Otsing

Küsimused, millega ma olen juba üht, teist ja kolmandat ulmeinimest kummitanud ja mis mind ennast edasi kummitavad: miks on alternatiivsetest eluvormidest ja maailmadest kõnelev kirjandus oma vormilt niivõrd konservatiivne? Miks on nii paljud ulmefännid ja -autorid kinni klassikalistes jutustamisreeglites, miks nii külmad keelemängude ja stiilieksperimentide suhtes? Miks on vaja, et võõras ja uudne ja ebamaine oleks kummati esitatud takistusteta arusaadavana? Miks peab ulme olema võimaliku, mitte võimatu kunst? Zhanriulmest ulmelisemana tunduvad mulle tekstid, mis ise mõjuvad kui tulnukad -

Hullu teadlase arhetüüp Teadusulme galeriis seisab väärikal kohal Hullu Teadlase kuju – aristokraatliku hoiakuga kõhn mees, kelle sügavates näojoontes peegeldub võimas intellekt ning kõrkus, pilk otsimas ainult talle nähtavat. Lõputute juttude, romaanide, filmide ja seriaalide tegelane, kelle kujutamisel autorid ei hoia kokku värvidega, mis tekitavad lugejas õõva ning võõristust tolle maailma pahupoolelt pärit oleva kummituse suhtes. Doktor John L. Flynn, teadlane, ulmekirjanik ja -fänn kirjutab oma koduleheküljel lühiülevaates pulp -ulme kohta, et iga hull teadlane ulmekirjanduses võlgneb oma

I Washington, 10.30 kohtuministri kabineti seinakella järgi Mustas ülikonnas meessekretär juhatas Samuel Winthropi kabinetti ja sulges tema selja taga ukse. Robert Compton kirjutas mingile dokumendile hoogsalt alla, pani lehe mappi, lõi selle lajatades kinni ja tuli oma hiigelsuure laua tagant välja. Nad kohtusid kabineti keskel. „Doktor!“ „Minister!“ „Võtke istet, doktor!“ pakkus Compton viisakalt ja nihutas teise tooli kaminale lähemale. Hiliskevadest hoolimata põlesid kaminas mõned kasehalud. „Kohvi? Teed? Mineraalvett? Sigarit ja konjakit ei saa ma paraku enam pakkuda. Riigiasutuste

1. Täiesti tavaline kevad Esimesed päevad uues majas ajasid pere ärevaks, nagu oleks nad järsku suureks mesilassülemiks muutunud ning täpsemat sihti teadmata ühest ruumist teise uidanud. Loomulikult täitsid nad kõik tähtsaid ülesandeid, nagu lambikuplite paigaldamine, köögilaua ümberpaigutamine, tolmutortide jälitamine ja põrandakatete alla piilumine, kuid Elger püsis parema meelega tagaaias. Seal sai ta kahe suure kivi vahele pugenuna koomiksiraamatut sirvida, šokolaadikomm põses, silmad kiirustades üle pildiridade tekstikastide libisemas. Kui koomiksite lugemise juures üldse midagi halvasti

Olin pöördunud asfaltteelt kruusateele ja olin sammunud lipptaraga piiratud kruntidest mööda kuni aiani, kus valge funksuvila oli tõmbunud sirelipõõsaste varju. Olin astunud paeplaatidest rajal ukseni ja olin nimetissõrmega surunud alla kellanupu, mis pidi minu ja Kerberose vahele esimese helisilla, esimese kontakti looma. Olin olnud Kerberose uuriva pilgu objekt, olin olnud edasiastuja, olin olnud koduriietes mehe ees kohmitseja. Ta oli mind endale järsust trepist järgneda palunud ja töötoas mulle istumiseks märku andes nahktugitooli poole viibanud. Lülitasin diktofoni sisse. “Härra Mario

Isehakanud issandavits Tegelikkuse Keskus kuulutab oma 11/03-ndas paberilmumises sõja sittadele tõlgetele, alliansipartneriks kvaliteetkirjastusena tuntud Varrak. Tubli! Hurraa! Relvile! Maha jobud! Ainult et... Hääd Krista Kaer ja Marek Tamm, ma loodan, et akshjuuna algab kodukotuselt. Miskipärast hakkan jälle tasapisi krimkafänniks muutuma. Kunagi teismepõlves olin ka, aga just üleminekuaja autorikaitsetuses lettidele tulvanud nürid krimkade närud tõlked võõrutasid mu sellest. Aga siis, vanuigi, hakkasin sattuma teleseriaalidele, mis olid kui parim vana konjak, aina mekuta ja joobu õilsast

1. Ühes orvas rippus Blanqui? portree. Millegipärast teadsin, et siit pääseb salongi. Tumeroheline eesriie varjas laia kaarena kujundatud läbipääsu. Ruumis olid väikesed lauakesed ja kohvitassid nendel veel soojad, peened nikerdustega toolid hooletult segamini, nagu oleks neid justsama kasutatud ning pehmetel mugavatel diivanitel seina ääres võis veel märgata lohkusid, mis olid jäänud seal istujatest. Õhus hõljus importsigarettide ja veinide hõngu, ühel laual olid segamini mängukaardid. Keset salongi seisis väike pähklipuust lauake ja sellel oli vandlist voolitud telefon. Ma teadsin, mis nüüd

KUNAGI, AEGADE ALGUSES ujus päike üle Suure Mäe. Maapind punastas, vihkas ennast ja võttis nõuks roheliseks muutuda. Päike aga lõõskas ning pilgutas silma rohmakalt vormitud mäerüngale. Valgus uhkas üle Mäe ning tragid kiired otsisid sissepääsu. Nad tantsisid läbi pragude, piilusid musta hämarusse ja tormasid läbi pisikeste avauste. Üks vallatu päikesejänku võttis istet pisikesel karvasel pallil. Pall tegi silmad lahti, piiksatas ärevalt ning üritas jõuda varju. Selleks osutus tema oma peremees Skirk. Kuidas teda kirjeldada, selle seikluse (nojah, seikluseks võib tituleerida mistahes

Katkend Kristjan Sandri detsembrikuus ilmuvast lühiromaanis "Valguse nimel". Kõrgel trosside otsas rippuvate laternate valgus hajus maani jõudes, jättes teepinna kohale ebamäärase hämaruse. Mu jalge ümber tantsiskles viis varju korraga, mõned tumedad, mõned vaevumärgatavad, ning seal, kus need kattusid, hüplesid pimeduselaigud. Enne meid elasid selles kvartalis mingid ida fännid. Otse üle tee majaseinale oli maalitud hiiglaslik grafiti, millel kaks suurt, karvast ja tumedat kätt hoidsid kinni animestiilis lapsenäoga tütarlast, kes peenikeste käte ja jalgadega vehkis. Tüdruku napilt kaetud