Seadsin ennast kodus mugavalt istuma ja vaatasin seda sõnumit, mis tee peal saabunud oli, kuid mida ma väljas vaadata ei viitsinud. Olin ümberkukkumise äärel ja väga õnnelik, et ma sõnumit tänaval uurima ei hakanud. Ilmselt olekski ma sinna tänavale jäänud. Esimene mööduv auto oleks sõitnud otsa mulle kui mõttetult keset teed passivale elemendile.
Esimese matsuga ei osanud ma selle sõnumi peale midagi öelda ega teha. Pobisesin ainult hädiselt ?mida? mida? ja olin sõnatu. Sõnum oli Kalle Käsperilt. See on minu 25 aastat tagasi surnud isa nimi.
Kui keegi tegi mulle sellist nalja, et saatis isa nime alt sõnumi, siis see polnud üldse hea nali. Muidugi oli võimalik, et tegemist oli isa nimekaimuga. Sellele mõttele tulin ma peale pikaldast toibumist, mida ma selle sõnumi nägemise järgselt vajasin.
?Kõige tõenäolisem ongi, et see on lihtsalt tobe kokkusattumus ja tegemist on nimekaimuga,? üritasin ma ennast rahustada, kuigi oli selge, et selline mõtteviis ei rahustanud mind kohe üldse mitte.
Sõnumi sisu ise oli küllalt ühemõtteline selleks, et välistada varianti, justkui oleks tegemist minu surnud isa nimekaimuga, kellel on lihtsalt juhuse tahtel isaga üks nimi, kuid kes tegelikult pole minu isa.
?Mõmmik, me pole ammu kohtunud, ma olen kogu see aeg sinule mõelnud ja sa oled mulle kõige kõige tähtsam? seisis sõnumis.
Mingi suvaline Kalle Käsper poleks mulle ju sellist sõnumit saatnud. Suvaline inimene ei saa saata sõnumit selle kohta, et me pole ammu kohtunud ja ma olen talle kõige kõige tähtsam. Suvaline inimene ei saaks mind nimetada mõmmikuks. See on absurd. Mul oli tõeliselt halb olla. Mitte ainult hingeliselt, vaid ka füüsiliselt. Pea käis ringi ja ma tundsin ennast tohutult nõrgana. Käes oli õhtu, kuid selge oli see, et kuigi oli olnud väsitav tööpäev, magada ma sellises olukorras poleks suutnud. Ja nagu tellitud olid unetabletid otsas.
Kuna ma ei olnud niikuinii võimeline magama jääma, asusin seda sõnumi-asja seedima. Õigemini, seedida polnud selles enam midagi. Ma sain sõnumi oma isalt, kes oli 25 aastat tagasi surnud ja ma pidin kiiremas korras välja uurima, kes selle sõnumi taga seisis. Hauatagust elu polnud ju olemas ja kui see oligi olemas, siis oli see ikkagi absurdne, et hauatagused asukad meie, elavatega sel kombel suhtlema hakkavad.
Muidugi ma olin kuulnud igasugu hauatagustest poltergeisti juhtumitest, kuid kui päris aus olla, siis pidasin neid siiamaani haige fantaasia väljamõeldisteks. Nüüd olin ma siis nii kaugele jõudnud, et olin oma fantaasia ka haigeks muutnud. Kuid see ei saanud ju ometi olla fantaasia, kui mul oli olemas fakt telefonisõnumi näol, mitte mingi ähmane märk hauatagusest häälest.
Asja tegi eriti imelikuks minu jaoks telefoninumber, millelt sõnum oli saadetud. Seda, kui imelikult numbrilt on sõnum saadetud, märkasin ma alles tunde hiljem, kui olin kõike toimuvat juba piisavalt kaua ja mõistlikult seedida jõudnud. Teadsin kindlalt, et mobiilinumbrid algavad kõik numbriga 5. Sõnum, mille mina sain salapäraselt Kalle Käsperilt, algas numbriga 3. Samuti polnud see number ka seda nägu, et oleks tegemist lauatelefoni numbriga. Pealegi tundus see mulle jälle absurdne, et sõnum oleks saadetud lauatelefonilt, niipalju kui mina asjaga kursis olin, on sõnumeid võimalik saata ainult mobiillevis olevatelt telefoniaparaatidelt. Igal juhul, kõik tundus kummaline ja ma ei suutnud sellele sõnumile mingit loogilist seletust leida.
Istusin terve öö arvuti taga ja üritasin leida mingitki niiti, mis mind kuhugi viiks. Ise seda teadmata, kuhu ma jõuda tahan. Vaatasin erinevate netiotsingumootorite kaudu läbi kõikvõimalikku informatsiooni Kalle Käsperi kohta. See ei viinud mind kuhugi. Nagu ma enne selle tegevuse juurde asumist olingi arvanud. Oli olemas hulgaliselt Kalle Käspereid, kuid mida see teadmine mulle juurde andis? Ma olin ka enne selle otsingu alustamist teadnud, et mu isa polnud ainus sellise nime kandja maailmas.
Kui keegi neist Kalle Käsperitest, kelle kohta ma netist infi ammutasin, saatiski mulle selle lolli naljana mõeldud sõnumi, siis ikkagi, kuidas ta sai selle saata selliselt mobiilinumbrilt, mida tegelikkuses ei eksisteeri? Ja kuidas ta teadis, et mu isa kutsus mind mõmmikuks? Ja mis mõte sellise sõnumi saatmisel kellegi teise poolt kui mitte mu päris isa poolt üldse on?
Küsimusi oli ikkagi liiga palju, et seda müsteeriumi lahendada ning ma otsustasin asuda asja kallale teise nurga alt. Hakkasin mõtlema selles suunas, et mis siis, kui see inimene, kelle me 25 aastat tagasi isa pähe maha matsime, polnudki isa, s.t. tegelik Kalle Käsper? Võis ju olla selline võimalus, et midagi aeti segi, et leiti mingi suvalise inimese surnukeha, kes millegipärast sobis antud hetkel Kalle Käsperiks ja kelle meie perekond siis maha mattis.
Kuigi see tundus kummaline, oli see siiski võimalus.
Tuletasin võimalikult üksikasjalikult meelde isa matuseid. Niipalju, kui ma neid mäletasin. Mäletasin neid muidugi ähmaselt, sest olin siis 5-aastane. Pigem mäletasin seda sündmust matusepiltide järgi, mida ma tegelikult vaatasin nii harva kui võimalik, sest isa surma puudutava haava vabatahtlik lahtikiskumine polnud just see tegevus, millega ma eriti tihti tegelenud oleksin. Nüüd tuli siis need neetud pildid jälle sahtlipõhjast välja kaevata ja neisse põhjalikult süübida.
Neil piltidel polnud midagi imelikku. Nendel piltidel, kus nägin avatud kirstu, nägin kirstus ka täpselt oma isa välimusega meest. Vähemalt oli see mees identne sellele mehele, keda ma oma lapsepõlvest oma isana mäletasin, järelikult pidi see olema ikka see Kalle Käsper, kes oli minu isa ja me olime toona maha matnud õige inimese.
Panin nendele mõtetele punkti ja olin jälle tupikus. Vaikselt hakkas akna taga koitma hommik, avastasin, et varsti on aeg juba sealmaal, et tuleb ära tööle kooserdada. Vahelduseks oma otsingutegevusele ja kurbade matusepiltide vaatamisele, avasin meilboksi, et lugeda midagi n.ö. ?teemavälist?. Mul oli millegipärast tunne, et kui eilsest õhtust peale on nii halvasti läinud, siis kindlasti on meili teel tulnud paar rõõmsamat teadet, mis peaksid mu tuju tõstma ja hea õnne korral koguni mu mõtted vähemalt mingiks ajaks sellelt müsteeriumilt Kalle Käsperi sõnumiga eemale juhtima.
Avasin meilboksi ja jäin seda suu ammuli vaatama. Kui olin toimuvat kaost umbes paar minutit vaadanud, suutsin lõpuks imestusest lahtivajunud suu kinni panna. Postkastis oli 137 uut teadet? kõik Kalle Käsperilt! Ja neid kirju saabus aina juurde. Umbes 30 sekundiliste intervallidega.
?Mida kuradit?? suutsin ma lõpuks kuuldavale tuua ka oma esimesed sõnad peale pikka tummaks olemist.
Võpatasin iseenda hääle kuulmisest, mulle tundus, et see oli nii võõras hääl, selline hääl, mis ei olnud üldse minu meeldiva aldi moodi. See oli nagu hauatagune kõmisev hääl, vähemalt just sellisena olin ma hauatagust häält ette kujutanud. Kui ma juba hauatagusel lainel olin, tundus mulle ka oma hääl hauatagusena.
Helises mu voodil lebav mobiil. See helin olin nii ootamatu, et karjatasin läbilõikavalt kõvasti. Oma karjatuse kaja kuulates, haarasin värisevate kätega mobiili ja karjatasin sinna korduvalt oma hauataguse häälega oma nime.
?Maris, mis lahti on?!? kuulsin peale lühikest pausi oma ülemuse häält.
Hingasin kergendatult. Ma olin täiesti kindel, et mulle helistab Kalle Käsper.
?Täna on kolmapäev, kell on 11.28, ei ole riiklik püha, miks sind tööl pole?? nõudis Margus.
?Ma?? kogelesin ma abitult telefoni.
?Maris, mis juhtus?? küsiti teiselt poolt.
?Mul on halb olla, ma olen haige,? vuristasin ma telefoni.
?Tundub jah, et sul on väga halb,? oldi teisel pool nõus. ?Hääl on sul küll täitsa imelik. Aga oleksid võinud vähemalt ise sellest teatada, et ei saa täna tööle tulla, mitte lasta mul siin selliseid pingutusi teha, et pean oma töötajatele helistama ja uurima, mis nendega juhtunud on, kui nad hommikul õigel ajal tööle ei ilmu.?
?Vabandust,? leidsin endas jõudu muutuda viisakaks ja alandlikuks. ?Mis mõttes mu hääl imelik on?? tahtsin kasutada juhust, et endalegi imelikuna tunduva hääle kohta kõrvalseisjalt aru pärida.
?Noh? on selline kuidagi? teistmoodi,? ei osanud ülemus Margus midagi mõistlikku öelda. ?Eks sa siis anna teada, kui oled võimeline tööle tagasi tulema,? lõpetas ta oma tavalise asjalikkusega kõne.
?Selline kuidagi teistmoodi hääl? oli just selline kirjeldus, mis mind taas kuhugi edasi ei viinud. Ma sain sellest isegi aru, et mu hääl oli kuidagi teistmoodi. Ometi olin rahul selle kirjeldusega, mille ma Marguselt oma hääle kohta sain. Vähemalt ei sõitnud mul kõiki neid toimunud sündmusi arvestades katus sedavõrd ära, et ma oleksin seda endale ette kujutanud, et räägin hauataguse häälega. Marguse reaktsioon minu häält kuuldes ja tema seletus tämbri kohta oli just see kinnitus, mida ma oma praeguses seisus vajasin. Midagi on mäda. Kuigi edasi see teadmine mind jälle ei viinud.
?Midagi on totaalselt ja reaalselt mäda,? kordasin ma endale ja vaatasin aknast välja.
Mõne minuti pärast võpatasin taas, kuid suutsin ennast niipalju kontrollida, et ei hakanud oma hauataguse häälega enam mingeid hullunud karjatusi kuuldavale tooma. Minu järjekordse ehmatuse kutsus seekord esile iseenesest käima läinud televiisor. Pildikast hakkas lihtsalt tühja koha pealt ise tööle.
?Jamad tekivad ikka tühja koha pealt,? kordasin ma endale.
Jäin põrnitsema seda programmi, mida mulle telepilti pakutavast kastist näidati. Seal käis mingi muusikavideo. Siis vahetas televiisor ise programmi. Ja siis uuesti. Näitas mulle ära kõik 78 kanalit, mis mul odava kaablivõrgu kaudu olemas olid, kuid millest ma tarbijana vaatasin vaid 5-6 kanalit. Kergitasin ennast abitult, kuid tohutuid pingutusi nõudvalt arvutitoolilt, kus parajasti istusin. Ei, ma ei istunud telekapuldi peal, veendusin ma ohates, kui olin veel enam jõuetuna kui sealt tõustes taas toolile maandunud. Mul oli isegi kahju, et ma telekapuldi otsas ei istunud. See oleks vähemalt seletanud minu muidu nii korraliku ja igati eeskujuliku televiisori käitumist. Televiisor oli täiesti arust ära.
Peagi hakkasid erinevad programmid vahetuma võiks öelda, et kosmilise kiirusega. Mul hakkas pea taas ringi käima, kui ma sellesse süüvida üritasin, mida televiisor teeb. Asi muutus liiga kirjuks. Venitasin ennast hädiselt telekapuldini ja lülitasin televiisori välja, kuid elektrooniline element lülitas ennast koheselt uuesti sisse.
Vaatasin mõned hetked tuimalt seda, mis toimus.
?Mis siis ikka,? mõtlesin ma. Midagi muud ma niikuinii mõelda ei suutnud. ?Vähemalt ei saa Kalle Käsper minuga televisiooni vahendusel suhelda,? mõtlesin ma kibestunud muigega.
Suunasin oma mõtetes pilgu televiisori ekraanile. Mind ei üllatanud sugugi see, mida ma seal nägin. Peale kõike seda, mis eilsest õhtust alates toimunud oli, ei üllatanud mind mitte üks raas, kui nägin televiisori ekraanilt oma isa.
Ta nägi välja täpselt selline, nagu ta nägi välja siis, kui ma teda viimati nägin. Kui ma teda viimati elusana nägin. 25 aastat tagasi. Kui ta läks ühel täiesti tavalisel hommikul tööle ja tuli enne kodust lahkumist minu voodi juurest läbi, et oma magavale mõmmikule ilusat päeva soovida. Ta tegi nii igal hommikul. Nüüd oli Kalle Käsper siis minu televiisorisse jõudnud. Või oli ta jõudnud ETV-sse? Või mis kanalile iganes, isa taustaks olevat ekraani tähelepanelikumalt vaadates, ei näinud ma seal ühtegi märgistust, mis annaks aimu, millise telekanaliga tegemist on.
Kui ma ükskord oma mõtetest ja ähmasest olekust pisut toibusin, sain aru, et Kalle Käsper ei ilutse niisama ruumitäiteks ekraanil, vaid et ta räägib midagi. Ja vaatab sealjuures oma heatahtlike silmadega täpselt mulle otsa.
?? sa pead sellest aru saama,? ütles ta parajasti.
Ma noogutasin. Ma ei teadnud ise ka, miks ma noogutasin. Tegelikult oli arusaamine see viimane asi, mida ma sel momendil tegin.
?Eks ma pean aru saama, jah,? kordasin ma isale nõrgalt naeratades.
?Tule siia,? kutsus isa ühe käega kergelt viibates ja peaga kutsudes.
Tõusin diivanilt ja hakkasin kaheldes televiisori poole sammuma.
?Mida ma ometi teen?? jõudsin ma vaikselt mõelda.
?Sa ei tee midagi rumalat,? teatas isa naerdes. ?Minu mõmmik pole mitte kunagi mitte midagi rumalat teinud, sa oled väga tubli olnud.?
Olin televiisori ekraanile juba päris lähedale jõudnud. Mu riided puudutasid ekraani ja särtsatasid vaikselt, kui sinna kogunenud elektriline laeng vastu elektrilist keha puutus.
Isa tõstis taas kutsuvalt käe ja seekord ei olnud see enam mitte kahemõõtmeline käsi, mis see oli olnud eelmise kutse korral, vaid muutus kolmemõõtmeliseks sellega, et käsi tuli läbi ekraani ja võttis minu käest kinni. Jõudsin veel mõelda, et me oleme isaga mõlemad külmad, kui tema käe puudutust oma nahal tundsin.
?Imelik, et mu nahk on külm,? ütlesin ma isale, kui olin läbi televiisoriklaasi tema juurde jõudnud.
?Ei, see pole imelik, nahk ei peagi kogu aeg soe olema,? lohutas isa.
?Kui mu nahk on külm, kas see tähendab seda, et ma olen surnud?? küsisin ma automaatselt ja meenutasin ka oma hauataguselt kõlavat häält. Ilmsed märgid viitasid sellele, et ma olen surnud. ?Nii see siis käibki? Kas niimoodi surrakse??
Hetkeks uskusin ma täiesti siiralt, et olen surnud. Miks ma poleks pidanud seda uskuma? Minu kõrval oli täiesti reaalne Kalle Käsper, kes minu teadvuses oli 25 aastat surnud olnud. Ma olin just äsja ületanud mingi tingliku barjääri teispoolsusesse. Kuigi ma olin teisele poole minemist ikka teistsuguse barjääri ületamisega seostanud, tundus mulle praegusel hetkel täiesti loogiline, et see ühest maailmast teise minemise piir võib ka selline olla, miks mitte. See ei pea tingimata olema mingi jõgi, nagu seda raamatutes kirjeldatakse või ei pea see olema mingi valgus, mis mingist tunnelist koitma hakkab, nagu rääkis rahvasuu.
?Millal ma ära surin?? hakkasin ma huvi tundma.
Mind huvitas see küsimus põhimõtteliselt. Et mis momendist mind enam reaalselt ei eksisteeri. Enne kella 12 olin ma rääkinud Margusega. Järelikult siis ma veel elasin. Aga märgid sellest, et ma hakkan surema, tulid juba eile õhtul. Nüüd olin ma enda arvates kõigest aru saanud. Minu meelest olid need sõnumid ja kirjakasti täitnud kirjad kindlad märgid selle kohta, et ma hakkan kohe varsti surema.
Kahetsesin hetkeks, et ma ei olnud saabunud kirjadesse suhtunud täie tõsidusega. Mul olnuks vähemalt mõni tund aega midagi ära korraldada. Mitte seda, et ma oleks surma eest põgeneda tahtnud, mulle päris meeldis siin. Kus iganes ma siis nüüd polnud. Seal isa juures. Kõige rohkem meeldiski mulle see, et ma olin koos isaga. Ja et me mõlemad olime nii reaalsed.
Isal polnud vähimatki märki sellest, et ta oleks veetnud viimased 25 aastat mulla all kirstus, kuhu paigutatuna ma teda viimati sellisel reaalsel kujul nägin. Ta oli lihast ja luust elav inimene. Ja tal polnud neid vastikuid arme, mis väidetavalt tema surnukehal matmise ajal olid olnud ja mis tema surma esile kutsunud olid. Ma ise polnud toona neid arme näinud, aga olin neist palju teiste sugulaste käest kuulnud, kes julgesid surnukeha lähemalt vaadata. Mina seda tol ajal teha ei julgenud. Hea, et ma siis üldse julgesin minna kabelisse, kus oli kirst.
?Ära esita nii palju küsimusi, mõmmik,? ütles isa. ?Meil on aega rääkida terve igavik.?