Otsing

Mõni aeg palusime soovijatel saata oma nägemusi "Algernoni" kujunduse kohta. Laekus kaks arvestatavat varianti. Selgitamaks, milline kujundus on kõige rohkem lugeja meelepärast, kuulutab toimetus välja vastava küsitluse. Vastusevariandid on: 1) "Algernoni" kujundus augustini 2004 (praegune paigutus, sinised toonid); 2) "Algernoni" praegune kujundus (praegune paigutus, pruunid toonid); 3) "Algernoni" praegune paigutus mingi muu värvilahendusega (näidata ära, millisega); 4) siit leitav prototüüp: http://www.hot.ee/ivo_t/algernon2/ 5) siit leitav prototüüp: http://bart.w3.ee/algr/index3.htm

Isand Ed Vecini jutt jättis liiga abstraktse mulje. Tegevuskoht ja ?aeg on määratletud kyll konkreetselt, aga paljud asjad jäid ähmaseks, mille kirjeldamist yhelt sedasorti tekstilt ootaks. Võtan need ykshaaval ette: Iidvana tamm. Aga mis ta nimi on? Mis kohas ta kasvab? Mis temaga seostub veel peale selle, et mingi ullike võtab yks kord tema ees pea langetada, justnagu loodaks maast raha leida (äkki on seal keegi raha andmas käinud, et taudist lahti saada? Sellise raha korjamisega saad endale sama taudi kaela ju). Ja kui arvata, et see tamm on tegelikult väljamõeldud, siis võib yhtlasi

Juba enne konkursile laekunud jõulujuttude nägemist oli mul mingisugune ettekujutus sellest, mida seal näha saab. Mõningal määral see täitus, mõningal määral mitte; selles polegi asi. Aga sest silme ette kerkinud pildist tahaksin rääkida kyll. Yksikud lood jätan seevastu kommenteerimata, sest mul pole vähimatki aimu, mida "Algernoni" toimetus nendega teha kavatseb: paisata kogu see andekyllus jõhkralt näkku pahaaimamatule lugejale, jagada saak laiali vähehaaval, et kolme leiva ja kymne kiviga toita aasta jooksul ära kõik kaksteist hiirt, või trykkida ära vaid kaks-kolm parimat ning kaunistada

See lugu juhtus kord jõulueelsel ajal, kui ma läksin Võrtsjärve äärde matkama. Ilm oli ilus, külmakraadid olid puud härmatisse mähkinud, kuid maa oli must. Kolasin kaua järveluhtadel, astusin korra isegi sirinal pragunevale jääle, maausulisena langetasin korra pea rannavallil kasvava igivana tamme ees ja hakkasin tagasi minema oma maakoju, mis asus järvest napilt paari kilomeetri kaugusel. Kodutee viis mind mööda kunagisest uhkest Muuga talust. Sellest on järel vaid palkidest majaseinad, põlispuud ja üksikud ilupõõsad. Vene aja lõpus hakkas üks tollane elanik maja katuselt varakevadist

Kuidas lumemees linnapargi serva laste mänguplatsile oli saanud, ei osanud keegi öelda. Igatahes oli ta esimese advendi hommikul kohal, kõrgudes üle ronimispuude ja varjates olulise osa vaatest orus laiutavale linnale. Kes iganes selle ka ehitanud oli, lapsed olid vaimustuses. Teist sellist linnas ei olnud. Ja mees oli tõesti vaatamist väärt, see polnud mitte ainult suur ja võimas, vaid ka ebatavaliselt ilmekas. Lisaks suule ja ninale olid isegi lõuajoon ja põsesarnad lumest hoolikalt välja voolitud ning värviga toonitud, tumedatest läikivatest kivitükkidest silmad tundusid kaabuserva varjust

Mööda koridori kostsid sammud, uks avanes ja noor naine astus tuppa. ?Ma näen et sa oled heas tujus, aga on aeg?? sõnas ta ja astus süstalt käes hoides voodi juurde. Poiss voodis ei vastanud, vaadates ükskõikse pilguga pimedasse aknasse, mille tagant aeg-ajalt kostus üksikute mööduvate autode müra ja nii kutsuvalt kumasid linnatuled. Vaikides laskis ta õel võtta oma käe ja ükski lihas tema kahvatus näos ei liikunud, kui süstlanõel ta käsivarde tungis. ?Ongi kõik. Soovid sa midagi?? küsis naine vaadates poisile äraootavalt otsa ning kohendades voodis lamaja tekki, saamata mingit vastust muigas

Täpselt niimoodi olid nad lõpuks naisega kokku leppinud. Detsembri 23. õhtul läheb ta mägedesse oma pisikest majakest ette valmistama, et naine ja tütar saaksid 24. õhtul järgi sõita. Nad olid juba eelmisel aastal plaaninud, et korra võiks ka päris talvel mõned päevad mägedes veeta, et perega mõnikord lihtsalt omaette olla. Kuid selleks oli vaja toad enne soojaks kütta, natuke koristada ja magamistoa aken ära parandada, mille nende tütar suve lõpus kogemata harjavarrega puruks lõi. Paar päeva tagasi oli sulaks läinud. Gregor kruttis oma dziibile saha ette ja võttis rattaketid kaasa, kuna

Iga aasta 24. detsembril läks Tom O?Flanagan oma maja keldrikorrusele, otsis tööpingi alt välja verest paakunud lihalõikamislaua ja väikse kirve, pani valmis pudeli kõige kibedamat viskit, ajas leeklambil kuumaks rauatüki, kehitas õlgu, pani siis vasema käe lõikelauale ning raius maha järjekordse sõrmelüli. Siis kõrvetas ta kiiresti haava kinni ning kulistas pudeli viskit kurku. Enne kui ta valu tundma jõudis hakata, norskas ta juba purupurjuna põrandal. Nii oli ta teinud juba kaheksa aastat järjest, sellest saadik, mil tema naine tema juurest lahkunud oli. Tomi vasakul käel oli alles vaid

Lõppev aasta õnnestas eesti ulmepublikumi kahe märkimisväärse antoloogiaga. Kirjastuselt ?Varrak? ilmus kogumik ?Fantastika?, milles ilmus viis teksti 2002. aasta ulmeparemikust. Kirjastus ?Fantaasia? ilmutas antoloogia, kuhu koguti kevadel toimunud jutuvõistluse kümme paremat teksti. Mõlema raamatu koostajana leiab lugeja tiittellehelt Raul Sulbi nime, mis eesti ulmemaastikul ilmselt lähemat tutvustamist ei vaja. ?Fantastika? ?Fantastika? puhul on esimene küsimus, mis tekib, loomulikult lugude valik. Sellel peatub ka koostaja, öeldes saatesõnas: ?Kahjuks tuli piiratud mahu tõttu kõrvale jätta

?Ja võitja on...? Keegi imeilus kinotäht avab sulni naeratuse saatel ümbrikut, miljonid televaatajad üle maailma hoiavad hinge kinni - keegi on võitja. Need sitapead ei tea, et ümbrikus on täna tema nimi; Kevin Kenti nimi, jah, täna on võitja Kevin Kent! Üksainuski kord on tema võitnud loterii, võitnud elult selle, mis seni talle keelatud on. Filmidiiva jõllitab üllatunult paberilehte, ilmselt temagi ei uskunud, et Kevinile võib kunagi õnn naeratada, sellele Kevinile, sellele kaotajale ja nohikule, aga siiski hingab ta sügavalt sisse ja tema korallpunased huuled vormuvad ütlema Kevini nime