90-ndate esimesel poolel oli umbkeelse ulmefänni elu Eestis võrdlemisi trööstitu. Ehkki tõlgitava raamatute arv oli võrreldes nõukogude perioodiga mitmekordistunud, oli ulme osa selles kaduvväike ning raamatud ise - kui üksikud erandid välja arvata - kas küsitava zhanrikuuluvusega, väärtusega ja/või sellises tõlkes, mis muutis lugemise tugeva masohhistliku alatooniga tegevuseks. Kohaliku raamatuturu seis puudutas vähe erksama vaimuga fänne, kes olude sunnil olid juba õppinud ulmekirjandust vene või inglise keeles lugema, ent keskmine, keskmise võõrkeeleoskuse ja keskmise pealehakkamisega ulmehuviline võis ainult loota sellele, et lootus sureb viimasena.
Aga lootus ei surnud, enne veel, 1996. aasta suvel ilmus lõpuks Asimovi "Teine Asum", raamat, mida lugejad olid pidanud ootama 7 aastat. Raamatu tiraazh kadus kiirelt müügilt, kummutades sellega tol ajal kirjastajate seas käibiva müüdi, et ulmel Eestis puudub turg. Sama aasta sügisel ilmus veel teinegi tunnustatud ja Eestis kõrgelt hinnatud ulmekirjaniku raamat - Clifford D. Simak'i "Linn" - mille ilmumist tuleb tagasivaates pidada tähelepanuväärsemaks. Esiteks tõi see ulmekirjastajate hulka täiesti uue tegija ("Varrak") ja teiseks oli tegu täiesti uue nähtuse - ulmesarja - esimese raamatuga.
Peatselt järgnes teine ulmekirjanduse varamusse kuuluv teos - Frank Herberti "Düün", mille ümbrispaberil oli juba loetelu teostest, mis sarjas edaspidi ilmuvad. Keskmisele ulmelugeja jaoks olid seal võrdlemisi tundmatud nimed nagu näiteks keegi Pratchett, ent asi oli seda huvitavam. Vähetähtis pole ilmselt ka asjaolu, et "Varraku" sellesuunaline tegevus kindlasti julgustas teisi kirjastusi - oma ulmesari tekkis "Elmataril", mitmeid ulmeraamatuid lasi välja "Kupar" jne.
Esimestel aastatel ilmus F-sarjas suhteliselt vähe - 4-5 raamatut aastas. Hiljem juba tempo mitmekordistus, ulatudes 2002. a. 13 nimetuseni, millest, tõsi küll, peaaegu kolmandiku moodustas Terry Pratchetti looming. Sarjas on tänaseks ilmunud kokku üle 60 teose.
Sarja raamatuid riiulisse passides tekivad teatud probleemid. Sarja esimene raamat on taskuformaadis pehmekaaneline väljaanne, teine ja järgnevad viis juba kõvade kaante ja ümbrispaberiga. Järgnevalt otsustati, et sari ilmub edaspidi pehmekaanelisena. Seda rõõmu jätkus täpselt kuue raamatu jagu. Alates 2003. a. ilmunud Larry Niveni "Rõngasplaneedist" on raamatud kiletatud kaantega. Lisaks sellele pole kõvakaanelised raamatud sugugi mitte ühesuguste mõõtmetega, kõige frustreerivam on see näiteks see Zelazny Amberi sarja köiteid riiulisse seades.
Kaanekujunduse poolest ei ole sari suuremas osas oma ajaloost just hoobelda saanud. Võikamateks näideteks on arvatavasti McCaffrey loheraamatute kujundused, on totraid, on vähem või rohkem ebaesteetilisi kaanepilte, on ka üksikuid helgeid erandeid (nt. Belialsi-Simpsoni "Existerion"). Põhimõtteliselt võib aga öelda, et kujundusliku külje pealt sai sari jalad alla alles ühes Toomas Nikluse värbamisega (vt. Indrek Hargla "Baiita needus" 2001. a.).
Ja veel, mitte kogu "Varraku" poolt lähiaastatel kirjastatud ulme ei ole ilmunud F-sarjas. Sarjaväliselt on ilmunud Brendan Dubois' "Iseseisvuspäev", "Eesti ulme antoloogia", kaks Indrek Hargla romaani, Veikko Vangoneni jutukogu (viimane ehk isegi õigustatult). Miks, on omaette küsimus, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
F-sarja väljaandmist pole lõpetatud, ent varjusurmas või külmutatud seisundis viibib ta küll. Jah, me teame, et kohe ilmub Lukjanenko "Peegelduste labürint", väga tõenäoliselt mõne aja pärast ka Simmonsi "Endymioni tõus", ehk kunagi ka raamatuid Robin Hobbi poolelioleva sarja jätkuks ja võimalik et läbi tilgub veel midagi, aga kõik see on tühikäik võrreldes sellega, mis on olnud ja mis oleks võinud olla; igasugune "arendustegevus" näib F-sarja osas olevat lõpetatud. Põhjus nagu alati rahas, ehk siis ümberseletatult rahva väheses ostuhuvis. Sest kasvõi Harry Potteri eesti rahvale vahendamisel kordasaadetu tõestab, et kasumi nimel teeb kirjastus mida vaid.
Sarjas on hulganisti õnnestunuid valikuid. Järeleproovitud ulmekirjanduse klassikaks on kindlasti "Linn", "Düün", "Enderi mäng", "Rõngasplaneet", "Hyperion", "Kantileen Leibowitzile" ning science fantasy raudvarasse kuuluvad Amberi sari ja "Lohelend" (McCaffrey on reeglina üks pareminiesindatuid autoreid piiritagustel ulmelettidel). Üks kogu eestikeelse ulmekirjastamise ajaloo tänuväärsemaid tegusid on Ray Bradbury valikkogu väljaandmine.
Muidugi on ka õnnestumisi uuema ulme vallast - palju tänulikke lugejaid on Robin Hobbi, Charles De Linti, Iain M. Banksi, Neal Stephensoni, William Gibsoni, tõenäoliselt ka Sheri S. Tepperi teostel.
Varrakut on häälekalt süüdistatud sarjade solkimises - teatud määral vastab see kindlasti ka tõele, nähtuse ekstreemseimaks näiteks on McCaffrey raamatutega tehtu - avaldati kahe sõltumatu sarja avaköited, kavatsuseta asja jätkata (või siis tehti tänu müüginumbritele esialgsetes plaanides korrektiivid). Avaköitega on piirdutud ka nt. Orson Scott Cardi Enderi, Sheri S. Tepperi Marjorie Westridingi ("Rohtmaa") ja Charles De Linti Newfordi sarjas. Omaette sarja kuulub tegelikult ka Gibsoni "Idoru". Osaliselt on tõlgitud Banksi Kultuuri. Teisalt on kohusetundlikult välja antud või antakse Hyperioni, Düüni sarju ning Surmailma ja Strugatskite triloogiad, Zelazny Amberi sari katkestati just õigest kohast ning, last but not least, Pratchett võib ka enam-vähem kindel olla, et iga tema kritseldus eesti lugejani jõuab.
Kindlasti ei ole "Varraku" raamatud üle mõistuse kallid, ühe lehekülje eest nõutava summa auhinna võidab ülepakkumise teel endale suure edumaaga "Fantaasia", kes on jõudnud tasemele, kus küsib kopiraidivaba raamatukese eest ca 2 krooni/lk. Lisaks on F-sarja ostjad tuttavad regulaarsete allahindluskampaaniatega, mis lõppkokkuvõttes on kardetavasti pöördunud kirjastuse vastu, sest milline terve mõistusega ulmehuviline ostaks raamatu, mille aasta hiljem poole või veelgi odavama hinna eest saab?
Miks siis asi katki läks? Ühest põhjust (nagu alati) siin pole, suur roll on alaliselt muutuvatel keskkondlikel teguritel - tõenäoliselt on pealekasvav ulmehuviliste põlvkond vähem lugemisaldis kui eelnevad (juba erinevate meelelahutusvormide paljususe tõttu), ehk on ühtäkki plahvatuslikult kasvanud omakeelse lugemisvara tõttu aset leidnud teatud ülesöömine ja kadunud söögiisu (lugejad ei jõua ilmuvaid raamatuid läbi lugeda), võõrkeelsete raamatute lugejail on aina lihtsam huvipakkuvat kirjandust hankida jne. jne. Keskkondlike e. objektiivsete põhjuste kõrval on kindlasti olemas ka subjektiivsed - tõelist arendustegevust pole "Varrakul" F-sarja osas eriti kunagi olnudki ja jätkusuutlikuks ulmekirjastamiseks sellises mahus milleni jõuti, ei oldud ilmselt lihtsalt valmis. F-sari on püüdnud natuke rõõmustada igaüht (tõsi, puudub horror ning konservatiivne
fantasy) ning ühes sellega on saavutatud esmajoones laialivalguvus.
Esialgne nägemus, mis suures osas pärines tõenäoliselt Urmas Alaselt, kes tõlkis ka esimesed F-sarja raamatud (millele sama tõenäoliselt lisas midagi ka Krista Kaer) ammendas end umbes aastaks 1999. Õnneks olid siis veel mõned sarjad pooleli. Edaspidi on avaldamiseks kvalifitseerunud raamatute valik kardetavasti baseerunud tutvusringkonnas sooritatud päringutel "kuule, ütle sina üks hea ulmeraamat, mida rahvas ostaks" või kirjandusmessil pähemääritud täiesti teises keskkonnas läbilöönud teostel.
Küsitavaid raamatuid F-sarjas on. Kirsten Bakis, Jan Siegel, Michael Scott Rohan, kui esimesed pähetorkavad nimetada. Kas eesti lugeja vajas ühekorraga tema ette paisatud ohjeldamatut hulka Ursula Le Guini, iseäranis Mirabilia sarjas praeguses mõistes hiidtiraazhis ilmunud "Pimeduse pahema käe" kordustrükki, on iseküsimus. Näib, et murdepunktiks oligi 2001. aasta, mil paistab eriti ilmekalt silma kontseptsiooni puudumine ning samas viitab kriisile eelnevast tõsisem rõhumine Pratchetti "Kettamaailma" teostele (erinevalt muust F-sarjast ju Pratchett ostjate puuduse üle ei kurda). Samuti otsustati millegipärast peale kahte esimest, mitte eriti õnnestunud avateost ja Hargla "Baiita needust" F-sari distantseerida kodumaisest ulmekirjandusest.
Eesti oludes suurkirjastusena osutab "Varrak" kindlasti kõrgemaid nõudmisi müügitulemustele; teisisõnu, läbimüük, mis oleks hea tulemus väikekirjastusele, on "Varraku" jaoks läbikukkumine. Suurkirjastuslik mentaliteet tingib paratamatult selle, et vähese kandepinnaga nähtustega ei ole tasuv tegeleda. Ja kui sellega ka tegeletakse, siis ei ole tarbijaskonnaks, kellega arvestatakse, mitte enam ulmefännid, keda on lihtsalt liiga vähe, vaid tavaostja, kellel on valida veel terve hulga zhanrite vahel.
Kindlasti ei taha ma eelnevaga süüdistada "Varrakut" mingi püha ürituse reetmises või hea seisu mahamängimises. Keskonnatingimuste muutumisele ning üleüldisele entusiasmi vaibumisele ulmekirjastamises viitab ka kirjastuse "Tänapäev" bravuurikalt alanud ulmesarja "42" kinnipanek ning "Fantaasia" (mis kodumaise ulme vahendamisel on haaranud juhtrolli) tõlkealase tegevuse iseloomustamisel ei saaks kardetavasti läbi ilma ebatsensuursete väljenditeta.
Võib vaid tõdeda ühe ajajärgu lõppemist (aeg annab arutust, kas on sobilik seda nimetada ulmekirjastamise kuldajastuks Eestis või mitte), mille käigus oleme üle elanud ulmekirjastamise tõusu ja languse. Nüüd on aega, et ajapuuduses lugemata jäänud raamatud läbi lugeda. Ühel hetkel see tegevus end kindlasti ammendab, aga isegi siis ei olda enam samas seisus nagu 10 aastat tagasi. Me oleme rikkamad suure hulga eesti keelde ümberpandud raamatute poolest; eesti lugejale on tuttavaks saanud autorid, kellest varem peale üksikute pühendunute keegi muu midagi ei teadnud ja pole välistatud, et kvaliteetulme kirjastamine peale mõningast hingetõmbeaega ühel või teisel kujul jätkub. Kõige mustema stsenaariumi kohaselt koosneb mõne järgneva aasta Stalkeri tõlketeoste nimekiri näiteks Nora Robertsi või mõne muu hüperviljaka menuautori "kah-ulmest", mispuhul on paberipuudest küll tuline kahju, aga viimaste näol on õnneks tegu taastuva loodusvaraga.