Filosoof Tõnu Luik on oma loenguis tõdenud, et ameeriklased elavad ?valgustuspeetuses? - ehk siis targemadki neist on oma väärtushinnangutega ikka veel valgustusajastus. Literaat Märt Väljataga on tunnistanud vaimukaaslust mitmete Ameerika tippmõtlejatega - ehk siis neilt ongi jäänud külge üht-teist valgustuspeetuslikku?
15. juuli Areenis ilmunud essee ?Eesti kirjanduse tase? sisaldab igatahes mitmeid väiteid, mis ehk olid mõeldud pelgalt põrpivatena, ent reedavad siiski ka kitsarinnalisust suhtumises kirjandusse ja eriti romaani.
Mida näiteks arvata seisukohast, et ?romaan on kõige vähem puhtesteetiline kunst, päevakajaline, teabeline ja kõlbeline aspekt mängivad temas suuremat rolli?? Selline iseloomustus kehtib kenasti eelmise sajandivahetuse kalendrite kohta, kuid romaani piiritlejana jääb lahjaks ja ahistavaks.
Ent sellele lisaks väidab Väljataga, et kehv naturalistlik romaan on parem kehvast maagilis-realistlikust romaanist ?kollektiivset elutunnet kajastava või teabelise aspekti poolest?. Siin lõhnab juba vulgaarsotsiologismi järele, mida lootsin olevat surnud koos Endel Sõglaga - aga igal ajal omad Sõglad?
Usun endiselt, et parimad romaanid on siiski need, mis loovad teistsuguse maailma või vähemalt radu ja väravaid teistesse maailmadesse. Need maailmad ei pruugi olla paremad, need võivad ka olla meie omast märksa hullemad - või siis lihtsalt meist erinevad. Need maailmad võivad ka eksisteerida inimese sees, muutes inimese põnevaks pingeväljaks reaalsuste vahel.
Nende teistsuguste maailmade esilemanamine võib aga jääda ebaveenvaks, kui see toimub triviaalseimas selle maailma keeles. See on minu jaoks probleem ka eesti ulmes, aga olen sellele juba siinsamaski varem viidanud. Ka romaanikirjanikul (ja vast eriti ulmekirjanikul) peaks olema poeetilist kujutlusvõimet - ehk siis, mitte ainult tegelaste ja sündmuste, vaid ka keele ja kujundite osas.
Vaimustav näide sellisest proosakirjanikust on Nikolai Baturin. Väljataga seda muidugi ei hooma. Tema teatab: ?Romaanid nagu Hirami ?Mõru maik?, Baturini ?Kentaur? ja suur osa eesti ulmest satuvad kohe võrdlusse analoogiliste maailmakirjandusteostega ja seda nad välja ei kannata.? Huvitav oleks teada, millele Väljataga siin toetub (peale oma subjektiivse ja tundub, et üsnagi paljude pimetähnidega maitse)?
Kui probleem on selles, et ?tõlgitavuse nimel? puuduvad nois teostes viited kohalikule olustikule, siis see on absurdselt provintslik süüdistus kõigi suhtes. Meil tuleb ainult rõõmus olla, kui mõned loojad suudavad olla maailmakodanikud ja vältida uppumist ?aguli&agro? temaatikasse. Baturini puhul on see süüdistus aga veel kahekordselt kohatu, sest paradoksaalselt on Baturini globaalromaan just väga isikupärases eesti keeles kirjutatud. Niisiis on seda romaani just raske tõlkida - aga just sellised raamatud rikastavadki kultuure ja keeli enim.
?Päevakajalise, teabelise ja kõlbelise aspekti? jaoks on olemas ajalehed, kus peaks kujutlusvõimeta kirjutajatele küllaga ruumi jaguma. Kirjanduse (ja ehk kõige enam just romaani) muudavad väärtuslikuks siiski ennekõike kujutlusvõime ja sõnatundlikkus.