I
minu isal on palju tytreid, aga ykski neist pole minu õige õde.
sattusin juhuslikult Kuldse-Kullakesega kokku Morko kyla kihlakukirmaskil Marimaal ja tantsisin temaga pikalt ja kaua udmurdi moodi, ja just eile nägin Eredat-Eredakest unes ja ajasin temaga pikad jutud maha, maakeeli, sest udmurdi keeles ma veel nii täpselt tunda ei mõista. nad on kaksikud ja nende päris nimed on Zarni ja Sveti, ja ainult mina kutsun neid hellitlevalt ja maakeelselt Kuldseks-Kullakeseks ja Eredaks-Eredakeseks.
Kudruse Kiuru kõige noorem tytar väike valge Pyy sai oma nime kuulsa viru nõia Lyganuse Pyy järgi. tema käest sai minu vanaisa Kõu head nõu ja hakkas kauplema helmeste ja puust hobustega. Vana Kõu või Vana Kudrus, kuidas keegi teda kutsub, panigi aluse meie suguvõsa heale nimele ja rikkusele. minu isa myyb aega ja reisib palju mööda kaugeid maid ringi. mina olen lihtsalt ilmahulgus.
Kailuks nimetati mind selle vänge ja kange Lapimaa sookailu järgi, mida mu isa ja ema soos nii palju korjasid, et ta nende meele mööda penikoormast maksakarvalist teed kõmpides nii kuumaks kyttis, et nad öömajal aluslaudade ägades minu valmis tegid. pärast oli neil väga hea uni seal saunas.
ma näen palju juttude järgi tuttavaid maid, aga oma unevõlgasid ei saa alati makstud. hinge sees hoidmiseks vahetan oma naeratusi lõunasöökide vastu ja räägin muinasjutte kuulsatest nõidadest ja lugusid maadest, mida ei pruugi olemaski olla.
mul on palju pruute, aga ma olen nende kõigiga tylis.
II
kui ma teda esimest korda silmast silma nägin, tahtsin ma temalt kysida ainult seda, mis kaupa I?ma jõe veerest pärit põhjapõdrakasvatajad komid olid ?upa?karis myynud, sest ma teadsin, et ta oli kunagi hanedepäeva aegu seal laadal käinud.
tema nimi on Päev, aga rahvas kutsub teda rohkem Päevaneiuks, sest nagu päevatytreidki võis teda näha peaaegu igal pool yle ilma. vähesed mäletasid ka seda, et tema isa nimi oli olnud Tuhkats, sest seda vanameest kutsuti ikka Puu-isandaks. õieti oleks see nimi Jiw-Poojar-oojka, nagu ta põhjapoolsete maanside keeles kõlab. maanside hulgas oli juba tema jahimehena auväärt mees olnud, peale selle mänginud sankvaltappi paremini kui mõnigi kohalik yle paljude kylade kuulus pillimees. Päeva isaema Hydsesilm, pisike ja käbe naine, kes oskas metsa eksinud loomade jäljed ringi pöörata, nii et nad ilusti koju tagasi tulid. Hydsesilm mäletas veel seda aega, kui laplased kord Lindora laadal käisid, ja oli nendega ise seal kaupa teinud ja palju juttu puhunud.
aga nyyd olen ma maganud mitmeid tunde ja palju penikoormaid ja lõpuks siia kohale jõudnud kohale munapyhalaada kolmanda päeva õhtuks, kui kõik teada laulud on juba kord lauldud ning kõigi mäletatud esivanemate joiud kolm korda joiatud ja juba paljude laadameeste valgest siidist kaelarätid on juba määrdunud.
õigupoolest sellesama loo pärast ma siin kaugel põhjas ringi rändangi. alati peale Hydsesilma laplaste-lugude kuulmist olen tahtnud näha oma silmaga põhjapõtrade võiduajamisi, kuulsate hõbedaseppade tehtud peeneid ehteid, mida kusagilt mujalt ei saa ja kõigi kaugelt tulnud laadaliste ilusaid ja värvilisi riideid, mida nii palju pole yhelgi teisel laadal.
ja nyyd jookseb Päev mulle siinsamas Guovdageaidnu kylatänaval vastu ja kaisutab mind nagu ammunägemata sõpra, kuigi rahvas rääkis viimati, et ta olla hoopis kaugel lõunamaal ja läinud sinna terveks aastaks.
III
nende nimed on Lumi, Uni ja Tuli, aga millegipärast - võib-olla nende lendleva-mängleva sammu pärast - oli rahval kombeks kutsuda neid Lumepyyks, Rabapyyks ja Raudkulliks. kõigil kolmel on nii ilusad pikad patsid, Lumel linakarva, Unel tuhakarva ja Tulel verevad, nii et nad kunagi valepatse kandma ei pea ja õigupoolest ei tarvitsekski nad omi patse hõbeda, karra või tinaga, litrite, paelte või myntide-kuljustega ehtida, kuigi seda kunsti need kolm Udu tytart tunnevad ypris hästi, nagu helmekirjagi, millega oma pajatisvaipu katavad. kes sinna kirjutatud laule kuuleb, näeb oma silme ees neid ammusurnud emandaid ja isandaid, millest nood kõnelevad, andes neile endisaja inimestele niimoodi uut elu sealpoolgi veepiiri. tegelikult polegi Lund-Und-Tuld mu õed mingitpidi ega täditytred või vanatäditytretytred, aga kahju oleks neist rääkimata jätta, mis sest, et minu sõnad nõrgaks jäävad ja keel kohmetab.
nende isa on Rebasenägu, sest ta naeratab alati oma kavalat naeratust, millest suurt keegi läbi ei näe (vahest ainult Tuuleratsu, kui temagi), ka on tal alati varuks mõni vigur või vigurijutt. muinasjutte ja hooplemislaulegi teab ta rohkem ja paremini kui keegi teine yle lugemata penikoormate. ega teda kodus palju näha pole, ikka ja alati kas pyyniseid-paelu yles panemas või siis järele katsumas, kas sinna mõni kärp või lind on jäänud. ja kui ta seda ei tee, siis kyllap on ta parasjagu mõnes kylas või mõnel laadal jahisaaki kauplemas ja soola või vilja vastu vahetamas, kusjuures ta suudab suuremal jaol lõunaveererahva sinisilmsetel peremeestel, vahest isegi karvamytsides kaupmeestel, oma keelega naha yle kõrvade tõmmata, kui vaid seda tahab. eks temast ja tema kihlvedudestki räägitakse juba lugusid, sest söömisvõistlustega on ta palju lihtsameelseid häbisse jätnud. kõik ju ei tunne metslooma ahnust, mis tema pealtnäha väikeses, aga vilkas keres peidus on.
Udu-emand ise armastab meenutada vana Suenjeli ehk Soonekyla, mitte seda, mida Nihke-Gearral lausa taevalinnaks kiidab ja mida siis oma meelepildi kõrgustest maa peale tagasi tirida tahab, kuigi see tal kuidagi korda ei lähe, vaid seda Suenjelit, mis jäi teispoole rajajoont peale suurt sõda, kui sealt ära tulema pidi. sellest on palju itkusid ja need ei unune.
IV
tema sõrmuse sisse oli kirjutatud ?olgu su unenäod ilusamad?, sest see oli ainus, mida ta oli arvanud heaks soovida, kui talle see võimalus anti. seda teavad vähesed, toda hõbesõrmust on kyll imetletud, panemata seda tavaliselt rohkem imeks kui teisi ehteid, mida ta palju kanda armastab. väljapoolt on see siusõrmus nagu siusõrmus ikka, vahest ebatavalised kirjad peal. isegi kuulsin seda sõrmuselugu muu jutu seas nõia käest, kelle juurde sattusin juhuslikult, võiks isegi ytelda, et vastu tahtmist.
aga sõber käis peale tollele joodikule, kes kyll joomise mõned aastad tagasi maha jättis ja nyyd mööda kylade kõrtse ja laatu ringi rännates oma lauludega raha teenib. tal olla muidugi ka kuskil Väikese jõe kyla kandis põtru, kelle eest tema õde hoolitsevat, räägitakse, aga sellegipoolest on tema kadunud mõnikord ka kuuks ajaks või mitmekski kaugele lõunamaale. kord isegi kolmsada penikoormat suve poole ja yle mere, hoolides vähe neist või lausa unustades neid, kes teda seeaeg taga igatsesid. ja toosama pehme loomuga laulumees, kelle nimi oleks meie keeli Lemb, tema siis rääkis Kärbile, kes mingi äravõitmatu hingehädaga nimelt mõne eriti kõva nõia juurde tahtis minna - pole mina aru saanud ei enne ega pärast, mis hingehädad need on, mille vastu isegi kadakaviht suitsusaunas ei aita, aga Kärp arvab, et tal sellised painajad kallal käivad ja selle arvamise peale tuleb raudkindlalt mõni kohale nagu kärbes meepoti juurde -, kuidas saada Vesisaare viimase kuninga juurde.
too kyyrakas kuningas pole kaugeltki oma rahva seas unustatud, kuigi ta elab kaugel neist radadest, mida rahval kombeks tänastel päevadel astuda on. pole palju neid nooremaid, kes tema juurde minna julgeksid - kyllap kardavad ta pilku -, nii ka mina yritasin Kärpi sellest nõust välja rääkida, aga või sa jaksad varsaga võidu joosta. tema samm on raske ja aeglane, yhte oma kätt hoiab ta alati suures labakindas, juttude järgi isegi kõige soojemal suvel ja verevaks köetud ahjuga toas, mida ise nägin. mis selle kinda all on, sellest räägitakse igasuguseid lugusid, aga ma pole neist yhtegi uskunud ega pidanud meelde jätmise vääriliseks.
õigupoolest on ta oma kuninga aunime pärinud oma emalt, kes oligi see, kes sinna metsa sisse kaugele elama läks. kunagi, kui ta väga noor ja ilus oli, nii et kolme kyla poisid karjalaskepäevast kasupäevani tema järel käisid, kuigi ta ei pidanud yhtegi neist enda vääriliseks - miks pidanukski: kõik paremad olid läinud juba lõunasse või siis sõtta võetud või polnud neid syndinudki, sest muud sealsed kuningasood olid hääbunud või läinud - oli ta jäljetult terve talve kadunud, nii et tema ema kandis kevade poole kollaste leinakirjadega roositud riideid ja surnuks peetud Puna mäletamise laulude tegemisest oli saanud juba ärplemisvõistlus, kui ta lõpuks välja ilmus. lapse isa kohta ei ytelnud ta eales midagi, kuigi paljud huvi tundsid ja mõni yksik hulljulge ka kysis. kylas ei elanud ta enam kahte järgmist talvegi, juba järgmisel suvel võttis oma osa varast ja läks sinna, kuhu ma lõpuks Kärpigi saatsin.
kummalisel kombel sain temaga jutu peale ja kuulasin siis poole ööni, kui minu lood olid ammu otsas, aga kuningas ikka omi tyhijutte rääkis, mille ma suurte nõiatarkuste pähe võin nyyd maha myya, kui kitsikus kätte tuleb.
ajastaja 10216 mahlakuul & ajastaja 10217 heinakuul & ajastaja 10218 lehekuul