Minu vanatädi suri sel varakevadel. Ta oli juba väga vana, ligi kaheksakümnene ning ma arvan, et see oli suureks kergenduseks paljudele, eelkõige temale endale. Üksinda, suguvõsa poolt praktiliselt unustatuna vanadekodus oma viimaseid päevi õhtusse veeretades oli ta objektiivse reaalsuse lõplikult subjektiivse vastu vahetanud. Tema matused toimusid juba nädala, testamendi ettelugemine kahe nädala pärast. Mina olin ka sinna palutud.
Alguses ei tahtnud ma minna. Kuigi minu läbisaamine vanatädiga oli alati olnud päris hea, ei lootnud ma midagi pärida ja tegelikult ei tahtnudki. Samuti ei soovinud ma kohtuda oma vanaisaga, kes kadunukese ainsa elusoleva lähisugulasena pidi ka seal olema. Oma elukaaslase ja mõne sõbra veenmise tulemusel ma ikkagi läksin.
Ka vanaisa oli viimaste aastatega, mil me teineteist näinud polnud, tublisti vanemaks jäänud, kuigi tema rüht oli endiselt sirge ning pilk terav. Me teretasime, vahetasime mõned jahedad viisakused ning asusime asja kallale. Vaevalt tunni pärast oli kõik selge.
Vanatädi oli jätnud mulle peaaegu kogu oma maise vara. Suure ühekordse elumaja koos väikese marja- ja viljapuuaiaga, natuke metsa ning mõned hektarid võsastunud karjamaad. Vanaisa sai ainult väikese põllulapi, mis oli külgepidi ühenduses tema naabruses asuva talu maadega. Meie mõlema üllatus oli seda kuuldes suur. Notari juurest väljudes tõmbas vanaisa mind üldisest saginast natuke eemale. Ma aimasin kohe, mida ta tahab ning tegelikult polnud mul selle vastu midagi. Ma olen põline linnainimene, kellele tähendab maamaja kuskil pärapõrgus liiga palju lisakohustusi. Ma olin kohe valmis nendest loobuma.
“Sa ei tea, millesse sa end segad,” pressis ta tigedalt läbi hammaste, kui me olime kõrvaliste isikute kuuldekaugusest välja jõudnud. “Loobu pärandusest!”
Olin viivu hämmeldunult vait. Sellist algust ma küll ei osanud oodata. Vanaisa on alati silma paistnud oma otsekohesusega, kuid see läks juba liiale.
“Ja millesse ma siis end segan?” tundsin ma huvi. Ma olin küll oma otsuse juba tema kasuks langetanud, kuid hakkasin selles uuesti kahtlema.
Ta kõhkles viivu ning heitis mulle kiire pilgu, mis polnud just kõige soojem. Kannatasin selle vapralt välja ning ta ühmas: “Sa ei saaks seal lihtsalt hakkama!”
Raputasin vihaselt pead, kuigi teadsin, et vanaisal oli mingil määral õigus. Sellise talupidamisega, mida tema silmas pidas, poleks ma võib-olla tõesti toime tulnud, kuid see polnud põhiline. Mind ärritas kohutavalt tema kindel veendumus, et ma ei saa mitte kunagi mitte millegagi hakkama. Me olime sellepärast juba korduvalt tülli läinud ning ilmselt olime seda kohe uuesti tegemas.
“Ma võin seda ju suvilana kasutada,” pakkusin ma muretult naeratades välja. Ta vaatas mulle kahtlevalt otsa. Nüüd avanes mul võimalus teda vihastada: “Või maha müüa!”
Ta haaras mul järsku rinnust, nii et mantli ülemine nööp eest rebenes ning paiskas mulle oma tubakalehalise hingeõhuga näkku: “Loobu parem kohe, sest pärast võib juba hilja olla!”
Tõmbasin end tema haardest lahti ning astusin paar sammu kaugemale. Karge kevadtuul puhus mantlikaelusest sisse ning ma väristasin tahtmatult õlgu.
“Ma oleksin kõik sulle andnud, kui sa oleksid ainult kenasti küsinud,” ütlesin ma talle võimalikult rahulikult. Ta jõllitas mind tuima pilguga. Situatsiooni ebaloogilisus ei jõudnud talle kuidagi kohale. Ma ei saanud temast enam üldse aru. “Nüüd ei saa sa midagi!”
Ta tahtis veel midagi lisada, kuid ma pöörasin ümber ning kõndisin uhkelt minema. Ta oli oma võimaluse maha mänginud ning võis selles ainult ennast süüdistada. Ükskõik, mida ta ka öelda oleks tahtnud, poleks see pannud mind oma meelt muutma. Sellega meie vestlus vanatädi pärandi ümber ka piirdus.
Suvi algas täpselt samal päeval, kui naine mu maha jättis. Asi oli rahas või pigem selle puudumises. Oma turundusega teenin ma tegelikult üsna hästi, kuid temale jäi sellest ikkagi väheks.
Isegi meie viimane tüli keerles selle ümber. Tema tahtis, et ma vanatädi maja maha müüksin, et koos kuskile kaugele maale reisile minna ning mina saatsin ta selle jutuga kuu peale. Esiteks meeldib mulle suvel kodus puhata ja teiseks ei lubanud minu jonnakus mul seda teha. Ma pidin vanaisale ju veel midagi tõestama. Naine loomulikult vihastus selle peale tõsiselt ning lõi ukse pauguga enda selja taga kinni. Vähem kui nädala pärast koristas ta oma viimased asjad minu juurest ära.
Ma olin üsna löödud. Kes oleks osanud arvata, et peale kõiki neid kooselatud aastaid lõppeb asi nii tobetatel põhjustel? Mina igatahes mitte. Kindlasti oleks saanud seda suhet veel päästa, kuid ma ei näinud sel enam mingit mõtet. Mis läbi, see läbi.
Võtsin töö juures terve oma puhkuse planeeritust natuke varem välja, pakkisin ainult kõige hadavajalikuma suurde spordikotti ning sõitsin bussiga maale. Auto oli naine lahkudes endaga kaasa võtnud.
***
Väikese külapoe kõrval asuvast bussipeatusest tuli teha lühike jalutuskäik, enne kui vanaisa majapidamine paistma hakkas. Täpselt selle vastas üle maantee väikese metsatuka ning välja kasvanud hekkide varjus peitus vanatädi pärandus. Ma olin küll end selle olukorra suhtes ette valmistanud, kuid tegelikus lõi mul ikkagi hinge natuke kinni.
Maja oli vana ja vähemalt kümme aastat tühjana seisnud, kui mitte rohkem. Vanavanaisa Julius oli selle ehitanud vahetult peale vene kroonust naasmist, kui elu isatalus koos oma uue naisega liiga kitsaks muutus. Esimese Vabariigi päevil tehti küll mõned muudatused, kasvatati korralik viilkatus peale ning lisati mõned toad, kuid peale seda polnud vist keegi majale oma kätt külge pannud ja seda oli ka näha.
Lagunenud korstnad, natuke viltu vajunud plekk-katus ja maha koorunud värviga laudvooderdis olid esimesed asjad, mis mulle juba kaugelt silma hakkasid. Mõtlesin, et võib-olla oleksin ma tõepoolest pidanud pärandusest loobuma, kuid nüüd oli juba liiga hilja tagasi linna põgeneda. Seda rõõmu ei tahtnud ma oma vanaisale mitte mingil juhul valmistada. Otsisin maja võtmed taskupõhjast välja ning keerasin ukse lukust lahti. Läppunud õhk tervitas mind kui vana sõpra, mässides mind endasse. Panin suitsu ette ning astusin edasi.
Toad olid kohutavas seisukorras. Tundus nagu oleks need meelega segamini pööratud, kuigi sissemurdmisest ma mingeid märke ei avastanud. Kõik uksed ja aknad olid terved ning korralikult suletud. Ilmselt pelutas võimalike rüüstajaid vanaisa talu suhteline lähedus. Muud seletust ma sellele leida ei osanud. Põrandaid kattis igasugune rämps ja sodi, millest enamuse moodustasid vanad ajalehed-ajakirjad, puruks rebitud raamatud, igasugused kaltsud ja riideräbalad, klaasi- ja pudelikillud ning kõige tavalisem tolm.
Seinad olid tugevasti kannatada saanud, tapeet koos makulatuuriga enamasti maha koorunud ning aluskrohv vaikselt murenema hakanud. Peaaegu kõik ahju- ning pliidimüürid olid tugevasti tahmunud, mis põhjendas ka mustaks tõmbunud höövellauast lagesid. Tõenäoliselt olid lõõrid kuskilt sisse vajunud ning suits ei pääsenud enam korstna kaudu välja. Vangutasin natuke pettunult pead. Pottsepatööd olid tavaliselt kõige kulukamad ja vaba raha mul väga palju ei olnud.
Viskasin kiiresti kõikidele ruumidele pilgu peale, enne kui otsustasin elutuppa sisse kolida. See oli kõige avaram ning seda oli vaja ka kõige vähem koristada. Asetasin oma koti vanale klaverile, avasin kõik aknad, ajasin tööriided selga ning hakkasin pihta. Tahtsin selle toa enne pimedat enam-vähem korda saada. Viskasin suurema sodi lihtsalt majast välja ning pühkisin koridorist leitud kulunud luuaga väiksema prahi ühte suurde hunnikusse, et see hiljem kuidagi majast välja toimetada. Vastavad vahendid mul sel hetkel puudusid ja ma ei viitsinud midagi leiutama hakata.
Piilusin korra ka kappidesse ja vana kirjutuslaua sahtlitesse ning otsustasin neid veel mitte torkima hakata. Kell oli juba päris palju ning mina natuke väsinud.
Vedasin madala teelaua koleda mustriga nõukogudeaegse diivani äärde ning kraamisin külapoest ostetud söögipoolise kotist välja. Hautatud sealiha konserv maitses paremini kui ei kunagi varem ning ka soe õlu, mis mulle tavaliselt kohe üldse ei meeldi, läks vulinal kõrist alla. Just sellist vaheldust oligi mulle vaja.
Panin suitsu ette ning viskasin pikali. Väljas hämardus. Olin koristamise käigus kogunud terve pataka võrdlemisi hästi säilinud vanu ajakirju ning hakkasin neid ajaviiteks sirvima. Paarikümneaasta tagused väljaanded on mulle alati meeldinud, isegi siis kui need pajatavad ainult majanduskasvust või naiste sügis-talvisest moest. Just sügav punane lähenemine nendele teemadele tegid need ajakirjad minu jaoks huvitavaks.
Lugesin suitsetades ja vaikselt õlut rüübates, kuni silm enam midagi ei seletanud ning panin tuhmunud laelambi põlema. Kollane valgus väreles viivu ning kustus. Vähemalt olin ma nüüd kindel, et majas pidi elekter sees olema. Ma olin suures tuhinas unustanud seda varem kontrollida.
Klõpsisin mõned korrad lülitit, kuid tuba jäi sama pimedaks. Veendusin kiiresti, et ka kõrvalruumides tuled ei sütti. Kooserdasin välja elektrikapi juurde ning uurisin tulemasina valguses selle sisemust natuke aega. Kõik paistis korras olevat. Kaitsmed sees ja juhtmed terved. Kratsisin hämmeldunult kukalt ning hakkasin parasjagu järgmist sigareti süütama, kui kuulsin majast mingisugust kolinat.
Võpatasin tahtmatult ning jooksin tuppa. Poolik õllepudel oli kuidagi ümber läinud ning enamus selle sisust põrandale valgunud. Otsisin prahihunnikust suvalise kaltsu ning katsin tekkinud loigu kinni. Seejärel suundusin tagasi elektrikapi juurde. Ma polnud veel valmis alla andma.
Peale pooletunnist jukerdamist, mis enamasti koosnes suitsetamisest ning lolli näoga elektrikilbi jõllitamisest, sest ma pole ju mingi elektrik, ma loobusin. Mõtlesin, et hommik on õhtust targem ning olin valmis tagasi tuppa minema, kui minu selja tagant pimedusest kostus kellegi kähisev hääl.
“Sina ka end lõpuks kohale ajanud!”
Süda jättis kindlasti mõned löögid vahele. Hingasin paar korda enda rahustamiseks sügavalt ning üritasin võimalikult ükskõikselt vastata: “Tuleb nii välja jah!”
Vanaisa astus paar sammu lähemale, vaatas mulle otsa ning noogutas. “Oli ka tagumine aeg. Aasta veel ja siis poleks siin enam midagi muud aidanud, kui tuli otsa.”
Kehitasin umbmääraselt õlgu. Maja vajas küll tõsist remonti, kuid maha põletama poleks ma seda küll veel hakanud. Raudkividest vundament oli väga vähe lagunenud, palkseinad vooderdise all endiselt üsna heas seisus ning laetalad päris tugevad. Katus oli küll natuke lääpas ning vajas välja vahetamist nagu ka suur ahi ja pliit, kuid üldiselt oli kõik tehtav. Vaja oli ainult viitsimist ja raha. Mõlemat mul sel hetkel veel natuke jagus, kuid mitte väga palju.
“Kuule, kas sul kadus ka natuke aega tagasi vool ära?”
“Siis kui ma kodust välja tulin, oli kõik korras,” sõnas ta kõhklevalt pead raputades. “Ma saadan sulle pärast poisiga mõned küünlad.”
Kavatsesin esialgu tema pakkumise tagasi lükata, kuid mõtlesin siis ümber. Tühiste asjade pärast pole vaja tüli kiskuda ja pealegi oli mul valgust vaja. “Aitäh sulle!”
“Pole midagi,” lõi vanaisa hooletult käega ning sättis end minekule. “Kui sul veel midagi tarvis peaks olema, siis küsi julgelt!”
Mõtlesin viivu. Olin kogemata oma magamiskoti maha unustanud ning mul ei olnud kuhugi end pikali keerata. Riietega või päris alasti ma suhteliselt räpasel diivanil ka magada ei tahtnud.
“Tegelikult oleks mul vaja mingisuguseid voodiriideid,” ütlesin ma ilma erilise lootuseta.
“Ma otsin kodust sulle midagi,” sõnas ta lahkelt.
Olin tõsiselt üllatunud. Arvestades meie viimast kohtumist, tekitas tema abivalmidus ja sõbralikus minus tõelist hämmingut. Tema käitumine oli üldse natuke kummaline ja ma ei suutnud selle põhjuseid kuidagi aimata.
“Teeme nii!” hüüdsin ma tema varjudesse kaduvale kogule järele ning läksin tagasi tuppa. Sättisin end uuesti mugavalt diivanile, avasin uue õlle, panin järgmise suitsu ette ning jäin ootama. Umbes veerand tunni pärast kostus kuskilt maja lähedusest koera kiledat, peaaegu paanilist klähvimist.
Ajasin end püsti ning suundusin õue. Vaikselt mööda seina äärt haukumise suunas liikudes oleks tädipoeg mind jalust peaaegu maha jooksnud. Seisime hetke nõrgas kuuvalguses kohmetunult ning põrnitsesime teineteist, oskamata kuidagi alustada. Vaikus venis juba piinlikult pikaks.
“Kelle koer seal niimoodi haugub?” küsisin ma viimaks.
Tädipoeg lükkas sõrmedega läbi oma heleblondide juuste, vaatas kõhklevalt ringi ning ütles: “Minu.”
“On temaga kõik korras?”
“Jah, ta lihtsalt käitub vahel natuke imelikult!”
Noogutasin nõustuvalt, tema sõnadele erilist tähelepanu osutamata. Tädipoeg niheles närviliselt, justkui põledes soovist sealt võimalikult kiiresti jalga lasta. Ma ei hakanud teda kinni hoidma. Kindlasti oli kaheteistaastasel poisil ka mujal pakilisemaid asjatoimetusi.
“Vanaisa pidi mulle midagi saatma?”
“Jah,” sõnas ta ning ulatas mulle kulunud kilekoti. ““Mõend küünlad, teki, paar lina ja purgitäis suppi. See peaks veel soe olema.”
Võtsin koti kenasti vastu ning piilusin sisse. Kõik oli täpselt nii, nagu olema pidi. Tädipoeg pööras kohe kannapeal ringi ning lidus tuldud teed tagasi. Varsti vaibus ka koera klähvimine.
Kehitasin pisut hämmeldunult õlgu. Mulle tundus, et midagi oli seal natuke valesti, kuid ma ei saanud veel päris täpselt aru, mis see oli. See tegi mind pisut rahutuks.
Panin suitsu ette, nautisin viivu, kuidas kerge tuul päevast lämmatist laiali ajas ning lonkisin tagasi tuppa. Aeg oli põhku pugeda.
***
Ärkasin järgmisel hommikul vara. Enda arust olin maganud suhteliselt hästi, kuid välja puhanuna ma end ei tundnud. Olin suhteliselt uimane ning erilist tahtmist midagi teha ka polnud. Ilmselt oli mul eelmisel õhtul tarbitud õllest ikkagi kerge pohmakas tekkinud.
Vedelesin viivu voodis, tegin suitsu ning tõusin lõpuks üles. Vaja oli päevaga ikkagi algust teha, kuigi mul otseselt kuhugi kiiret ju ei olnud.
Läksin kõigepealt end kaevule pesema. Päike säras juba kõrgel taevas ning ilm tõotas tulla viimastele nädalatele iseloomulikult kuum. Loputasin end mõnuga jaheda veega, üritasin isegi habet ajada, mis ei kukkunud puudulike vahendite tõttu just kõige paremini välja ning olin lummatud täielikust vaikusest, mida häiris ainult minu enda sebimine. Paadunud linnainimesena pidin tunnistama, et ka maaelul võisid omad võlud olla.
Hommikusöögiks ajasin priimuse peal soojaks vanaisa poolt saadetud rammusa supi, mille sarnast polnud ma juba aastaid saanud. Vaikselt leent helpides koostasin ma mõttes kava töödest, mis kõigepealt tegemist vajasid. Nimekiri venis lootusetult pikaks ning ma otsustasin selle kõrvale heita. Lõpetasin oma eine, torkasin suitsu hambusse ning läksin kadunud elektri saladust lahendama
Otsisin kotipõhjast mobiili välja. Oma suureks üllatuseks avastasin, et majas levi ei olnud, kuigi lähim telefonimast asus sellest kõigest kiviviske kaugusel. Kehitasin nõutult õlgu ning läksin välja. Peale lühikest jalutuskäiku tuli levi järsku tagasi ning ma valisin energiafirma numbri.
Sain kohe ühenduse. Rääkisin oma mure pisut unise mehehäälega operaatorile ära ning ta teatas, et kahjuks ei saa nad hetkel minu jaoks midagi teha. Nende andmetel oli võrk selles piirkonnas täiesti töökorras ja viga pidi kuskil minu majas olema. Ta soovitas mul mõne elektriku poole pöörduda. Tänasin teda suhteliselt jahedalt ning lõpetasin kõne.
Järgmisena helistasin ühele oma sõbrale, kellel oli üsna hea ettekujutus igasugustest elektritöödest. Ta oli põhimõtteliselt nõus mulle appi tulema, kuid alles nädalavahetusel. Leppisin temaga aja kokku, andsin kiired juhised, kuidas minu juurde jõuda ning lõpetasin kõne. Pistsin mobiili tasku ning läksin kolama.
Enamuse minu paarihektarilisest valdusest moodustas unarusse jäätud karjamaa, millel kasvav hein ulatus mulle kohati rinnuni ja kohati olid tuul ja vihm selle vastu maad vajutanud. Kõndisin mööda kraaviäärt edasi kuni jõudsin väikese tiigini. Kunagi ammu oli seal suhteliselt soine olnud, kuid aastate pikkune maaparandustöö oli oma eesmärgi täitnud. Ainult see pisike veesilm oli veel säilinud.
Korjasin maast paar kivi ning heitsin need laisalt madalasse vette. Tuhmide sulpsatuste saatel vajusid kivid põhja, keerutades üles muda ning vetikaid.
Eemal põldude peal mürisesid juba heinakaarutajad ning vanaisa talu lähedusest kostus aeg-ajalt lehmade ammumist. Ta polnud isegi peale vanaema surma suutnud loobuda loomapidamisest, kuigi see ei tasunud temasugusele väiketalunikule juba ammu enam ära. Vanad harjumused olid rasked kaduma.
Tegin veel ka väikese tiiru metsistunud sirelihekkidega piiratud aias. Noppisin paar haput karusmarja, haukasin suutäie mingisugusest kibedast õunapunnist ning naasin tuppa. Olin juba piisavalt logelenud, pidin tegutsema hakkama.
Tubade koristamine on tegelikult kole tüütu töö. Eriti veel siis, kui rämpsu on meeletult palju ja sul pole seda kuhugi panna. Leidsin kuuri alt logiseva varrega roostes labida, kuhjasin enamuse paberisodist ühte ruumi kokku ning hakkasin seda siis tuimalt avatud aknast välja kühveldama. Kavatsesin selle kunagi hiljem ära põletada.
Peale mitme tunni pikkust rahmeldamist võisin ma labida uhkelt kõrvale panna, lootusega, et ei pea seda niipea enam kasutama. Tegin kiire söögipausi ning võtsin järgmisena esile kapid. Esmamulje järgi tundus mulle, et olin labida natuke liiga vara puhkusele saatnud.
Ohkasin alistunult ning hakkasin asju sorteerima, kuigi kergem oleks olnud ka need lihtsalt minema visata. Minu uudishimu, et äkki leidub nende seas ka midagi põnevat või väärtusliku, päästis nad esialgu sellisest saatusest.
Suurema osa kappide sisust moodustasid koidest puretud riided, mis kohati olid küll päris naljakad, kuid minule ja tõenäoliselt kõigile teistele täiesti väärtusetud. Need leidsid endale uue koha akna alla tekkinud väikesel prügimäel. Sama teed läks ka terve trobikond ilma sangata kruuse ja tasse ning muid nõusid, mis olid küll täiesti korralikud, kuid lihtsalt ei meeldinud mulle. Olen oma olemuselt minimalist ja kasutult riiulitel tolmu koguvad asjad pigem segavad mind.
Vanatädi magamistoas viimast kappi puhastades sattusin ma nööriga kenasti kokku seotud ajakirjadele, millest enamuse moodustasid esimese vabariigi aegsed trükised. Ülejäänud olid juba Saksa okupatsiooni ajal välja antud. Panin need igaks juhuks kõrvale ning viskasin ülejäänud saasta minema.
Päikeseloojanguks olin ma omadega täiesti läbi, kuid igati rahul. Olin jõudnud palju ära teha, kuid pidin samas ka endale tunnistama, et päris üksinda ma kõigega hakkama ei saa. Minu teadmised ehitusest olid üsna pealiskaudsed ning ma vajasin tõenäoliselt kellegi targema abi. Vanaisa oli esimene, kes mulle meelde tuli, kuigi mul olid igaks juhuks ka mõned alternatiivid valmis vaadatud.
Lõpetasin oma õhtusöögi, tegin veel viimase suitsu ning viskasin diivanile pikali. Und ei tulnud veel kaua.
***
Külapoe ees trepil kõrvetava pärastlõunapäikese käes istus väike seltskond vanamehi, sonid viltu peas ning rüüpas kanget tumedat õlut, mis oli tõenäoliselt sama soe nagu ilm sel päeval. Nad vaatasid mind uudishimulikult, kui ma nende vahelt läbi läksin, kuid juttu ei alustanud keegi.
Sooritasin kiiresti oma sisseostud põrgukuumas ning kitsas poes ära ning väljusin. Mehed polnud oma õllejoomisega palju kaugemale jõudnud. Nende tööpäev oli juba paar tundi tagasi lõppenud ning nüüd polnud neil kuni õhtusöögini midagi muud teha, kui sõprade seltsis aega surnuks lüüa. Loomulikult seda ainult juhul, kui vanamoorid neid varem otsima ei tule. Nii oli see olnud juba minu lapsepõlves ja ilmselt on see nii ka edaspidi.
Panin suitsu ette. Higi voolas mööda mu selga alla ning imbus püksivärvlisse. Üksik traktorikökats põrises mööda, keerutades üles tolmu, mis jäi täielikus tuulevaikuses laisalt õhku rippuma.
“Sa oled see Helmuti pojapoeg või?” küsis minult mõne aja pärast üks vanamees, kelles ma tundsin ära Metsa Antsu.
”Jah, olen küll,” tunnistasin ma ausalt. Vanaisa polnud temaga mitte kunagi eriti hästi läbi saanud, kuid see ei puutunud enam minusse.
“Ta mainis jah, et sa kolisid Marta majja elama,” jätkas vanamees ning sügas mõtlikult paaripäevast habemetüügast. “See polnud vist hea mõte?”
“Maja pole hetkel küll kõige paremas seisukorras, kuid nii hull see asi nüüd ka ei ole. Vaja ainult natuke vaeva näha!”
“Ma ei mõelnud just päris seda,” sõnas ta viivu pärast kõhklevalt, sõrmed närviliselt õllepudeli silti katkumas.
“Mida siis?”
Ka teised vanamehed olid omavahelise jutlemise katkestanud ning silmitsesid meid tähelepanelikult. Nende pilgud olid kahtlaselt ärevad. Ilma filtrita sigaretid tossasid häirimatult nende suunurkades.
“See on halva kuulsusega maja,” ütles ta viimaks ning rüüpas lonksu õlut peale. Kehitasin nõutult õlgu. Ma ei osanud seisukohta võtta.
“Ah ära pane teda tähele,” sekkus järsku võidunud nokatsiga vanamees ning puhkes tehtult naerma. Nagu mingi sõnatu kokkuleppe aluselt järgisid ka teised tema eeskuju. “Ants on juba veidike seniilseks muutunud!”
“Näe, võta ka õlut,” surus keegi mulle sooja pudeli pihku.
Muigasin kohusetundlikult nendega kaasa ning proovisin õlut. See oli iiveldamaajavalt läila. Tänasin neid ning andsin pudeli tagasi. Vanamees viipas ükskõikselt käega. Ta oli juba kakanud pajatama mingisugusest vahejuhtumist, mis temaga päeval aset leidnud oli ning kõik tegid näo, nagu kuulaksid teda tähelepanelikult.
Istusin nende kõrvale trepile, lootuses oma maja kohta veel midagi kuulda, kuid pidin pettuma. Mind huvitanud teemat ei puudutanud enam keegi ning peale kahte suitsu ja pudelit õlut tõusin ma püsti ning jätsin meestega hüvasti. Nad vaatasid mulle veel päris pikalt järele, kui ma mööda tühja maanteed kodu poole kõmpisin.
***
Ma ei maganud sel ööl sugugi hästi, kui seda üldse magamiseks sai nimetada. Toas oli meeletult palav, lausa hingematvalt lämbe ning kõikvõimalike akende avamine ei leevendanud seda kuidagi. Õhk oli raske ning paks ning ei liikunud üldse. Väänlesin ning vähkresin pikalt oma asemel higimärgade linade vahel, aeg-ajalt küll tukastades ning hetke pärast jälle virgudes, voodipesu leemendava ihu külge kleepunud.
Vastu hommikut, kui taevas juba vaikselt halliks tõmbuma hakkas, loobusin ma oma viljatutest katsetest sõba silmale saada, lohistasin ühe pisut mugavama tooli akna alla ning panin suitsu ette. Kauguses sähvisid põuavälgud, kuid müristamist minuni ei kostnud. Vaikus oli kohati lausa kurdistav, millele tõi leevendust ainult aeglaselt põleva odava tubaka vaevu kuuldav pragin.
Silmad vajusid lõpuks tahtmatult kinni ning avanesid järsku hirmsa ragina ning kolina peale. Kargasin püsti ning sööstsin majast välja. Kuskil lõugas koer, nagu kipuks keegi tema elu kallale.
Seisin viivu aluspükste väel ja palja jalu krõbekuival mullal ning põrnitsesin jahmunult, võib-olla isegi pisut tigedalt kaost, mis minu hoovi oli tekkinud. Kõik see rämps ja praht, mis ma olin majast välja rookinud, vedeles nüüd igal pool, kus vähegi võimalik.
Ma olin tõsiselt nõutu. Ilm täiesti tuulevaikne, taevas selge ning päike just tõusmas. Ometi nägi kõik sedasi välja, nagu oleks üle minu hoovi tohutu keeristorm käinud. See oli võimatu.
Ajasin toas kiiresti lühikesed püksid jalga ning hakkasin koristamisega jälle pihta. Ma ei viitsinud seda üldse teha, kuid mis mul muud üle jäi? Sellist segadust ei saanud niisama lihtsalt maha jätta. Mingisugune korraarmastus oli minus ikkagi olemas.
Paari tunni pärast ilmus välja ka vanaisa. Ta oli ärevil, kuid mind nähes rahunes märgatavalt.
“On sinuga kõik korras?” küsis ta, kui oli juba natuke aega minu sahmerdamist silmitsenud. Vaatasin talle üllatunult otsa. “Natuke aega tagasi kuulsin ma hirmsat kolakat. Koer läks ka justkui arust ära, kuid rahunes siis üsna kähku maha. Ma oleksin juba varem tulnud, kuid loomi oli vaja talitada ning piimaauto ära oodata."
“Minuga on kõik hästi!” ühmasin ma pisut tõredalt. Olin küll jõudnud suurema osa sodist ära koristada, kuid minu tuju see oluliselt ei parandanud.
“Siis on tore!” sõnas ta laia naeratuse saatel.
“Jäin just tukkuma, kui mingi kolin mind äratas. Selgus, et kõik see praht, mis ma olin majast välja visanud, oli mööda hoovi laiali paisatud.”
“Kummaline,” oli kõik, mis ta oskas öelda.
“Ega sina sellest juhuslikult midagi ei tea?” küsisin ma igaks juhuks. Ma küll ei uskunud eriti, et tema selle kõige taga võiks olla, kuid samas ei saanud ma seda võimalust ka päriselt välistada. Arvestades meie üleüldist läbisaamist.
Ta raputas pead, liiga järsku ja kiirustades.
“Tuulispask?” pakkus ta umbmääraselt. “Neid esineb siin kandis üsna tihedalt.”
“Võib-olla tõesti,” ei olnud ma päriselt veendunud. “Võib-olla tõesti!”
***
Vanaisa jäi mulle seltsiks veel mitmeks tunniks. Lõi isegi koristamise juures käed külge, vaatas ka oma silmaga maja üle ning soovitas mul ikkagi linna tagasi minna. Vaidlesin talle innukalt vastu ning lõpuks andis ta järgi, nentides, et ma olen sama kangekaelne kui mu isa, kes ei olnud mingisuguse tüli pärast temaga juba aastaid rääkinud.
Lõunaajal suitsupausi tehes arutasime ka natuke remondiplaane ning ta oli nõus mind aitama, kui mul seda vaja peaks olema. Ise oleks ta selle maja hea meelega maha põletanud ja teise koha peale uuesti üles ehitanud. Tegelikult polnud sel mõttel väga vigagi, kui mul oleks selle jaoks piisavalt vaba raha olnud.
Varsti ta lahkus. Mainis, et tal kodus ka üht-teist veel teha. Tädipoeg oli küll igati tragi, kuid kõike ei saanud veel tema kätte usaldada.
Vaatasin kuidas ta mööda tolmust sissesõiduteed minema vantsis ning imestasin, kust kohast küll meie halb läbisaamine pärit oli. Tegelikult polnud tal häda midagi. Pisut kinnine, range ning uskumatult jäärapäine oli ta küll, kuid mitte halva südamega. Ilmselt tulenesid meie erimeelsused suurest vanusevahest ning erinevast kasvatusest. Tema noorus oli möödunud sõja-ajal ning Nõukogude võimu algusperioodil, mil sai ainult endale loota. Minu oma seevastu siis, kui olukord oli juba märksa leebem. Me olime oma aja lapsed ja ei saanud sinna midagi parata. Inimesed juba naljalt ei muutu.
Nokitsesin veel natuke maja kallal, ronisin isegi katusele, et korstnate olukorras selgusele jõuda ning kontrollisin pööningul sarikad ning talad üle, enne kui päeva lõpetatuks kuulutasin. Mitte et ma enam midagi teha ei viitsinud, vaid sellepärast, et mul enam midagi teha polnud. Vanaisaga sai varem kokkulepitud, et homme võtame asja tõsisemalt käsile.
Pesin end kaevu ääres mõnusalt külma veega puhtaks ning läksin tuppa. Sõin kiiresti midagi kerget, tegin ka ühe suitsu ning viskasin diivanile pikali. Hoolimata magamata ööst mul und ei olnud. Otsisin välja vanad ajakirjad, mis ma vanatädi kapist leidnud olin ning hakkasin neid ajaviiteks sirvima. Kolmanda või neljanda vahelt avastasin ma mingisuguse kirja. Mark ning postitempel sellel viitasid Saksa okupatsioonile. Adresseeritud oli see minu vanatädile.
Panin ümbriku kõrvale ning jätkasin ajakirjade lehitsemist. Varsti sattusin teise samasuguse kirja peale. Raputasin kõik kollaseks tõmbunud väljaanded läbi ning minu jalge ette pudenes veel neli sarnast ümbrikut. Mõned neist olid läkitatud sõjaväepostiga ning see köitis minu tähelepanu.
Olin kunagi lapsepõlves isa käest kogemata kuulnud, et vanatädil oli kunagi ühe saksa sõduriga mingisugune suhe olnud, millest keegi midagi teada ei tohtinud. Mina loomulikult üritasin puhtast uudishimust rohkem välja uurida ning sain selle eest vanaisa käest korralikult sõimata. Rohkem ma seda teemat ei puudutanud, kuid ei unustanud ka.
Kõhklesin veel viivu, sest vanaisa keelamine oli mul veel päris selgelt meeles ning avasin esimese ümbriku. Ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna.
***
Kell oli umbes pool neli, kui ma viimase kirja käest panin. Hõõrusin punetavaid silmi ning võtsin pakist ühe suitsu. Vaikus minu ümber oli täielik ning mulle tundus, et olen ainus inimene maailmas. See oli kummaliselt häiriv mõte. Süütasin sigareti ning tõmbasin suure mahvi.
Olin viimased viis või kuus tundi küünlavalges lugenud minu jaoks ilmselgelt liiga keerulist saksa keelt. Ma olin väsinud, kuid und endiselt ei tulnud. Magamise asemel leidsin end pidevalt mõtlemas nendele kirjadele ja ma ei saanud ise ka päris täpselt aru, miks ma seda tegin.
Nendes ei olnud tegelikult midagi erilist. Tavalised rindemehe katsed hoida mingisugustki sidet reaalsusega keset kõike seda kaost ja sõjamöllu, kuhu ta olude sunnil sattunud oli. Pisut naiivsed, unistavad ning täis lubadusi ja tulevikuplaane, mis olid siirad ja ausad. Ja ometi ei andnud need kirjad mulle rahu.
Suitsetasin järjest mitu sigareti ning vahtisin kustuva küünla väreleva leegi poolt loodud varjude tantsu laes ja seintel. Vaikus oli rõhuv, hingemattev, veel hullem kui toas valitsev päevase kuumuse järelkaja.
Kõik see töö ja rahmeldamine, uus koht ja uued olud olid tõrjunud minu isiklikud probleemid tahaplaanile, kuid noore Saksa ohvitseri armastuskirjad oli kõik jälle tagasi toonud. Valu, üksinduse ja lootusetuse. Ka tema oli uskunud, et selles inimelude sasipuntras, mida meie kutsume saatuseks, peab peituma midagi enamat ning pidanud ilmselt pettuma. Vanatädi oli ju terve elu oodanud oma printsi valgel hobusel, kes jäi millegipärast saabumata. Nende ühised unistused olid ainult unistusteks jäänud, nagu olid seda ka minu omad.
Tõusin püsti, ajasin plätud uuesti jalga ning läksin välja. Vajasin natuke vaheldust ja värsket õhku, et pea muremõtetest jälle puhtaks saada. Kolasin natuke aias kükitavate marjapõõsaste ja longus õunapuude vahel. Vaatasin kõrgel taevas viimaseid säravaid tähti ning jalutasin isegi maantee äärde, mis vonkles pika ussina üle põldude ning kadus siis kuskil kaugemal metsa vahele.
Istusin madalale kivikünkale, tegin veel ühe suitsu ning kuulasin erinevate ööhäälte poolt loodud kontserti, mis minu majani mitte kunagi ei kostnud. Läksin tagasi juba märksa parema enesetundega, kuid kauaks mulle seda ei jätkunud.
Olin lahkudes jätnud ukse pärani lahti, et maja natuke tuulutada. Vargaid ma ei kartnud, sest minult ei olnud praktiliselt mitte midagi võtta peale katkise mobiiltelefoni ja minimaalse koguse sularaha. Pangakaardi olin ma igaks juhuks ikkagi ära peitnud. Hetke pärast märkasin, et ka kõik aknad ja uksed olid suletud. See oli juba pisut veider.
Avasin vaikselt ukse ning astusin esikusse. Ruum oli ootuspäraselt pime, kuid see ei takistanud mind sugugi. Viimaste päevade sebimise käigus oli mulle kõik pähe kulunud. Mõne hetke pärast pidin tõdema, et mitte küllaldaselt. Komistasin jalatsiriiuli otsa ning lendasin valju kolina saatel põrandale. Oma üllatusmomendist olin igatahes ilma jäänud.
Kargasin kähku püsti ning sööstsin edasi. Tegin kiiresti majale tiiru peale, kuid ei avastanud kedagi. Kõik toad olid tühjad. Ma olin seal täiesti üksinda, kuid mulle tundus, et keegi oli seal ikkagi käinud. Mõningad mööbliesemed ei asunud enam oma endistel kohtadel. Sellepärast olin ma esikus ka kukkunud.
Veendusin, et kõik mu isiklikud asjad on alles, tegin ühe suitsu ning keerasin magama. See oli olnud tõepoolest pikk päev ning ma olin väga väga väsinud. Sel korral mul uinumisega enam raskusi ei tekkinud.
***
“Markus?” kostus läbi hämu minuni kellegi hüüdmine. “Markus!”
Avasin vaevaliselt silmad. Päike oli juba kõrgel taevas ning kell näitas lõunat. Olin oma pool päeva raisku lasknud, kuid see ei häirinud mind põrmugi. Ma olin vähemalt maganud.
“Markus!” Ajasin end loiult voodist välja. Tervet keha valdas ebameeldiv rammestus ning minu enesetunne polnud just kiita. Olin aknad öösel millegipärast kinni jätnud ning toas valitses põrgulik kuumus. “Markus!”
“Juba tulen,” karjusin vastu ning komberdasin ust avama, lüües uimase peaga end vastu oma asukohta salapäraselt vahetanud tooli ära. Keegi oli tõepoolest mööblit liigutanud. Ma polnud seda endale ainult ette kujutanud.
“Markus?” nõudis kähe hääl närviliselt.
“Mis on?” küsisin ma ust haagist avades tusaselt. Vanaisa vaatas mulle hetke vältel tähelepanelikult otsa ning ohkas kergendunult.
“On sinuga kõik korras?” küsis ta ning kiikas üle minu õla tuppa.
“Mis minuga siis olema peaks?” pärisin ma tuikavat jalga hõõrudes. Ta astus sammukese kõrvale ning ma sain tema murest kohe aru. Hoov nägi täpselt samasugune välja kui eelmisel hommikul. Praht igale poole laiali puistatud ja rohi veel hullemini maha tallutud. Siunasin end, et polnud õhtul viitsinud lõket teha ning rahustasin natuke vanaisa: “Jah, minuga on kõik korras!”
“Siis on hästi,” sõnas ta naeratades. “Ma kutsun poisi ka meile appi!”
Viipasin talle käega ning läksin tagasi tuppa. Avasin kähku kõik aknad, et natukenegi jahedamat õhku majja saada, võtsin pooliku konservi, mis lõhna järgi veel kõlbas, ning suitsupaki näppu ning suundusin välja einetama. Veerand tunni pärast saabusid ka nemad. Vanaisa, tema tütrepoeg Ranno ning viimasega igal pool kaasas jõlkuv karvane krants.
Tegime vanaisaga kõigepealt ühe suitsu ja vestlesime niisama, samal ajal kui poiss natuke kaugemal oma koera üritas rahustada. See ei tahtnud tal just kõige paremini õnnestuda ning ta lõi pettunult käega ja tuli meie juurde. Peni jäi oma kohale ning niutsus haledalt.
“Mis su Pitsul jälle viga on?” küsisin ma, sest looma kummaline käitumine hakkas mulle juba vaikselt närvidele käima.
Ranno kehitas umbmääraselt õlgu ning lausus: “Ma ei tea isegi, ta on alati selle maja läheduses vähe imelik olnud!”
Samasuguse vastuse oli ta mulle ka esimesel õhtul andnud. Siis ei osanud ma sellele erilist tähtsust omistada. Oli hilja, oli pime, me olime väsinud ning selliste asjaolude kokkulangemine tekitab tavaliselt alati veidraid situatsioone.
“Ma mõtlesin, et ta kardab mind natuke,” ütlesin ma ning kutsusin koera, kes liputas selle peale ainult oma saba ning põrnitses mind vesise pilguga.
“Ei,” vastas poiss napilt. “Seda maja väldivad millegipärast kõik loomad ja linnud nii päeval kui öösel.”
Vaatasin talle üllatunult otsa. Tõepoolest polnud ma maja vahetus läheduses näinud mitte ühtegi looma ega lindu. Igal pool mujal oli neid külluses. Ühtäkki omandas maja ümber valitsev totaalne vaikus pahaendelise varjundi. Jälle pidin end siunama, et polnud neid kahte asja juba varem omavahel kokku viinud.
“Miks?” tundsin ma tõsist huvi. Ranno raputas pead. Ka tema ei teadnud seda päris täpselt, kuigi oma arvamus pidi tal sellest kindlasti olema.
“Biovoolud, jõujooned, veesooned,” segas vanaisa enne vahele, kui poiss suu uuesti lahti jõudis teha. Oli ilmselge, et vanaisa ei uskunud ka ise oma sõnu, kuid see polnud hetkel oluline. Ta oli oma eesmärgi täitnud. Ranno ei kavatsenud enam sõnagi lausuda.
Seisime hetke tummalt paigal, mõtlesime igaüks omasid mõtteid, ükskõik millised need ka olid ning hakkasime tööle. Kell oli juba päris palju ning hoov oli vaja ära puhastada.
***
“Vanaisa, kes on Hans Werner?” küsisin ma. Seisime uuesti kokku kuhjatud prahihunniku kõrval. Olime otsustanud selle lõpuks põlema panna, et ei korduks eelmiste päevade jama. Poiss oli natuke aega tagasi koos koeraga tagasi koju läinud ning me ei hakanud teda ka takistama. Tal poleks meie juures niikuinii midagi teha olnud.
“Kes?” tegi vanaisa näo, nagu poleks ta minust aru saanud.
“Hans Werner,” kordasin ma ning süütasin lõkke. Paber võttis kohe tuld ning mõne hetke pärast nilpsasid leegid juba taevalaotust.
“Ma ei tunne kedagi sellenimelist,” kõlas viivu pärast kõhklev vastus. Oli natuke koomiline, et kõikide nende aastate jooksul, mis ta siin maailmas oli elanud, polnud ta ikka veel valetama õppinud. Temasuguselt otsekoheselt inimeselt oli tegelikult raske ka midagi muud oodata.
“Ma leidsin vanade ajakirjade vahelt mõned kirjad, mis olid Hans Werneri poolt tädi Martale saadetud,” selgitasin ma talle, mida ta ilmselt ka ise teadis. Vähemalt seda võis järeldada tema näoilmest. “Kes ta on?”
“Kust kurat mina seda teadma peaksin?” nõudis ta järsku minu käest. Ta oli ärritunud ning valmistus ära minema. Mingil minule arusaamatul põhjusel ei tahtnud ta sellest rääkida.
“Sellepärast, et sind on neis korduvalt mainitud,” ütlesin ma.
“Sa lugesid neid?” küsis ta ehmunult.
“Miks ma poleks pidanud?”
“Sest need polnud sinule mõeldud,” pressis ta läbi hammaste, vaatas mulle veel tigeda pilguga otsa ning trampis minema.
Olin tõsiselt üllatunud, sest need kirjad ei sisaldanud midagi, mis oleks sellist reaktsiooni õigustanud. Segasin pika oksaraoga natuke tuld ning süütasin sellega suitsu. Ma olin veendunud, et selle kõige taga pidi peituma rohkem, kui ühe tavalise maatüdruku romaan Saksa ohvitseriga.
Ootasin kuni lõke oli enam vähem kustunud ning läksin poodi. Saabumas oli nädalavahetus ja mul oli vaja natuke oma varusid täiendada. Samuti tahtsin ma esitada mõned täiendavad küsimused nendele vanameestele, kellega ma poe trepilõlut olin rüübanud. Mul oli tunne, et ka nemad teadsid palju enam, kui välja paista lasksid ja mind huvitas väga, mis see siis oli.
Olin natuke pettunud, kui ei näinud tuttavaid kujusid lõõskava päikese käes poe trepil istumas, kuid ma ei kavatsenud veel oma plaanist loobuda. Ostsin oma suitsud ja toidukraami ära, mõtlesin hetke ning võtsin ka mõned õlled.
“Ega te juhuslikult ei tea, kus Oina Jaagup, Lauda Mihkel ja Metsa Ants olla võiksid?” küsisin ma tüsedalt, lihavate käsivartega keskealiselt müüjalt, kui ta arvet kokku lööma asus. “Mul oleks vaja nendega natuke tööasju arutada.”
Naine uuris mind kahtlustavalt, enne kui lausus: “Sa oled see Helmuti lapselaps või? See kes sinna Marta vanasse majja kolis?”
“Mina see olen,” kinnitasin ma tema sõnu. Ta naeratas viralalt.
“Ants peaks kodus olema,” ütles ta viivu pärast oma suure kerega letile toetudes. Võrdlemisi tugeva välimusega konstruktsioon ragises ähvardavalt.
“Mihkel ja Jaagub tolknesid küll pool päeva siin, kuid siis tuli Mihkli naine ning vedas mehe minema. Ilmselt läks Jaagup ka peale seda oma koju.”
Tänasin teda, maksin arve ning väljusin poest. Otsustasin Antsu poole minna. Tema oli olnud kõige jutukam ja ma lootsin, et ka sel korral midagi teisiti pole. Õlled võtsin ma ainult selleks, et vestlust sujuvamaks muuta.
***
Ants oli kuuri all ning lõhkus puid. Teravad raksatused kaikusid üle hoolitsetud õue, kui kirves läbi kuivade pakkude tungis. Vastupidiselt oma lohakale välimusele oli Metsa Antsu majapidamine piinlikult korras. Loomulikult võis selle taga ka tema naise hooltitsust ja suunamist märgata.
“To-hoh, mis sind küll siia toob?” imestas Ants, pani kirve kõrvale ning tuli mulle vastu. Surusin põgusalt tema higist kätt.
“Mul on vaja sinuga natuke rääkida,” ütlesin ma. Ta ei saanud või ei tahtnud kohe aru saada, mida ma mõtlesin. Näitasin talle ühte õllepudelit ning tema nägu selgines veidi.
“Mitte siin,” ütles ta sosinal ning vedas mind endaga kaasa. “Mul tulid lapselapsed nädalavahetuseks külla ja eit ei taha, et ma nende nähes joon.”
Peatusime alles majast võrdlemisi kaugel. Suur saarepuu varjas meid kõrvaliste pilkude eest täielikult. Võtsin õlle kotist uuesti välja ning ulatasin talle. Hetke pärast oli juba pool pudelit mööda Antsu kõri alla voolanud.
“Mida sa sellega mõtlesid, et mu majal on halb kuulsus?” küsisin ma kohe, kui ta pudeli suult võttis.
“Suurt midagi,” vastas ta suhteliselt ükskõikselt. “Mulle ja väga paljudele teistele pole seal kunagi meeldinud.”
“Miks?” pärisin ma edasi ning ulatasin talle juba järgmise pudeli. Ise olin alles esimesega vaevu poole peale jõudnud.
“Ma ise ka ei tea,” kehitas ta õlgu, avas abielusõrmuse servaga õlle ning otsis taskust võõraste maksumärkidega suitsupaki. “Seal lihtsalt on midagi sellist, mis mõjub kuidagi häirivalt. Midagi ebaloomulikku.”
Ta pani ilma filtrita suitsu ette, tõmbas paar mahvi ning sülitas siis hooletult oma jalge ette maha. Ma ei pööranud selle vältel kordagi oma pilku temalt ära, pannes ta närviliselt nihelema. Ta ei olnud veel kõike ära rääkinud. “Mille pärast siis see keerutamine seal poe ees?”
“Sa ei kavatse vist nii lihtsalt loobuda,” küsis ta õlut rüübates. Raputasin pead. Koni lendas tolmkuiva kraavi. “Hea küll, kui sa seda nii väga teada tahad, siis võin ma sulle ka rääkida, kuigi ma ei tea ise ka suurt midagi.”
Võtsin kotist uue pudeli. Ta naeratas tänulikult, paljastades mõned üksikud tumekollased hambad. “Ka vähesest võib mulle palju abi olla!”
“Sa oled kohati täpselt nagu Helmut. Sama kangekaelne ja põikpäine,” nentis ta järgmist sigareti süüdates. Ma ei vaevunud vastama. See ei puutunud praegu asjase ja viitis liialt aega. “Hea küll, hea küll, aga pea meeles, et sa pole seda minu käest kuulnud.”
“Oleme kokku leppinud,” nõustusin ma temaga.
“Sõja alguses läks Marta linna hospidali sanitariks. Kui ta sealt mõne aasta pärast naases, oli tal kõht ees. Käisid jutud, et ta oli linnas käimapeale saanud ja tuli koju sünnitama. Maal oli elu palju rahulikum ja ohutum. Siis kadus Marta mitmeks kuuks inimeste silme alt ning kui ta uuesti välja ilmus, polnud kõhust enam jälgegi!”
“Võib-olla Marta ei olnudki rase?” pakkusin ma. “Või oli tal nürisünnitus? Või andis ta lapse ära?”
Ants rüüpas õlut ning süütas uue sigareti. Järgisin tema eeskuju.
“Ma ju mainisin sulle, et ei tea ise ka suurt midagi. Ma olin siis veel päris noor ning need asjad ei pakkunud mulle põrmugi huvi,” ütles ta natuke pahaselt. Midagi tema hääles tegi mind ettevaatlikuks. Mulle tundus, et ta polnud just kõige siiram. “Võib-olla on sul tõepoolest õigus ja midagi halba ei juhtunud, kuid inimesed jäävad seda maja igavesti vältima.”
Vähemalt oli mul nüüd päris selge, miks ükski kohalik kaabakas polnud vanatädi maja rüüstamas käinud, kuid sellest oli mul hetkel vähe kasu.
Ta oli oma õlle lõpetanud ning kippus tagasi koju. Mul oli veel palju küsimusi, kuid ilmselt poleks ta viitsinud neile kõigile vastata. Ühega otsustasin ma siiski veel õnne katsuda.
“Kes oli lapse isa?”
Ta peatus ning ühmas: “Räägiti, et mingisugune saksa ohvitser! Ta langes Sinimägedes”
Sellega meie vestlus ka piirdus. Tänasin teda veel kord ning ta viipas mulle hüvastijätuks hooletult käega, enne kui tagasi kuuri alla kadus. Hetke pärast hakkasid jälle kostma peaaegu korrapärased kirvelöögid.
Korjasin tühjad õllepudelid kokku, pistsin kotti ning läksin tagasi koju. Ma olin palju teada saanud ja need teadmised ei teinud mind sugugi rõõmsamaks. Pigem oli see vastupidi.
Ma olin kindel, et lugu polnud sellega veel lõppenud.
***
Vanaisa ootas mind maja ees. Ta oli maha rahunenud ja nägi väga väsinud välja. Natuke kühmu vajunud, liigutused aeglased ja ebakindlad, hallid juuksed kerge tuule käes lehvimas. Ma polnud kunagi sellele mõelnud, kui vana ta tegelikult oli.
Seisime hetke vastamisi, vaatasime teineteisele otsa ning ootasime kumb meist jutuotsa lahti teeb. Vaikus venis talumatult pikaks.
“Mis selles majas tegelikult juhtus?” võtsin lõpuks ohjad enda kätte, sest vanaisale valmistas see ilmselgelt ületamatuid raskusi.
“Ma ei saa aru, mida sa sellega mõtled,” ütles ta õlgu kehitades. Salatsemine oli aastate jooksul vanaisale harjumuseks saanud ning ta ei suutnud sellest veel loobuda.
“Ma arvan, et sa saad väga hästi aru, mida ma sellega mõtlen,” torkasin ärritunult. Ma küll ei tahtnud enesevalitsut kaotada, kuid ma olin sellele väga lähedalt.
Vanaisa vaatas mulle tähelepanelikult otsa ning naeratas nukralt. Ta oli otsusele jõudnud.
“Minust oli väga rumal arvata, et see mitte kunagi välja ei tule, kuid ometi ma tegin seda,” alustas ta ebakindlalt. Võtsin taskust suitsupaki ning pakkusin talle. Värisevate sõrmedega kiskus ta sealt ühe sigareti, murdis filtri ära ning pistis hambusse. Alles kolmandal katsel õnnestus see tal süüdata.
“Marta tuli linnast tagasi neljakümne neljanda aasta suvel, vahetult peale ema surma” jätkas vanaisa natukese aja pärast, peaaegu ära põlenud sigaret vaikselt sõrmede vahel tossamas. “Ta ei olnud väga palju muutnud. Natuke tõsisem, natuke nukram, kuid endiselt väga ilus ja rõõmus ning see ei jäänud märkamata. Paljud sõjast kõrvale jäänud ümbruskonna noormehed üritasid tema südant võita, kuid Marta ei võtnud kuidagi vedu. Tal oli kallim juba olemas, kes pidi talle varsti järele tulema ning ta endaga Saksamaale kaasa võtma. Enamus said selles aru ning loobusid oma viljatutest katsetest teda ümber veenda, kuid mitte kõik. Üks natuke jõukamast perest pärit mehehakatis ei suutnud aga keeldumisega leppida ning sellest kõik alguse saigi.
Sakslased taganesid sama aasta septembris, venelased tihedalt nende kannul. Liikusid kuuldused, et nad koostavad nimekirju inimestest, kes olid vaenlastega koostööd teinud. Inimesed olid hirmul. Nad mäletasid veel väga hästi eelmisi vahistamisi ja küüditamisi ning ei soovinud neist enam osa saada. Me ei olnud mingid erandid.
Marta oli paanikas. Paljud teadsid tema armusuhtest saksa ohvitseriga. Juba see oli piisav põhjus meid kõiki külmale maale saata. Ta otsustas lasta olukorral natuke maha rahuneda ning hoidis inimeste silme alt eemale. Kahjuks sellest ei piisanud. Haavatud eneseuhkusel on pikk mälu.”
Vanaisa tegi väikese pausi. Ulatasin talle uue sigareti, mille ta kohe ka süütas. Ahnelt suitsu kopsudesse tõmmates vaatas ta sünge pilguga kaugele minevikku, millest mul tänaseni vähimatki aimu ei olnud.
“Ühel oktoobrikuu pilvisel ja tuulisel pärastlõunal vuras meie õuele punaarmee viisnurkadega kaunistatud maastikuauto, millest väljus neli mundris meest - üks autojuht, kaks automaatidega sõdurit ning nende otsene ülemus, kiilakas vastuluureohvitser. Nad olid kellegi vihje peale tulnud Martat ülekuulamisele viima.
Isa ei olnud kodus. Ta oli hommikul läinud alevisse mingisuguseid asju ajama ning me ei oodanud teda tagasi enne õhtut. Ma ei teadnud mida teha ning kaotasin pea. Ma oleks pidanud Martat hoiatama ning sõdureid seni kinni hoidma, kuni ta end kuhugi ära peita jõuab, kuid ma ei teinud seda. Ma lihtsalt seisin seal nagu mingi lollakas ning vaatasin tuimalt pealt, kuidas leitnantipagunitega kiilakas vastu punniva Marta juukseidpidi majast välja lohistas.
Toibusin oma kummalisest tardumusest esimeste laskude peale ning sööstsin majast välja. Poisikeseohtu autojuht ning üks sõdur lebasid veristena kolletunud rohul.
Isa seisis auto kõrval suitsev vintpüss käes. Ta oli umbes samal ajal koju jõudnud kui sõdurid, vaikselt aita hiilinud ning sealt oma vana vindi välja otsinud.
Kiilakas oli seljaga minu poole ning surus püstolitoru vastu Marta meelekohta. Ta röökis midagi täiest kõrist. Sain aru, et tahtis isa tähelapanu kõrvale juhtida viimaselt elus olevalt soldatilt, kes parasjagu üritas kabuurist märkamatult oma püstolit välja sikutada.
Kõhklesin viivu ning viskusin edasi. Haarasin leitnadil käest ning kiskusin seda üles. Marta rebis end tema haardest lahti ning roomas kähku eemale.
Kostis mitu järjestikust lasku, kiilakas paiskas mind eemale ning pööras relva vihaselt minu poole. Nägin kuidas tema sõrm päästikut aeglaselt alla surub. Sulgesin surmahirmus silmad. Kõlas lask, kuid midagi ei juhtunud. Vaatasin ehmunult enda ümber ringi.
Punaarmee leitnant vedeles purustatud peaga maas, natuke kaugemal lebas tema kaaslase elutu keha. Isa naeratas mulle viralalt. Me olime pääsenud, kuid oht ei olnud veel päriselt möödas.
Veel samal õhtul, kui me olime venelaste laibad koos nende autoga sohu uputanud, läks ta selle mehe juurde, kes meie peale oli kaevanud. Isa lubas Metsa Antsule, et kui ta midagi sellist veel üritab, on ta esimene, kes koos meiega Siberisse saadetakse. Ants oli sakslastega piisavalt mehkeldanud, et sellele mitte vastu vaielda.
Varsti peale seda saabusid meie juurde veel mõned julgeolekutöötajad. Nad luusisid ringi, küsitlesid ning ähvardasid meid, kuid ei saanud mitte põrmugi targemaks. Me ei rääkinud neile mitte midagi olulist ning nad pidid lahkuma seletusega, et metsavennad olid nende kaaslased hävitanud. Sellest ilmselt piisas, sest nad ei tundnud edaspidi meie vastu enam mingit huvi,” ütles vanaisa ning viskas juba ammu kustunud koni hooletult eemale. Ma arvasin, et ta on lõpetanud, kuid mul ei olnud õigus. Ta elas uuesti läbi sündmusi, mida ta nii kaua oli püüdnud unustada ning sõnad lausa voolasid temast välja.
“Peaaegu aasta kulges meie elu mööda oma normaalset rada, kuid siis väljus kõik kontrolli alt. Vili ikaldus, igasugused juurikad läksid mädanema, pudulojused haigestusid järsku haigustesse, millest me varem kuulnudki polnud, koerad ja kassid jooksid kodunt ära ning ei tahtnud enam tagasi tulla. Meid oli tabanud midagi, millest me aru ei saanud ja see hirmutas meid kõige rohkem. Vähemalt mind küll, võib-olla ka Martat, kuid isat ilmselt mitte. Ta oli selle taluga juba nii palju vaeva näinud, et mitte alla anda. See maksis talle ka elu.
Me leidsime ta murdunud kaelaga aida põrandalt. Ametlikult pandi see kirja õnnetusjuhtumina, kuid meie seda ei uskunud. Liiga palju segaseid asjaolusid oli kõige sellega seotud, et nii lihtsa seletusega leppida. Marta oli üsna veendunud, et nii selle kui ka kõikide teiste meie hädade taga olid tulevahetuses hukkunud venelaste vaimud. Ta olevat mingisuguseid kummalisi kujusid korduvalt maja ümber ringi luusimas näinud.
Ma naersin ta tuimalt välja. Ma lihtsalt ei tahtnud leppida selle mõttega, et minu eksimus sellel oktoobrikuu päeval umbes aasta tagasi maksis nüüd meile nii karmilt kätte. Ma olin hirmul, ma tundsin end süüdi. Pakkisin kähku mõned asjad kokku ning läksin linna.
Ma kutsusin ka Martat endaga kaasa, kuid ta ei tahtnud tulla. Ta ütles, et peab oma ootama armastatut, kes oli lubanud talle järgi tulla. Ma ei hakanud talle ütlema, et tema kallim on tõenäoliselt juba ammu surnud. Ma pidin siit minema saama. Mul oli kiire.
Kui ma aastaid hiljem lõpuks südame rindu võtsin ja tagasi tulin, oli Marta palju muutunud. Elu üksinda selles majas oli talle laastavalt mõjunud. Ta rääkis pidevalt iseendaga, hiilis mööda nurgataguseid ning kartis kõike, mis erines temale omaseks saanud maailmapildist.
Ma üritasin teda aidata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ma olin sunnitud ta hooldekodusse saatma. Sellest ajast peale on maja tühjana seisnud!”
Suitsetasime vaikides. Päike oli just metsatuka taha vajunud ning maja mattus süngetesse varjudesse. Mul hakkas tahtmatult kõhe.
“Markus,” pöördus vanaisa järsku minu poole. “Ma ei taha, et sinuga sama juhtuks, mis Martaga. Mine siit ära. Mine tagasi linna, oma koju, enne kui hilja on. Sa ei kuulu siia.”
Ta vaatas mulle otsa. Tundsin end üsna kehvasti. Ants oli mulle haavatud eneseuhkusest ning kättemaksuhimust täieliku jama ajanud ning mina olin teda kohe uskuma jäänud. Vähemalt teadsin ma nüüd tõde, kuigi mingit otsest kasu mul sellest ei olnud. Minu olukorda see ei muutnud, pigem muutis veel keerulisemaks.
“Võib-olla on sul õigus,” tunnistasin ausalt. “Ma tõepoolest ei kuulu siia, kuid see ei tähenda midagi. Vaimud või mitte, see on nüüd minu maja ja ma ei kavatse sellest loobuda!”
Ta vangutas nukralt pead, tahtis veel midagi lisada, kuid mõtles siis ümber ning hakkas tagasi kodu poole vantsima. Jälgisin hajameelselt tema kühmus kogu, kuni see metsistunud sirelipõõsaste taha kadus ning läksin tagasi tuppa.
***
Avasin võpades silmad. Kuulatasin tähelapanelikult ning puurisin pilguga pimedust, kuid ei näinud mitte midagi huvitavat. Ainult minu enda südamelöögid kostusid minu kõrvus selgelt ning korrapäraselt. Vaikus oli hingemattev.
Sulgesin taas silmad. Kõrval toas krabises midagi. Oleksin selle hea meelega rottide või mingite muude näriliste süüks ajanud ning rahulikult edasi maganud, kuid ma ei saanud seda ju teha. Kõik loomad vältisid endiselt minu maja.
Ajasin end väsinult püsti ning kooserdasin asja uurima. Nagu arvata võis ei leidnud ma midagi, mis neid helisid põhjustada oleks võinud. Panin suitsu ette ning kolasin igaks-juhuks terve maja läbi, jõudes sama targalt elutuppa tagasi. Krabistamine muutus vaikseks kopsimiseks.
Viskasin pikali ning vandusin endamisi. Mul oli õhtul avanenud ideaalne võimalus sealt viimase bussiga jalga lasta, kuid loomulikult ei kasutanud ma ju seda. Ma ei tea ise ka, miks ma seda ei teinud.
Vanaisal õigus, ma ei kuulunud sinna. Tegelikult ei kuulunud ma mitte kuhugi. Ma olin kaotanud pinna jalge alt ning ei teadnud mida edasi teha. Ma vajasin mingisugust pidepunkti ja maja pakkus mulle seda. Koputamine jätkus.
Kell lähenes kolmele, kui ma lõpuks tukkuma jäin. Ma ei saanud sinna mitte midagi parata. Ma lihtsalt olin väga väsinud ning uni kippus vägisi peale.
Ärkasin võimsa prahvatuse peale, mis pani terve maja värisema. Vaatasin ehmunult ringi. Suur nõukogudeaegne saepuruplaadist sektsioonkapp vedeles pilbastena keset põrandat, vähesed koristamise käigus alles jäänud asjad mööda tuba laiali.
Sajatasin midagi väga roppu ning hakkasin just tõusma, kui mind tagasi diivanile paisati. Üritasin jalgu kohe uuesti alla saada, kuid ei suutnud. Olin vastu seina surutud ning ei saanud end üldse liigutada. Tundsin, kuidas õhk aeglaselt minu kopsudest välja pressiti. Pilt muutus järjest hägusemaks ning kõrvus kohises juba. Olin teadvust kaotamas.
Hakkasin arutult rabelema ning avastasin end järsku põrandalt. Toibusin hetke ning komberdasin tuikudes ukse poole. Igasugune kola lendas minu ümber ringi ning tantsis oma võidutantsu. Ma ei hoolinud sellest. Ma tahtsin ainult majast välja pääseda.
Olin poolel teel läbi esiku, kui sain tugeva hoobi vastu pead ning vajusin pooluimasena põrandale. Midagi minu näopiirkonnas ragises hoiatavalt ning kogemata puruks hammustatud keelest valgus koledal kombel verd suhu. Pea lõhkus valutada. Sülitasin paksu punase löga välja ning jätkasin kõhuli maas oma teekonda.
Jõudsin ukseni. Vinnasin end mööda seina piisavalt kõrgele, kuni sain sõrmeotstega lingist kinni. Kiskusin selle alla, kuid midagi ei juhtunud. Proovisin veel paar korda, enne kui taipasin, et olin õhtul ukse seest haaki pannud. Küünitasin end veel natuke, lükkasin haagi eest ning vajusin jõuetult kergelt niiskele trepile. Olin peaaegu pääsenud.
Kogusin end natuke ning roomasin siis edasi. Ma ei jõudnud väga kaugele. Järsku haarati mul jalgadest ning hakati tagasi majja lohistama. Sain viimasel hetkel uksepiidast kinni ning minu liikumine pidurdus korraks. Heitsin kiire pilgu üle õla ning nägin midagi, mida ma poleks kunagi näha tahtnud. Mitu ligast poollagunenud kätt küünitusid pimedusest välja ning ronisid mööda minu sääri üles, mädanenud kehad kannul lohisemas. Ma ei suutnud enam kinni hoida. Ma lasin lahti.
Kellegi käsi sirutus ukseavast mulle järele, haaras mul juustest ning tiris majast välja. Kahvatus täiskuukumas paljastus vanaisa ehmunud, kuid sünget otsustavust täis nägu. Sulgesin väsinult silmad.
Kuskil kaugustes haukus koer.
***
Veetsin järgmised paar päeva alevi haiglas. Lihtsalt igaks juhuks, kuigi mul eriti midagi viga ei olnud. Ainult kõik kohad olid kohutavalt kanged ning liikumine ei valmistanud just kõige suuremat rõõmu. Ma üritasin sellest igati hoiduda.
Vanaisa ja tädipoeg käisid mind korra vaatamas. Tõid igasuguseid marju ning värsket lehmapiima. Poleks vaja olnud, sest haiglalobist piisas mulle täiesti.
Me ei rääkinud kuigi palju, ainult mõnest olulisemast asjast. Vanaisa oli sel õhtul koera haukumise peale üles ärganud ning vaatama tulnud, mis lahti on. Ta oli praktiliselt viimasel hetkel kohale jõudnud ning mul elu päästnud. Ma olin selle eest talle väga tänulik.
Majaga sama hästi ei läinud. See oli müstilistel asjaoludel, milles kindlasti oli ka vanaisa käsi mängus, täiesti maha põlenud ning kõik sellega seonduv oli unustamisele määratud.
Ma ei tea tänase päevani, mis seal majas oli. Vaimud, poltergeist, negatiivsed jõujooned. Ma ei tea seda ning ma ei tahagi teada. Nii tundub mulle lihtsalt ohutumana.
Tunni aja pärast nad lahkusid ja paari päeva pärast kirjutati mind haiglast välja. Läksin tagasi linna. Kõik minu isiklikud asjad olid ära põlenud ja tuhk ning kustunud söed ei huvitanud mind enam. Vähemalt nii ma end veensin. Tegelikult ei tahtnud ma selle kohaga enam mingit tegemist teha.
Mõne kuu pärast sattusin turul juhuslikult kokku Lauda Mihkliga. Ta rääkis mulle, et vanaisa oli maja kuni viimase vundamendikivini maha lammutanud ning maa üles kündnud.
Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Asi ei olnud tapetud venelastes. Asi ei olnud ka salapärastel asjaoludel hukkunud vana-vanaisas. Asi oli hoopis milleski muus. Vähemalt vanaisa jaoks.
Maja hävitamine ei muutnud midagi, nagu ei muutnud ka varemete lammutamine ning maa üles kündmine. Marta hülgamine hetkel, mil ta seda mitte mingil juhul poleks tohtinud teha, jääb vanaisat igavesti piinama. Mõned inimesed lihtsalt on juba sellised.
Ma loodan, et mina pole üks nende seast.