Mu vanemate maja ümbrus on alati igasugustest vaimudest, hingekestest ning tontidest kubisenud. Lapsena harjusin nendega ära niivõrd, et isegi suurena lubasid nad mul endid näha ja mõnusalt juttu ajada.
Ehk vanim neist oli Tuudur, vana majavaim, kes seal elanud juba aegadest mil esimesed ehitised krundil oma vundamendi said. Ta oli lüheldast kasvu, veidi üle poole meetri pikk, hallika naha ja vammusega ning armastas piipu popsides muinasjutte rääkida. Temast paarsada aastat noorem oli mõisa endine teenijatüdruk Liila. Liila oli hingedest kõige ilusam - lumivalgete pihani juustega ning suurte mereroheliste silmadega. Kui olin veel koolieelik, oli tema just see, kes mind puupulkadest ning savist selliseid lelusid tegema õpetas nagu neid meisterdasid lapsed tema eluajal. Ta oli heasüdamlik ning nagu vanem õde, kes mul alati silma peal hoidis, kui tiigi või jõe ääres mängisin - eks olnud tal selleks ka isiklikud põhjused. Oli ta ju end vaevalt 18-aastasena siiasamasse lähedale jõehauda, mida nüüd Liila hauaks kutsutakse, uputanud.
Üks toredatest lapsepõlve kaaslastest oli ka sõdur Feodor, kes Liilast palju vanem polnud. Meie esmakordsel tutvumisel oli Tuudur mind hoiatanud, et ma ei ehmuks, kuna Feodori välimus võib ehk veidi harjumatu olla. Hea oli, et ta seda teha taipas - Feodori nimelt oli sõja ajal teise ilma saatnud rohmakas püssikuul. Siinsamas, minu vana hea ronimispuu all oli see teda otse kaelasoonde tabanud, mistõttu tema munder üleni verega koos oli. Selleks ajaks teadsin juba, et lahkunud hinged ei saa oma välimusse parata, mistõttu hindasin neid alati nende iseloomu järgi; Feodoriga osutus see küll natuke raskemaks kui teistel juhtudel ning seda ette aimates polnudki ta end mulle varem näidanud. Ometi harjusin ka temaga - oli ta ju tore poiss, kes alati peitust viitsis mängida ning ühel hilisemal aastal mulle tollesama ronimispuu otsa onni ehitamist õpetas.
Imestasin, miks ta paigale oli jäänud, kuigi tema surnukeha toona vankrile oli laaditud ning mujale matmiseks ära veetud.
Tuudur rääkis mulle suure saladuskatte all - hingede jäämispõhjused olid alati väga delikaatne teema - et Feodori hingele oli jäänud asi, mis teda ikka veel, kui keegi tähele ei pannud, ajas maja ümbert maast midagi pingsalt ja murelikult otsima.
See oli kolme lõviga sinelinööp, mille tema noor naine vahetult enne Feodori sõtta lahkumist oli oma käega kinni õmmelnud. Feodor ei näinud abikaasat enam kunagi ning seetõttu hindas seda nööpi üle kõige. Ja muidugi ei saanud rahu enne, kui nööp leitud. Eks me üritasime kõik tema rõõmustamiseks seda jõudumööda otsida, kuid kurb oli minu jaoks see päev, mil kogemata aiateed rohides koos rohututiga ka kadunud nööbi välja tõmbasin. Tähendas see ju tema lahkumist...
Feodor polnud eales õnnelikum olnud, kui aarde talle pihku pistsin - sai ta nüüd lõpuks minna ning ehk isegi oma kallist armastatut taaskord näha. Enne suvisesse õhku haihtumist lohutas ta veel, et mäletagu ma teda - küll siis kunagi veel kohtub.
Kuna mööda mu põski voolasid suured pisarad, üritas Liila mind emmata. Vaatamata sellele, et tema käed minust takistamatult läbi läksid. Tuudur vaatas piipu imedes oma varvaste poole - tõenäoliselt mõtles nukralt inimeste eluea lühidusele ning sellele, et küllap näen Feodorit kiiremini kui oodatagi oskan.
Nemad kolmekesi olid mu parimad sõbrad, ent kõige rohkem veetsin siiski aega just Tuuduriga.
Just tema oli see, kes mind järgemööda maailma asjadega tutvustas ning looduse ja südametunnistusega
kooskõlas elama õpetas. Ta oli justkui vanaisa, keda mul kunagi polnud. Muhe, tubakalõhnaline ja mõni jutt alati varnast võtta. Ta rääkis mulle sellest, kuidas mõisa hooned ehitatud olid, kuidas neid kasutati ning millised olid olnud tolleaegsed inimesed. Kibedalt igatses ta taga aegu, mil polnud autosid ega traktoreid talle peavalu tekitamas ja õhku reostamas. Nukraks muutus ta suviste suuremate pühade ja jõulude aegu, sest inimesed olevat tema ja teiste majavaimude jaoks liiga võõraiks kasvanud.
Vanasti - nagu ta rääkis - oli näiteks jaanipäeva ikka täiel rinnal pühitsetud. Päev läbi olla külast läbi viiv munakivitee olnud kaetud jahtuvaid pirukaid täis alustega, mehed tassisid keldreist välja õllevaate ning nooremad upitasid kõrge toika otsa püsti suure tõrvatud tünni, mis peo alates põlema süüdati. Tantsuplatsi veeres olid olnud siis suured, pirukaid ääretasa täis vitstest punutud pesukorvid, mille all lauad suisa looka paindunud; mõisahärra omalt poolt olla kõigile soovijaile nina peale toobi viina andnud. Noored olid tule kustumiseni lõõtsmooniku saatel tantsu vihtunud ja vanad neid vaadates mõnusalt muiates juttu puhunud... Eks oli Tuudur siis ka tüki noorem olnud. Kuigi majavaim, siis hing sees oli tal ikkagi inimese oma ja igatses tagasi varasemaid päevi.
Tuuduri lugu oli vast üks kõige nukramaid tolleaegsete majaümbruse vaimude omadest. Ühel sumedal suveööl, alles paar aastat tagasi, oli ta selle lõpuks mulle ära rääkinud. Olin talle linnast kingituseks ?okolaadi ning ka veidike kangemat kraami toonud ja eks see tal keelepaelad liikuma lükkaski.
Tuudur oli juba vana hing. Muiste oli ta elanud metsas, keset loodust ja loomi ilma kellegile kahju tegemata. Inimesed teda eriti ei tülitanud, kui siis vaid niipaljuke kui hädasti vaja läks. Oli ta ju taimetark, kelle rohud pea alati ihu- ja hingehädadele leevendust tõid. Veel oli temaga koos elanud nooruke tütretütar, ilus ja rõõsk nagu inglike. Tema enda tütre ja väimehe oli kopsuhaigus eelmisel talvel võtnud, nii et nad olid maailmas täiesti kahekesi.
Tuudur tundis kõiki looma ja linnukeeli ning õpetas neid jõudumööda ka lapselapsele, kes väga taibukaks õpilaseks osutus. Üsna pea tundis ta kõike, mida vanamees ja enamgi veel. Oskas end vajadusel isegi loomaks linnuks või puuks muuta, maarohtudest ravimeid segada ning looduses liikuvate hingede ja vaimudega rääkida. Noore neiuna polnud ei lähedal ega kaugel sama arukat kui tema. Kahjuks aga oli ette määratud, et tema aeg siinilmas pidi lühikeseks jääma.
Kord metskitse kujul jõe äärde janu kustutama läinud, oli ta silma jäänud ühele jõukale perepojale, kes samas kandis lõbu pärast loomi küttimas oli. Sinnasamasse ta langeski, terava otsaga nool läbistamas tulikuuma südant. Surres muutus ta tagasi inimkujule ja küllap ehmatas sellega perepoega niivõrd, et too põgenes ummisjalu kodu poole - eks pidas mahalastud neiut mõneks tugevate vaimude hulgast, kes nüüd kättemaksuks talle halba võiksid tahtma hakata.
Tuudur oli teate saanud ühelt põõsalinnult, kes kogu asja pealt nägema sattus.
Mõnda aega leinas kogu mets temaga. Ometi oli vana mehe südamevalu liiga suur, et eales enam lahkuda. Nii ta siis toetaski ühel päeval luuavarre vastu välisust ning võttis räästa alt rippumast vastpunutud kanepiköie. Sealtsamast jõekaldalt, suure vahtra küljest, kus all ta kallis lapselaps oma otsa leidnud oli, ta mõnda aega hiljem leitigi.
Küllap olid nood, kes kauem mööda metsi ja välusid liikunud kui inimesed, otsustanud, et ei olnud veel Tuuduri aeg. Liiga palju oli Tuudur loodusele andnud, et teda lihtsalt nii tagasi võtta.
Ja kui asetati paigale esimene kivi mõisa moonakatemajast, oli Tuudurgi end uuesti elavana leidnud. Küll inimese sarnane, olid tal nüüd uuued oskused - näiteks end inimsilmale tabamatuks muuta - ja ka uus vastutus - ta pidi hoidma maja koos selles elavate inimestega ning tuletama neile meelde, kuidas loodusega rahus elada.
Nüüdseks aga on ajad muutunud ja inimesed ei kuulanud enam kedagi peale iseenda, nentis Tuudur ohates. Tema aga peab seni kohale jääma, kuni majast kasvõi ainus vundamendikivi alles on...
Et kurba juttu teisele rajale juhtida, küsisin, miks just mina neid - Feodorit, Liilat, punti vene sõdureid metsa ääres endise kaeviku kohal kaarte tagumas, paari pisemat metsatondikest ja muidugi, Tuudurit ennast, alati näinud olen.
Tuudur seletas siis, et inimese süda peab olema puhas ja armastav, tema loomuses ei tohi olla kurja ümbritseva suhtes. Siis on inimene piisavalt tundlik ja tugev, et näha ka seda, mis eksisteerib käegakatsutamatul tasandil ning vaimud ja hinged, kel mingi mure, julgevad talle end näidata. Just selline inimene mõistaks neid ilma sõndeta ja seletusteta, just sellise inimese seltsis saavad nad oma igavesest koormast vabad olla.
"Sinusuguseid jääb iga inimpõlvega vähemaks," nentis Tuudur nukralt. "Inimesed ei oska ega taha enam kuulda või näha midagi peale selle, mida nad seletada oskavad. Seda rumalust õpetavad nad ka oma lastele, nood jällegi oma lastele... Jääme järjest rohkem omapäi," rääkis ta piipu vastu sirelitüve kopsides.
"Ei tea, mis Liilastki saab. Nad ju plaanivad tema koha lähedale tiheasustusrajooni, lükkavad maatasa vanad mõisavaremed, ehitavad oma klaasist ja metallist karbid keset iidset loodust, purustades sellega viimasedki kohalikud hingekesed kui haprad seebimullid. Küllap tuleb ka minu aeg."
Ja tema silmad tõmbusid vidukile, kui pilk kaugusse eksles.
Vaatasin teda ning tundsin südant valust kokku tõmbuvat. Ehk pidasin end alati rohkem vaimurahva kui inimeste hulka kuuluvaks, seepärast tundsin kõike nendega toimuvat ka endaga seotuks.
Jah, Tuuduril oli õigus - lähemal ajal plaanitakse tõepoolest kaks sellist tiheasustust külla ehitada. Kant on ilus ja pealinnalähedane; kui inimene kohalik pole ega teda saagi kandi ajalugu ja vana olustiku hoidmine huvitada...
Istusime tookord veel kaua ning jagasime pudelit, milles loksuv öö edenedes muudkui kahanes. Mingi aeg muutusid aga vana Tuuduri silmalaud raskeks ning minust ta sinna sireli alla norisema jäigi; ise otsustasin enne magamaminekut pead veidi selgemaks ja mõtteid veidi sirgemaks jalutada. Ei näinud ma aiast välja külateele astudes kihutavat autot, ei näinud ka autojuht mind. Kui emb-kumb meist midagi märgata jõudis, oli juba liiga hilja. Küllap oli ka autojuht midagi vängemat pruukinud, igatahes uuesti paigalt võttis ta nii kiiresti kui sai, pritsis veel peenikest kruusa mulle kraesse kui kummivilinal minema kihutas.
Kummalisel kombel aga ei olnudki minuga midagi hullu toimunud. Luud-kondid tundusid nagu omal kohal olevat; peale ehmatuse lahtumist tõusin taas püsti ning rapsisin püksipõlved prahist puhtaks. Porisesin midagi omaette mõnede nolkide sõiduoskuse kohta ning läksin aeda tagasi, kus Tuudur ikka veel mõnusasti magas. Möödusin temast tasakesi ning et majja sisenemisel mitte vanemaid üles ajada, otsustasin öö mööda saata ronimispuu otsas Feodoriga ehitatud onnis.
Onni sisenedes võttis mind vastu värskete heinte lõhn - lapsena olin sinna neid alati sületäitega tassinud, et hea pehme magada oleks. Ehk olid vanemad mõelnud mulle üllatust teha ning minu soove ette aimates mulle sinna aseme teinud. Asutasin juba pikali heitma, kui nägin uksel istumas tuttavat linalakka. Liila - kes nüüdseks näis väimuselt juba mu noorema õena - kõlgutas lävel jalgu ning vaatas oma suurte roheliste silmadega nukralt naeratades minu poole.
Läksin ta juurde ning istusin sinnasamasse kõrvale, jalad üle ukseläve rippu.
"Ei oleks ma eales uskunud, et meie saatused nõnda sarnased saavad olema," sõnas Liila mõne aja möödudes.
"Et ka sina pidid armastuse pärast siia jääma... Poleks iial tahtnud sind seda näha saavat, mida meie juba pea aastasadu oleme sunnitud abitult kõrvalt vaatama. Aga ära karda eestulevat, kuigi oled selle valu juba südames tundnud. Ja ära mõtle, et enam ei saa sa midagi teha. Su armastus ümbritseva vastu oli liiga tugev, et koos sinuga nähtamatuks muutuda. Küll tuleb keegi uus, kes on nagu sina. Keegi, kes näeb, kuuleb ja armastab." Liila vaatas mulle saladuslikult silma: "Ta tuleb alati."
Hetkeks ei mõistnud ma tema sõnu; ent ainult hetkeks. Siis pööras Liila oma naeratava näo tähise taeva poole üles ning asetas oma õrnad käsivarred mulle ümber. Ja seekord ei läinudki need minust läbi.