Tuul silus pikka rohtu maadligi ja pillutas selle keskel istuvale naisele heledaid juukseid näkku. Sellest polnud lugu. Näha polnud nagunii midagi. Ümberringi ainult haljas roheline rohi, õitsvad aasataimed, esimesed ritsikad laulsid nende vahele peitunult, taamal mõned puudesalud. Laugjas küngas künka järel. Sama maastik päevast päeva. Kusagile vasakule jäi jõgi, lai ja sügav. Talle meeldis vesi tegelikult, kuid see voolav jõgi peletas teda eemale. Meelega kõndis ta temast tajumise kaugusel. Teadis kogu aeg, et jõgi on läheduses, kuid päris kaldale ei läinud. Et sinna sisse jalgu kasta - see ei tulnud tal mõttessegi.
Naise nimi oli Kõu. Ta laskus rohu sisse selili maha ning vaatas pilvede mängu kõrgel taevas. Nad olid valged ja hallid ning ajasid üksteist taga. Ka taevas puhus tuul. Kõu teadis, et rohekad kõrred tema ümber, hallikas taevas, ning eemal paistev tume puudealune, see kokku on kõik täiuslik koopia tema silmade värvist. Kummaline, mõtles ta. Aga vahel satudki ju paika, kus kõik tundub olevat õige ning justnagu ainult oodanud, et sa sinna jõuaksid.
***
Õhtuks jõudis ta puude alla. Oli jaaniaeg ja öösel läks vaevu pimedaks. Ta ei olnud ka väsinud, peatus pigem harjumusest. Puude all oli tuult vähem. Kuigi see ei häirinud teda ka lagedal, tuul oli talle alati meeldinud, ja viimastel päevadel oli see olnud soe ja leebe. See oli miski muu, mis teda häiris. Aga ta ei teadnud, mis see on. Mitte veel, mõtles ta. Aga täna tuleb Kirsika.
Ja Kirsika tuligi. Täpselt, nagu eelneval kolmel õhtul, tuli ta ka seekord vaikselt läbi rohu ja istus Kõue vastu maha. Kirsika oli väike ja naeratas kurvalt oma armsa punase suuga. Kõue pika ja tugeva kogu kõrval tundus ta kuidagi kohatult õrna ja tumedana, kuid ootamatult selge karedusega ütles ta selle ainsa sõna: ?mängime?. Kõu pigistas tugevamini kaardipakki, mis tal juba ammugi käes oli olnud, ning jagas kaardid kaheks. Pool pakki ei tahtnud hästi lehvikuks mahtuda. Kõu tundis äkitselt, et ta käed on värisema hakanud ning ta ohkas.
?Sa ei pea jälle pärast mängu ära minema?, ütles ta vaikselt, sest see mõte oli temas terve päeva jõudu kogunud. Kolm päeva. Kirsika läks alati ära, kuigi Kõue arvates oleks ta võinud alati jääda. Heledajuukseline naine vaatas tumedajuukselisele otsa, pilk hetkeks meeletult paluv.
?Ma ei taha siia kauaks jääda?, vastas Kirsika ning viskas kolm kaarti maha, pehmele samblale. ?Kolm seitset?.
Kõu ohkas veel korra. Ometi ta tuli igal õhtul, see oli ikkagi hea. Mida muud ta tahta oskas? Kahekesi kaarte mängida? see oligi õnnis. ?Üks juurde?. ?Kuidas Oliveriga on? Ma lahkusin küll tüliga, aga tegelikult ma mõtlen? kuidas tal on??, küsis Kõu.
?Tal on kurb, et sa ära läksid. Süüdistab ennast, kuna tema ju viskas kaardid jõkke. Kuigi tal ei olnud sinu minekuga vist tegelikult palju pistmist. See oli sinu valik. Kaks juurde?
Oliver? Kõuele meenus, et oli teda esimesel rännupäeval näinud. Või tundus talle ainult nõnda? Oliver oli nagu viirastus, vari põõsastes, peegeldus jõevees. ?Sa valetad??
?Muidugi ma valetan?, vastas Kirsika oma magusa naeratusega ja korjas kaardid maast üles. ?Oliver oligi ju põhjus, miks sa vette näki juurde hüppasid. Sa ei suutnud taluda seda, et ta sind enda omaks pidas. Ta kirjutas oma nime sulle peale. Ta poleks tohtinud.?
Kõu järgnes Kirsika pilgule ja silmitses oma parema käe peopesa? o l i v e r? Ta ei mäletanud, et see seal oli. ?Üks poiss?.
?Sa räägid tõtt?. Kirsika hääletoon tundus hetkeks peaaegu pilkav.
?Jah?. Kõu võttis maast risti poisi ja pani eemale ära.
?Ta hüppas sulle pärast järgi, tead. Nii kindlalt arvas ta, et sa oled tema oma. Aga noh, näkile piisas sinu söömisest, Oliveri ta ei puutunud.?
Kõu võpatas ja vaatas hetkeks, kuidas tuul endiselt rohtu paitas. ?See ei ole päriselt nii, et ma Oliveri pärast ära tulin. Muidugi, ma teadsin, et pean temast lahkuma. Aga? ma tulin s i i a selleks, et sinuga koos olla. Meil jäi mäng pooleli, tead. Üks emand?.
?Tean?, vastas Kirsika. ?Üks juurde. Selleks ma siia tulingi. Mängu lõpetama. Me oleme kolm õhtut mänginud, ja iga kord oled sina võitnud.?
?Ja see pole õiglane mängu lõpp, eks?? Kõue nägu oli äkitselt muigvel. ?Sa ju tead, et ma kunagi ei kaota. Ma oskan seda mängu liiga hästi, ma olen lapsepõlvest saadik mänginud. Ja jaaniõhtul, neli päva tagasi, ei olnud need kaks lätlast erilised konkurendid?. Kõue naeratus haihtus, kui ta nägi Kirsika mittemidagiütlevat ilmet.
Mustajuukseline naine vaatas teisele alt üles otse silma. ?Kõu? sa ju tead, kahekesi ei saa valetamist mängida. See ei ole päris normaalne. Me mängime juba kolmandat õhtut järjest, ja ma ei saa aru, miks.?
Kõu vaatas Kirsikale tummas hämmelduses otsa. ?Miks? Minu arvates on see täiuslik? just niimoodi. Ma ei tea, mida enamat soovida, kui on selline õhtu.?
Kirsika raputas vaevumärgatavalt pead. ?Sa pead edasi minema. Kuid kõigepealt anna mu kaardid tagasi?. Ta osutas sõrmega lehvikule Kõue käes. ?Me ei saa igavesti mängima jääda?.
Kõu jõllitas Kirsikale otsa, viskas või pigem kukutas kaks kaarti maha, ja lausus väriseva häälega: ?Kaks emandat?.
?Sa valetad?. Kirsika pööras kaardid ümber ja jäi neid mõtlikult silmitsema. Mõlemad olid emandad, ärtu emandad.
Kõu märkas äkitselt, et kaartidest imbus välja jõe soist hõngu. Ta vaatas oma käsi ja jalgu, need olid kaetud muda ja vesikasvudega. Tema juuksed tilkusid veest. ?Ma ei valeta!?. Kõu ahmis õhku, ja miljon mõtet jooksis läbi tema pea, kuid ta suutis öelda ainult seda. Äkitselt nägi ta enda ees selgelt mälestust näki jääkülmadest huultest ja teravatest hammastest, kuidas need õrnalt kriipisid tema kaela ja siis tuima valuga aina sügavamale vajusid. Meeletuna püüdis ta vaadata otse Kirsika silmadesse, kuid ei leidnud teda enam. Ta ei leidnud ka iseennast. Oli ainult tuul, mis silus pikka rohtu maadligi ja tantsitas ülal taevas hallikaid pilvi. Ja sügava jõe voogudes ujusid mängukaardid.