1.
Perp sisenes orbiidile. Ta tohutut musta põrnikat meenutav läikiv keha sõudis aeglaselt läbi tehiskaaslaste sidevööndi, kutsungitele õrnade punaste sähvatustega vastates. Nooljad abilaevad pöördusid ja haakusid lennul ta külge, kui ta nende poole pööras oma ruumisügavustes karastatud dokikülje. Üks pikk reis oli lõpule jõudnud.
Kindral seisi ekraani ees, pikas mustas univormis mees kuldkollases valgusvihus. Ta libistas uurivalt pilgu üle Perpe mustendavate külgede, kui need laservalguses sätendama lõid. Mööda libises mustav dokkiderida, rivi sulanud ning väändunud metallist sidesildadest monstrumeid. Ta vaatas kõrvale ? Konstruktor ei öelnud sõnagi. Ka Piloot vaikis. Ta oli auastmelt kõige vanem, ilmselt ootasid teised, et ta alustaks.
?Siin ei ole ammu midagi dokitud.?
Piloot noogutas.
?Perp on sadu aastaid ruumis ekselnud. Kosmiline tolm, väikesed meteoriidid, juhuslikud õnnetused dokkimisel, purunenud süstik, kolme tähe asteroididevööd... on ime, et ta üldse siin on.?
Konstruktor, tumedate vuntsidega tõmmu ja vaikne mees, lausus seina äärest, millele ta naaldus:
?Vanasti osati ehitada.?
Mööda libisesid räsitud päikesepaneelid, kümnest oli neid alles kaks. Hiiglaslikku paraboolantenni läbistas pragu servast keskpaigani.
?Neil kadus side 84 aasta eest ära?, lausus Kindral.
Kõik vaikisid.
Piloot oli see, kes vaikuse lõhkus:
?Vaadake kõiki neid löögijälgi kerel. Kolmes välimises sfääris pole ilmselt juba väga ammu käidud. Ma usun, et koridorid on sõrestikust umbekasvanud.?
?Kuna nad oma hädaantenniga meid kätte saidki?? päris Konstruktor.
?Nelja kuu eest välisorbiidilt.?
Hädaantenn oli püstitatud päikesepaneelide vahele, sinna, kus ikka veel säras õhulüüsi roheline tuli. Iga kosmonaut teadis, kui tähtis on see habras aparaat, värav kosmose jäiga lõputuse ning selles ujuva sooja elukandva munakoore sisemuse vahel. Kui enam mingiteks muudeks parandustöödeks ei jätkunud jõudu ega materjale, hoidsid viimased ruumirändurid korras seda ainukest, mis võis nende laste lapsed lubada tagasi nende lähetajate juurde, lõppematu õhu, vee ja toidu juurde, ainukesse oaasi kägikülmas lõputus ruumis.
?Tuum on terve?, ütles viimaks Kindral. ?Kogu raadioanalüüs näitab seda.?
?Tuum on muidugi terve?, vastas Kontsruktor. ?Noman konstrueeris selle ise. Ja kogu sellest tränist hoolimata, mis Sõjalaevastik sellele orbiidil ümber riputas, on Tuum niisamasugune, kui hetk enne starti.?
Kõik teadsid, millest oli jutt. Seespool kolme sfääri, mis olid purunenud nagu plekk kuulide ees, peitus paksu elastse koe sees Tuum, milles ikka veel elasid inimesed, töötasid, õppisid, elasid, surid. Ja mitte mingit muudatust polnud Aeg toonud sellele suurepärasele tehnilisele loomingule, ikka veel pöörles Tuum rahulikult oma sisemiste seaduste järgi ümber kujutletava telje, laitmatult töötas imeline materjal, mis suure osa tekkivast soojusest taas elektriks muutis ning aitas koos allesjäänud päikesepatareidega hoida energiavaru miinimumi piiril. Kui ka kogu orbiidil lisatud aparatuur koost langeks ja Tuum üksi ruumi sõuaks, ei tooks see kaasa olulist muudatust tema vaikses pulseerivas rütmis. Muidugi kaotaks ta siis mootorid ja jääks igaveseks rippuma ruumi nähtamatusse haardesse, kuid sadu aastaid püsiks ta seal muutumatuna ning tema elanike saatus sõltuks ainuüksi neist endist.
Kindral lausus kiretul häälel:
?Nüüd on meil tähelaev.?
Oli kuulda, et ta püüdis rääkida rahulikul kiretul toonil, kuid miski tema hääles reetis siiski erutusevärina, mis ta tunnetes võimust oli võtnud. See oli esimene tähelaev, mille planeet oli kolme sajandi jooksul enda valdusse saanud ja see võimalus ei pruukinud korduda veel teise kolmesaja aasta jooksul.
Tõmmu mees mühatas, näitamata välja mingit austust teise aukraadi vastu.
?Mõtled Tuuma või? See on just tagasi jõudnud inimkonna pikimalt reisilt, kolmsada aastat ruumis ringi kolistanud ja viimaks kogemata siia ujunud. Noman nimetaks kogu seda värki prügiks.?
?Alles just sa rääkisid tast palju aupaklikumalt.?
Konstruktor käis ohvitserile närvidele, kuid õnnetuseks oli ta parim selles armetus maailmas.
?Loomulikult tuleb tunda aupaklikkust asja vastu, mis on kolmsada aastat asteroidides supelnud ja ikka veel töötab, kuid uus ekspeditsioon ? see on hoopis midagi muud. Tuumal ei ole mootoreid ega navigatsiooniseadmeid ja Sfääridest sa küll midagi kasutuskõlbulikku maha ei kruvi.?
?Rakettmootoreid oskame ka uusi teha. Tuum on oluline.?
?Sa mõtled, et paned lihtsalt Tuuma koest vooliku läbi mootori külge ja aidaa?? Konstruktori vunstid peitsid iroonilist naeratust.
Kindral mühatas ja pööras uuesti vaatama. Mõttes arutas ta tsivilistide võimetuse üle mõista lihtsaid ja selgeid vajadusi.
Valjusti ei öelnud ta aga midagi.
2.
?Ja kuhu sa tahad selle jupi siis saata?? küsis Konstruktor viimaks kiusakalt. Kell hakkas saama neli öösel. Pikad kuud olid möödunud, sajad inimesed olnud töös arvutisimulatsioonidega ning püüdnud välja töötada projekti uueks Tähelennuks. Toas viibis kaheksa inimest, tuumik parimatest spetsialistidest, mis pidi otsustama lennu toimumise. Ja peale nende veel üheksas ? ebainimlik mõistus, maailma võimsaim tehisintellekt, mis tegi ära üle 99,999% tööst, kuid ei suutnud seda üht tuhandikprotsenti, mis oli lennu toimumise koha pealt kõige olulisem ? langetada otsust. Ekraanilt oli õhtu jooksul läbi vilksatanud sadu elemente, mida sõjaväe spetsid Kindrali juhtimisel valjuhäälselt arutasid. Konstruktor oli põhimõtteliselt oponeerinud igale lahendusele, mis võiks Tuuma uuesti mootoritega siduda, kuid siiski oli üks projekt välja koorunud, mida teised pidasid teostatavaks. Konstruktor arvas oma sisimas ikka veel, et selle õnnestumise tõenäosus on sama suur, kui võimalus, et aparaat oma teel ühtegi herneterast suuremat objekti ei kohta, kuid ta oli väsinud vaidlemisest. Kindral klõpsutas lülitit ja ekraanil lõi särama tähekaart, valgete pärlite külv tintmustas pimeduses.
?Siia,? ütles ta ainult ning suunas kursori ühele tumedale tähekesele üsna kaardi keskel. Punaselt lõi hiilgama selle nimi: Mob.
Konstruktor korsahtas.
?Sellest ei tule kunagi midagi välja, usu mind. Inimeludega seekord küll ei riskita, aga see on niivõrd arutu raharaiskamine, et mul hakkab pea valutama. Uued mootorid, robotid, lennujuhtimine, arvuti ...?
?See on meie mure,? katkestas Kindral kuivalt.
Konstruktor ohkas alistunult.
?Hea küll. Ma jään selle juurde, et sest ei tule midagi välja, kuid ma ei kasuta vetot Komitees. Olgu sul hea meel. Ja nüüd ma lähen magama.?
Järgmisel hetkel langes uks ta järel pehmelt kinni.
Kindral põrnitses seda pool minutit ja lülitas siis ekraani välja. Ruum pimenes.
Akna taga hakkasid esimesed tähed kahvatuma; kusagil nende seas plinkis vaikselt too salapäarane, nii kutsuv täht. Oleks ta vaid võinud Konstruktorile vihjata, milliseid andmeid on saanud Arhipelaag, väljaspool Päikesesüsteemi rippuvate teleskoopide sünkroniseeritud kobar ? vahest siis oleks teine võinud mõista ta indu selle müstilise valguspunkti järele kauges ruumis valgete kääbuste vaikivas rõngas.
3.
Oli võtnud kolm aastat orbitaalkonstrueerimist, kuni uute mootoritega võis enam-vähem rahule jääda. Inimeste asemel asustas nüüd sile asjalik robot Tuuma sisemust ja see lihtsustas nii mõndagi. Veel kord pani Kindral imeks muistsete leidurite oskusi, sest tegelikult tühise vaevaga oli uueks tähelaevaks moondatud nende geeniuse produkt, surematu ja kulumatu, mida ilmselt ka järgneva kolmesaja aasta jooksul ei osata kuidagi jäljendada.
Staabis jälgisid Perpe lahkumist vaid kaks neist kolmest mehest, kes olid olnud vahetuks tunnistajaks tema orbiidile sisenemisele. Juba oli selle kiirendamine lõppenud, kaks astet eraldusid, et mõne kuu pärast gaasilise hiiglase atmosfääris ära põleda. Ei olnud enam grammigi üleliigset, grammigi sellist, mis ei oleks pidanud tegema kaasa reisi kaugele mõistatuslikule tähele. Kõik teadsid, et laeva sihtkohta jõudmise ajaks on ammu surnud nii nemad kui nende lapselapsed, kuid ometi tundis Kindral, et see on ta suurpäev ning et tema nimi läheb ajalukku suure Nomani kõrval kui teise tähelaeva lähetaja oma.
Ekraanile ilmus suur plaan laevast ? vaikivast, elutunanäivast, pimeda mateeria kombel Ruumis endale teed tegevast, kuid samas kindlalt oma kurssi hoidvast ? see eristas teda kõigest, mida võib luua elutu loodus ning märgistas ta alatiseks Mõistuse pojana.
Kindral vaatas vaikides. Siis pöördus ta ümber ja ütles Konstruktorile, kes ta selja taga istus, jalg üle põlve ja hoidis käte vahel kohvitassi. Ta peaaegu ei vaadanudki ekraanile.
?See laev ? see laev on Saadik.?
Sõjaväelane rääkis vaikselt, kuid tema hääle alltoonides helisest terast.
?Saadik mitmes mõttes. Nomani surematu põlvkonna Saadik meie ajastule. Ja meie saadik kummalisimasse maailma, mida kunagi oleme kohanud.?
Konstruktor tegi käega ebamäärase zhesti.
?Sa pole ikka veel öelnud, mispärast laev just sinna saadetakse... Mis pagan selle koha nimi oligi nüüd? Komitees sa vaikisid nagu haud, kui sult seda küsiti ? õigupoolest oleksid nad ainult selle pärast pidanud veto panema.?
?See paik on Mob ? nii nimetas ta Allendo, kes teda esimesena kirjeldas. Ma ei tea, mis see tähendab, kuid teleskoobi andmed on väga erilised. Rohkem pole mul õigust öelda, selle kohta käib Esimese Kodaniku dekreet. See laev on Saadik ? see on kõik, mis ma võin öelda.?
Konstruktor norsatas.
?No mis siis ikka, loeme ridade vahelt. Lõpuks olete mingid signaalid kinni püüdnud, mida võib teatud mööndustega mõistusliku elu tekitatuteks pidada ? ja nihutate oma naba paigast ära, et sinna miski jurakas saata.?
Ta vaikis ja hakkas äkki naerma. Naer kerkis kõrgele lae alla ja keerles seal pärlhallide valgustite ümber kui oma elu elades. Kindral vaatas teda jahumunult, see polnud üldse selle vaikse ning süngevõitu mehe moodi, Konstruktor ei saanud kuidagi pidama ja tegi käega ebamääraseid liigutusi. Siis köhatas ta viimaks mitu korda ning silus käega vuntse. Ikka veel muigvel näoga vaatas ta Kindralile otsa ja lausus:
?Ma poleks iialgi oodanud, et teie tolvanid sellised humoristid on. Te kaevasite kuskilt Ruumi pärapõrgust üles võõra tsivilisatsiooni ? väga tõenäoliselt esimese, millega inimkond kokku puutub. Ja mis see siis on, mille te nimetasite Saadikuks ning saatsite teele nende vendade juurde mõistuses?
Perpe tuum Mobile!?