Otsing

Mu vanemate maja ümbrus on alati igasugustest vaimudest, hingekestest ning tontidest kubisenud. Lapsena harjusin nendega ära niivõrd, et isegi suurena lubasid nad mul endid näha ja mõnusalt juttu ajada. Ehk vanim neist oli Tuudur, vana majavaim, kes seal elanud juba aegadest mil esimesed ehitised krundil oma vundamendi said. Ta oli lüheldast kasvu, veidi üle poole meetri pikk, hallika naha ja vammusega ning armastas piipu popsides muinasjutte rääkida. Temast paarsada aastat noorem oli mõisa endine teenijatüdruk Liila. Liila oli hingedest kõige ilusam - lumivalgete pihani juustega ning suurte

Tuul silus pikka rohtu maadligi ja pillutas selle keskel istuvale naisele heledaid juukseid näkku. Sellest polnud lugu. Näha polnud nagunii midagi. Ümberringi ainult haljas roheline rohi, õitsvad aasataimed, esimesed ritsikad laulsid nende vahele peitunult, taamal mõned puudesalud. Laugjas küngas künka järel. Sama maastik päevast päeva. Kusagile vasakule jäi jõgi, lai ja sügav. Talle meeldis vesi tegelikult, kuid see voolav jõgi peletas teda eemale. Meelega kõndis ta temast tajumise kaugusel. Teadis kogu aeg, et jõgi on läheduses, kuid päris kaldale ei läinud. Et sinna sisse jalgu kasta - see

Ma ei salli oma tädi maja tagust. Eriti hämaras. Miks, seda räägin kohe pikemalt. Olen ümbritseva suhtes alati ülitundlik olnud, mispärast ei meeldi mulle näiteks ööbida väga vanades hoonetes või käia lahingupaikades. Selle vana maja (mis asus otse mu vanemate eluhoone vastas ning mõisa ajal oli majutanud moonakaid) tagune aga kohutas - ja paelus - mind juba lapsena rohkem kui kõik eales külastatud vanad majad või paigad kokku. Miks läksin siiski sinna ikka ja jälle tagasi lilli korjama ja põõsasse onni ehitama? Miks veetsin kõige rohkem tunde just seal, tolle mitmesaja-aastase hoone varjus

Aden viskas ümara graniitkivi lärtsatusega vette. Kivi kargas põhjast üles ja läks pooleks. Tükid kukkusid pinnale rõngaid jättes samasse, kust nad hetke eest tulnud olid. Tänase ilmaga polnud midagi muud teha kui oma vihaks võlukunsti rakendada. Kondine plika vedas end lamedalt tuliselt kivilt püsti ja loivas varbaid läbi liiva vedades päikses kõrbeva männimetsa poole. Hoolimata hilisest pärastlõunast oli ilm lämmatav, valgus värvis suletud silmeesise punaseks ja kõrbenud sammal tegi paljastele jalgadele haiget. Tüdruk vaevalt tundis seda, rühkides läbi risuse metsa koja poole. Ta nägi välja

Kuigi õhtu juba siginema hakkas, oli päike ikka veel kõrgel. Linnud siristasid magusasti laulda ja jalgu kraapiv kastehein eritas mõnusat värsket lõhna. Törwa taat istus tare ees pingil ning popsis piipu. See suvi oli ilusti alanud ja kui lindude järgi võtta, pidi taadi arust aina paremaks minema. Taat hakkas just piipu uuesti täis toppima, kui Krantsmak järsku jubedasti klähvima pistis. Et peni taati seni ikka hästi teeninud oli tõusis taat püsti, et vaadata, mis koera nõnda ärritada võis. Tee pealt paistis keegi tulevat. ?Vait, va krants!?, käratas taat, ise sisimas uhkust tundes, et koer

Oli pime ja tuhanded tähesilmad kumasid mustas taevaaugus ning pilgutasid irvitavalt silma. Suur ja haiglaselt kollakas, turske näoga Kuu vaatas tülpinult alla uinunud maale, valades kõrged kuuseladvad üle kareda looriga ja tungides kohati läbi tihedate okste puude vahel vingerdavale porisele teele... Mats seisatas järsku. Talle tundus, et ta kuulis midagi. Ta pööras hirmunult pead ja vaatas otse musta metsa, mis kõrgus tema kohal kui lai sein, ent ühtki ohumaiguga kõla ei kostunud enam. Vaid üksikute öisete loomade nukrad hõiked kaikusid kaugelt tühjusest -- nende nutune hääl oli kaeblik

See oli selle suve viimane esmaspäev, mitte palju enne kooli algust. Sõitsime Petsi romuga Pärnust välja Audru poole, kuhu ta vanemad olid just endale suvila ostnud. Elementaarselt hõivasid kogu sõitjatest üle jäänud ruumi joogid ja söögid, sest läksime siiski tema sünnipäeva tähistama. Pidu pidi kestma kolm päeva jutti. Tarks ja Nata istusid tagaistmel õllede kõrval ning olid seal kui üksteise külge kleepunud. Mina istusin ees Petsi kõrval. Jälgisin teed ja kuulasin Petsi sõimusõnu, mida ta heldelt pillas. ?Jobt-voi-mat. Ma teadsin kohe, et ega see nüüd mingi õige asi pole, kui saunaga suvila

Siin on ulmeauhinna Stalker 2005 kandidaatide nimekirjad. Võimalik, et siin esineb puudu- või ülejääke... kui neid leitakse, siis võiks neist teada anda meiliaadressile stalkerikysitlus@gmail.com Eraldi tahaks tänada Indrek Harglat, Tiina Sulge ja Silver Sära, kelle abiga sai antud nimekiri tunduvalt täielikum. Jüri Kallas Parim romaan: 1. Douglas Adams Enamasti ohutu Olion 2. Isabel Allende Armastusest ja varjust Eesti Raamat 3. Isaac Asimov Enne Asumit Eesti Raamat 4. Robert Asprin Edu või müüt Robert Asprin ÌMüüt ja eksitused. Edu või müütì 5. Robert Asprin Müüt ja eksitused Robert Asprin

The architects of our doom Around their tables sit And in their thrones of power Condemn those they?ve cast adrift Echoes down the city street Their harpies laughter rings Waiting for the curtain call Oblivious in the wings The casket is empty Abandon ye all hope They ran off with the money And left us with the rope Jem Finer *** Küla - laialipillatud käputäis talusid - paiknes tiheda ürgmetsa piiril. Siin ulatus idas kogu maad kattev Laas pika neemena tasandikule. Lääne pool andis mets salguti ruumi põllulappidele, edasi minnes valitses aga juba lage tasandik, mille miilide kaugusel lõikas