Kaksikute paradoks

?ja seesinane kõrge Komisjon on niisiis kokku kutustud ja tulnud, täies koosseisus, täielike volitustega ning seega täielikult valmis kõnealust asja arutama?

?konstitutsiooniliste printsiipide kalju, millele toetub kogu meie tsivilisatsioon?

?ja nii edasi ja nii edasi, kurat küll, kaua ometi võib?

Õõnes sõnad kõlasid marmorsaali tühjadest nurkadest vastu ning Ian Dolmani mõtted loksusid nendega ühes rütmis laisalt kaasa.

Eesistuja köhatas hääle puhtaks. ?Mida tähendab lend sellele kaugele tähele hea sõbra Dolmani jaoks??

Professor Epstein kohendas tunnistajapuldis prille.

?Auväärt sõber, vastavalt relatiivsusteooriale kestab reis hea sõbra Dolmani jaoks umbes viisteist aastat. Kuna ta on suurema osa ajast anabioosis, vananeb ta bioloogiliselt umbes viie nädala võrra.?

Eesistuja hõõrus valge rätikuga otsmikku.

?Kas see kujuteldamatu vahemaa läbitakse tõepoolest viieteist aasta jooksul??

?Ee?khm.? Professor köhatas. T apolnud harjunud koolifüüsikasse kuuluvaid loenguid pidama.

?Meil siin möödub muidugi oluliselt rohkem aega. Umbkaudu? ee? khm? seitsesada aastat.?

Kohtunikud vaatasid üksteisele otsa.

?See tähendab siis, et hea sõber Dolman peab naasema meie, kuidas seda öeldagi, seitsmesaja aasta tagusesse tulevikku? Meie lastelastelastelaste juurde??

?Täpselt nii, auväärt sõber.? Lapselapselapselapsed on selleks ajaks ammu ringlusse tagasi läinud, aga seda ei hakanud profesor ütlema.

?Eetikadirektor, teil on sõna.?

Väikest kasvu kiilas mees tõusis püsti. Ta silmade all lotendasid heasüdamlikud kotikesed.

?Tänan, auväärt sõber. Hea sõber Epstein, kas ma saan õigeti aru, et ta satub võhivõõraste hulka, tal pole ühtegi head ega auväärt sõpra, kellega kasvõi paari sõna vahetada, veel enam, temast saab kogu ülejäänud eluks autsaider, barbaarne inimene kaugest minevikust, relikt, anakronism, muuseumieksponaat??

Üks kaasistujatest vangutas pead.

?Mina ja minu kolleegid usuvad, et ee?khm? tuleviku inimesed on sedavõrd kõrge moraalse arengutasemega, et hea sõber Dolman tunneb ennast nende hulgas suurepäraselt. On ju meie ühiskonna viimaste dekaadide eetiline progress edenenud ju? ee?khm? tuuletiivul? mnjah.?

Eetikadirektor vehiks professori poole, nagu peletaks kärbest. Kaasistuja vangutas uuesti pead.

Dolman toetas kukla toolileenile ja vaatas lakke. Suur saal oli Linnas ainuke ruum, mis Kuplini välja ulatus, läbi kümnekorruselise kontrollitud keskkonna. Kõrgel üleval libisesid mööda heledat mattpinda kummalise kujuga varjud. Kuskil seal, mõtles ta, on taevas. Lõpmatu avarus. Maailmaruum. Kuhu mind ei lasta.

Eetikadirektor tuli oma laua tagant välja ning astus üle saali professori poole.

?Auväärt sõbrad kõrgest komisjonist, see pole veel kõik. Asi on palju tõsisem. Palju-palju tõsisem. See noor mees,? ta osutas Dolmani poole, ?see noor mees on kogu oma ülejäänud elu valmis ohverdama nende andmete eest, mis ta tähtedelt toob, meie kõigi hüvanguks. See on temast väga üllas. Aga, austatud sõbrad, see ohver võib osutuda tarbetuks! Ma ütleks isegi, see ohver osutub päris suure tõenäosusega tarbetuks. Sest 700 aasta jooksul avastatakse tõenäoliselt kas viis, kuidas neid andmeid saab hankida kauget ekspeditsiooni ette võtmata, kas siis teleskoopide abil või mingil muu viisil. Või leiutatakse hoopis kiirem, mugavam ja ohutum moodus tähtedele lendamiseks.?

Professor trummeldas sõrmeotstega oma kõnepuldi servale. Dolman vajutas näo kätesse. Nad ei saa aru. Ja ei hakka kunagi saama. Kõik on olemas: laev, aparaadid, teaduslik eesmärk, stardipaik, ma olen ainsana Linnast treeningprogrammi edukalt läbinud ? ja ikka ei lasta mul lennata. Lihtsalt ei lasta ja kõik, mudanäod sellised?

Eetikadirektor jätkas zhestikuleerides. Ta oli hea oraator ja teadis seda hästi. ?Aga see võib ju juhtuda isegi palju lühema ajaga! Ka kolmsada viiskümmend aastat on pikk aeg! Hea sõber professor, kujutage ette, et meie hea sõber Dolman jõuab pärast tema jaoks seitsme ja poole aasta pikkust lendu sellele kaugele tähele ? ning sõidab sisse hiljuti avatud liinilaevade sadamasse!?

?See on fantastika!? protesteeris professor enesevalitsust hetkeks kaotades.

Eesistuja koputas haamriga lauale. Eetikadirektori silmade nurgas värelesid naerukurrud. Ta nägi, et oli oma eesmärgi saavutanud.

?Professor Epstein, on teil veel midagi lisada??

Professor pudistas paar pikka ja segast lauset progressist ja teaduse teele veeretatavatest tõketest.

?Eetikadirektor, teie viimane sõna??

?Auväärt sõbrad, kui see ekspeditsioon kestaks meie jaoks mõnikümmend aastat, kui meie oma põlvkond saaks kasutada teadmisi, mida hea sõber Dolman kaasa toob, siis poleks mul ühtegi vastuväidet. Aga praegu ei saa ma selle mõttetu ohvriga nõustuda. Hea sõber Dolman ohverdab kogu oma hilisema elu virvatulukest jahtides, mõttetult ja tarbetult. Inimkonnal pole õigust temalt sellist ohvrit vastu võtta.?

Dolman tundis, kuidas talle käsi õlale pandi. Ta tõstis pea, vaatas üles ja nägi Axelsoni. Pikk luider mees pruunist velvetist pintsakus naeratas talle oma verevaest naeratust. Instituudi direktor.

?Noh, ei lähe just kõige paremini??

Dolman tegi grimassi.

?Epstein on hale. Sa oleksid ise pidanud esinema.?

Axelson naeratas uuesti.

?Oota, kõik pole veel kadunud. Kuigi sedamoodi võib paista. Mul on idee. Pöörane idee. Ma tunnen nende mõttemaailma. Nad tahaksid tegelikult sind üles lubada, kui ainult mingigi väljapääs leiduks, mis ED argumendid kuidagigi välja kannataks.?

?Komisjon on mõlemad pooled ära kuulanud ja kuulutab istugi lõppenuks. Otsus tehakse nädala aja jooksul.?

Eesistuja lõi haamriga vastu lauda. Kostis kahinat, Komisjon tõusis. Dolman seisis valvele.

Axelsoni nägu omandas tavalise karmuse, kuid ta silmad naeratasid endiselt.

***

Kui rakett ennast pööras, otsis Dolman silmadega Linna. Selle kuppel paistis isegi siit ära. Surnud planeedi pilvitu atmosfäär ei varjanud suurt midagi, päike peegeldus kuplilt, see säras, nagu liivakasti pillatud klaaskuulike.

Eetika on kummaline asi, ütles ta endale. Ühelt poolt kange kui teras, teiselt aga veniv kui kummipael.

Sinna nad jäid. Mul on veel paar nädalat, siis tuleb anabioos. Siis kunagi ärkan võõra tähe valguses, teen oma katsed ja analüüsid, pööran laeva ümber, käivitan mootorid ja siis tuleb uuesti anabioos. Siis ärkan uuesti ja näen esimese asjana sedasama klaasikildu liivas.

Viisteist järgnevat aastat on minu jaoks viis nädalat.

Aga nende jaoks on seitsesada aastat üks päev. Kui nad enda meelest homme hommikul ärkavad, olen mina tagasi ning vaatan neile siitsamast alla. Ja eetikadirektor tuleb mind esimesena õnnitlema.

Aga kuidas Axelsonil õnnestus kõigi eest salaja kahe miljoni inimese jaoks anabioosipaake ehitada, pean ma ta käest veel küsima.