Kuigi õhtu juba siginema hakkas, oli päike ikka veel kõrgel. Linnud siristasid magusasti laulda ja jalgu kraapiv kastehein eritas mõnusat värsket lõhna. Törwa taat istus tare ees pingil ning popsis piipu. See suvi oli ilusti alanud ja kui lindude järgi võtta, pidi taadi arust aina paremaks minema. Taat hakkas just piipu uuesti täis toppima, kui Krantsmak järsku jubedasti klähvima pistis. Et peni taati seni ikka hästi teeninud oli tõusis taat püsti, et vaadata, mis koera nõnda ärritada võis. Tee pealt paistis keegi tulevat. ?Vait, va krants!?, käratas taat, ise sisimas uhkust tundes, et koer nõnda hästi kodu hoiab. Koer rahunes ja sörkis taadi kannul tulijale vastu.
?Kas sa näe. Linaoja noorperemees ise.? Taat pistis piibu uuesti hambu ja naeratas noormehele lõbusalt. ?Mis tuuled sind siis seia tuuvad??
?Tervist sullegi, Peet. Eks ikka nõu küsima ja teeneid paluma.?
Peet muigas omaette ja vaatles silmanurgast läbi tossupilve kavalalt poissi.
?Kas sinul Kaarel siis omal pead otsas pole, et minu vanamehenässi juure tuled? Kas nad sial linnas koolis sulle kedagist ei õpetand, et sa oma noore peaga isi hakkama ei saa??
Kaarel lõi silmad maha ja värvus näost üsna küpse tomati karva. Tõepoolest. Oli ta ju poisipõlvest peale erilist nutikust üles näidanud ning hiljaaegu isegi Tartus koolitarkust nõudmas käinud. Külarahvale see eriti meele järele polnud. Isagi oli öelnud, et poiss peab maad harima, mitte kirjatarkust taga ajama. Kuid Kaarli kange meel ja teadmahimu oli nõnda suur, et ta isa siiski ära oli rääkind. Nüüd oli isa juba aastakese surnud ja Kaarel oli oma kodutallu naasnud, et majapidamine üle võtta.
?Eks nad mulle ikka üht-teist õpetasid. Kirjatähti ja looduse tarkust. Isegi rehkendada oskan ilma näppe-varbaid abiks võtmata, kuid egas elutarkust koolist saa.?, proovis poiss Törwa taadile meele järele olla.
?No ets kae. Eks sa tule siis sisse. Võtame sinuga kapakese mõdu ja räägid siis mulle, mis sinule südame pääle käib. Eks ligimest tule ikki aidata, liiati veel et oma küla poiss.?
Peet hakkas oma töntsil sammul tare poole tatsama, Krantsmak truult kõrval. Kaarel kehitas õlgu ja järgnes.
Törwa taluhoone oli pisike ja madal. Tegelikult oli see kunagine rehehoone, millest Peedu vanavanemad aastaid tagasi elumaja olid vorminud. Kaarel kummardas, et ukseavas mitte pead ära lüüa ning seisis hetke pärast pisikeses tahmunud seintega hämaras toas.
?Võta istet?, pakkus Peet ja läks ise sahvri kallale nahistama. Tagasi tulles olid tal käes kaks igivana välimusega kasetohust kappa ja vitstega punnpudel.
?Nõnnaviisi?, ohkas vanamees istudes ja mõdu kallates. ?Räägi nüüd Kaarel-poiss, mis sul mureks.?
?Noh. Asjalood on sedapsi, et naine on mul nüüd juba kaheksa kuud raskejalgne.? Kaarel rüüpas kapast märjukest ja jätkas, ?Viga on selles, et Moona kangesti ebausklik on. Esiti sai temaga veel asjalikult läbi saadud aga viimasel ajal on ta puhta ära hirmunud. Räägib ikka, et maja paha koha peale on sattunud ning et tema ennem last ilmale tuua ei või, kui maja sisse õnnistatud ja kuri välja aetud. Aga et ennem ikka jälile tuleb saada, kust kaudu kuri meie õuele on pääsnud.?
?Selliste asjade jaoks on seni ikka kirikhärra kohale taritud, et tema jumalasõnaga kurja välja lööks. Ei mõista mina, kuidas ma teid aidata saaksin.? Taat oli uuesti piibu läitnud ning vaatas mureliku, kuid samas uudishimuliku näoga Kaarlile otsa.
?Sellega on asi jälle nõnda, et minu Moona üldsegi ristiusku ei tunnista. Tema ütleb, et kirikhärra ei saavat siin miskit teha, vaid et tarka tarvis on, kes vanu kunste veel mäletab. Et mina teda muud moodi rahulikuks ei saanud, tulin ma sinu juurde. Ema ikka rääkis, et sina kunsti valdad.?
Taat mõõtis pika pilguga Kaarlit, vangutas siis murelikult pead ning lahkus ruumist. Hetke pärast tuli tagasi ja ulatas Kaarlile kanepise nööri otsas rippuva mündi.
?Anna see oma naisele. Ja lauba õhtal ole kodus. Ma tulen läbi, eks siis vaatame mis sest saab.?
***
Kaarel istus vihaselt laua ääres. Tont seda Törwa vanameest võtku. Mina kutsun teda naist maha rahustama, tema aga tuleb ja keerab kõik veel rohkem pea peale. Kibedalt meenutas mees vanataadi sõnu:
?Suur kuri on selle maalapi peale laskund. Ära on neetud see koht, vaat mis. Hiiesaare haldjad ise on siia needuse pannud, sest et nende koda rüüstati. Siis kui Päästale linnust ehitati, jäänud meestel suuri rauakive puudu. Lõpuks tassind nemad siis Hiiesaare ohvrikivi seia alusraamiks, mispeale Hiiesaar ise mööda Perno jõge allavoolu minema triivind. Hiiesaare haldjad Tõnn ja Liisu panid suurest vihast kivile needuse, mis hiljem linnuse kogu täiega endasse mähkis. See linnus on siinsamas majakohal olnud ning eks see kivi kah siin kusagil maapõues passi. Ometi on selle needuse vastu rohtu leida. Seal, kus Hiiesaar ennevanasti asus, seisab jões suur raudrahn. Moorits on tema nimi. Ka Hiiesaare ohvrikivi saand säält jõudu ennem kui tema minema tassiti. Mooritsale peadki sina jaaniöösel, siis kui vaimude tund täis saab, ohvrit tooma. Siis saab vast sinu õu sest needusest vabaks. Musta talle kontidest ristimärgi annan ma sulle. Vaata, et sa ise ühes oma naisega selle peale puhud. Siis jätab Moorits teid meelle ja juhib kurja teist eemale??
Veel nii mõndagi oli Peet rääkinud. Ikka Hiiesaarest ja Mooritsast. Ja ikka nõnda, et Moona enam mitte rahu ei saanud. Nüüd ei jäänudki Kaarlil muud üle, kui Jaaniööd oodata ja puhutud kontide ja Peedu antud loitsimistega rahnu juurde sõita.
*
?Kaarel. Kaarel!? Moona seisis uksel ja hõikas üle hoovi pimedusse. Kaarel tuli raskel sammul jõe kalda poolt.
?Mis on??
?Võta see??, Moona ulatas Kaarlile Peedu saadetud mündi. ?See hoiab sind kaitstult.?
Kaarel oleks tahtnud selle mündi ühes Peeduga vette visata, kuid et ta oma õrnas olekus naist mitte ärritada ei tahtnud, riputas ta selle siiski kaela. Siis astus ta paati ning lükkas ennast kaldast lahti. Aega veel iseenesest oli, kuid Moona polnud tahtnud, et Kaarel hiljaks jääb ning oli seetõttu isegi õhtusöögi talle kotti kaasa pannud. Nii ta siis istuski keset mustavat vett ja järas ikka veel auravaid kanakintse. Kui ta söönud oli, asus ta ristimärki uurima. Nägi teine üpris tavaline välja, kui jätta tähele panemata piinlikku hoolitsust, millega konte puhastatud oli. Koos hoidis seda samasugune kanepine nöör, mille otsas too müntki rippus. Kaarel ohkas. Ise ei uskunud ta mitte sõnagi ühestki needusest, ega soovinud tegelikult midagi mingile kivile ohverdada. Tüdinult avas ta koti, et luu-rist tagasi panna. See aga libises tema rasvaste näppude vahelt vette. Kaarel kirus omaette. Seda nüüd küll vaja ei olnud. Mida teha? Tagasi minna, et uut risti küsida, ta ei viitsinud ja polekski jõudnud, sest vaimude tund oli kohe möödas. Pealegi piidles ta juba varem eemalt külaplatsilt kumavat Jaanituld ning igatses kangesti tuttavate hulka. Siis tuli Kaarlil idee. Söödud kanakoibadest järele jäänud kondid paistsid tallekontidega üsna sarnased. Veidi pisikesed need ju olid, kui asja peaksid tema arust ära ajama. Mündi küljest nööri võtnud, tegi Kaarel kärmelt uue risti, puhus isegi peale, et tunne sarnasem oleks. Siis pani ta risti põlvedele ja sõudis rahnuni. Hetkeks jäi ta suurt kivilahmakat silmitsema, seejärel asetas risti kivile ja luges valju häälega Peedu loitsu ette. Ümber ringi hakkas vesi kohisema. Siis kui Kaarel ehmatusest üle sai, ei näinud, kuulnud ega tundnud ta enam midagi?
***
?Peet!!!?
Törwa taat ajas end asemelt püsti ja läks õue. Vastu jooksis talle valudes Moona.
?Peet. Aita.?, Moona jäi hingeldades taadi ette seisma, ? Pisike tahab tulla aga Kaarel pole veel ikka jõe pealt tagasi.?
Vanamees aimas halba. Kiiresti saatis ta Moona kambrisse, lubades oma eide talle kärmelt järele saata. Ise aga võttis ta paadi ja sõudis palavikuliselt soigudes jõele. Juba kaugelt nägi ta rahnu juures hulpivaid jäänuseid paadist. Sama selgelt paistis talle kätte, tema jaoks nii tuttava kivi uudne kuju. Justkui oleks keegi kivile muhu löönud. Peet sõitis lähemale ja nägi. Muhk kujutas endast Kaarli paanikas nägu, mille hammaste vahele oli surutud halvastimeisterdatud kanakontidest ristimärk.