikud sõjakriisked. Nägin, kuidas põlev mast murdus ja vajus, vajus ja vajus, ma peksin rusikatega ja peaga, ma lõin jalaga ja õlaga, siis haaras keegi mind selja tagant, ma hingeldasin, sain valusa hoobi pähe, minust saadi jagu ja meid Kataga visati naaberlaeva, kus üks haisev nahkriietes sõjasulane meid kärmelt ja valusalt rihmadega kinni köitis, pikali lõi ja haisvad loomanahad peale virutas.
*
Jooksime, hing kurgus, Väikese Rätsepa tänava järsakust üles ja ma tahtsin, et need karjed ja leegid mu ümber lõpeks. Me libisesime ja komistasime, koperdasime jääst libedatel paeplaatidel. Sisemuses tundsin - mida kiiremini me jookseme, seda kiiremini karjed mu sees lõppevad. Siis silmasin Katat mu kõrval jooksmas, kuulsin läbilõikavaid karjeid ja äkki ilmusid mu silme ette taas silmipimestavad leegid.
Keset kitsast ja pimedat, otsekui inimeste poolt hüljatud Küüraka Apteekri põiktänavat põles kahar ja sihvakas kuusk. Ümber põleva puu olid kummargil kolm musta olendit. Kata tõstis käed silme ette ja kiljus hirmust. Olendid tõstsid välkkiirelt oma hiigelsuured pead ja vaatasid meie poole. Nüüd karjatasin minagi, sest mulle vaatasid pimedusest otsa õudust äratavad olendid, kellel olid kui inimese kehad, kuid hiigelsuured metsloomade pead. Paremal seisis karu, vasakul hunt ning keskel põrnitses mind vihkamisega hiiglaslik ilves. Nahamuutjad, oli mu esimene mõte. Ei, kuulsin oma mõtteid otse kui kõrvalseisjana - milleks nahamuutjaile põlev kuusk. Ja siis meenus mulle välgatusena juhuslikult pealtkuuldud lugu, mille Nägija kunagi emand Gretekesele jutustas ja ma teadsin, kes nad on. Mehed Mustas! Väemanajad, Leekide Ukse Lahtimuukjad - tähendas Nägija nende kohta.
Üks nende nõiakuntsidest oli ilusa kauni kuuse - põhjamaade palmi - põletamine ja saadud tuhaga kurja väe väljakutsumine. Kuusk tuli põletada võimalikult lähedal kirikule ja just enne jõululapse sündi, et väikese Jeesuse silmi ei rõõmustaks midagi ilusat, vaid ta näeks ainult musta tuhka ja põlenud tukke. Veel parem aeg oli enne Ülestõusmispühi, mil Raeplatsile toodi suur kuusk. Siis tuli enne Palmipuude püha põletada kuusk, et rahval poleks palmioksi, millega Kristust austada, oleks vaid põlenud raod.
Nüüd seletasid minugi silmad, et põleva kuuse ümber seisid kolm mustas rüüs meest, kandes loomapeadest tehtud mütse. Loomad nad polnud, aga loomi ma polekski kartnud. Neid küll. Sellist vihkamist, mida nägin nende silmis, pole üheski loomas.
"Pater noster, qui es in caelis; sanctificetur nomen tuum; adveniat regnum tuum; fiat voluntas tua; sicut in caelo, et in terra." hakkas mu suus iseenesest voogama Meie Isa palve. Ja ime küll, Mehed Mustas hakkasid taganema. Siis lõi ilvesepäise mütsiga manaja jalaga kuuse ümber, kriiskas nii läbilõikavalt, et mul tõusid juuksed tanu all püsti ja tormas minema, teised kaks tema kannul. Olime Jumalasõnaga nende nõidumise ära rikkunud! Kui nende jooksusammude kaja vaibus, vajusin majaseina najale ning tundsin, kuidas süda peksles meeletult, otsekui tahaks rinnust välja hüpata.
"Tule, lähme!" sikutas Kata mind käisest. "Ainult paar maja ongi veel!" Toetasin end temale ja ta vedas mind, kuni hakkas paistma tänava lõpp. Ongi Raeapteegi uks, karikas ja madu selle kohal rippumas. Nüüd kähku üles!
*
Soohh! Istusime hingeldades Raeapteegi trepil. Ämmaemand tuterdas just hetk tagasi meist mööda pagari Matilde juurde. Ma vaatasin meie ees väljakul peoriietes jalutavaid inimesi ja ei suutnud uskuda seda, mis äsja juhtus. Keset linna, kõigest paar sammu Raeplatsist, kus jalutasid rahulikud ja õnnelikud inimesed ning Püha Vaimu kabelist, kust kostab pühalikku orelimuusikat, põletasid kurjuse saadikud jõulukuuski. Kuidas saab juhtuda, et astud vaid paar sammu ja oled kui libisenud ühest maailmast teise?!
*
Miskipärast meenusid mulle nüüd meie röövimisele järgnenud kuus aastat. Meid röövisid noadr-beersergid - kõige jäledam hõim Põhjalas, kes kaaperdasid inimesi, et neid müüa või vahetada kalliskivide eest kaljumägedes ringi hulkuvatele hallikarvalistele hiiglaslikele alati lõrisevatele ja ilastele trollidele. Söögiks. Meid jäeti. Ilmselt ei andnud mõõtu välja. Siis hakati meid nuumama, kuni külavanema või röövlipealiku - mis vahet seal on - naine vahel astus ja meid orjatüdrukuiks nõudis.
Vahepeal selgus mulle küll see, et me isa ja ema, kes ka laeval olid, röövitute hulgas polnud.
Kuue aasta pärast, kui meid laevaga orjaturule viidi, saime aru, et seal loodeti meist vist rohkem saada kui trollidelt. Kas nii või naa, igatahes ei hoolinud nad meist rohkem kui trollid. Ühel suvelõpupäeval purjetasidki meie röövlite laevad Hiiumaa Orjaku sadamasse, orjaturule.
Seal tõugati meid ühte jämedatest palkidest seintega muldonni, uks löödi kinni, teivas ette ja meie röövlid taarusid kaupmeeste laagripaika pidu pidama.
Kuulsime pimeduses sahinat. Kui silmad hakkasid harjuma, nägime läbi seinapragude tungivate kuukiirte valguses suurt hunti, kes lebas vastasseina ääres.
*
Vaatasin Katariinale otse silmadesse. "Mäletad orjalaagrit."
"See oli esimene heategu, Ussi!" naeratas Katariina mulle vastu.
Muidugi. Mineviku varjud on kohutavad ja nad võivad rünnata sind alati. Kui nad suudavad meelitada meid tantsule endaga, jääme täiesti kaitsetuks nende ees.
"Jah, Kata! See oli tõesti esimene heategu."
Me sülelesime. Esimene heategu oli tehtud. See oli tõesti ime. Isa Bonifatsiusel, Nägijal, oli õigus, kui ta ütles, et iga heategu on väike ime. See oli suur ime.
"Hei, Ursula, Katariina!" kajas äkki kõrvus kummaline hääl. Kes seal maja orvas end varjab?
Siis astus varjust välja majesteetlikul sammul hiiglaslik valge hunt.
"Metslik," hüüame me Kataga ja tormasime teda kallistama.
"Tasa, tasa," tõrjus ta meid tagasi, ise aga tõmbas oma kareda keelega meil üle näo. Tema oligi see hunt, kes orjaturu onnis kinniseotuna lebas. Püha Jüri kutsikas. Vaba valge hunt, nagu ta ise end nimetas.
"Mis sa linnnas teed, Metslik?"
"Mu vendadel on abi vaja." Me vaatasime Kataga teineteist. Ei saa olla tõsi. Teine heategu ligineb. "Mis abi?," pärisin.
"Sama, mis mina tollal vajasin."
2.
Metslik oli siis nooltest haavatud ja kinni püütud. Suur valge hunt lebas seotuna onni tagaseina ääres ja ootas samamoodi mahamüümist kui meiegi.
Ehmatasime poolsurnuks, kui nägime teda, sest teadsime, et uks on tabaga suletud, kuid ta pööras oma pea meie poole ning ütles nõrga kähiseva häälega: "Ärge kartke, ma pole metshunt, olen Püha Jüri kutsikas. Ma olen haavatud, nõrk ja kinni seotud. Saate te aidata mind?" Oleks tema püüdjad aimanud, kellega tegu oli!
Vabastasime ta nööridest. õnneks olin pannud taskusse kompsukese imelise tervendava salviga, millega trollisõprade juures ravisin haavatuid mereröövleid. Paari tunni pärast ajas Metslik end jalule. Kui röövlilaagri poolt hakkas kostma valjuhäälset laulu ja joobnute karjeid, murdis Metslik tagumisest seinast läbi.
"Hüpake mulle selga," käskis ta. Seda me tegime. Ja ta otse tuiskas läbi Hiiumaa metsade ja salude.
*
Nüüd, Raekoja platsil, nägi Metslik välja palju-palju kenam. Ta karv oli muutunud läikivaks, silmad hiilgasid hämaruses ning hääl ei olnud nõrk ega kähisev, vaid vali ja kõlav.
"Ursula, üks meie vendadest on haavatud. Tavaliselt seda ei juhtu, ent täna ei jäänud muud üle. Üks meie vendadest lasi end haavata. Me ei saa lubada, et jõuluöösel peetakse jahti. Ükski õige jahimees ei tule jõuluöösel metsa jahile. Sel ööl toovad mehed metsa loomadele heina ja leibagi, ent ordumetsa, kus elavad imekaunite suurte sarvedega hirved, hiilis jõuluõhtul salakütt hirvejahile. Me püüdsime teda hirmutada, ent ta oli nii kurjust täis, et üritas ikkagi ammuga hirve tappa ja siis vend Hallkäpp hüppas noolele ette."
"Ta oleks võinud ju surma saada," ehmatas Katariina.
"Kui oskad, ei saa; kui saad, on see kõige õilsam tegu. Meie ülesanne on valitseda metsade üle, kaitsta oma halle vendi ja kõiki teisi loomi igasuguse kurjuse eest ning aidata õilsaid inimesi, kellel on sama eesmärk. Kui see pole võimalik, on vaid üks tee..." Ta hääl murdus.
"Me ei saa noolt ise välja, Ursula!"
Hoo! Äkki tajusin, et seisamegi ju apteegi ees ja kuigi uks oli kinni, paistis seest valgust. "Ma võtan haavasalvi ka kaasa!"
Koputasin ja kühmus seljaga apteeker Isak, keda tundsin tänu emand Gretekese salvidele järele käimisele, avas ukse. Palusin sama haavasalvi, mille valmistamist kauge Põhjala retsepti järgi olin tallegi õptanud ning mida ta - kui nüüd saladus paljastada - müütas Püha Sebastiani noolehaava palsami nime all.
"Meister Claesi - ups - isa Claesi nime peale." Isa Claes ei pahanda, kui talle räägin, milleks seda määret vaja läks. Olin selles täiesti kindel.
"On see kaugel?" küsisin.
"Jah! Hea kui keskööks tagasi jõuame." Vaatasime Kataga teineteisele silma. Siis... Ei ole võimalik kaevule minna ega kolmandat heategu teha. Aga minema peab! Tema meid päästis. Ja seal on suremas Püha Jüri kutsikas, Metsliku vend.
"Kata, vaata, kas... ?"
"Kas ma saan teha kolmanda heateo!"
"Jah! Ja oodake mind isa ja emaga enne keskööd Toomkiriku ees. Äkki me jõuame õigeks ajaks tagasi."
Hüppasin Metsliku selga ja haarasin kätega ümber ta kaela. Ja siis me jooksime. Linnatänavatel ei olnud õnneks kedagi, keda hirmutada, ent Suure Rannavärava vahid polnud selgelt sellist asja veel elus näinud. õnneks on kõik linnaväravad täna vähemalt keskööni lahti, mõtlesin omaette, ning me pääseme ka hilisel ajal tagasi linna.
Kes meid tol öösel linnas või väravatel nägi, pidas nägemust kindlasti jõulumuinasjutust väljaastunuks. Suur valge hunt, seljas lehvivate pikkade juustega tüdruk kihutab metsiku hooga mööda kitsaid kivitänavaid linnast välja, lumiste salude ja valgete nõmmede poole.
Ent värava taga võttis Metslik suuna hoopis merele. Siin oli tuul tugevam kui linnas. Ta pööritas aeglaselt langevaid lumerätsakaid meie ümber ja puhus murenenud jääpankade vahele kuhjunud hangedelt lund meile otse silma. Panin silmad peaaegu kinni ja piilusin enda ümber. Otsekui valge udu mähkis mu enesesse. Udu oli ees, oli paremal ja vasakul. Oli tagagi... oot,oot, mis seal vasakul oli... Avasin silmad ja tõstsin kiirelt pead. Nägemus kadus kohe, ent olin kindel, et nägin kaht hõõguvat silma vilksatamas jääkuhilate taga. Natuke maad eespool lipsas midagi musta kahe jääkuhja vahele. "Metslik, kuule," sosistasin talle kõrva,"keegi varitseb meid vasakul."
"Tean, tundsin juba ammu nende lõhna," surus Metslik hingeldades läbi hammaste. Kelle lõhna - tahtsin küsida, ent vastus seisis juba meie teel. Otse ees olid seisid küüned jäässe surutud, sitked lihased hüppevalmis, neli musta lõrisevat hunti.
Vargid - tundsin nad kohe ära. Põhjala mustad hundid! Põhjas jagus neid iga kuriteo jaoks. Iidne hõim, kelle nimi kõlas kunagi üllalt ja väärikalt, oli nüüdseks muutunud õudusekuulutajaks igale puhta hingega olendile. Nende punased hõõguvad silmad välgatasid ja samal hetkel kui Metslik tegi välkpöörde vasakule, avajääle, sööstsid nad koha suunas, kust just võtsime kurvi.
Metslik lisas meeleheitlikult kiirust. "Vargid... läbi pääsenud... otsi Valvajaid... " kuulsin läbi raputamise ta lühikesi haugatusi ning mõistsin, et Metslik hakkab väsima.
Ent saatus oli meie vastu tol õhtul helde. Juba üsna pea märkasin suuri pruune loomi paremal põhjakaarest liginemas ning kui üle õla piilusin, olid vargid kadunud.
"Metslik, pea kinni! Põhjast jookseb suur põdrakari Tallinna suunas!"
Nad trambivad meid surnuks, kui me eest ära ei lähe, mõtlesin ise. Ent põdrad seisatasid ja kui Metslik vähendas kiirust, kuulsin kuidas nende karja juht, hiiglaslike sarvedega põdrapull, meile hõikas: "Head teed, Metslik, Püha Jüri kutsikas. Ohtu ei ole!"
Metslik peatus hetkeks ja langetas pea põtrade suunas, otsekui kummardaks neile.
"Head teed! Ohtu ei ole," kordasid ka teised põdrad.
"Head teed, Ursula, inimeselaps!" kuulsin suure põdra hõiget ning üle õla nägin, kuidas põdrad asutasid end meie järele jooksma.
"Nad valvasid, et vargid, Põhjala tigedad hundid, ei tuleks üle mere segama meid tänasel ööl. Ma arvan, et nad saadavad meid kuni Hallkäpani. Sõna sellest, mis juhtus on levinud juba kõikjal," hõikas Metslik üle õla.
Ja tõepoolest nägime mõne aja pärast veel teisigi valvureid, metshärgi, tarvaid, valvamas põhjakaart. Ka nemad hõikasid Metslikule ja mulle oma tervitused ning kinnitasid, et tee on ohutu.
Kui lahkusime merejäält ja võtsime kaljude vahelt suuna sisemaale, nägime kaht suurt karu istumas murehallil kaljuveerel ning meie tulekut jälgimas. "Head teed, Metslik! Head teed, inimeselaps Ursula!" hõikasid nad, kui jõudsime neile ligemale. "Karuke Ursula!" lisas üks otsekui rõõmsalt itsitades. "Ohtu ei ole!" hõikasid nad siis koos. Nähes, et Metslik tahab peatuda ja neid tänada, hõikas teine neist: "Ära raiska aega, Metslik! Me jookseme teie sabas. Tee on ohutu!"
*
Nii me kihutasime ka pool aastat tagasi läbi öiste Hiiumaa metsade, üle kuupaistes kahisevate nõmmede - mina ees ja Kata taga - rappumas traaviva Metsliku seljas, kuni puude vahelt hakkas paistma meri. Ettevaatlikult hiilisime tollal rannale lähemale - võis ju siingi oodata mereröövleid. Ent rand oli tühi ja asustamata. Alles mitme tunni pärast nägime väikest küla.
Esimese inimese, keda kohtasime, välimus, selgitas kohe, miks see küla nii inimtühja kohta ehitati. Naisel oli narmendav riidetükk näo ette seotud ja kõndides helises pidevalt kelluke ta käe küljes.
"See on pidalitõbiste küla," haarasin hirmunult Katal käest. Teadsin seda, sest neid elas eraldununa ka Põhjas.
Jäin seisma naisele pealttuult ja teretasin. Ta viis mu nende külla, külavanema ette. Kuulnud, et oleme orjalaagrist, oli külarahvas hea meelega nõus aitama meid saarelt mandrile. Üks hädaline aitab alati teist hädalist.
Oli kaunis, paraja merelkäimistuulega päev, kui lahkusime sellelt äraneetute ja Jumalast hüljatute saarelt. Paadi roolimine jäi tol päeval meie hooleks, sest purjetasime taganttuulega.
Poole päeva pärast randusime mandril. Paadist välja hüpanud ja tänanud neid, kes teadsid, et neid ei aita siin maailmas enam mitte miski, läksid me teed lahku.
"Pange meie eest Talinnas püha Antoniuse kabelissse küünal," palus laevaomanik. "Ja palun, kui saate, pange sellele küünlale punasest purjeriidest lint ümber - see on meiesuguste märk," lisas teine lõõtsutades paati tagasi hüpates.
Metslikule olid tema vennad vastu tulnud ja kuus valget kaunist hunti seisid kõrvuti mererannas ning ootasid, kuni jätsime omavahel hüvasti. See ei olnud valus lahkumine, sest südames ma tundsin - peatselt saame taas kokku. Nüüd oligi see aeg kätte jõudnud.
*
Aeg oli kätte jõudnud, kuid ma poleks iialgi ette kujutanud, et meie taaskohtumine saab selline olema.
Kihutasime mööda metsarada, Metslik kõige ees, mina tema seljas, siis kaks lõõtsutavat karu, nende järel põdrapullid ja lõpuks tarvad. Panin tähele, kuidas meid piilusid põõsaste tagant rebased ja puude otsast ilvesed. Kui jõudsime lagedamale kohale, nägin meie kohal tiirlevat kotkapaari, kes uurisid hoolikalt teed meie ees. Millal meiega liitusid Metsliku vennad, ma ei tea. Lihtsalt ühel hetkel märkasin meie ees jooksmas kahte Püha Jüri kutsikat.
Panin tähele, et meie saatjad hakkasid maha jääma. Ka Metslik võttis tempot maha ning keeras äkki hoopiski kitsale, peaaegu märkamatule rajale põõsaste vahel. Karupaar jäi valvesse teeharule, meie aga jõudsime üsna pea valgete huntide laagrissse.
Noole väljatõmbamine ja haava salvimine polnud üldse keeruline. Olin eelmise viie aasta jooksul tervendanud palju hullemaidki haavu, haavu mida mereröövlid olid oma tapluste ja tapmiste käigus saanud.
Kuid usun, et jään mäletama läbi terve elu seda hetke, kus ma põlvitan väikesel lumisel lagendikul, taevas täis siravaid hõbedasi tähti ja minu ümber seismas kuus imekaunist suurt valget hunti, seitsmes lebamas minu ees.
Kui määrisin salviga ta haavu, küsisin Metslikult: "Olen oma 11 eluaasta jooksul niipalju surma näinud, et minus pole kihku nõuda, et oleksite seda meest karistanud samaga, mida ta tahtis hirvele teha, ent kuidagi tuleb selliseid mõrtsukaid ju takistada. Metslik nõjatas oma pea mu õlale ja sõnas: "Sa ütlesid seda ilusasti. Jah, me ei tohi tappa kunagi ühtegi inimest. Seepärast minagi tollal vangi sattusin. Ent karistada. Jah, too mees ei suuda enam kunagi vibuga lasta."
Ma ei pärinud rohkem.
Mu töö tehtud, astus karja juht Süvasilm, kõige suurem ja ilusam nende hulgas ning ulatas mulle hammaste vahel midagi. Võtsin. Suur pildiga hõberaha.
"See pole abi eest, sest selle eest ei maksta rahas. Kuid sa ostsid ju salvi ja ehk tuleb kunagi seda, mida tegid, korrata."
Meid kogunes tagasiteel saatma sama saatjaskond, mis tulleski. Kuid linnale lähenedes hakkas nende arv kahanema. "Ohutut teed, Püha Jüri kutsikas Metslik! Ohutut teed, inimeselaps Ursula!" hõikasid nad kõik meist lahkudes.
Kui jõudsime taas linna lähistele, kuulsin rõõmuga, et kesköökellad veel ei helise.
"Jäta mind maha enne väravat," palusin Metslikku, "sul on ohtlik linna tulla."
"Sind oodatakse ja kõige vähem soovin ma muret su omaste südametesse."
Ja me kihutasime taas Margareta väravast sisse. Nagu nool lendas Metslik mööda Pikka tänavat ning seejärel Pika Jala mäest üles. Nägin vaid välguna möödavilksatavaid maju, kui olimegi juba Toomkiriku ees väljakul.
"Ma ei tohi linna kauemaks jääda," ütles ta. Piidelnud mind hetke oma hilgavate silmadega, tonksas ta koonuga vastu mu emand Gretekese kootud labakutes käsi ja kadus lume krudisedes ööpimedusse.
Kata jooksis mulle juba poolele teele vastu, tema taga isa Claes ja ema Greteke, jooksult pärides: "On see nüüd tõsi, mis Katariina meile rääkis?"
"Kas on juba kesköö," küsisin ühe hingetõmbega.
"Ei, kuid kohe-kohe."
"Kas sul õnnestus?" vaatasin Katale otsa.
Katariina silmis olid pisarad ja ta kallistas mind. "Mitte midagi! Mitte kui midagi! Ma kõndisin kogu aeg mööda linna, ootasin, et keegi tuleb ja palub midagi teha. Ja mitte keegi ei tulnud!"
Tundsin, kuidas minugi silma hakkavad tulema pisarad. "Kuule," ütlesin,"aga kaks on ju tehtud ja see teine oli ju suur heategu.
"Suur ime," ütles Kata.
"Lähme kaevule."
Võtsime käest kinni ja ma ohkasin. Ehk siiski juhtub ime ja nad, keda lootsime näha, siiski ilmuvad.
Isa Claes paremal, ema Greteke vasakul, hakkasime just mööduma kiriku küljeuksest, vasakust, ehk meeste uksest, kui meiega põrkas kokku üle väljaku lõõtsutades tormav isa Silvester.
"Hei, tüdrukud," märkas ta meid. Tegime kombekalt kniksu, ent veel hingeldades käratas ta meile: "Pidage kinni!"
See oli Toomkiriku noor preester Silvester, teadsin teda. Noor ja üliagar kõrendik.
"Jah," ütlesime ühest suust.
"Meil on kaks Lohetapjat haigeks jäänud, tulge kähku, teil tuleb missal neid asendada."
*
Lohetapjad! Jõuluööl seisid Toomkirikus kesköise missa ajal altari ees või õieti ümber altari seitse noort tüdrukut.
Toomkiriku altari all hoiti ju Tallinna kõige pühamat reliikviat.
Ingli sulge.
Ingel Raafaeli sulge, tema sulge, kes ilmus jõuluööl karjastele ja kuulutas: "Ärge kartke!"
Lohetapjad seisid jõuluööl ümber altari ja kaitsesid Ingli Sulge ja Tallinna linna lohe eest. Sest legendi kohaselt on iidsetel aegadel linna alla kaljusse vangistatud vana õel lohemadu. Otse tema kohale on ehitatud Toomkirik, tema südame peale altar, kus on laegas Ingli Sulega. Vaid jõuluöö imelisel ajal, kui loomad inimkeeli räägivad ja väravad teistesse maailmatesse ilmuvad nähtvale, võib lohemadu oma vanglast välja pääseda, ent kui seitse Lohetapjat, seitse noort neitsit odadega seisavad ümber altari, ei pääse vana õelus maa peale. Lohetapjatel tulebki linna kaitsta tuldsülgava koletise eest.
Jõuluöö missa oligi kõige tähtsam jumalateenistus aasta jooksul. Sinna tulid ka kõik all- ja üla-linna tähtsamad kodanikud.
*
"Ruttu, ruttu! Meil on kaks tüdrukut haigena voodis. Piiskop Henrik on aga juba käärkambris ootamas," eijätnud isa Silvester järele.
"Kas me võime korraks Püha Maarja kaevul ära käia. Me teeme ruttu!"
"Tüdrukud, mis kaev - missa algab kohe!"
Tähendab - kohe on kesköö.
"Me teeme hästi ruttu, isa Silvester!"
"Te tulete hästi ruttu kirikusse ja riietute ümber!"
Meil tulid pisarad silma ja surusime huuled kokku. Kas tõesti ei saagi me kaevu juurde?
"Nad ei tea, kus nende isa ja ema on ja nad tahtsid minna kaevule neid vaatama," kuulsin selja taga isa Claesi rahulikku häält. "Teate ju, et minna saab vaid kuni keskööni."
"See on maalermeister Claes all-linnast Munkade tänavalt, jah! Ja need on ju sinu kasutütred, Ursula ja Katariina! Kas ma lähen praegu ja ütlen piiskop Henrikule, et ühe vasturääkiva maalermeistri pärast jääb missa ära?! Kas ma lähen ja ütlen või?!"
Ei, ei! Jumal hoidku meid! Ealeski ei taha ma uuele isale ega emale pahandust kaela, eriti veel Tallinna piiskopi endaga.
"Kata, me peame minema!" Ma võtsin tal käest ja me hakkasime minema kaevule vastupdises suunas. Samm. Samm. Sammu haaval. Samm. Kaks heategu, aga kolmandat pole. Mis siis, niikuinii ei pääse kaevule. Ma ei suutnud enam millestki mõelda. Kata mu kõrval nuttis.
"No nii, tublid tüdrukud. Ruttu, ruttu! Ärge nüüd nutke, lähme, lähme. Kogu kogudus ootab. Tüdrukud, ärge nutke! Te teete suure heateo. Te kaitsete täna öösel Tallinna linna ja ühtlasi Maarjamaad. Teie seitsmekesi. Keegi teine ei saa kaitsta. Seal peab olema seitse tüdrukut, aga kirikust polnud kedagi asendama paluda. Lapsi ju tavaliselt nii hilisele missale kaasa ei võeta," rääkis ta meil pead silitades ja äkki hakkasid me jalad kiiremini liikuma.
3.
"Kui altari ümber pole seitset tüdrukut Ingli Sulge kaitsmas," jätkas ta, "pääseb vana õudu ja hukatust külvav lohe kiriku alt välja ning põletab oma mürgise hingeauruga maha meie ilusa linna. Lõhub sabalöökidega kõik majad, tapab ja sööb inimesed ning lendab siis edasi teisi linnu hävitama. Põletab ja purustab Pärnu ja Tartu. Muudab muud linnad ja külad varedeks. Süütab metsad ja muudab vee joomiskõlbmatuks. Teie päästate täna öösel terve Maarjamaa. Tema linnad ja külad, inimesed ja loomad, põllud ja metsad. Teie seitmekesi. See on ääretult suur heategu ja ääretu au valvata jõuluööl lohe järele."
Nüüd me juba jooksime.
Niipea, kui hüppasime altari ette, helistati kellukest ja käärkambrist tõusid altari ette preestrid Peetrus ja Silvester, nende ees piiskop ise kuldsete ja vikerkaarevärvides kirjadega kaunistatud rüüs, käes laegas püha reliikviaga. Missa algas. Teised viis tüdrukut, kes juba seisid altari ümber, naeratasid meile. Nende nägudel säras mahe rahu.
Naeratasime vastu ja ka minu südamesse asus rahu.
Vaatasin kogudust mu ees. Esimese reas seisid kaksteist raehärrat, nende kõrval kaksteist vägevamat Põhja-Eesti aadlimeest. Selliselt oli see jaotus - tosin ja tosin - olnud juba ammustest aegadest.
Tagapool seisis vabalinna ja üla-linna rahvas, tänase öö puhul eriselt väärikana ning kauniks ehituna. Nägin rohelistes kuubedes ehitusmeistreid Hindrikut ja Jane Kyvenseppä, viit-kuut rüütlit koos saatjatega, kes olid loobunud missast Toomkindluse kirikus, apteekrit Isakut, tagapool kaunites punastes ja sinistes toomriidest mantlites kangrute tsunfti oldermanni Gregoriust koos asemikega ning nende ees kullassepade ja ratasseppade tsunftide oldermanne koos saatjatega.
Muusikute rõdul juhatas raemuusikute peamuusik, prints Antonius oma väikest kuueliikmelist trumperite ja spelmannide orkestrit ja kirikukoori.
Linnasõdurite lõbusaima pealiku Thomase taga seisid tõsiste nägudega dominikaani mungad, nende keskel väärikana isa Bonifatsius. Teisel pool vahekäiku seisid 4 õde tsistertslaste püha Miikaeli kloostrist, ema Dorothea nende taga. Tänasel ööl oli kõikidest tsunftidest, gildidest ja kogudustest tulnud esindajad siia jõuluöö pühale missale. Kõik nad olid riietatud oma parimatesse riietesse ja vaatasid väärikalt ja imetledes altarile, kuhu oli asetatud laegas Ingli Sulega.
Siin nad nüüd seisavad mu ees, mõtlesin. Kõige toredamad, osavamad ja vabamad inimesed Maarjamaal ja me kaitseme neid, nende lapsi, maju, laevu ja linnu lohe eest.
Meie, kes me pool aastat tagasi seisime kalaturu taga ja kerjasime leiba!
Vaatasin püha Neitsi Maarja altari kõrvale seinale kinnitatud kiviplaati ratsutava püha Jüriga, kes tallus oma traavliga lohe seljas, oda tolle südames ja mulle tuli meelde, et ka Harju ehk Mihkli värava kohal oli pilt pühast Miikaelist lohega võitlemas. Rannavärava või Margareete värava kohal oli aga kuldjuukselise püha Margareete kuju. Tema ei ratsutanud, vaid seisis, käes ristiga oda, mille ta oli lohesse torganud.
Kõigi seitsme Tallinna värava kohal olid lohetapjad. Meid on ka seitse nagu neidki. Me siis tõesti valvame, et lohe ei pääseks meie ilusat vabalinna hävitama?!
Nägin, kuidas isa Claes ja ema Greteke istusid viiendas reas. Nad naeratasid meile rõõmsalt, aga kas mulle tundus või säras isa Claesi nägu tõesti ka veidi uhkusest. Kas tõesti on ta uhke selle üle, et tema kasutütred on täna öösel seitsme lohetapja hulgas?
Koor alustas taas laulu. Imekaunis muusika tungis sügavale südamesse ning tilkus tasa silmanurgast välja.
Vaatasin oma niiskete silmadega rõdule, kust voogas otsekui pilvist alla taevalikku laulu ja kui ma taas silmad alla libistasin, näis mulle, et koguduse taga laotub otsekui udus hiiglaslik hiilgav ja sätendav värav. Äigasin käega üle laugude ja mu nägemus kadus.
Kui mõelda, mida mu silmad pidid nägema ning millist muusikat pidime trollisõprade juures need viis aastat taluma!
*
Kui tulime Orjakult paadiga mandrile, korjas rannas üks vanem naine taimi. Ta jäi meid vaatama. Teretasime ja tuli välja, et ta sai kuigivõrd meie Põhjala keelest aru. Ma küsisin siis, mis koht või küla see on, kus me oleme. Ta ütles, et Laulasmaa. Me hakkasime naerma. Maa ju ei laula. Temagi hakkas naerma, ent võttis meid käekõrvale ja viis liivale, kõndis mööda liiva ja maa laulis. Maa laulis meilegi, kui me kõndisime. Laulev maa. Ma küsisin selle maa nime, kuhu me saabusime. Maarjamaa, ütles ta tõsiselt. Jumalaemamaa. Laulev maa ja Jumalaemamaa. Tundus, et peale trollisõpru ja orjalaagreid oleme muinasjuttu sattunud.
* * *
Nüüd me seisame ja kaitseme Kataga täna öösel seda muinasjuttu, kogu Maarjamaad, lohe eest, kes tahaks ta hävitada.
Mulle tundub, et põrand tuksleb. Kas tõesti võib vana õela lohe tiivalööke niimoodi tunda. Ei, küllap need olid mu enese südamelöögid. "Ärge kartke!" kuulen oma hinges. "Ärge kartke!"
Äkki ma mõistan, et ka imel, igal imel peab olema süda, soe ja pekslev. Ime, mil pole südant, mis on külm, otsekui klaasi taga, ei suuda muuta maailma paremaks.
Vaatan taas isa Claesi ja ema Grekest. Miks on mul tunne, et ma vaatan kaevu, püha Maarja kaevu?
Ma ei suuda enam sõnades mõelda. Vaatan seda imekaunist kirikut, kuulan missat ja mul on imeliselt hea. Iga heategu on väikene ime, meenub mulle.
Missa on lõppenud. Isa Claes ja ema Greteke võtavad meid kaissu ja meis on rahulik rõõm südames missa eest, tänase õhtu eest, Maarjamaa eest.
Äkki ma tean, mis ma pean tegema. "Isa ja ema, me tahame kaevule minna."
"Muidugi, lähme."
Me läheme kiirustades uksest välja kiriku taha kaevule, kus pole kedagi peale meie. Me põlvitame Kataga raketele. Isa ja ema seisavad me taga.
"Isa, tule, põlvita minu kõrvale ja ema, tule põlvita Kata kõrvale, palun." Nad tulevad.
"Vaatame nüüd kõik kaevu."
Me vaatame.
"Kata, mida sa näed?"
"Ma näen isa Claesi - isa sinu kõrval ja ema minu kõrval. Isa, sina, mina, ema."
Me tõuseme aeglaselt ja riietelt lund ropsides kaevu äärest, võtame üksteisel kätest kinni ning läheme läbi kuuvalguses sätendava lumesaju koju, meie koju.
Ja me kõrvus kõlab tasa, tasa imekaunis kellukeste helin.