Kõige värskem kommunikeerumis- ja suhtluskäsitlus soovitas istuda lihtsalt maalähedases ringis toolidel, nii et ?aur? kaduma ei läheks, nii et emotsioonid jääksid ringlusse. Mingit lauda ei lubatud keskele seada, see oleks lõhkunud ruumi tekkinud maailma kaheks, üla- ja alaosaks. Kuid inimene on tervik! Ei ole alaosaelu ja ülaosaelu. On elu. Nojah, nii rääkis igal juhul meie direktor.
Otse minu vastu oli istuma sattunud muhu seeliku ja tanuga naine kultuuriosakonnast. Teadsin teda põgusalt, olin isegi vist paar korda trepikojas teretanud. ?Vaba mõtlemine, sillerdav omapära!? võis teda nähes mõelda ning ta tanu paelad kenas kujutluses lõua alla kinni siduda. Heitsin tema poole sõbraliku pilgu, naeratasin ja? pagan!, vastupilk oleks mind peaaegu toolilt minema pühkinud! Ja ta pilk ei tabanud üksnes mind. Esmalt riburada pidi ja siis juhuslike pistetena torkas ta kõigile oma karmusest pakitseva pilgu silmadesse, tahtes ilmselt märku anda, et siia pole tuldud nalja tegema. Siin on koosolek ja siin on TEMA. Ma ei tea, kas tal oli lihtsalt paha tuju või ta oligi sedalaadi tõsine tegija, kes hindas inimesi alati ja üksnes oma karmuse skaalal. ?Nii, sina oled vist üsna kohusetundlik inimene, sind kostitame vaid 25%-lise karmuspilguga, aga teie, jah, just teie seal nurgas- ei- ei vaata midagi kõrvale!- jah just teie, paistate, et olete suitsumees! Siin tuleb mängu 67%-ne karmuspilk. Ja kuidas te veel istute! Löötsakil! Keerame protsendi hoopis 72-le ja tulistame nüüd!? Kohendasin veidi pintsakut ja tundsin ennast halvasti. Taas ja taas judistas mu teadvust vastasistuv jäine pilk.
Koosolek algas ja ei läinudki kaua aega, kui direktor palus mul oma ettekanne esitada. Kohendasin taas pintsakuhõlmu, viibutasin jala asjalikult üle põlve ning alustasin, püüdes kõik osakonnas viimasel ajal toimunu kenasti kokku võtta.
?Osakonna töö sujub, kuid esineb ka teatud puudujääke.? Köhatasin, siis röhatasin ja siis jätkasin. ?Just eile sain aruanded?? siinkohal ei lastud mul jätkata. Mu vastas istuva tanu alla tekkinud pilk peaaegu tappis mu.
?Kelle pea on vatist?? küsis ta kolmekordse irooniaga hääles ja osutas siis näpuga minule. ?Kas te annate endale üleüldse aru, kui mööda te oma osakonna juhtimisel panete? Kas te annate endale üleüldse millegist aru??
?Ma? mul,? kokutasin tugevalt, lastes samaaegselt oma näo siseküljel paikneva pihustiga üle näo punast värvi. Sellist rünnakut polnud ma karta osanud. ?Hosakonna? või õigemini osakonna? töö..?
?Ongi tulemus käes!? kogu vastasistuja näos ennist valitsenud karmus oli nüüd kõnekeeles õide puhkenud. ?See mees ei suuda iseseisvalt lusikatki hommikul pudruga suhu pista ja teie panete ta osakonna etteotsa!?
Olen alati olnud väga erk tajuja. Näib, et tajun puude olemust, kivide mõtteid ja pilvede hingamist. Mulle tundub, et ma oskan kõneleda vakas kuhjuvate kartulitega, et suudan lugeda jänestele luuletusi nii, et need härdusest kõrvad ristavad ja nutma puhkevad. Ja? mul on tunne, et see kõik toimib ka vastupidi! Et puud suudavad hoomata minu sisemust, et kartulid mõistavad mu dilemmat hetkel, kui valmistun neid koorima. Mu elus on olnud mitmeid veidraid seiku, mis aina kinnitavad seda kõike. Olen mõelnud, et olen hull, idiootne inimene, kelle reaalsustaju on nihkes ning kes seetõttu tunneb nii nagu ma tunnen. Kuid need kummalised seigad mu elus, need ei luba päris nii siiski arvata. Kas või mõne aasta tagune juhtum telefonipostiga! Olin just kojamehelt sõimata saanud, sest jah, möönan punaga palgeil, olin visanud ühe näruse, pidemeni tõmmatud suitsukoni maha. Kojamees lõi aga lärmi vähemalt viie koni eest. Või mis! Kümne eest! Mees räuskas nii, et tänav kajas, varahommikused tööleruttajad seisma jäid ja meie ümber vaikselt ringi kogunema hakkasid. Nende padjavorpidest triibulised näod peegeldasid üksnes labast himu uudise järele, mis kätkeb eneses hommikust juhuslikult nähtud peksu tänavapühkimisluuaga. Väga kena küll! Ning siis ma hakkasin tajuma sealsamas kõrval seisnud telefoniposti kaastunnet. Alguses oli see justkui mingi vidin kõrvades, umbes midagi sellist, mida kuulete kui telefoniliinid undavad. Kuid siis tajusin järsku selget küsimust. Küsimust ilma sõnadeta, üksnes mingit alamat sorti teadvuse pinnal kehtivad lainetust. Pidin madalduma posti tasemele- ilma seda tegemata poleks olnud võimalik temaga suhtlemist alustada- ning andsin oma tunded edasi. Post sai aru! Saate aru?! Post mõistis mu emotsioone! Mu piinlikkust, mu häbi, mu nurkasurutust! Ja mida ta tegi? Ta ohverdas ennast! See käis vaid paar sekundit! Ei mingit hoiatavat kriginat, ei mingit vaikset vajumist. Laks! ja post oli langenud. Langenud nii kuradima täpselt, et kojamees, püüdes küll alt ära hüpata, seda siiski lõpuni ei suutnud ning jäi jalgapidi posti alla.
Nojah, mida iganes. Tegelikult on neid lugusid veelgi, ja üsna palju, ning kõigest sellest lähtuvalt olengi arvamusel, et ma pole idioot, vaid lihtsalt üks erakordselt tundlik sell.
Muhu seelikus vanamutt aina vatras ja vatras. Ta oli oma emotsionaalsusega juba toolideringis istuvatest inimestest umbes pooled tugevalt kaasa ahhetama pannud ning võis selgelt näha, et ülejäänud poolt hoidis ahhetamast üksnes tõik, et nad olid asjalikult realistlikud kodanikud, et neil puudus kurgus vajalikku laadi ahhetuslihas.
?Te olete mölakas!? lausus eit ja suskas jälle oma kõveraks kootud näpu minu poole. ?Mö- la- kas!?
Rahva hulgast kostus kiitvaid hõikeid, võis arvata, et veel veidi ning ongi tagasi vanad head ajad lint?imisühiskonnast. Mul hakkas kõhe! Sest, paganama pihta!, isegi need ilma ahhetuslihaseta realistid hakkasid üha uudishimulikumalt minu suunas piidlema. Ma pole arg, seda mitte, kuid ohtu tajudes hakkab iga inimene teisiti hingama, rahu kaob ning tekib mingi näriv ärevus. Ja see oli kõik, mida vaja! Tajusin seda hoobilt, sest kohe, peale esimese närvilise signaali väljumist vastati sellele. Vaatasin ruumis mõtlikult ringi. Ümberistuvad kolleegid- mõttes mind juba servadest tõrva sisse paigutanud- uskusid kindlasti, et otsin nende silmi, otsin kedagi, kes oleks minu poolt. Otsin kas või kedagi asemel midagi, ükskõik kui peenikest õlekõrt möödalibiseval kaldal, ükskõik kui väikest konarust siledal seinal, millest haarates end kukkumisest päästa. Nad arvasid valesti. Ma otsisin silmadega hoopis seda, mis oli mu emotsioonile vastanud ja saatnud mõistva signaali. See oli siinsamas ruumis, see oli kindel, muidu poleks vastus olnud nii kiire ja tugev. Ometigi ei suutnud ma teda leida. Telefoniposti puhul, toona, oli leidmine lihtsam olnud. Taju oli tulnud kusagilt kõrgemalt, lisaks vihje traatide undamisega. Siis polnud mul tekkinud hetkekski kahtlust, et see, mis minuga lävib on pikk post tee ääres. Nüüd aga, jah, nüüd oli asi palju segasem. Koosolekuruumis oli ju umbes kakskümmend inimest, igaühe all potentsiaalne lävija- tool, seintel rippusid pildid, nurgas seisis lillepott ja laes tolgendasid lambid. Igaüks neist oleks võinud olla see, mida ma otsisin.
?Ja mida on teil, vabandage mind väga,? muhu seelikus mutt vaatas korraks demonstratiivses alandlikkuses teiste koosolekuliste poole, ?lojusel, meile vastata? Mida on teil, vabandage mind väga, tõpranahal, ühiskonnale öelda??
Ruumi tekkis hetkeline vaikus, kõik kakskümmend inimest hoidsid oma nelikümmend silma minul Või tegelikult siiski kolmkümmend üheksa, unustasin ennist ju öelda, et üks noormees kandis vaid ühte silma. Ma olin neist vaimselt eemaldunud, ma ei teadnudki õieti, et pöörduti minu poole. Igal juhul hakkas sel hetkel muhu eide seelikuvöö ennast vaikselt paksu puusastiku ümbert lahti kerima. Ka pika seeliku alaserv nõksatas ebaloomulikus tõmbluses ning alustas siis aeglast, kuid kindlat liikumist ülespoole.
?Hee!? ütlesin ning suunasin iseeneselegi ootamatult näpu muti seelikule. ?Hee!?
See võis tunduda tobe, usun seda täiesti. Igal juhul oli see väga kohatu ja õli tulle valav.
??Hee!? ütleb ta vaid!? muhu mutike oli jõudnud oma karmusega 98 protsendi juurde, selles ei maksnud kahelda. ??Hee!? Kas me näeme enese ees üldse inimest? Kas mingit sellist jultumust on üleüldse võimalik kommenteerida??
Ma ei kuulanud enam teda. Jälgisin vaid tema seelikut. See oli tõusnud nüüd juba üle põlve ning jätkas kindlalt oma liikumist. Seelikupael oli lahti rullunud ning lebas nagu lõtvunud madu eide ümber, oodates ilmselt midagi, mis pidi vääramatult järgnema. Muti valged alusundrukud olid nüüd juba täiesti näha. Lapsed! Muti pikale alussärgile olid trükitud lõngakerasid loopivad lapsed! Maailm on ikka nii kuradima kirju ja sajapalgeline, et valus hakkab. Kui see neetud mutt oleks suvalisele lapsele otsa vaadanud, oleks kasutanud kasvõi 25 protsenti oma neetud arsenalist, oleks laps sinnasamasse maha tuhaks põlenud. Üksi laps poleks sellist pilku üle kolme sekundi talunud! Ma usun isegi, et kui mutike oleks heitnud pilgu oma alussärgile, lõngakeradega hullavatele lastele, oleksid need riide küljest lahti sulanud ja põrandale liuelnud.
?Kena pesu teil,? pomisesin vaikselt, sirutades näpu eide undrukule, ?väga kena!?
?Mida?? tundus, et terve maailma läks punni ja vaatas minu poole. Ei, siiski ainult ruumisviibijate pilgud. ?Mida te endale lubate??
?Ma räägin, et asjakohane pesu teil!? Üritasin häälde huumorit manada, kuid see oli suur viga.
?TULE TAIVAS APPI!? Mutike ajas käed lae poole ja peaaegu möirgas seda. ?Kus asuvad jultumuse piirid, kus??
Vaatasin näost punaseks tõmbudes ringi ning hakkasid aru saama, et teised ei näinud seda, mida mina. Nende jaoks istus vanamutt endiselt kenas maani ulatuvas seelikus ning vöö puhkas seal, kus ta koht oli- tihkelt ja kümnekordselt ümber matsaka keha.
Nii- ja see juhtus järsku, nii järsku, et isegi mina võpatasin- seelik tõusis nagu härjavõitleja punane rätt muti näo ette hetkeks võbelema ja ründas siis kohe. Tsahh! ja muhu seelik ümbritses tihedalt eide pead. Seelik oli iseenda abil mutile koti pähe tõmmanud.
?Kas te üldse kuulete, mida ma räägin! Vaadake mulle otsa! Otsa!? eide hääl oli nüüd tugevasti summutatud, kuid veel endiselt tugev. Ma ei vastanud midagi. Mida olekski mul öelda olnud? ?Head teed?? Kena must huumor küll, peab mainima.
Muti süles tegevuskäsku oodanud vöö asus liikvele ja siugles nüüd mööda valgel pinnal lõngakerasid loopivaid lapsi ülespoole. Vaikselt libises esimene ots muti kukla taha ja ilmus siis teiselt poolt jälle välja. Vaatasin ehmunult kahele poole. Kas keegi ei võtagi midagi ette?! Pilgud olid suunatud üksnes minule. Nende arust ei toimunud ruumis midagi ebaharilikku, mutiga oli nende arust kõik täiesti ok, isegi vererõhk ja närvilisus. Probleeme oleks mutiga nende arust olnud ilmselt siis, kui ta oleks istunud vaikselt ning nautinud tavapärase vanainimese sisemist survet.
?Te olete sitt meie ühiskonna meepütis! Te olete kusi meie ühiskonna mannapudrul! Te olete? öäääkkk!? Ma ei saanudki teada, kus ma veel mis olen, sest vöö oli oma tiirud ära teinud ja tõmbus nüüd järsult pingule. ?Öääk, öääk,? tegi vanamutt aina ja aina ning alles nüüd tuli ka teistele koosolekulistele elu sisse.
?Soovite vett, proua?? küsis keegi ja ulatas öökijale veeklaasi. ?Soovite õhku?? ning keegi avas akna.
Mutt ei vastanud midagi. Soovid olid otsa saanud, vaja ei läinud enam ei õhku ega vett.
*
Istusin ruumis veel veidi aega, tõusin alles siis, kui kiirabitöötajad uksest kanderaamiga sisse tormasid ning karjudes laiba ümber ruumi tegema hakkasid. Oleksin ju vaikselt minemagi kõmpinud, jätnud kogu selle neetud mutinduse kus seda ja teist, kui tajusin järsku ruumis enneolematult tugevat alateadvuslikku fluidumit. Nii tugevat, et pidin korraks seina abil tasakaalu otsima. Mis see siis veel oli?! Kas?
?Mõrv! Kes kodaniku üles poos?? kiirabitöötaja vaatas nõudlikult ruumis ringi, saades vastuseks üksnes seda, mida mina hiljuti. Punnimineva silmastiku.
?Vabandage,? asutuse direktor ise astus ligi, ?mis poomisest te räägite? Südamerabandus! Tavaline atakk. Vanem naisterahvas, närvid väga pingul. Ikka juhtub!? Ning kõik teised noogutasid takka nagu papagoid.
?Aa- jaa, muidugi, muidugi,? kiirabitöötaja punastas kergelt ja vaatas otsivalt ruumis ringi. Kolm sekundit, neli, ning siis tabas ta pilk minu oma. Noogutasin kergelt ja toetasin selja vastu seina. Kuidagi paha hakkas järsku, tuli meelde midagi lapsepõlvest, midagi kärbeste tiibade rebimise ja konnade täispuhumistega. Kiirabitöötaja vaatas mind pikalt ja vangutas rusutud etteheites pead. Ma kuulsin, mida ta mõtles, kuulsin seda väga hästi. Ja mu silmanurka ilmus pisar.
Ärge mõistke mind palun valesti. Lapsepõlv tundub alati tagantjärele vaadates ilusam kui ta tegelikult oli. Äh, muutusin melanhoolseks, mis muud.