Olime kodust juba üsna kaugele jõudnud ning arvasin, et aitab küll. Oli õige aeg teha väike peatus, kaevata rattalenksu küljes tolknev plekkkarp vihmausse täis, puhata veidi ning siis edasi sõita. Keerasin ratta külavaheteelt paremale, vuristasin vaba käiguga nii kaugele, kui see läbi niitmata heina võimalik oli ning peatusin just metsa ääres, esimese suurema puu kõrval. Tagant kostus ähkimist. Undamise saatel pedaalis läbi heina minu poole Hahti, mu noorem vend. Ta tegi veel viimase pikka änn- änni, pidurdas järsult, kukkus siis efektse kaapeka käigus mu ette küljeli ja libises mööda kastemärga heina peaaegu vastu mu ratast.
?Ettevaatust, kurat!? Pidi see pagana jõnglane ka alati sellist purakat täis olema! Kell polnud veel seitse hommikul kui temal oli juba vaja ännitada ja ennast aasale kasteheina küljeli kaapetada!
Võtsin pakiraamilt väikese labida ja kopsisin seda veidike vastu puud, nii et eelmisest korrast külge jäänud muld kenasti lahti puistus. Hommik oli ilus! Ilus nagu ikka viimaste nädalate jooksul. Taevast valdas erkjas sina, kusagil polnud näha pingpongipalligi suurust pilveühmakat. Ka tuul istus kodus, oodates paremaid aegu, mil inimeste kõrva vilistada ja leeprat levitada. Meie ees laiuv heinamaa seisis vaiki, oli kuulda vaid aeg- ajast ritsikate sirinat. Ilmselt oli neilgi alles uni ning see, mida me kuulsime, oli viiulite varahommikune häälestamine.
?Noh, kus kaevame?? viskasin labida heinamaa poole kõrgele õhku ja vaatasin, kuidas see siis pööreldes ja keereldes maa poole liikus. ?Kus kõige rohkem usse on??
?Kõige rohkem?? Hahti jooksis labida juurde ja võttis selle maast. ?Saaremaal on ussid igal pool!? Ta ringutas labida poolküljetsi selja taha ning virutas selle uuesti taeva poole.
?Kaevame seal, kus labidas maandub!? kilkas Hahti ning tormas läbi heina minema. Pidin taas ja taas mõttes möönma, et see poisiklutt on üks neetud energiapomm. Ta oli tüütu, selge see, kuid ka armas. Ikkagi mu oma vend, isiklik väike jõmm. Lolluste peale suur meister, esimene, kes komistajat kommenteeris ja viimane, kes kööki sööma jõudis. Alati oli tal teha, kusagil tolgendada, midagi käperdada.
?Just siia maandus Väikese Johni labidas! Just siia saab maetud Robin, varaste prints!? kostuski juba väikevenna hele möga ning hakkasin sinnapoole astuma.
*
Auk oli juba üsna võimas, kuid usse ei paistnud küll kusagil. Hakkasin vaikselt tüdinema. Olime oma pool tundi siin higistanud, päike oli juba esimese kiire metsa kohalt meie töös urvistunud tagumikkudesse torganud, kuid tulemus oli ümmargune null. Kangekaelsus on meie peres aga alati au sees seisnud. Kui olime eeldanud, et Saaremaal on igal poole vihmausse, siis pidi neid tõepoolest igal pool ka olema. Me ei kavatsenud põrgukõrre võrragi taganeda. Taganegu vihmaussid, vaatame, kui sügavale nad taganevad!
?Vaata!? Hahti tõusis augus püsti ja tõmbas käega auguservalt endale mõttelise joone nabani. ?Varsti on meeter käes!? Ta nõjatus tagumikuga vastu auguseina ning lõõtsutas higiselt. ?Siin vist polegi ikkagi usse!?
?Vot sellist juttu ära mulle aja! Kurat, siin kas on ussid või oleme meie?? ma ei tahtnud ühtäkki enam lauset lõpetada, kuid väikeveli oli mu keelele sattunud juhusliku tobeduse ära aimanud.
?Siin kas on ussid või oleme meie nussid! Nussid- nussid! Ha- ha- ha!? ning kogu metsaserv lõi kajama rõõmsalt parastavast lapsenaerust. No oli alles naaskel!
Hüppasin auku ning haarasin labida. See ei saanud ju nii olla! Heinamaa, muu värk, särk ja puha, aga pole vihmausse!? Lollus! Surusin labida üha jõulisemalt mulda ning tundsin järsku midagi kõva tera ette jäävat. Kivi, mõtlesin, kuid ometigi polnud see nii. Näis hoopis, et tegu on millegi väga teistsuguse asjaga kui tavaliselt loodetakse usse kaevates leida. Näis, et ?
?Klaaskuppel!? sosistati mulle vaikselt kõrva ning ma vaatasin Hahti poole. ?Üks maaalune klaaskuppel!?
Ja nii see tõepoolest ka oli! Möödunud oli veel pool tundi ning selle aja jooksul meis valitsenud palavikuline uudishimu sai valatud kaevetöö vormi. Nüüd oli juba selgesti näha. Meie jalge all heinamaaaugus asus veider moodustis. Justnagu klaasist kuppel, justnagu mitte. Kupli läbimõõt võis olla ühest augu põhja servast teiseni mõõdetuna umbes pool meetrit, võib- olla ka et veidi rohkem. Kupli pind oli valkjas- uhmane, jäi mulje, et sellest oleks peale pikemat piirituse või happega nühkimist võimalik läbi vaadata. Äkki see polnudki klaas, pind kõlas labidateravikuga kopsides hoopis kuidagi plastmasjalt. Igatahes pehmemalt kui päris klaas. Puhastasin kupli hoolega ära, kopsisin veel veidi mõtlikult vastu kuplilage ning ronisin siis auguservale istuma. Hetk hiljem hiivasin jaladki august välja ning vajusin värskele, just maa seest välja loobitud jaheda mulla kuhilale selili. Mis edasi pidi saama, selle üle oli vaja mõtteid mõlgutada. Kalaleminekust oli asi igal juhul nüüdseks väga kaugel. Äkki peaks isa kohale kutsuma!? Tema oskaks kindlasti midagi peale hakata, kuidagi edasi tegutseda! Kuid? jah, see on see alatine dilemma. Tood isa mängu ja lõpeb fun. Sellest hetkest peale poleks see kuppel enam meie hallata! Sellest hetkest peale ei oleks see enam ?see? kuppel. ?See? kuppel, mille olemasolust teadsime ainult meie.
?Aga te vaadake Ameerika tantsuimet Alfredot, armas rahvas! Te ainult vaadake!?
Mu mõtted paisati segamini ning pöörasin pilgu augu poole. No muidugi! See tola oli auku hüpanud ning vihtus seal nüüd steppi tantsida. Või noh, kui step see nüüd ikka oli, midagi veidi stepisarnast üksnes. Samas, Hahti jalgu mitte nägemata, võis tõepoolest ette kujutada, et auku on sattunud oma ala meister, lapsest stepigeenius otse Ameerikast. Ülakeha liikus klutil kenasti, just täpselt nii nagu pidi, ja ka käed tolknesid sujuvalt külgedel nagu vaja.
Aga mida siis teha? Naasin taas oma mõtiskluse juurde. Mida teha selle salapärase kupliga! Anda kiviga seni litakaid, kuni kuppel puruneb ja siis vaadata, mis seal all on? Hm? miks mitte! Siiamaani oli see ju veel meie kuppel! Keegi ei teadnud sellest midagi ning kui midagi tuksi oleks läinud, mingi tohutult hinnaline arheoloogiline kauss ära lõhutud, siis mis siis! Ajame mulla jälle auku tagasi ja asi vask!
?Ja järgmine etteaste, armas raffas,? taas kord tõmmati mind uitest välja, ?jõumees Bruuno, otse uu ess aa parimatest tallidest!? Hahti seisis augu serval ja hoidis pea kohal suurt kivi. Poiss nõtkutas ennast veidi taha ning virutas siis kobaka täie raksuga alla kupli pihta. Kostis klobinat ning mulle tundus, et maa värises kergelt.
?Noh? Läks puruks vä?? hüppasin mullalt üles nagu hõõguvatelt sütelt ja astusin venna kõrvale. Vaatasin auku ja siis juhtus midagi veidrat. Augu alläärest ilmus pikkade kammitaoliselt paiknevate mustade piidega vetruv kate, käis siuhti! üle terve klaaskupli ja kadus tagasi sinna kust oli ilmunud. See oli nii veider, nii kummastav hetk, et me ei suutnud kumbki mõnda aega midagi öelda. Lihtsalt vahtisime edasi augupõhja kupli poole, oodates, et äsjanähtud ime uuesti toimuks.
?Mis see oli? Nägid või?? Hahti hääles äsja valitsenud jõumees Bruuno USA parimatest tallidest oli kadunud ning asendunud väikese haleda poisiklutiga. Täiesti kodukootuga.
?Ma ei tea?? alustasin areldi, ?aga nagu? noh, nagu kojamees tundus!?
?Mis kojamees?? Hahti surus ennast värisedes vastu mind. Oli veider, sest ta otsaees ja kaelal jooksid siiani pikad, veel kuivamata higitriibud. Päike oli juba üsna kõrgele tõusnud ning tuult ei olnud. Valitses palavus, aga ometigi mehike värises!
?Noh, see auto kojamees. Kojamehed? kojamees? autoaknal, noh!?
Kummardusime nagu mingi totter siiami kaksik ettepoole, muutudes taas veidi julgemaks. Näis, et midagi pole teisiti kui enne. Või oli? Silmitsesin tähelepanelikult kuplit ja mulle näis, et hea tahtmise korral võib sellest nüüd läbi näha. Uhmjas valkjus kupli pinnal oli kuidagi hõredam, hajutatum ja? Kupliklaasi taga liigutas midagi. Hahti surus ennast järjest kõvemini vastu mind, tundsin kuidas klutt võbiseb üle kogu keha.
?Lähme ära! Kule, lähme nüüd ära!? sosistas ta hiirekesena ja oleks ilmselt üksi ees minema hakanud kui oleks julgenud. Olin tegelikult temaga üsna päri. Polnud mõtet siin kauem tolgendada- kui huvitav sai üks klaaskuppel ikka olla! Oh, keda ma siin petan! Hirm oli. See paganama kuppel oli muutunud kuidagi väga jubedaks. Ja ometi! Ja ometi oli sellelsamal kuplil just päikese käes tantsu vihtunud Ameerika stepigeenius Alfredo ning kõik oli tundunud lõbus ja vahva.
Ja siis ma sain järsku aru, mida ma vaatan. Pidin ehmatusest kokku vajuma, kui taipasin, et see klaasist kuppel, millel mu väikevend oli steppinud, seesama kuppel, mille pihta jõumees Bruuno oli kivi lajatanud, oli kellegi silm. Hiiglaslik, meid üksiti põrnitsev maaalune silm. Ma tahtsin hakata augu juurest eemale taganema, kuid jalad ei kuulanud sõna. Sain üksnes seista ja vahtida alla, otsa hiiglaslikule maaalusele silmale. Ja see silm vaatas vastu. Sain sellest selgesti aru, olles ta olemuse ära tabanud. Suutsin üsna selgelt eristada silmavalget, võisin hoomata vikerkesta.
Lummus oli kestnud juba minutikese, tundsin, et suudan ennast nüüd võib- olla kokku võtta ja rattani kooserdada, kui juhtus midagi veel ?okeerivamat. Meie selja taga algas mingi müra, kostus raginat ja matse. Pöörasime end välgukiirusel ringi, tõestades nii iseendale, et siiski- siiski! taoliste üllatuste tarbeks oli ka meie pudrust jalgades olemas nn varukäik. Maa oli murenenud ja kerkis nüüd meie silme all üles. Jäi mulje nagu rebitaks maa alt välja hiigelmadu, kuid madu see siiski ei olnud. Puud kerkisid, me rattad varisesid tõusvalt pinnalt maha. Kostus puujuurte rebenemist, kõrged kuused vajusid kahele poole maakerget alla. Umbes kümne meetri kaugusel meist, seal kus maaturse tundus kõige vägevam olevat, ilmus äkitsi üles tõusnud maa alt välja hiiglaslik inimkäsi. Tõepoolest! See oli midagi sellist, mida ei nähta ka kõige õudsemates ja lollakamates unenägudes! Maa alune käsi! Idiootsus!
?Ää!? kuulsin järsku läbi ragina mingit häält ja sain aru, et see on mu teinepool, minu külge kleepunud väikevend, kes alustas omal moel protesti kõige toimuva vastu. Nutt siin aga ei aidanud, sellest sain mina igal juhul aru, ning proovisin omalt poolt hoopis hirmu käes lõdisemist. Ehk on sellest tolku! Punnitasin ka omajagu silmi, kuid seda põhiliselt selleks, et toimuvat ?mõnusam? jälgida oleks.
Käsi raputas ennast, ragistas veidi kangestunud sõrmi ja sõitis siis meieni. Me ei jõudnud piiksatadagi kui olime juba tugevas haardes, tolgendades käe näppude vahel just nii nagu tolgendasid pudelid igal hommikul Turja- Paavo sõrmede vahel, kui ta käis Kärla poes õlut ostmas. Tundus, et hingamisteed on kinni surutud, sest õnnetuseks oli käsi, meid pudelitena koheldes, rihtinud just meie kaelad pudelikaeladeks. Loogiline! Suutsin läbi häda silmi kõõritades heita pilgu Hahti poole ning sain teada, et ma poleks pidanud seda tegema. Poisike oli näost suhteliselt lillaks muutunud, oli näha, et tema olukord on minu omast veelgi hapram. Tahtsin karjuda sellele lollakale käele, et jätku järele, võtku mind ja vabastagu väiksem mees, kuid see polnud võimalik. Kangelasteod olid välistatud kõri kinni pigistatuse tõttu.
Käsikraana ei tõstnudki meid kuhugi kõrgele või kaugele, vaid liigutas üksnes meetrikese- augu kohale. Ta keerutas meid augu kohal, liputas veidi nii- ja siis kohe ka naapidi. Ning siis toimus see uuesti! Mitte et see, algselt nii palju vabinat pakkunud nähtus, nüüd enam kõige toimunu taustal õudne oleks tundunud, aga ma lihtsalt taipasin, millega oli tegu olnud. Silmalaug! See mustade kammitaoliste piikidega ennist üle kupli liikunud värgindus oli olnud hiigelsilma laug!
?Karjapoisid!?
Oh õudust! Maapõu oli inimkeeles kõmisema hakanud! Silmast paar meetrit eemal tekkis heinamaas mingi kihelus, maa vajus justkui karstilehtriks ja siis toimus seal miniatuurne vulkaanipurse. ?Ptüi!? sülitas hiiglane ja paiskas taeva poole heina ja mulda. ?Ptüi!? Oletasin, et maaalusele mehele sattus kõnelemise ajal muld suhu ning ma ei eksinud.
?Ikka ja jälle karjapoisid!?
Olime rappumise käigus paiknenud Hahtiga nägudega vastamisi ning nägin nüüd ta näos äkilist mõningat pingelangust. Ei pidanud ka kaua mõtlema, millest see tingitud oli, sest juba kostuski alt solinat ja möire:
?Ai, kusi!?
Mõistsin, et mu veli on hirmu pärast joa vallandanud, ja kuna me rippusime just hiigelsilma kohal, siis pole raske arvata, kuhu see sattus. Tundsime, kuidas katapult vallandus, olime hetke justkui lõbustuspargi põneval atraktsioonil ?Paiska aga paiska masin sa, eemale just inimlapsi- hõissassaa!? ning siis lendasime. Lendasime kuradima kaugele. Viimane, mida me kuulsime oli närviline inimkeelne kõmin maapõuest:
?Ma teen teist laga! Laga!?
*
Oli puhas õnn, et Hahti Suurele Tõllule silma oli pissinud. Ilmselt just see ?okk päästis meid, hiiglane eksis viskel ning me sopsatasime vennaga turvaliselt lähedal asuvasse sohu. Muidugi, üsna pea saime süüdistuse avaliku korra räiges rikkumises. Me olevat nimelt oma rattad viie meetri kõrgusele vastu Kuressaare lossi müüri lödiks visanud. Jah, ajaga polnud Tõllu täpsus sugugi kahanenud, sest ka eelmise äratamise ajal karjapoisse mõõgaga visates oli tapavahend lennanud just Kuressaare lähedale, vaid paar kilomeetrit eemale paigast, kuhu lömastusid rattad. Vaidlemisel polnud mõtet, juttu hiiglasest poleks uskunud keegi. Igaks juhuks näitasime rattametalli kokkulätsutatud osal paiknevat tohutut näpujälje fragmenti, kuid alaealiste kuritegude lahendamise komisjoni esimees üksnes naeris selle peale rämedalt ja lausus:
?Minge persse, poisid!?