Esimene üheksakümnendatel eslekerkinud ulmekirjanike hulgast on lahkunud tundmatutele teedele.
Vahest seetõttu tundub Lew R. Bergi traagiline hukkumine iseäranis valus ning ebaõiglane - on ju kõik need kirjanikud alles noored või äärmisel juhul keskealised mehed või naised, kellel ees veel aastakümmetega mõõdetav loometee. Ka Lew R. Berg polnud veel neljakümmet täis - ning temaga juhtunu jääb piinava haavana tema sõprade ning lugejate südametesse tuikama veel pikaks ajaks.
Lew R. Bergi kui sõpra, inimest ja kirjanikku meenutavad allpool teda hästi tundnud Eesti ulmetegelased. Avaldame toimetajatöö eest tänu Andri Riidile.
Mario Kivistik:
Berg oli rikas mees tal oli kolm elu. Lisaks tööle ja isiklikule elule, millega keskmist kodanikku reeglina õnnistatud, oli tal olemas ka kirjanduslik elu. Ja kõiki neid elas ta nii-öelda täie rinnaga- vett eriti ei joonud, jala palju ei käinud, risti ette ei löönud ja kirjutas nii et tuline jutt taga. Loomult impulsiivne, ei saanud see kajastumata jääda ka tema loomingus action-ulme autorina oli ta Eestis vaieldamatu number üks.
Ma ei tundnud Bergi nii hästi, et teada, mis oli tema põhiline prioriteet elus, aga ma tean, et kirjutamine ja ärateenitud tunnustus olid tema jaoks väga olulised. Mäletan, kui rõõmus ta oli oma Stalkeri üle see oli siiras ja isetu rõõm ning mul oli hea meel seda temaga jagada. Aga au- ja muud rahad ei olnud tema jaoks kunagi primaarsed, ta kirjutas lihtsalt selle pärast, et tahtis kirjutada, see oli tema jaoks loomulik vajadus. Üks tark mees on kunagi väitnud, et just see olevat õige kirjaniku esmane tunnus .
Berg oli kirjanik jumala armust, teistelt mõõtu võtmata ja mõjutada laskmata. Tema asju tuli muidugi toimetada, aga kelle omi ei tuleks? Ja tema produktiivsust (mis kunagi ei muutunud grafomaaniaks) võis ainult kadestada, nagu ka tema keskendumisvõimet. Küsisin talt kord, et kuidas ta nii palju jõuab, ja siis ta kirjeldas oma kirjutamismeetodit sõitis oma ettenähtud turvamarsruudi graafikus ettenähtust kiiremini läbi, võitis paarkümmend minutit, tõmbas kuhugi parkimisplatsile, võttis oma klade välja (enamjaolt kirjutaski ta alguses kõik käsitsi, pärast lõi arvutisse ümber) ja lasi sealt edasi, kuhu eelmise vahepausi ajal oli pooleli jäänud Nii kõik need jutud-jutustused-romaanid suurelt jaolt sündisidki.
Bergi karmi välisilme ja bravuurse oleku taga peitus tegelikult muhe ja elurõõmus inimene, kes avanes siis, kui teda lähemalt tundma õppinud olid. Ei mäleta, et temaga ükskõik mis teemal rääkides kunagi mingit ebakõla oleks tekkinud, kuigi kirjandusväliselt olime temaga üpris erinevad natuurid. Ja põhjus polnud mitte meie toimetaja/kirjastaja-autori suhtes, vaid lihtsalt selles, et Berg oli oma loomult hulga sõbralikum ja vähem konfliktsem kui mitmed paksu kultuurikihiga intellektuaalid, kelle teistessesuhtumise määrab tihti terveks eluks ära üksainuke verbaalne vastukarva silitamine.
Tallinna ulmesõprade iga-kuu-viimase-reede kokkusaamistel küsis pea alati keegi: Kas Berg ka täna tuleb? Vaevalt sellist küsimust niisama suusoojaks esitati. Ju oli siis tahtmine temaga midagi arutada, midagi küsida, niisama koos olla. Väike detail, aga näitab inimese väärtust.
Nüüd Berg enam ei tule Inimene on ikka neetult habras olevus. Isegi siis, kui tal on pealtnäha raudne kest.
Indrek Hargla:
Ma ei mäleta, et ma oleks Lew R. Bergiga ametlikult tutvunud, või et meid oleks kuidagi esitletud, lihtsalt ühel hetkel 1999. aasta Estconil Mustajõel tähistasime tema Stalkeri-võitu ja et ta kutsus mind Intsiks, patsutas õlale, lohutas ja avaldas lootust, et ehk ka mina kunagi selle auhinna saan. Ta oli võidu üle väga õnnelik, Kaplinskile ühe punktiga ära teinud. Edaspidi kohtusimegi peamiselt Estconidel või Marduse koosviibimistel Hellas Hundis, Kloostri Aidas või Texases. Estconidele ilmus Berg alati väga stiilselt, vastavalt oma imidile, kamulflaa-rohelises pearätis ja kergelt militaarses outfitis. Kaks korda tegin temast portreefoto. Bergiga oli kerge ja hõlbus suhelda, ta pidas meid mingisse ühtsesse klubisse kuuluvaks, pidas mind omaks mis ehk tema elukutse ja tausta puhul palju tähendas.
Berg armastas pajatada oma seiklusrikkast elust ja huvitavatest juhtumustest. Ta ei hoidnud saladuses ka oma pseudonüümi päritolu. Lew tähendas Leho, R. märkis õiget perekonnanime ning Berg olevat olnud tema suguvõsa vana, saksapärane nimi.
Ma olen kirjutanud talle mitu arvustust, milles olen mõnda teksti ka üsna teravalt kritiseerinud. Jutuajamistel selgus, et Berg oli neid arvustusi väga tähelepanelikult lugenud ja nii sai tema teoste üle päris palju arutletud. Berg polnud kindlasti sedasorti kirjanik, kes iga hinna eest alati jutu enda loomingule oleks üritanud pöörata või kuidagi tunnustust välja nurunud. Kindlasti mitte. Küll aga pidas ta vahest oluliseks juhtida arvustaja tähelepanu mõnele eksiarusaamale.
Viimased kaks aastat elasime me Bergiga üsna lähestikku, tema Mähel ja mina Viimsis. Alati, kui kohtusime, läks jutt sellele, et peaksime mõni päev minema ühte kohalikku kõrtsi ja seal paar õlut rüüpama. Ka see jäi ainult mõtteks. Õudse Eesti kokkuseadmise ajal tegi Berg mulle üllatusvisiidi, ametiautos ja täies mundris.
Me arutlesime tihti Willardi ja palgasõdurile elu üle. Kunagi oli isegi mõte kirjutada üks Willardi lugu kahasse. Willard oleks selles olnud juba erruläinud ja tegeleks kusagil rantos põllumajandusega, kui äkitselt peab ta jalge alla võtma viimse sõjatee ja vana kamba uuesti kokku ajama... Mõtteks see jäigi. Küll aga tunnistas Berg meie viimasel kohtumisel paar kuud tagasi, et on hakanud kirjutama juttu sellest, kuidas Willardist üldse palgasõdur sai. Ka sel teemal olime kunagi mõtisklenud. Ma ei tea, kas ta jõudis selle valmis kirjutada või mitte.
Bergil oli annet ja ta tegi selle andega metoodiliselt tööd. Teda innustas kõige parem motivatsioon, mis kirjanikul üldse olla saab jutustada lugu.
Veiko Belials:
Ilmselt oli see Mario Kivistik, kes meid Bergiga tuttavaks tegi. Oli see äkki Hellas Hundis? Või Põhjanaela/Põhjatähe toimetuses? Olime me ju Bergiga mõlemad Mario nii-öelda püsiautorid...
Eelmisel suvel, Estconi lõputseremoonia järel kodu poole sõitma hakates, jätsime Lew´ga autode juures nägemist. Kui mitte enne, siis aasta pärast jälle! viipasime. Kes oleks siis võinud arvata, et aasta pärast seda jälle´t ei tule...
See oli pühapäeval, 01. mail, kui Hargla mulle ootamatult helistas ja ütles, et Ekspress olla temalt nekroloogi tellinud ja äkki mina oskan aidata (kelle nekroloogi, ta ei maininud, arvates ilmselt, et ma olen kursis). Olin just tulnud Soomest kolmepäevaselt reisilt ja ei jaganud üldse, millest jutt käib. Minu ilmselt üsna totakavõitu imestamise peale, et mis lahti?, vastust kuuldes olin kui puuga pähe saanud. Kuis siis nii? Sõber ja võitluskaaslane... Jah, sest omamoodi kirjanduslikuks võitluskaaslaseks Berg mind pidas. Vana kaardivägi, nii-öelda; oma...
Hiljem Hargla küsimuse peale mõeldes avastasin aga, et paljukest ma siis Bergi tegelikult tundsin? Selgub, et vähe, häbematult vähe, kuigi, jah, ilmselt lävisime me temaga rohkem, kui ta nii mõnegi teisega suhtles. (Indreku parandamiseks niipalju, et Lew ei tähendanud mitte Lehot, vaid tema lapsepõlvest pärit hüüdnime Liu, millele ta lihtsalt varjunime valides kõlale vastava kirjapildi leidis.)
Oli üksvahe periood, kus me kohtusime päris tihti, kirjutasime isegi kahasse ja arutlesime plaani üle seda veelgi teha. Nii mõnedki õlled läksid nende arutelude käigus asja ette ja sündis ridamisi pööraseid ja jaburaid ideid.
Mäletan, kuidas Liisi Ojamaa meid kunagi Levist väljas baari vedas ja kuidas me seal esimest korda Velbut nägime. Sina oled Berg! konstateeris too üsna ähmasel pilgul meile kordamööda otsa tuiutades. Ja sina Belials! Vau, milliste meestega ma koos joon! Mõtles siis natuke ja lisas: Aga ühte ma teile ütlen, mehed. PASKA KIRJUTATE, PASKA!
Bergi relvavenna-imid? ei oleks täielik ilma tema lahutamatu Mosseta, mille ta eelmise aasta kokkutulekuks ahjulakiga mustaks võõpas. Korra käisime sellega Aegviidu Kõrtsi-talu kokkutulekul isegi kraavis ära, nii et teised ulmikud pidid tulema meid välja lükkama.
Lew surmast kuuldes meenus mulle Willardi-lugu, mille ma kirjutasin 2001 aastal (Algernon, sept. 2001 Viimane ülesanne) ja tahes-tahtmatult hakkas mul jube. Hobusepask, nagu Olafson oleks öelnud. Mehed, kurat, sellist nalja ei tehta!
Samas... õige sõdur sureb saapad jalas. Berg oli sõdur ja selleks ta ka jäi. Ja panuse eest maakeelse madinaulme edendamisse on ta minu arust küll postuumse elutöö Stalkeri auga välja teeninud.
Kõik sõdalased kohtuvad Valhallas!
Raul Sulbi:
Minu tutvus Lew R. Bergiga algas 96. aastal. Valmistasime tollal ette ulmeühingu ajakirja Terra Fantastica esimest numbrit (mis küll kunagi ei ilmunud) ning mul tekkis soov sinna ka Bergilt üks jutt paluda. Postimehes olid just ilmunud ta pikad järjejutud Kaos katselaboris, Polaarjaam ja Koopia kadunust - kaks esimest Willardi-lood ja viimane Charreti-sarjast. Samuti oli varem Mario Kivistiku väljaandeis ilmunud paar huvitavat lugu (Teaduslikel eesmärkidel, Miski), mis tekitasid uue autori loomingu vastu suurt huvi. Kartsin vaid, et juba suurimas üleriiklikus päevalehes end avaldanud autor on raha maitse suhu saanud ning ei nõustu ilma honorarideta nishiväljaande jaoks midagi andma. Postimehest sain Asta Niinemetsa käest hämmastava kergusega teada autori kodanikunime, aadressi ja kodutelefoni.
Helistasingi Bergile ning minu suureks üllatuseks lubas ta üsna varsti midagi saata. Vabandas, et midagi väga värsket ei ole, aga et saadab ühe vanema loo ja kui see ei sobi, siis võib meeleldi midagi uut kirjutada. Nojah, lugu, mille ta saatis, oli Kolm tilka verd. Ei olnud nagu põhjust nuriseda...:) Lugu ise ilmus erinevail põhjusil küll alles pea kolm aastat hiljem Algernonis, aga ilmselt ei vaidle keegi, et tegu on (ei kavatse minevikuvormile üle minna, mitte veel) ühe ta tippsaavutusega.
Näost näkku kohtusin Lehoga vast millalgi 97. aastal Marduse kokkusaamisel Hellas Hundis, kus tollal neis eraldatud kabiinides istudes kujunes äärmiselt meeleolukas ja vahva seltskond ja vestlusring, ning edasi juba Estconidel ja muudel ulmeüritustel Tallinnas. Neil üritusil sai koos päris sageli kõrtse mööda kolatud ja turvalisimat kaaslast selliste aktsioonide puhuks olnuks raske leida. Pealiskaudsele ja teise inimesse süveneda mitteviitsivale persoonile võis ta jätta tahumatu ja isegi primitiivse mulje, kuid tundnuna teda pea üheksa aastat, julgen väita, et ekslikumat arvamust ühe inimese kohta ei saa olemas olla.
Mis seal salata, eks ilmselt mina olin üks tema loomingu lõviosa tulisemaid kriitikuid, kuid mitte kunagi ei muutnud see vähimalgi määral tema personaalset suhtumist minusse, mida võib vist pidada kirjaniku suurimaks oskuseks ja vooruseks. Eraldi hästi suhtus Leho ka toimetajatesse. Ei oska rääkida Mario eest, kuid nii Eesti ulme antoloogia kui ka tema enda viimaseks eluajal ilmunud raamatuks jäänud Reekviem Galateiale puhul oli ta üsna meelsasti nõus ära kuulama toimetajapoolseid ettepanekuid, neid arvestama. Samas vaidles ta väga resoluutselt vastu kui liigliteratuurse taustaga toimetaja eksis mõne fakti vastu temale tuttavas valdkonnas.
Ma ei tea, kas tohin nimetada Lew R. Bergi oma sõbraks kohtusime ju viimastel aegadel vaid korra aastas Estconidel ja tundub, et ehk on seda sedavõrd olulise sõna mängutoomiseks veidi vähevõitu, kuid loodan siiski, et tema pidas mind oma sõbraks see oleks mulle suureks auks. Hea meel on mul praeguste kurbade sündmuste keskel selle üle, et me nii mõnigi kord oleme koos fotodele jäänud. Need pildid on nüüd kuidagi eriti olulised.
Liisi Ojamaa:
Lew oli mehine mees ühest teisest ajast või ühest teisest universumist. Sealt, kus mehed ei nuta, ei kaeba, tühjast tüli ei kisu, omasid lüüa ei luba, nõrgema peale hoopi ei raiska. Kõik, mille ta ette võttis, sai tehtud tõsise pühendumisega.
Sellestsamast, selsamal moel ta kirjutas -- leides leivatöö kõrvalt aega, kompenseerides ametliku hariduse nappust eriti karmi elukooliga. Lew' jaox, niipalju kui ma aru sain, polnud lihtsalt mõeldav olla kirjutamata, oma kirjutisi viimistlemata. Tema maailmad ja tegelased ei pärinenud B-kategooria filmidest, vaid tema enda olemusest. Lew' kax imetlusväärset omadust -- töökus ja valmidus parandada vigu, millele tema tähelepanu juhiti -- tuleks kuidagi kinni püüda, et neid iga ambitsioonika algaja autori nina ette särama riputada.
Kunagi, kui ma olen 90 paiku ja kirjutan memuaare ammu-ammu surnud inimestest, saan ehk konkreetsetest asjaoludest rääkida. Praegu peate te lihtsalt uskuma minu kinnitust, et Lew R. Berg oli kangelane. Kangelane, kelletaolisi kohtab kord sajandis.
Siim Veskimees:
Ma tahan et mu sõbral oleks raskust ja et ta oskaks kasutada relva
et temaga võiks minna kurja vastu ja rahuõhtuil elust mõtiskella...
Selline ta oli. Mitte kunagi ju tegelikult lähedasim sõber, kuid üks, kellega oli hea topsi tõsta ja elust ning kirjandusest rääkida. Kellega kohtudes mõtlesid, et tore, ta on siin. Sest ilmselt juba esimestest kohtumistest tajusin mina ja tajusid teised seda meest võib usaldada. Kõiges. Vähe, kuradi vähe on neid, kelle kohta seda öelda võib.
On kummastav seista sõbra kalmu juures ja kibedat irooniat peitub elu kurblooluses, et kõik meie mõtted on pühendatud talle siis, kui ta ise siit juba läinud on. Läbi aastate oli ta olemas, tuli ikka oma laigulistes ja oma võimatu mossega, lahedas tujus ja... mõtetega. Muidugi paneb see endalt küsima, palju ma teda tegelikult tundsin? Ja mis ajast üldse? Ilmselt kusagilt esimestelt Estconidelt või Marduse kokkutulekutelt. Minule ta lood siiralt meeldisid ja ehkki ma ise pole kaugeltki sama kaliibriga, andis Kaitseliitu kuulumine vast mullegi tema silmis väärtust juurde.
Tema loomingust ja tegemistest kirjutavad teised ja kirjutatakse edaspidigi. Tema ise enam kahjuks mitte ja temast jääb Eesti ulmesse suur tühi koht. Kuradi vara!, oli esimene mõte, kui uudis tuli. Niipalju muudki jäi tal elus tegemata.
Mu väärikas sõber ei ole õiglust siin ilmas, ent niikaua, kui sind ja sinu teoseid mäletatakse, elad sa meie mõtteis edasi. Puhka rahus.
Andri Riid:
Minu esimene tutvus Lew R. Bergi loominguga leidis aset 1998. a., kui Stalkeri nimekirjas figureeris tema loomingu paremikku ilmselt mitte kuuluv "Kõrvalepõige". Eelnevast järeldus ka esmakordne personaalne kokkupuude autoriga, õieti selle iseloom, kui 1999. a. Estconil oma "Vaimudejõe viirastuste" eest saadud Stalkerile järele tulnud Berg tuli aru pärima, mida peaks tähendama minu poolt "Kõrvalepõike" kohta lendu lastud halvustav hinnang ("haisev sitt") (hinnang sellisena ei oleks pidanud jõudma üldse Bergini või ükspuha kelle teiseni peale isiku, kellele see erakirjas saadeti, kuid see oleks hoopis teine jutt).
Igatahes olin ma sellist, mitte eriti õnnestunud avaakordi silmas pidades siiralt (ja mis seal salata, ka meeldivalt) üllatunud, kui selle tumedat varju edaspidistel kohtumistel meie vahel tunda ei olnud; vastupidi, mida rohkem me aastate jooksul kokku puutusime, seda meeldivamaks need kohtumised muutusid. Kuigi mulle meeldiks ette kujutada, et sel on midagi pistmist minu isikuomadustega, on tõenäoline hoopis muu - Berg oligi lihtsalt kõigi suhtes avatud, soe, siiras ning eelarvamusteta; vähemalt seni, kuni vastaspool ei saatnud korda midagi ekstreemset suhete rikkumiseks.
Surm sellises vanuses on alati ebaõiglane, antud juhul teeb selle veel tüki maad kurvemaks asjaolu, et tegu oli ühega kolmest kohalikust arvestatavast ulmekirjanikust ning see, et kõigi märkide järgi oli Bergi jaoks saabunud väga viljakas loomeperiood. See, et osa selle perioodi vilju siiski meieni (nüüd küll postuumselt) jõuab, on väga kesine lohutus.
Meie viimasel kohtumisel kolm kuud tagasi, kus oskasin Lew'le poolkogemata õlle välja teha, rääkis Berg oma peatselt ilmuvast romaanist ning esivanemate talust, mitte kuigi kaugel sellest kohast, kuhu ta nüüd viimsele unele sängitati. Kuigi meie suhtlus oli pigem pinnapealne, on Lew'st jäänud lünk siiski sedavõrd suur, et taban end viimasel ajal iga päev temale mõtlemast.
Silver Sära:
Bergi surmast kuuldes tundsin sügavat ängistust. Kõigi formaalsete tunnuste järgi ei oleks see sündmus pidanud mind oluliselt liigutama: ta ei olnud mu sugulane ega lähedane, olin taga näost näkku kohtunud ehk alla kümne korra ja lisaks olen ma pehmelt öeldes väheemotsionaalne inimene.
Mõeldes sellele isiklikule puudutatusele kaldun arvama, et Berg oli karismaatiline tüüp, kelle karisma tuli eriti selgelt esile koosmõjus tema loominguga. Tema tekstid jäänuks väheusutavaks, kui need kirjutanuks mõni lipsuga ja ülikonnas või salliga ja kampsunis autor. Aga kui lugejal on silme ees militaarses vormis, laigulises frentis ja sõjaväesaabastes mees, kellest on teada, et ta on kaitseliitlane, töötab turvafirmas ja muid sarnaseid andmeid, muutub ka loetav tekst oluliselt vingemaks. Kui tegu oleks globaalsemates mõõtmetes teemaga, võiks Estconil tehtud fotost pearätis pikutavast Bergist saada samasugune popikoon nagu Che Guevara bareti-pilt.
Berg oli samasugune tegudeinimene nagu Willard ja teised mehelikud mehed tema lugudes. Pikalt ta asjade ümber ei targutanud ega analüüsinud, vaid lihtsalt tegi. Kui aga meenutada tema valjuhäälset ja enesekeskset juttu kõrtsilaua ääres, siis ei mõjunud see ebameeldivana just seetõttu, et tegemist polnud praalimisega, vaid kõik oligi nii, nagu ta rääkis. Ja minu tögamisele, et kuule, Berg, aga sa ei tee ju filtrita Camelit (nagu tema kirjanduslik võitleja Willard) ei jäänud ta võlgu, rebides suitsult filtri ära ja tehes kuni õhtu lõpuni haljast. Kummaline küll, aga näib, et Bergi isikut peeti värvikamaks kui tema loomingut. Mõeldes nendele aegadele ei tundu mulle sugugi imelik, et rääkisin Bergist ja tema maailmast mitmetele oma tuttavatele, kes polnud tast midagi kuulnud ega ta jutte lugenud. Olen üsna kindel, et ka siis, kui ma Willardit vabandust, Bergi isiklikult tundnud poleks, vaevaks mind sügav (ja egoistlik) kahjutunne kõigi nende kirjutamata lugude pärast, mis tõenäoliselt oleks tulnud.