1431 aasta 16 septembril, püha Korneliuse päeval, peeti Tallinnas iseäralikku matusetalitust. Maeti Tallinna kauaaegset linnatimukat Henrikut. Tavakohaselt sängitati timukad küll surnuaia müüri taha, sest enesetapjate ning timukate maised jäänused ei tohtinud rüvetada pühitsetud mulda, ent seekord tehti teisiti. Püha Barbara kabeli tagant lammutati lahti kalmistu müür ning timukas Henrik maeti otse selle alla, võimalikult lähedale pühale maale. Linn tahtis näidata, et tal on veel meeles, kuidas ligi 40 aastat tagasi Henrik linna päästis.
Tal oli siis õlul 30 aasta ringis, kui linna tuli katk - Must Surm. Henrik oli seadnud siis oma timukamõõga eluviijale ette ja sellest piirist - timukamõõk on ju elu ja surma piir - Must Surm üle ei saanud ning pidi põgenema taas paadis merele. Henrikul tõstis raad selle teo eest palga ja pensioni kahekordseks. See lugu püsis linlastel kaua meeles. Vaid ühte seika hoidis Henrik kaua endale, kuni kord oma ainsa sõbra - Pühavaimu kiriku kellamehe ning turukupja, vana Jakobi seltsis humalajooki rüübates läksid ta keelepaelad valla.
"Ma räägin nüüd sulle, sõber Jakob, ühe loo, mida keegi ei tea", ütles ta. Jakob pani kannu käest ja nõjatus ettepoole.
"Kui katk, va Must Surm, nägi, et peab põgenema, sisistas ta mulle: "Mina lähen, aga sinu hing ei saa rahu, kuni see punane vammus on sinu!" Ma olen mõelnud, et kui ma oma ameti maha panen, pean selle vammuse ka edasi andma koos kirve ja mõõgaga." Ütles nii ja noogutas endale vande vahuse õlletoobi kohal.
Lugu, mis pidi jääma kahevahele, sai ometi pikkamisi linnarahvale teatavaks, sest vana Jakob maitses seda kurvameelsuse rohtu ka teistega ja kellamehe keelepaelad polnud alati kõige sirgemad. Igatahes juhtus nii, et kui Henrik kümme aastat tagasi ameti maha pani ja linn uue timuka ametisse vannutas, keeldus viimane Henriku ametiriietest, kuigi Henrik algul naeruväärse hinna, siis tasuta ja lõpuks juba pealemaksmise eest neid uuele ametivennale pakkus. Ju oli temanigi jõudnud vammuse needuse lugu.
Ei jäänud Henrikul üle muud kui kanda ise oma risti. Poja oli ta matnud juba 15 aastat tagasi. 35 aastat oli too siiski siinilmas elada saanud ja mitte timukana nagu ta isa ja vanaisa ja vanavanaisa olid olnud - ja nagu temagi saatuseks oleks saanud, kui meister Claesi isa, vana Albert, maalermeister ja puunikerdaja, poleks - ainukesena siin linnas - sellele alati kurvailmsele ning sõnatule, kuid hoolikale ja andekale poisiklutile halastanud, oma töökotta õpipoisiks kutsunud ning lasknud poisil oma tsunftivendade verise urina saatel ränga tööga oma unistus täita, end täieõiguslikuks selliks rügada. Kuid niipea, kui kael kandis ja oskused lubasid, rändas poeg siit Saksamaale, kus tema sugupuust polnud kuuldud, vanderselli ja hiljem meistrigi leiba teenima.
Tuli alles oma eluõhtul tagasi sünnilinna, õpetas isalegi pisut maalimise peent kunsti ja lahkus siis sinna riiki, kust maalermeistritele nende imekauneid pilte ilmutatakse.
Seejärel ei teinud Henrik enam muud kui istus oma väikeses majas Rataskaevu tänavas ja maalis ja maalis. Seljas kulunud punane vammus, kui saatusega leppida tahtmise märk. Ta unistuseks sai nüüd maalida üks imeline, hinge puhastav ja ka tema valust kõnelev pilt. Ehk meenutavad inimesedki teda siis veidigi paremini ja ehk saab ta ärasõnutud hing rahu. Pääseb siis vammuse needusest ja Surm halastab talle. Sest 70 aastat, mis tal juba õlul olid, polnud ju tollal naljaasi. Linnas oli vaid kümmekond meest temast vanemat ja needki peatselt minemas. Ei tundnud ainult Henrik, tundis vahel raadki muret. Tuli nüüd ju maksta kahele timukale, uuele ja vanale ja vanale veel kahekordselt.
Lõpuks, kui Henrik sai turjale kaks aastat üle seitsekümmenda, lõpetas ta kolmeteistkümnenda pildi poja surmast alates. Ning nüüd oli ta hing rahul. Ometi kord oli ta suutnud nii oma ahastuse kui hinge pühaduse vangistada värvidega. Ta kutsus maalermeister Claesi, oma kadunud poja parima sõbra, maali vaatama.
Meister Claes võttis pildi kätte. Seal polnud palju. Olid vaid kaks inimest. Sõdur, käes läbi õhu vihisev roosk ja risti kandev Inimese Poeg, keda roosk ikka jälle ja jälle veristab. Claes vaatas pilti kaua. Midagi liigutas end ta sees ja ta pilk jäi kui liimitult maalile.
Ahastus ja pühadus tungisid nii valusalt läbi värvide, et sõrmed hakkasid kihelema ja hing kiskus krampi. Äkitselt langes kui kae silme eest. See sõdur oli ju timukas ise, kes oli maalinud end lööma Kristust. Ta kortsulisest higisest näost ja ogapiitsa ümber krampitõmbunud veretutest sõrmedest oli näha, et ta ei taha lüüa, ent tema võimuses polnud muuta asjade kulgu. Ta pidi lööma. Nii oli seatud.
Claes ohkas kogu hingest. Kui tema suudaks piltidesse panna sellist ahastust. Aga mis on temal oma elus panna timuka hingeahastuse vastu. Tema pildid tulid kenakesed ja kaunikesed, prillakad ja prullakad. Kaupmeheemandad ohkisid - oh, milline ilu! - ja kõik. Aga nutma ja meeleparandusele oli ta neid lootnud oma piltidega panna. Oijah! Siis tärkas tal äkki üllatav mõte. Pirita kloostris, mis oli äsja sõber ehitusmeister Hinrich Swalberti juhatusel katuse alla saanud, oli üks kaheteistkümnest kõrvalaltarist ilma pildita. See pilt peab minema sinna! Ta läheb kohe ehitusmeistri juurde - ei! - ta läheb otse kloostrisse ja näitab seda pilti seal.
Nii teostus timuka unistus veel imelisemal moel. Tema maal asetati juba enne kloostri pühitsemist Pirita kloostrisse ühele kõrvalaltarile ja nende 150 aasta vältel, mil klooster elas, ei kutsutud seda kolmeteistkümnendat altarit mitte kuidagi teisiti, kui "timukaaltar". Räägiti imelugusid selle altari ees imeliselt paranenust ja sellele järgnenutest tervenemistest ning altari kuulsus levis vähehaaval üle Maarjamaa piiride, mistõttu kloostrisse selle altari juurde rühkis palverändureid üsna kaugelt.
"Timukaaltarist" sai altar neile, kes teadsid ja tundsid end nii rängalt eksinuina Looja vastu, et olid kaotanud igasuguse lootuse halastusele ja andeksandmisele.
16. septembril maeti timukas Henrikut. Tema ainus sõber siin linnas, kellamees Jakob, lõi Pühavaimu kiriku kelli ja saatjateks olid kõik 12 raehärrat koos kohale käsutatud linnateenijatega, sest kunagi oli Henrik ikkagi päästnud linna katkust ning pärast seda polnud Must Surm enam linna külastanud. Matusetseremoonia oli lühike. Tegelikult seda peaaegu et polnudki. Kui raekabeli preester Peetrus lõpetas paaternosteri ning kõik said hauda heidetud peotäie mulda ja halja männioksa, ohkasid raehärrad kergendatult. Nemad olid näidanud, et linna käekäik on neile kõige tähtsam ning kuigi tänane talitus oli nende jaoks väheke üle piiri minek, oli see nüüd õnneks läbi.
Ilm hakkas hämarduma. Timukaemand Klotilde istus kodus laua taga. Nii, nüüd on see siis möödas. Nüüd oli ta matnud nii poja kui mehe. Jäänud on veel tema. Tal polnud linnas ühtki sõbrannat, kellele minna kurtma või südant puhtaks rääkima, sest kes räägikski timukaemandaga. Ainukesed, kes temaga rääkisid, olid ta mees ja poeg. Nüüd on needki läinud. Tal ei olnud kibedust südames, et tema meest ja teda ei lubatud eluajal kirikusse missale, et pihil pidid nad käima kabelis ja sisenema kirikusse käärkambri uksest, et turul keegi ei müünud talle midagi ja kui keegi kaugelt tulnud seda eksikombel tegigi - kuid kuuldes, kellele ta oli müünud - kihutas õnnetu eksinu talle järele ja virutas mündid ta jalge ette maha. Vereraha, oli talle rohkem kui kord näkku karjutud. Aga õigupoolest oli ta juba ammu loobunud turul käimisest. Naabrinaine, Gottchilgi emand korraldas halastusest nii, et nende teenjatüdrukud tõid talle, mis vaja ja ta tasus selle eest - nagu Jumal tervist andis - isand Gottchilgi majade koristamise ja põrandate pesemisega.
Ta istus laua taga ja tal polnud kibedust hinges. Ise ta valis selle saatuse.
Märkamatult oli saanud õhtu. Esimene õhtu üksinda. Üksinda inimesi täis linnas. Nelja tuhande inimese keskel oli ta üksikum, kui põlislaanes.
Äkitselt ta kuulis kuidas uks käis. Ta tõstis pea. Kedagi polnud. Seejärel kuulis ta veetoobris solinat. Keegi pesi seal käsi. Ent toobri juures ei seisnud kedagi. Siis kuulis ta voodi naginat ja talle tundus, et kuuleb ka Hinriku ohkamist. "Hinrik!" Ent keegi ei vastanud.
Või nii! Seda ta mees kartis. Ta maal on küll altarimaaliks saanud, mis on üks äraütlemata suur au ühele tavalisele linnatimukale, ent rahu pole tal ikkagi.
Nagin ja uksekriiksumine jätkusid veel järgmiselgi päeval ning ülejärgmisel mõistis timukaemand Klotilde, et Musta Surma needus "kuni vammus on sinu", oli täide läinud. Tuleb vammusest vabaneda, siis pääseb ta mees ometi rahusse, mõtles Klotilde ning palus Issandalt: ärgu maitsku ka tema hing rahu enne, kui punane vammus pole kellegi teise omaks saanud. Juba järgmisel hommikul alustan vammusele uue omaniku otsimisega, otsustas timukaemand. Ent hommikul otsustajat enam polnud. Veel samal ööl kutsus Looja ka timukaemanda maisest ilmast enese juurde.
Emand Klotilde maeti samale Barbara surnuaiale, otse vastu surnuaiamüüri, oma mehe kõrvale.
Nende maja oli parajalt lagunenud ja kaupmees Gottchalk, kes oli selle krundi omandanud, lasi maja lammutada ja ehitada sinna tema ja naabermaja ühendava müüri. Mõnda aega hiljem laiendasid mõlemad omi maju, nii et kadus ka koht, kus maja oli seisnud ja kellelegi poleks pähe tulnud, et kunagi seisis seal pisike ehitis.
Ent meie legend nüüd alles algab.
Parim aeg aastas lõbutsemiseks on pimedad ja soojad augusti- ja septembrikuu ööd, mil lõbusad seltskonnad hulguvad ühest kõrtsist teise.
On juhtunud, et paarike tuleb kas "Eeslitallist" või "von Krahlist", ehk "Sub Montestki", ja otsustab veidi jalutada mööda Rataskaevu tänavat. Nad kõnnivad, meeled lõbusad, jutustavad ja imetlevad vanu maju. Ja äkki köidab nende tähelepanu üks lagunenud väike majakene kahe suure vahel. Selle ees seisab eideke, käes punane kampsun. Samasugune eideke, nagu kõik need lugematud kampsunimüüjad siin linnas, kes lärmakalt ja üksteise võidu oma villaseid vammuseid möödujaile müüa üritavad.
"Ostke, noorhärra, ilus kampsun!", alustab eideke. Noormehele teeb väheke nalja see kesköine väljamüük ja ta astub lähemale.
"Poolmuidu annan ära", taob eideke kuuma rauda edasi. Noormees proovib näpuga. Materjal on hea, tugev ja lõige on nii uskumatult veider, et selle võiks ju naljategemiseks ostagi.
Ent tüdrukule ei meeldi see eideke. Midagi on viltu. Ja kui poiss küsib: "Mis see siis maksab ka?", ei pea tüdruk enam vastu. Ta kargab poisile ligi, haarab tollel käest, lööb sinna küüned ja tirib ta äkitselt hingest hoovava hirmu jõul jooksujalu minema.
"Annan jumalamuidu!", kõlab eidekese meeliheitev hääl neile järele.
"Jumalamuidu annan, ainult oota, noormees, see on sinu!". Ent tüdruk jookseb, küüned poisi ihus ja poiss jookseb oiates talle järele.
Paari päeva pärast, kui tüdruk sellest kohast möödub, tuleb talle meelde see lugu ja ta otsib pilguga toda maja, ent ei leia. Kas polnud ta mitte nende kahe maja vahel...
Ent seal pole mingit maja. Pole eidekest. Pole punast vammust.
Päevavalgel.