"Õudne Eesti", Tallinn - "Varrak" 2005. Valimik eesti õudusjutte. Koostanud Indrek Hargla.
Indrek Hargla on üritanud antoloogiaga "Õudne Eesti"? lüüa rea rekordeid. Kõigepealt on see oma 511 leheküljega konkurentsitult mahukaim eesti õuduskirjanduse antoloogia, mis iial ilmunud. Teiseks, seni poole veel keegi koostanud ulmeantoloogiat, milles püüab vaadelda zhanri arengulugu Eestis alates omakeelse kirjanduse koidikust. Ning kolmandaks, pean koostajaga nõustuma, et tegemist on ühe kõigi aegade õnnestunuma kaanekujundusega eesti ulmes. Antoloogia eesmärk on pretensioonikas; kuidas on koostaja selle täitmisel õnnestunud?
Alustada võiks lugude järjekorrast. Ilmselt tuleb taolise ajaloolise kogumiku puhul kõige esimesena mõttesse juttude järjestamine kronoloogilises järjekorras. Koostaja on sellist järjestust teadlikult vältinud, püüdes asetada üksteise kõrvale võimalikult eri aegadest pärinevat. Sellise põhimõttega võib nõustuda või mitte, kuid tuleb siiski möönda, et iseenesest on võimalikud mõlemad lähenemised.
Tõsisem on aga asi bibliograafiliste andmetega. Kogumikus, mis pretendeerib terve alamzhanri ajaloo jäädvustamisele aegade algusest kuni tänapäevani, peaks olema kohustuslik märkida teoste esmailmumisaastad ning -kohad eraldi real ja lihtsaltleitavatena. Paraku seisneb selles kogumiku esimene arvestatav vajakajäämine. Andmed ilmumisaja ja -koha kohta mõnikord sisalduvad loole eelnevas autori tutvustuses, mõnikord ei sisaldu, nende esitamine on juhuslikku laadi ning on näha, et koostaja pole antud küsimusele tähelepanu pööranud.
Eelmises "Algernonis" peatus Hargla pikemalt kogumiku koostamise põhimõtetel. Koostaja loetleb rida autoreid, kelle teosed pidid "ruumi tegema" olulisematele. Lubatagu mul see loetelu taasesitada: Tiit Tarlap, Mart Raudsaar, Arvo Valton, Kaimar Palts, Marek Simpson, Craig Wolf, Mehis Heinsaar, Toomas Kuter, Lindrit Soo, Maria Perner, Astrid Reinla, Helga Nõu, Peeter Joonatan, Herman Sergo jt. Peatumata motiividel, mis panevad inimest Maria Pernerit või Kaimar Paltsi mainima samas lauses Arvo Valtoni või Herman Sergoga, tahaksin siit minna kogumiku kronoloogiliselt viimaste lugude valiku juurde.
Nimelt tegi minu teada koostaja ettepaneku kogumiku jaoks loo kirjutamiseks sisuliselt igaühele, kes Eestis oli kuidagigi arvestataval tasemel ulmet kirjutanud ning kellest võis loota, et ta ka millegi uuega hakkama saab. Nende ridade kirjutaja arvates oleks olnud tunduvalt otstarbekam jätta ära pöördumine autorite poole, kelle puutumus õuduskirjandusega on marginaalne või suisa olematu ning selle asemel püüda juurde leida avaldamisväärset minevikust. On näha, et Hargla püüab iga hinna eest kokku saada võimalikult esinduslikku valikut tänapäeva autoritest, kuid selliste valikuprintsiipide korral peab paratamatult maksma lõivu ilmunu kunstilise taseme arvelt. Minule isiklikult on selline lähenemine arusaamatu.
Niisiis tellis koostaja loo poetess Liisi Ojamaalt, kellel on proosavormis ulmet ilmunud kaks teksti fänniajakirjades. Tulemus on kahjuks äsjanimetatud tõsiasjale vastav. Samamoodi leidis antoloogiasse tee Lew. R. Bergi "Autokrati ebaõnn" aastast 1996, mille keskmine hinne Ulmekirjanduse BAASis oli kogumiku ilmumise hetkeks 1,5. Põhimõtteliselt tekib küsimus, kas on õige õuduskaugelt autorilt midagi iga hinna eest kogumikku hankida, ka nii Wimbergi romaanikatke kui ka allakirjutanu novelli "Rulett" juures.
Valton on kirjutanud vähemalt ühe loo, mis on oluliselt rohkem õuduskirjandus (see tähendab, nii õudus kui ka kirjandus), kui kogu Liisi Ojamaa ja Lew R. Berg kokku. Vahemärkusena võin öelda, et ma ei mõtle siin jutustust "Rännak giidi satel", mida pole õuduskirjanduse kontekstis ilmselt mõtet mainida. "Eesti ajal" kirjutas õudust ka rida praegu vähetuntud autoreid, kelle uustrükk oleks kogumikku aga kahtlemata rikastanud. Ühe sellise autorina tõstaksin esile Oleg Bertingut. Kui koostaja oleks "moodsate autoritega" suhtlemisele kulutatud aja kasutanud ära sügavamaks sissevaateks ajalukku, oleks ka kogumik minu hinnangul saanud veel tuumakam ning põnevam.
Siiski tuleb kõrge hindega tunnustada Indrek Hargla tööd endisaegsete kirjanike ning nende kohta käiva sekundaarkirjanduse uurimisel. Kogumik on varustatud põhjaliku eessõnaga, mida on igale ulmehuvilisele hariv lugeda. Vahel tundub koguni, et koostaja on mõnel juhul sekundaarkirjandusse sedavõrd süvenenud, et märkamatult jõuavad kogumikku näited omaaegsete kriitikute stiilist. Nii näiteks heidetakse Lääneriikide okupatsioonitsoonide põgenikelaagrites kirjutanud Helbemäele ette russofoobiat... Sama kurioosseks võiks Lääne-Euroopas pidada näiteks "Anne Franki päeviku" hindamist germanofoobseks üllitiseks. Üldmulje antoloogias ilmunud metatekstidest on mõnest taolisest naljakavõitu viperusest hoolimata tugev.
Mida öelda lõpetuseks? Kogumikku avades olin ausalt öeldes juba välja mõelnud, mida öelda selle arvustuse avalauseks. Nimelt tahtsin avaldada muret ja kahetsust, et eesti algupärased ulmeantoloogiad on määratud hääbumisele, kuna Hargla on lati sedavõrd kõrgele ajanud, et pärast "Õudset Eestit" ei julge enam vähesegi enesekriitikameelega inimene antoloogiakoostamist ette võtta... Selliseks mureks ning kartuseks pole õnneks siiski alust. "Õudne Eesti" on väga korralik töö, kuid pilvepiirini siiski ei küüni. Jääb oodata järgmist üritajat.