Kas kirjandus peab inimest õilistama? Kas värskelt läbi loetud raamatut käest pannes peab lugejal olema puhtam ja helgem enesetunne, mis innustab teda uutele saavutustele töös ja yhiskondlikus elus? Ka kunsti ylesanne on inimest katarsise läbi kasvatada, muuta teda paremaks yhiskonnaliikmeks, polise töökaks ning ustavaks rakukeseks? On inimesi, kes selles sygavas tões kahtlevad. Õnneks on siiski ka neid, kelle sydames puuduvad kõhklused, kes teavad selgelt hea ja kurja vahelist erinevust ning veedavad oma elupäevad, rygades inimkonna õnne nimel. Ja see on tore.
Nõukogude ja kapitalistliku kirjanduse yks suuremaid erinevusi oligi nõukogude kirjanduse siiras, hell ja sydamlik optimism. On ju raske jääda pessimistiks, kui maale ja rahvale on seadnud selged, helged ja säravad sihid Suur Õpetaja, nende sihtideni juhivad neid aga Suure Tyyrimehe ning tema ustavate võitluskaaslaste hellad, kuid tugevad ja kindlad rakkus töömehekäed. Kui sa mitte ei arva ega usu, vaid TEAD, et "elu läheb aina paremaks, ja päiksetõus läeb aina varemaks, kõik halb saab ära keelatud ja mured" - noh, muresid ju tegelikult polegi, on vaid olmelised pisiasjad ja ajutised häired kaupluste varustamises - kuidas julged sa siis hommikul peeglisse vaadata, leides sealt eest mingi mõttetu viriseja?
Raske, väga raske on olla pessimist sellisel päikselisel ajal, eriti, kui põhimõttelised pessimistid saadetakse riigi kulul ymber kasvama kauni loodusega paikadesse meie kodumaa avarustes. Sellest raskem on ainult kirjutada optimistlikke tekste, olles sydames pessimist. Pealegi tahaks ju ikkagi nii väga, et see kõik oleks tõsi, mis meie imelisest tulevikust räägitakse - et kymne aasta pärast lehvib kaunis punalipp Kuul, et kahekymne aasta pärast õitsevad Marsil õunapuud, et kolmekymne aasta pärast ongi käes klasside ja rahata kommunism ning vihma sajab ainult enamuse soovil. Seda enam, kui on ilmselge, et mingisugust muud, rahvaga yhtse partei poolt mitte ettenähtud tulevikku ei ole ega tule. Tuleb uskuda, seltsimehed, tuleb TEADA. Ainult nii saame luua veenvat, helget kunsti, mis väärib sotsialistliku realismi austavat nime. Ja see polegi nii keeruline; inimese loomus on kord juba selline, et kui ta, ussike, yhte ja sama juttu piisavalt kaua ja innukalt räägib, hakkab ka ise uskuma. Kyll usub, kus ta, lollike, pääseb.
Kapitalismigi tingimustes on loodud helget tulevikku kujutavat kunsti, ainult et see koondub tugeva ideoloogilise haarde perioodidesse/piirkondadesse ning pole väljaspool endeemilisi asualasid kuigi populaarne. On Ameerika ulmekirjanikudki, eriti sõjajärgsel kymnendil, kujutanud helget kapitalistlikku tulevikku, seda ei taheta lihtsalt tänapäeval millegipärast kuigi veenvaks pidada. On seegi ju inimese loomuses, et kui kõrgemalt poolt on lubatud kahelda, tähendab, kaheldaksegi. Kõõlutakse võimalike tulevike vahelisel serval ja soiutakse - kas ikka läheb hästi? kas homme on ikka veel hea olla? aga mis siis, kui hakkab sadama? Jah, pole inimhinges liigse valiku tingimustes seda veendumust ja yllust, mis laseks lollustest segamata helget elu rajada.
A ne ob etom zhe hotel ja vam rasskazat'-to.
Tegelikult tahtsin ma rääkida kultuurist, õigupoolest isegi kultuuriINIMESTEST. On teatud diskursus, võib isegi ytelda, nägemisviis, mis kyll tänapäeval kahjuks aina vähem levinud on, kuid millel viimastel aastasadadel on rajanenud suur hulk Euroopa kultuuri. See nägemisviis põhineb selgel, kõhklematul teadmisel, mis võimaldab eristada kultuuri mitte-kultuurist. Kultuuri kuuluvad taiesed, mis inimest paremaks muudavad, mis on kõrgemad tavapärasest igapäevaelust, kandes eneses mitte ainult esteetilisi, vaid ka eetilisi väärtusi.
Suurim vastuseis romantismile ei tulenenud ju teps mitte romantikute mingist erilisest uuendusvaimust vormis või sisus, ei, kultuuriavalikkusele olid lihtsalt vastuvõetamatud anarhistlikud, pyhadustryvetavad katsed hägustada hea ja kurja piiri, pyydes nimetada seni selgelt "inetu" lahtris seisnud, kunstile sobimatuks peetud temaatikat. No kuulge, mil moel võiks olla Kunstiteose peategelaseks korsaar, kaltsakast mereröövel? Mida see ennast oopiumist segi suitsetanud ning kahtlasest armuelust joobunud noor Byron õige mõtleb? Või mingi, vabandage väljendust, "mustlasromantika"?! Ei saa ju ometi kajastada kunstis madalaid, sobimatuid asju, millest viisakas seltskonnas rääkidagi ei kõlba, saati siis kujutada neid - oletatavasti - positiivses võtmes!
Ja, hullem veel, tõepoolest oletatavasti, kuna nendes mooduaja tsirkusetykkides kaob ära selge vahe positiivsete ja negatiivsete kangelaste vahel - kui me oleme ometigi juba oma vaarisade aegsetest teostest lugenud ja raamatuillustratsioonidelt näinud, et negatiivne kangelane riietub musta keepi, varjab nägu kapuutsi alla ning hiilib longates ja kyyrakil mööda nurgataguseid, samas kui positiivne kangelane astub sirgel kaardiväelaseryhil mööda kesktänavat, seljas valge kuub, millelt ei tohi iialgi puududa päikeses sätendavad kuldsed nööbid! Kuidas teavad siis inimesed, kellele algusest peale head soovida, kelle nimi aga raamatust musta tindiga hoolikalt maha tõmmata või, parem veel, yldsegi välja lõigata? Millised inimesed kasvavad meie lastest, kui nad õpivad kahtlasi moraalseid väärtusi Kunstiteostest, mis ometigi peaksid seadma nende pilgu ette ylemad pyydlused ja ideaalid, Taiestest, mis ikka ja alati on olnud kõrgemad madalast argielust nii nagu nende Loojad on olnud kõrgemad lihtsakoelistest tavainimestest (ning just seepärast võivadki endale aeg-ajalt yht-teist veidi enamat lubada - ehk normi yletava pinnaga korterit, ehk veidi uhkemat autot, ehk koguni õhtusöögi "Gribojedovis", MASSOLIT-i alumisel korrusel). Kui nainegi pidi Blokki kodus kõnetama kui Poeeti, on see ometi selge märk sellest, et meil ei tekiks elades mõtetki kasutada seda austavat kõnetlust fraasides nagu "Poeet, kas sa teed soovid?", "Poeet, kas sa viitsid ajalehe ära tuua?" või isegi, oh õudust ja võimalikku, kuid vähetõenäolist õõva, "Poeet, kes jälle prill-laua täis tegi, ah?!" Ei, kuni maailm on selgelt paigas, all on all ja yleval on yleval, ei või meiegi kahelda kunsti katartilises funktsioonis!
Kui maailmapildi alused on lihtsad ja selged, on lihtsad ja selged ka nendest tulenevad järeldused - valitseb nende vahel ju ometigi klassikaline baasi ja pealisehituse vahekord. Kui on selge, millistest teemadest peab kirjanik kirjutama, millised peavad olema tema tegelased ja, vastavalt nende käitumisele, ka nende kirjanduslik saatus, on selge ja lihtne ka järeldada, milline on hea ja milline halb kirjanik. Metsatöölistest kirjutasid? Kiidame. Kaevuritest kirjutasid? Jälle kiidame. Kosmonautidest pole veel kirjutanud, aga kohe kavatsed? Et veel pole, on muidugi paha, aga õnneks oled oma vigadest aru saanud. Ah et positiivne kangelane jääb traktori alla ja ei abiellugi eesrindliku komnoore Annu?kaga? Paha, väga paha. Peab abielluma, kuidas siis muidu! Nii need asjad ju käivad. Ja kolm last saavad nad ka, kohe, pane kirja, ja kõik on pioneerid. Synnist saati. (Tänapäeval, teaduse ja tehnika revolutsiooni tingimustes, nimetatakse seda, muuseas, kontentanalyysiks. Tehakse väikesed vahvad tabelid plusside-miinustega. Tean, olen ise teinud ja mitte vähe. Mõnus on kirjandusteadusse reaalteaduste butafooriat juurutada, tabel graafiku kukil, tulpdiagramm lehepöördel.)
Samamoodi saab kerge vaevaga liigitada kunstiks pretendeerivad tegevusharud Kultuuri osisteks ja... noh, millekski muuks. Science fiction? See on hea, ikkagi science. Dark fantasy? Aga milleks, vabandage, dark? Ei ole meile selliseid vaja! Ooper? Hea! Ballett - veel parem! Kõige parem oleks muidugi, kui saaks ooperit kuidagi balletiga ristata. Hoiaks aega kokku, saaks iga päev vaadata mitte ainult tunni balletti ja teise ooperit, vaid kaks tundi nii yhte kui teist. Aga see on juba kokku neli - sajaprotsendiline tööviljakuse kasv!
Tegelikult olen siiani pidanud Kultuuri kodaniku elusaks kvintessentsiks mister Käsperit (selline eluline ja positiivne tegelane, umbes nagu mister Twister). Aga ma olen rõõmus iga uue inimese yle, keda julgen, olgu või teatud mööndustega, sellesse nimekirja liigitada, nii nagu on rõõmus botaanik, kes leiab oma õuepeenrast alpidest kaugele eksinud võipätaka või kapsaste vahelt haruldase käpikorhidee. Ning, tõesõna, selles suhtes ei sisaldu minus tilgakestki irooniat, võite või lõhki lõigata ja söefiltrist läbi lasta.
Sest ennast ma kahjuks kultuuriinimeste sekka lugeda ei saa - ei käi ma enam kontsertidel (noh, vast ehk 1-2 aastas ja needki mingisugune keskaja muusika) ega loe uut PÄRIS ilukirjandust (ainult mingisugune imelik fantastika, vahel sekka mõni põnevik, yksik teos mystilis-myytiliselt syvaautorilt nagu Eco või näputäis luulet vanalt lemmikult nagu Yeats; ei Krossi memuaare, ei Raudami romaane, ei Kaplinski luuletelliseid, ega isegi kirjandusvõistlusi võitnud sõdur- ega tööliskirjanikke, löögu Volta siis vilet, kaua tahab - löö laulu, vastas Volta, löö laulu, väikemees), isegi yhtegi Tarkovski filmi pole kuus-seitse aastat näinud. Ja selliseid on minu tutvusringkonnas palju, eriti aga positsioonidel, mis peaks olema seotud Kultuuriga - kirjastajad, toimetajad, tõlkijad, lehepapad-mammad, isegi kirjanikud, muusikud ja teadlased. Kas sellele mõeldes peaks hakkama hirm? Kas peaks tekkima ohutunne? Kyllap vist.
Sest kultuurikiht meie yhiskonna peal on tegelikult samasugune kui teadusliku maailmapildi omagi, õhuke nagu hõbepaber kraaplotol - tõmbad korraks myndiga yle ja ongi valmis. Kui inimesed ei harju varasest lapsepõlvest peale regulaarselt Mozartit kuulama, ei mõista nad temast hiljem midagi pidada. Neid inimesi, kes vanemas eas kõrgkultuuri juurde tulevad, on ikka paganama vähe. Ja oma põnni, kui ta vähegi sobilikku ikka jõuab, tahaks ka selliste asjade manu juhatada - mis sellest, et ma ise enam klassikat kuulata ei viitsi. Et minul on väga spetsiifiline maitse, aastatepikkune kultuurimyrgitus (kas teate, kui peaks yks eesti filoloog teoreetiliselt nelja õppeaasta jooksul kirjandust lugema? mina lugesin rohkem, kõvasti rohkem), ei tohiks teda kyll kuidagi segada.
Aga ma näen neid tänapäeva jõmpsikaid kyllalt, et teada: vähesed vanemad tylitavad oma lapsi millegagi, mis neil endil yle ajude käib. Tunnen humanitaare, kes usuvad, et elekter koguneb kohvimasina kannu põhja. Ja tunnen juriste, kes raamatuid ei loe. Kordi enam tunnen neid, kes - kui ulmesse tagasi tulla - neelavad mõnuga sitaselt vusserdatud bojevikke, kuid nõustuksid pigem klaasi närima kui psyhholoogilist ulmet lugema - see käib neil puhtfyysiliselt yle jõua. Sed ultra posse nemo obligatur. Ei ole see nende syy, syy eelduseks pean vähemalt mina kyll valikuvõimalust ja vaba tahet. Nii et ohutunne on täiesti olemas. Samas ei oska ma ise Kultuuri enam kuidagi aidata, ei ole me temaga ammu kohtunud ja ehk ei usu ma enam kuigi kindlalt ta olemasolussegi. Või olen ma siis piisavalt loomastunud, kui ennem olen valmis tapma inimest kui kassi... Ei tea. Aga selline... nõutu ja jõuetu tunne on.
Sestap on sydamel parem, kui tean, et on veel selliseid, kes otsivad kirjandusest ideaale, inimlikke väärtusi või yhiskondlikke sihte. Mina ei otsi. Ei jaksa enam. Aga kui keegi teine jaksab, hoian pöialt. Mis sest, et kui mõnd selliseid vaateid esindavat teksti loen, hakkab kuidagi veider... Ehk on see sydametunnistus? Kauge kaja lapsepõlvest, kui sai joonistusvõistlusel kriidiga asfaldile joonitatud paha Reagan, käed raudus? Igatsus maailma järele, mis on ratsionalistlik, õiglane ja hea, salajane piinlikkus selle mahasalgamisest?
Sitta ta on.