Aeg-ajalt taaspuhkevates vaidlustes ulmezhanri piiride üle väidetakse mõnikord, et puhtallegoorilist teksti on raske ulmeks pidada, kuivõrd autor kasutab fantastikat üksnes tööriistana millestki muust rääkimiseks, fantastilistel elementidel puudub iseseisev tähendus. Võib-olla on see nii.
Kuidas aga suhtuda teostesse, mis realistlikult, mitte ühtegi fantastilist seika sisaldades, on kirjutatud allegooriateks ulmekirjandusele?
Juhan Nurme poolt koostatud suurepärases antoloogias "Diogenese latern" (Tallinn: Eesti Raamat, 1976) ilmus eesti keeles Roman Podolnõi geniaalsete "Pseudoajalooliste pajatuste" hulgas jutuke "Merel ei saa sõita". Selle sisu vaevalt et ühelegi eesti ulmehuvilisele tutvustamist vajab. Selles ei toimu absoluutselt ühtegi fantastilist juhtumit, nii saar kui selle elanikud võiksid vabalt tegelikkuses eksisteerida ning ei ole ühtegi viisi veendumaks, et sellist saart selliste inimestega pole tegelikult kuskil maailmamere rüpes kunagi olemas olnud. Saareelanike püüdlused või nende puudumine on aga selgelt kujutatud allegoorilistena mehitatud kosmoselennule vendade juurde mõistuses.
Tihti on selline allegooria mõistetav ainult ulmezhanri heale tundjale ning siit tulebki üks võimalus püstitatud küsimusele vastamiseks: kuna käsitlusviisist hoolimata kasutatakse ulmekirjanduses olulisi teemasid, on tegu ulmega või vähemalt sellele väga lähedase nähtusega, nö. slipstream'iga.
Paavst Innocentius II keelas 1139. aastal kristlastele vibupüssi kasutamise, pidades seda ebainimlikuks relvaks.
1519. aastal maabus Hernan Cortez asteekide impeeriumi rannal. Tema ning ta kaaslaste välimus, laevastik, relvad ja veoloomad olid kohalike jaoks sedavõrd eriskummalised ning tehniliselt arenenumad, et teda peeti alguses jumalikuks olendiks.
Terve keskaja vältel ning teatud ringkondades praeguseni arutatakse selle üle, kas neegrid või indiaanlased kuuluvad inimkonna hulka või mitte.
Ulmekirjanikud on käsitledes superrelvi, võõra rassi invasiooni või võõraste tunnustamist "vendadena mõistuses" arvesse võtnud inimkonna ajaloolist kogemust, see on üldtuntud fakt.
Kõige levinum näide peaks ilmselt olema Asimovi Asumi-triloogia mõjustatus Rooma Impeeriumi languse loost. Kui nüüd omakorda kirjutataks salaajalugu mingist kaugest paigast kuskil Londiniumist põhjas, kuhu oma ajast vaimus kaugele ette jõudnud tegelased ennast prohvetliku nägemuse toel kindlustavad koos kreeka tule ning Heroni aurumasina prototüübina, oleks tulemus hea teostuse korral Asimovi loominguga kursis olevale ulmehuvilisele väga haarav ka siis, kui koloonia mingil põhjusel lõpuks hukka saaks ja toimuv jääkski salaajalooks.
Ulmeajakirja toimetuse liikmena annaksin muheledes avaldamiseks rohelise tule teosele, milles pärast konkistadooride esimesi hirmutegusid näitaksid preestrid mõne Tenochtitlani püramiidi salajaimas kambris Montezumale mõnikümmend aastat tagasi madalikule jooksnud laevalt leitud samasuguste valgete inimeste mumifitseeritud surnukehi. Järgides "Iseseisvuspäeva" narratiivi, libiseks järgnevalt mõnest varjatud lahesopist välja madalikul terveks jäänud alus, millega vaprad asteegid Cortezi lipulaeva süvamere kalade manu saadaksid. Ise küsimus on muidugi, kust leida asteekidele neeger tolle laeva pootsmaniks.
Podolnõi pajatused näivad asuvat haruneva ulmezhanri aia ühes kaugemas ja hooletussejäetumas sopikeses. Mõned aastad tagasi lasti välja film "Romeo ja Julia" autentse tekstiga, mille tegevus toimus tänapäeva Ameerika suurlinna maffiajõukude konflikti keerises. Moodsa kirjanduse sellist lahtimõtestamist mineviku kaudu (või tulevikus toimuva lahtimõtestamist tänapäeva kaudu) kohtab aga haruharva, kui jätta kõrvale Holliwoodi kostüümidraamad, milles Kuningas Arturi ümarlauarüütlid arutlevad sugulise võrdõiguslikkuse teemadel.
Tulles lõpetuseks tagasi pealkirja juurde, tavaliselt märgatakse seda, et meie eelkäijatele omased jooned elavad kenasti edasi ka tänapäeva inimeses. Seda, et suurele osale joontest, mida peame moodsale inimesele ainuomaseks võib tihtipeale mingil muul kujul vaste leida ka ajas tagasi minnes, reeglina ei suudeta märgata või adekvaatselt kujutada. Siin võibki abi olla fantastikast: hüpoteetilist tulevikku reaalsesse minevikku projitseerides jõutakse paratamatult relativismi küsimuseni, hakatakse otsima kontekste, milles tulemus naeruväärsena ei tunduks, püütakse jälgida inimmõtte kujunemislugu ja jõuda seeläbi üldinimlikuni. Vahest võiks see olla kergem ulmekirjanikele, keda võiks ju pidada julgema mõttelennuga indiviidideks.