Aden viskas ümara graniitkivi lärtsatusega vette. Kivi kargas põhjast üles ja läks pooleks. Tükid kukkusid pinnale rõngaid jättes samasse, kust nad hetke eest tulnud olid.
Tänase ilmaga polnud midagi muud teha kui oma vihaks võlukunsti rakendada. Kondine plika vedas end lamedalt tuliselt kivilt püsti ja loivas varbaid läbi liiva vedades päikses kõrbeva männimetsa poole. Hoolimata hilisest pärastlõunast oli ilm lämmatav, valgus värvis suletud silmeesise punaseks ja kõrbenud sammal tegi paljastele jalgadele haiget. Tüdruk vaevalt tundis seda, rühkides läbi risuse metsa koja poole. Ta nägi välja, nagu oleks liiga kiiresti suureks kasvanud ja ei oskaks oma ihuliikmetega midagi peale hakata. Nii väikse olevuse puhul oli säärane kohmakus üllatav. Kindla peale oli ta ka kõhnem kui teised lapsed külas. Olles noor, oli ta samas hiiglavana.
Aden jõudis kööbaka majalobudiku juurde. Külas oleks sellele vaevalt võidud kuuri nime anda ja ka Adenile polnud see mingi loss, vaid ikka kuur. Ehk siis Koda. Sammeldunud rookatusega palkmaja, ilma lävepakuta ja lagunenud korstnaga. Ta esivanemad olid siin elanud juba pea saja aasta eest. Alati vana naine ja tüdruk, isa ei mäletanud ta endal olevat. Toas oli segamini laua peal pott hapupiimaga ja pool leiba. Läbisegi lebasid taimekimbud ja kausid pulbrite ning hallitanud ollustega. Jumal teab, mis uusi eluvorme vakkades tekkis. Neiu sundis segadiku pisut taanduma, lõikas athamega leiva veel kord pooleks ja pakkis selle ning hapupiimakausi kompsu, haaras ukse kõrvalt saua ja lahkus kojast. Lääbakas uks jäi lahti. See oli kõigile avatud, vaid mõned ruunimärgid piitadel kaitseks varaste eest. Kuigi vargaid polnud sealkandis juba ammu.
Hiis. Mitte kõigile, nagu külahiis või -mägi, vaid midagi muud. See org suurte mändide ja sambla all huumavate kivisületäitega oli nende koht. Külatarkade pühapaik. Siin polnud kolpasid, andameid ega paelaribasid, vaid suur kiviring tuletas meelde, et seal võis kunagi inimese käsi mängus olla.
Täna oli kõik teistmoodi. Tavaline päikesepaiste, mis lasus kõikjal ümber, oli asendunud süngusega. Hongade oksad kohisesid, tüved heitsid tumedaid varje, ladvast pudenes käbisid ja peeneid oksi. Latvade kohal hõljusid hallid pilved, kalbe päikese kuma paistis neist läbi nagu suitsust.
Aden võttis käte ja jalgade ümbert kõik võrud ning asus kiviringi. Keskmisele kivile süütas ta tule. Välgu kutsumine ei võtnud just kaua aega, hoolimata mürarikkast meetodist ei tarvitsenud hõõguvaid süsi kaasas kanda. Tulele puistatud taimed süttisid särinal ning levitasid lämmatavat lehka. Sellest piisas. Puu tagant, mille Aden kunagi kogemata oli välguga põlema pannud, astus ringi Sarvik Moor. Lugupidamatult, kuid siiski, laskus Aden pikali maha, kuni Moor tal tõusta käskis.
Sarvik Moor, jumalik ja samas saatanlik olend oli räbalais, kortsus ja krimpsus kuivanud vanaeit, suurte pungis kollaste silmade ja tohutute kuklast välja kasvavate põdrasarvedega olevus. Ennemini elukas kui olend, kuid ometi üks kõrgemaist. Ta kontideks kuivanud käsi ehtisid pikad tumedad küünised ning nende kätega raputas ta Adenit õlast. Ega Aden kartnud, mitu korda oli ta varemgi Sarvikut näinud, paaril korral temalt sakutadagi saanud.
?Ai, mille eest!??
?Sina vääritu, kõlvatu väikene värdjas!?halas mutt oma krobelise väriseva just sellise häälega, nagu olekski ta välimuse juurde arvatavasti sobinud. ?Kas sa pead end ome ema järeltulijaks? Sind pole seia kutsut! Eh, liiga noor oled viel, oota enda aega, jaah!??
?Nii et, ma pean veel õppima?? ärritus Aden. ?Kelle käe all? Üksi? Ise? Külal on mind vaja.?
Jumalatega ei vaielda.
Sarvik Moor krabas kivi pealt kompsu ja kadus, lõke või miski muu levitas talumatut läppunud kaltsu lehka. Kõik tundus nii ebaausana. Mida oli teha?
Aden lahkus löödult, kuid väärikalt ringist, pooleldi mõistmata, mis oli toimunud. Ilm oli veelgi enam pilves ja päike hakkas loojuma, tuul viskas tuiskliiva vastu nägu. Hiie tagaosas lasus teine ring, veel vanem, veel sammeldunum ja hallim. Keset ringi vedeles paar kangaräbalat, Aden saatis need lohaka viskega kivirea taha. Hundid olid ta ema ära söönud. Rohtunud plats oli tühi, leidusid ainult muljumisjäljed pikas veerohkes heinas. Aden istus kivile, seda ringi kasutati väga väga harva ja siin võis rahus istuda.
Nii see pidigi minema ning Aden ei kurvastanud selle üle väga. Pealegi oli tulekul ilus suvi, loodus rõõmutses, milleks õnnetu olla? Õnnetu aeg oli möödas. Ta ema oli surnud nelja päeva eest haigusesse, mille ta oli külast saanud. See katk möllas linnades, maal juhtus seda harva. Kuid need harvad abivajajad tulid Adeni kotta abi otsima. Tundnud lõppu, oli ta kokku vajunud, palvetamata vanade ega uute jumalate poole, sest talle ei sobinud enam kumbki. Kumbki polnud uute aegade saabudes enam hea ega õige. Hetkel olid mõlemad võrdsed. Vanad uskumused polnud veel hääbunud ja külahiies käijaid jätkus. Jätkus ka samas hiiemäel kirikus käijaid. Kirik oli hiiemäe tipus ning keegi ei takistanud seda. Isegi pahurad vanad jumalad mitte. Ehk olid nad otsustanud oma rahvast karistada nende hingenõrkuse eest.
Tõtt-öelda Aden oligi õnnelik. Tema õnneks ei olnud paljut vaja. Ta elust täiesti piisas.
Päike oli silmapiiri taha ära kukkunud. Aeglaselt hakkas ta koja poole minema. Öine udu oleks toonud leevendust palavusele. Ümber pirisesid sääsed - tohutu pilv näljaseid metsasääski, kuid mõtted olid liiga sügavad, et end saabuvast ööst vähimalgi määral häirida lasta. Sääsed häirisid küll ja isegi väga. Peale pirisemise nad ka maandusid ja püüdsid pista oma teravate nokkadega. Ära süüa ei kavatsenud ta end lasta, niisiis tuli joosta. Jooksmine, tuul vastu nägu ja juukseid uhtumas päästis mõneks ajaks sääskede ja liikumise ajal ka soojuse eest. Mets ümberringi oli soe, kuiv ja sõbralik, mändide tüved ketendasid oma oravapunast koort. Põõsaste vahel ragistas mingi metsloom, kuid Adenil polnud viitsimist seda lähemalt uurida. Hoolimata tundest, et oleks pidanud. Vahel võib oma vaistu eirata. Ta oli teinud suurema tiiru kui oleks tarvitsenud, aga oli nüüd päris koja ligidal. Seisatanud, nuhutas ta õhku. Siin oli midagi uut. Huvitav. Kuju õlal kraaksatas hakk.
Keegi oli majas käinud. Lauale oli laotud kahte torni hõbe- ja vaskraha ning lisaks veel korv mulluste naeritega ja käntsakas suitsutataud põdraliha. Küllap oli siin käinud mõni abivajanu, keda ema omal ajal aitas. Nemad tõid aeg-ajalt midagi tänutäheks. Aden pressis ühe naeri ja kiulise lihakillu katlasse, et enne uinumist veidi kehakinnitust võtta. Raha peitis ta lõukaauku, misjärel vajus roidunult eesriidega voodisse. Uni oli visa tulema. See oli unenägudeta ja painav, alles hommikul ärgates avastas ta, et oli välja maganud. Hommik tõusis kirkana, kaste oli juba kuivanud.
Ajanud lambad välja, korjas ta ukse kõrvalt õnge ja läks jõe äärde. Lepamaimude püüdmine ei pakkunud kauaks pinget. Millegipärast tundus miski häirivat. Üksindus. Nad olid emaga alati kahekesi olnud, aga nüüd oli ta juba mitu päeva üksi. Ta hakkas parandamatult oma liigikaaslaste järele igatsema. Veel kaks päeva nautis ta iseenda meeldivat seltskonda, seejärel pakkis oma vähesed maised asjad suurde korvi ning otsustas pisut hulkuda. Vaid kaksteist talve vana rändur, iseäranis veel tüdruk, ei olnud tol ajalgi just tavaline nähtus.
Aden läks inimesi luurama. Pikk üksindus metsas muutis tema, kes ta huntigi ei kartnud, inimloomade suhtes araks. Vaikselt hiilis ta ennelõunaste varjude, peegelduste ja päikeselaikude vahel, mis tekkisid, kui valgus tungis läbi tee ääres kasvavate jämedate lõhmuste võra kraavis kasvavasse võpsikusse. Teeline ei käinud mööda teed. Tavaliselt läks ta külla, laadale, hiide, jaanitulele metsavahelist kruusateed pidi. Siis oli tal kodu, pere ja julgus. Siis oli ta veel üks inimestest. Algul tundus, et ema surmaga ei muutunud midagi. Ümbrus ja suvi olid tavalised, enesetunne vahest veidi vaoshoitum, aga endine. Nüüd tundis ta lõpuks hirmu. Esimest korda. Varem poleks talle pähegi tulnud kuumal päikselisel suvepäeval hirmu tunda ega mööda kraavipõhja ronida, mis oli tee peal käimisest vaevalisem. Kiirustamiseks polnud vähematki vajadust, kummalisel kombel Aden nautis oma hirmu. Tunnet, mis tõmbas kõhu krampi ja pani hinge värisema justkui ootusest, ühelt poolt tõuget edasi minna, kiirustada, tormata kui hull, teisalt paigale jääda, oodata, kuid siiski mitte tagasi pöörduda. Tegelikult ta vaid proovis. Uuris pinda. Pärast tuli ikka tagasi minna, võtta korv asjadega ja lõplikult koda maha jätta.
Jõudnud küla piirile, tuli miskit edasi teha. Sealtmaalt edasi ei olnud mõeldud. Pidi minema. Ühe talu juures mängisid kaks last tee ääres kivikestega, ehitades neile pulkadest kanaaedikut. Päris kanad siblisid sealsamas. Vanema koer hakkas haukuma ja ketti kiskuma, püüdes Adeni poole hüpata. Lärm ähvardas ärkvele kaks vallavaest vanaeite, kes lävel teineteise najal tukkusid. Aden trügis nende juurest läbi ja jõudis kõrge laega hämarasse tuppa. Petlikult näis, et seal pole kedagi. Majo istus laua taga pingil, kõrge kogu kühmus millegi kohal, mida ta puutükist välja vestis. Aden tervitas teda viisakalt.
?Mu naisel on sulle ja su emale mõndagi öelda,? kõmistas vanem häälega, mis maja vaikuses eriti õõnes kõlas. ?Laeve! Kutsu Roosi siia!? hõikas ta lävel koogutavale moorile. Hetk hiljem ilmus tuppa kutsutu, kõrget kasvu keskeale lähenev naisterahvas, peenlinane hame üll ja helmeste keskel ka suur pronksrist kaelas. See ei tõotanud head, kuidas emand tasaselt jutustama asus. Adeni ema olevat süüdi tema väikese tütre surmas. Miks ei olnud ta väikest Päevit aidanud, vaid lausunud ta kohal, kuni vaeseke hinge heitis ja kirikhärragi midagi enamat teha ei võinud kui nõida süüdistada, Roosit ja Majot aga uskmatuse pärast nuhelda võtta. Nõid on süüdi ja teda peab karistama. Lõpuks õnnestus Adenil paar sõna vahele poetada:?Ema ei ole enam.? Rohkemat ta ei jõudnud, sest kohale tormas hingeldav teenijanna. Too sosistas midagi perenaisele kõrva, mispeale ta nägu krimpsutas. Edasine tuli Adenile üllatusena. Vanema kaasa lükkas ta teenija kaasabil julmalt uksest välja. Õues krabas temast kinni üks turske sulane. Üsna kiiresti oli ta mingisse jamasse sattunud. Niipalju kui ta mäletas, oli ema Roosi terveks ravinud ja mõni aeg hiljem ise hinge heitnud.
Ta lohistati üles hiiemäele, tõugati kirikusse sisse, kus härra palvetas. Väikest kasvu preester tõusis mühatades püsti ja tervitas tulijaid oma eriliselt leebel silmakirjalikul moel. Aden suruti ühele pingile istuma, kuniks vanem papiga aru pidas. Siis tuli papp lõpuks ka tema juurde. Adenil tekkis tahtmine sülitada. Ta kaalus seda mõne hetke, kuid loobus.
?Nah, tüdruk, või nii on siis lood! Kui sul pole ema, siis kuulud sa nüüd orbude hulka. Kirik avitab orbusid. Kuniks me su kuskile koha peale saame, jääd kiriku eestkoste alla. Aamen.? Ta haaras Adenil käest, et teda käärkambrisse talutada, kuid lasi samas lahti - lapse käsi oli tulikuum. ?Selles peitub saatan,? podises ta, kui sulane vastupunniva plika ruumi ajas ja ukse kinni pani.
Mõni aeg hiljem võis näha väikest, viiest inimesest koosnevat rongkäiku kirikumäelt alla Adeni koja poole minemas. Adenil endal polnud sellest sooja ega külma. Tema oli käärkambris luku taga ja ruumi aknad olid liiga kõrgel ning liig väikesed selleks, et sealt midagi näha, veel enam sealtkaudu põgeneda.
Ööks jäeti ta sinnasamasse. Öösel peeti külavanema majas kohut, nii nagu oli seda varemgi peetud. Adenil oli tüdimus peal ja väsinud oli ta ka. Lõppeks lootis ta, et see juba rutem läbi saaks. Et ta võiks minna välja ja teha seda, mida ise tahab. Ometi ta teadis, et aeg kulgeb. Väikestest värvilistest akendest lae all hoovas sisse pisut valgust ja ta ootas. See polnud pingeline ootamine, sest ei võinud teada, mis edasi juhtuma hakkab. Terve päeva oli ta üksi, kui seltsina mitte arvestada kaht suurt ämblikku, kes mööda seina ronisid või laest niidiga alla laskusid. Alles õhtul tuli kirikhärra tagasi koos kahe sulasega. Adenil seoti käed selja taha ja jalad kokku - kirikus oli tal sama vähe võimu vastu hakata kui mistahes teisel tavalisel lapsel - ja üks sulastest tõstis ta turjale. Päikseloojangupimeduses viidi ta alla külasse. Vanema maja ette oli ehitatud jämedatest puutoigastest puur, sinna sätiti ta istuma. Nüüd oleks ta küll sülitanud, kui oleks võinud. Siis oleks ta ka võinud ka palju enamat, kuid sõna mõju kartuses oli ka tema suu seotud ning käed puurivarbade küljes kinni. Nüüd ta oli rabelenud ja võimalik, et ta käeluu oli katki, külmenevas öös ei andnud see aga väga valusalt tunda. Veel enne keskööd tuli papp ja küsis, kas ta tahab palvust. Loomulikult raputas ta pead. Kivimüür ta ees õhkas külma ja ebamugava asendi tõttu ei tulnud ka magamine mõttesse. Selle üritamine võis ainult veel närvi ajada.
Hommiku saabudes hakkasid inimesed mööda teed käima. Aden kuulis pooleldi nende sõnu, mõni tundis kaasa, mõni kurjustas, kaks väikest last tulid ja pildusid teda rohuga. Lastele võis andeks anda ja peagi läksid nad ära. Müür õhkus endiselt külma ja päike sinna puuri ei paistnud. Pärastlõunal tuli vanem oma pojaga. Rahvast hakkas kogunema. Aden poleks iialgi arvanud, et külas nii palju inimesi elab.
Vanem tiris ta puurist välja. Päikese käes oli soe ja taevas oli nii sinine ja hele, päike soojendas ta külmunud keha. Rahvahulk tegi neile vaikides teed, kui vanem ta ümber nurga lohistas. Kõigi näod olid pühalikud nagu kirikus või hiies. Enam ei valitsenud vaikus, see oli kummaline kahisev ja mulisev heli, nagu oleks keegi nõiakatlasse visanud liiva, ainult et nüüd tekitas seda rahvasumm. Ta talutati puuvirna otsa. Vanema naine rääkis rahvale midagi varastatud rahast ja lapsest, kes tapeti säästmaks oma lapse elu ja sellest kuidas nüüd see karistuse leiab. Aden oli liiga mõttes, et kuulata. Rätik ta suu eest kisti ära, selg seoti suure tammepuust tulba külge. Kui ta nüüd tahaks, võiks ta olla vaba ja põgeneda. Nüüd ta suudaks, argus oli kadunud. Kuid leegid, mis juba puuvirna alust ahnelt noolisid, soojendasid ta jalgu. Soojus oli hea. Tal polnud tahtmist põgeneda...