Poelettidele on jõudmas kirjastuses ?Varrak? ilmunud õudusantoloogia ?Õudne Eesti?. Antoloogias on esindatud 31 kirjanikku, jutud pärinevad ajavahemikust 1866 kuni 2004 ja neid ühendavaks teemaks on eestiaineline folkloorne-üleloomulik õudus.
Antoloogia sündis ideest ühendada ühtede kaante vahele tekstid, mida sujuvalt on hakatud eesti etnohorroriks kutsuma. Töö käigus aga selgus, et ilmselt on arukas teema kandepinda pisut avardada, nii võiks öelda, et ?Õudne Eesti? on omapärane õudusfantastiline peegelpilt eesti maa ja linnaelust keskajast tänapäevani; selles on esindatud nii teadlik ja räige ?anriõudus kui sümbolistlik-grotesksed piiripealsed jubeduslood. See on meie oma eesti õudus, selline nagu ta meil on.
?Algernoni? lugejal on allpool võimalik tutvuda antoloogia sissejuhatuse lühendatud variandiga ja väikese seletusega, mida pidasin vajalikuks ulmehuvilisema publikuga siinkohal jagada.
Koostasin antoloogia põhimõttel ?üks autor, üks jutt?. Autoritutvustuste kirjutamisel lähtusin sellest, et pikemalt vajaksid lugejale ehk tutvustamist need autorid, kelle loomingu seos ulmega on vähemtuntud ja ka need, kelle loometee on mõõdetav aastakümnetega. Erinevalt mitmest muust eesti ulmeantoloogiast olen autorite loomingu avamisel kasutanud tsitaate ja määratlusi tunnustatud kirjanduskriitikutelt, ja võimalikult vähe tsunftisiseseid muljetusi internetilehekülgedelt.
Antoloogia sai mahukas, üle viiesaja lehekülje. Kuid kindlasti tekib paljudel küsimusi, miks pole seda või toda autorit ja seda või toda juttu. Üritan vastata. Kindlasti on viissada lehekülge ühe antoloogia jaoks ülemine piir, veelgi mahukamaks seda ajada polnud objektiivsetel põhjustel enam võimalik. 31 ühe jutu hulgas on enamik need, ilma milleta poleks taolist kogumikku olnud üldse mõtet avaldada. Ma ei kujuta ette Eesti õudusantoloogiat, milles pole Herta Laipaika, Karen Orlaud, Raivo Seppot, Juhan Jaiku?
Siiski on rida autoreid, kelle tekste ma kaalusin, kuid otsustasin nad (sedapuhku) punase joone taha jätta. Üheks põhjuseks oli kindlasti nende tekstide liiga piiripealne puutumus õuduskirjandusega ja pigem kuulumine mõnda muude ulme alaliiki. Teiste puhul ka teatav sekundaarsus või marginaalsus ning vähene kirjanduslik kvaliteet. Ka ?Algernoni? lehekülgedel on läbi aastate ilmunud mitu sellist teksti. Nimetaksin siinkohal mõned autorid, kelle tekstidega ma suuremal või vähemal määral tutvusin ja kaalusin neid, kuid ühel või teisel põhjusel jäid nad antoloogiast välja. See tähendab, allpool loetletavad pidid ruumi tegema esimese e?eloni juttudele, nendele, mis kindlasti pidid antoloogiasse mahtuma: Tiit Tarlap, Mart Raudsaar, Arvo Valton, Kaimar Palts, Marek Simpson, Craig Wolf, Mehis Heinsaar, Toomas Kuter, Lindrit Soo, Maria Perner, Astrid Reinla, Helga Nõu, Peeter Joonatan, Herman Sergo? Nagu öeldud, jäi mõne autori tekst välja mahunappusel, mõnel taseme poolest, mõnel liiga vähese puutumuse pärast ?anriga. Tiit Tarlapi ?Haldjatants? ja Mart Raudsaare ?Vapiloom? ning ?Soolinn? tundusid näiteks rohkem kuuluvat fantasy alla. ?Õudse Eesti? kaante vahele sai see, mis seal kindlasti peab olema.
Kui see antoloogia täidab ühe oma eesmärgi ? populariseerib õuduskirjandust ? siis on ehk mõne aasta pärast põhjust kõneleda raamatust ?Veelgi õudsem Eesti?.
Seniks aga kasutaksin võimalust ja avaldan tänu kõigele neile, kes antoloogia koostamisel mulle nõu, jõu või kasulike vihjetega abiks olid: Jüri Kallas, Silver Sära, Lauri Lukas, Varje Sootak, Kristjan Sander, Krista Kaer, Ulvi Lahesalu, Mario Kivistik.
Raamatu kaanekujunduse tegi Toomas Niklus, minu meelest on tegemist ühe parema õudusraamatu kujundusega, mida ma eales näinud. Aitäh, Toomas!
Õudne Eesti
Sissejuhatuse asemel
1866. aastal ilmus Helsingis Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ?Eesti rahva ennemuistsed jutud?, mis sisaldas 43 muinasjuttu ja 18 muistendit. Kui üle saja aasta hiljem hakkas meie ulmekogukonnas levima mõiste ?etnoõudus?, siis saab selle juuri vedada just Kreutzwaldi ainekäsitluse juurde.
Antoloogia ?Õudne Eesti? tahab esitada eesti kirjanike eestiainelised õuduslood, tahab näidata traditsiooni ning algupärase ?anri olemasolu, ent ennekõike tahab see muidugi pakkuda kirjanduslikku elamust.
Kreutzwald oli tugevasti mõjutatud saksa klassikutest-romantikutest, eriti vendadest Grimmidest ja Johann Ludwig Tieckist. Just Kreutzwald oli see, kes põimis ühte germaani ja eesti õudusfolkloori, tekitades algupäraste joontega rahvusliku õuduskirjanduse. Mõned Kreutzwaldi loomingule omased jooned on jätkuvalt algupärases etnoõuduses tugevalt esindatud: rahvauskumused, kohamuistendid, etnograafilised detailid, ideoloogiline positsioon, antipaatia ristiusu vastu. Loomulikult pole aga eesti õuduskirjandus käsitletav ainult kui Kreutzwaldi edasiarendus, see põld on palju liigirikkam, uusi suundi on loonud mitmed teisedki autorid. ?Siuru? fantastiline sümbolism pole Kreutzwaldiga ehk kuigivõrd seoses, nagu on meil ka raske otseseid paralleele vedada Lauluisa ja Juhan Jaigu, Herta Laipaiga ja Leo Sinilaiu vahel. Kreutzwald kirjutas peamiselt muinasjutte, Jaik omapärast folkloorulmet, Laipaik psühholoogilisi novelle ja Sinilaid õuduspulp`i. Ent Kreutzwald oli esimene.
Teadlikku ja ?anripärast õudust on Eestis siiski vähe kirjutatud, tihti on meie kirjanikud sellele paljulubavale rajale kas kogemata eksinud või jõudnud loomingulistes otsingutes ega pole sinna pidama jäänud. Eestis pole viljeletud sihipärast tondijuttu, nagu näiteks Inglismaal. Siiski on just teatav rahvapärimustele või legendidele tuginevate jubedate juttude traditsioon Eestis olemas. 90. lõpust on lisandunud autoreid, kes metoodiliselt otsivad inspiratsiooni rahvaluulest, töötlevad seda ja üritavad luua kirjanduslikku silda oleviku ja mineviku vahel.
Pärast Kreutzwaldi võib järgmiseks teetähiseks omamaise fantastilise kirjanduse arenguloos pidada ?Noor-Eesti? ja ?Siuru? rühmitusi, eelkõige Tukla, Gailiti ja Tassa kirjatöid, ehhki enne neid tuleb kõneleda August Kitzbergist.
Libahundi müüt on meile jõudnud tõenäoliselt germaani laenuna, ehkki päris kindel selles ei saa olla. Igatahes kui Jakob Hurda eestvedamisel hakati rahvapärimusi koguma, siis kõneles rahvasuu päris palju ka soenditest ja libadest. Kogumistöös osales aktiivselt ka noor kirjamees August Kitzberg ning rahvaluulelisele ainestikule tuginedes kirjutas ta jutustuse ?Libahunt?, mis algselt ilmus läbi viie numbri ajalehes ?Olevik? 1891-1892. Jutustuse kandev osa põhineb Viljandimaalt kogutud kaheksal libamuistendil, mille kogusid kas Kitzberg ise või tema vend Jaan ning lähetasid 1889. aastal Hurdale. Jutustuse tarbeks on Kitzberg pärimuste alusel välja arendanud kolm juttu, mida ühendab minategelase raamjutustus, kes kogub Hurdale rahvaluulet ja meelitab oma isalt neid libahundilugusid välja. ?Libahunti? on põhjalikult analüüsinud Villem Alttoa: ?Need on seostatud konkreetsete nimedega, kusjuures kaks viimast lugu on juhtunud otse jutustaja perekonnas, millega on tekitatud põnevusmoment, sest vana isa poolt väidetakse jutustatu tõeliseks sündmuseks. Kompositsiooniliselt on kirjanik kasutanud põnevuse tugevdamiseks gradatsiooni. Esimene lugu jutustatakse selle tegelaselt Juut-Juhanilt kuuldud jutuna, teise, naise moondamisest libahundiks, on isale jutustanud vanaisa kui nende perekonnas mitme põlve eest toimunud sündmuse, kolmandas, tüdruku libahundiks käimise loos, on isa ise olnud kaastegelane, millega selle usutavus on vähemalt jutustaja poolt väljaspool kahtlust.?
Jutustus ?Libahunt? ei saanud kuigi tuntuks, 1899. aastal üritas Kitzberg seda dramatiseerida, ent loobus peagi sobiva teatri puudumise tõttu. Kümme aastat hiljem võttis ta töö siiski uuesti käsile ning valminud näidendit võib pidada jätkuvalt eesti näitekirjanduse üheks tippsaavutuseks. Tragöödia esietendus ?Endlas? 1911 ja ilmus raamatuna 1912 Tartus, selle sü?ee on jutustuse omast erinev, lähtub ühest konkreetsest libahundimuistendist. Rahvaluulelistele õudusmotiividele tuginedes arendab Kitzberg siin oma peamiseks sõnumiks külavastuolude kujutamise, erinevate ellusuhtumiste kokkupõrke, vastuhaku orjameelsusele ja vabadusiha ülistamise. Erinevalt jutustusest on näidend rohkem realistlikum ning üleloomulik komponent esitatud pigem sümbolistlikuna.
Eesti folkloorse õuduskirjanduse arenguloos on ?Libahunt? erilise tähtsusega, Kitzbergi (ja teiste) kogutud ainematerjal annab ka tunnistust, kuivõrd levinud olid õuduslood rahvasuus. Soendimotiivi on kasutanud veel mitmed meie kirjanikud, teiste seas näiteks August Gailit, Andres Ehin, Herta Laipaik, F. R. Kreutzwald, Raivo Seppo, Karen Orlau, Matt Barker, Veiko Belials, Juhan Jaik... Tõepoolest ? idee end hundiks pööravast inimesest võimaldab kirjanikul arendada mitmeid igiteemasid: inimeses peituv ja vallanduv kiskja ja koletis, ühtekuuluvus loodusega, tung iseolemise järele, hundina tormlemises kogetav vabadusjoovastus, protest ja vastandumine sotsiaalsetele oludele, kahepalgelisus. Libahundilugudest on eesti kirjandusklassikas veel väljapaistev August Gailiti samanimeline jutustus aastast 1926.
Mõjutusi ja põhjuseid ?Noor-Eesti? ja ?Siuru? loomingus õuduselementide kasutamisel võib leida mitmeid: sajandialguse uusromantismi laine Euroopas, sõjaõudustest sündinud apokalüptilised heiastused, teiste kirjanike (Poe, Brjussov, eriti Przybyszewski, Baudelaire, Hearn, Maeterlinck jmt) ning rahvaste folkloori mõjud, uute väljendusvahendite ja vormitunnetusnõuete otsimine groteskis ning impressionismis, ekspressionistlikud protestimeeleolud. Arvo Mägi on ?Siuru? kohta kirjutanud: ?Aastatel 1917-20 ilmunud teosed on oma mentaliteedilt uusromantiliselt ebareaalsed või protestivad. Stiil nihkub üha enam varjundirikkalt impressionismilt kireva, järskudele kontrastidele ehitatud ekspressiivsuse suunas. Tegemist on raamatutega nagu Tuglase novellikogud ?Saatus? ja ?Raskuse vaim?, Tassa legendikogud ?Nõiasõrmus? ja ?Hõbelinik? /.../ Gailiti ?Saatana karussell? (1917), ?Muinasmaa? (1918), ?August Gailiti surm? (1919) ja ?Rändavad rüütlid? (1919), hilise järglasena romaan ?Purpurne surm? (1924).? Mägi leiab, et saatuse esinemismoodustena kasutatakse sõda, taude, salapäraseid haigusi, looduskatastroofe. Saatan ja mitmesugused muud rahvafantaasia või autori enda loodud müütilised kujud aitavad sündmustikule anda ?saatus-traagilist? hõngu.
Ehkki tänapäeval tunneme me August Gailitit eelkõige suvitusromaanide (?Ekke Moor?, ?Nipernaadi?) autorina, on ta oma kirjandustee alguses kirjutanud palju fantastilist õudussümbolismi. Rohkemate või vähemate õudussugemetega tekste leidub Gailitil ja ka Tuklal mitmeid ning nende mõju ulatub tänasessegi päeva, eriti just sotsiaalset alatooni silmas pidades.
Õuduskirjanduse olemasolu teadvustamiseks ja propageerimiseks Eestis on palju ära teinud ka Johannes Aavik. Radikaalse keeleuuendaja ja terava arvustajana tuntud Aavik, keda Raul Sulbi on nimetanud tõenäoliselt esimeseks eesti ulmefänniks, koostas, tõlkis ja andis 1914 ? 1928 välja antoloogiasarja ?Hirmu ja õuduse jutud?. Hirmu ja õuduse mõiste oli Aaviku jaoks väga lai, selle alla paigutas ta ka näiteks valitud peatükke Dostojevski romaanist ?Kuritöö ja karistus?, ent avaldas ka selliseid õuduskirjanduse klassikuid nagu Ewers, Maupassant ning eriti Poe. Forsseeritud keeleuuendustele vaatamata oli sari populaarne.
Mainigem ka Oskar Lutsu, kelle loomingus on eriline koht ühevaatuselistel fantastilis-müütilistel lühinäidenditel ?Ülemiste vanake?, ?Siniallik?, ?Viimne pidu? (kõik 1916) ja ?Sootuluke? (1919). Feliks Oinas on ?Ülemiste vanakest? ja ?Sootulukest? analüüsides kirjutanud: ?Mõlemas näidendis valitseb fataalsuse, saatuslikkuse tunne. Seda tunnet sisendavad vaimud ? vetevaim ja soovaim. Nad mõlemad esinevad vanakestena, esimene pika habeme ja vesihallide silmadega, teine mustade aukudega silmade asemel, sest ta on pime. Salapäraselt ilmuvad nad udust, et ennustada hukatust /.../ Ikka ja jälle korratakse, et vaimud on vägevamad kui surelikud.?
?Sootulukese? kirjutas Luts oma (samuti osalt õuduskirjanduseks liigituva) suvitusnovelli ?Soo? (1914) ainetel. ?Sinialliku? eeskujuks on ilmselt muistend rändavatest järvedest, ?Viimne pidu? on viirastuslikult sünge õudussümbolism joomatõvest.
Eesti õuduskirjanduse arenguloos tuleb järgmisena peatuda Anton Hansen Tammsaare loomingul, eeskätt tema kogumikul ?Pöialpoiss? (1922). See novellikogu annab tunnistust Tammsaare kui psühholoogilise realisti otsinguste mitmekesisusest ning nende hargnemist eri suundadesse. Heino Puhvel on ?Pöialpoisist? kirjutanud: ?Varasema novellistikaga võrreldes sisaldas ?Pöialpoiss? uudseid elemente nii ainestikus kui ka käsitluslaadis. Selle kogu novelle ühendab eelkõige peategelaste kriisiseisund, mis avaldub nende psüühika erilises pinges või häireolukorras. Paiguti ulatub tegelaste psüühiline tasakaalutus niikaugele, et normaalse inimese loogikaga pole tegelaste käitumisajendeid võimalik mõista. ?Pöialpoiss? tõi kujutamislaadi uuendusena fantastilised motiivid A. H. Tammsaare elukujutusse. Fantastika ja reaalne olustik ei sula ?Pöialpoisis? veel harmooniliseks tervikuks, nagu nähtub kogu niminovellist, kuid uue tunnusjoonena Tammsaare proosas on fantastiline liin siin selgesti märgatav. Novellide dramatism ja põnevus toetuvad kahele allikale: tegelaste hingekriisile ja fantastiliste motiividega saavutatud pingele. Hingekriiside kujutamisel on Tammsaare rohkem oma kujutamiselemendis kui fantastilise liini arendamisel. Kõige kaugemale on fantastiliste motiividega mindud ehk niminovellis. ?Pöialpoisi? geneesi loomingupsühholoogilisi tagamaid aitab mõista A. H. Tammsaare tõdemus, et nii inimpsüühikas kui ka maailmas leidub palju salapärast ja seni tundmatut.?
Nõukogude okupatsiooniperiood tõi meie kirjandusse tugeva realismivoo, võõrideoloogia sundis peale sotsialistlikuks realismiks nimetatava suuna. Mõisted nagu ?kosmopoliit?, ?kodanlik formalist?, ?estetist? ja ?dekadent? hakkasid tähistama kirjanikke, kelle ideoloogilistes vaadetes hakati kahtlema ning loomulikult polnud aeg küps sellise riskantse stiili kui õudusjutu viljelemiseks. Nõue kirjutada vormilt rahvuslikku ja sisult sotsialistlikku tingis uut korda ülistava kirjanduse pealetungi ning tundlikumaid teemasid tuli vältida või teha seda vihjamisi ja näiliselt neutraalselt. Poliitiliste olude muutumine kuuekümnendatel tõi kaasa terve plejaadi uusi kirjanikke, kelle loomingusse hakkas siginema juba rohkesti postmodernismi ja groteski. Sümbolismi ja üleloomulikkusele vihjavaid elemente ei põlanud oma loomingus Teet Kallas, Arvo Valton, Enn Vetemaa jmt. Kuuekümnendatel sai hoogu ka omamaine ulmekirjandus, peamiselt viljeleti küll noorsoo-, teadustehnilist või ettevaatlikku sotsiaalset ulmet (Boris Kabur, Vladimir Beekman, Paul Viiding, Rein Sepp, Henn-Kaarel Hellat). Sügava nõukogudeaja perioodist oleme antoloogiasse valinud Andres Ehini novelli ?Vainuköie klubi? (1980), mis oma sürrealismile ja ulaklikkusele vaatamata üsna ehedalt traditsioonilise (etno)õudusjutu kaanonitele vastab. Vähem või rohkem õudusainelisi või jubedust tekitavaid seoseid võime leida Jaak Sarapuu novellist ?Nõiaallikas? (1978), Vladimir Beekmani novellist ?Bambus? (1972), Teet Kallase kogumikest ?Verine padi? (1971) ja ?Viimane mõrv? (1975), Arvo Valtoni mitmest novellist (?Kolmas põld leppadesse? või ?Rännak giidi saatel?)...
Kuuekümnendatel hakkasid Eesti kirjanduses puhuma uued tuuled, ja et nende hulka sattus ka mõni õuduslugu, pole siiski reegel, vaid pigem juhuslik erand. Luule Epner on neid uusi tuuli analüüsides ?Eesti kirjandusloos? (2001) kirjutanud: ?Kõige põhimõttelisem muutus puudutab teksti ja tegelikkuse suhet. Kirjandust lakatakse käsitamast tegelikkuse peeglina, seeasemel luuakse suveräänseid omailmu. Kunstlik aeg oli jutustustehnika komplitseerudes juba omandanud küllalt suure iseseisvuse, nüüd emantsipeerub ja metaforiseerub ka ruum. Kui varem küll eksperimenteeriti narratiivsete strateegiatega, kuid tekstimaailm oli sisustatud argitegelikkuse eeskujul, siis nüüd ilmuvad kirjandusse ?võõrad maailmad?, mida ei saa seletada lihtloogika abil. Uut kirjandusmõistmist väljendab programmilise selgusega Jaan Kaplinski: võiks olla õigem ühendada kirjandus unenägude ja visioonidega ühte kategooriasse, arvab ta ning lisab, et kirjanik loob pilte mingitest võimalikest maailmadest. Küllap polegi nii ootamatu, et kriitika vaatleb mõnikord modernistlikke teoseid fantastilise kirjanduse kontekstis.?
Mõnes mõttes valitses analoogiline olukord ka ?Siuru? aegadel, mil uute väljendusvahendite otsingud groteskis ja fantastilises sümbolismis ning soov vastanduda (küla)realismile sünnitasid muu hulgas ka mõne õudusjutu.
Eesti napis õuduskirjanduses on domineerinud rahvaluuleline ainestik. Selle suuna väljapaistvaim esindaja on olnud Herta Laipaik, kes viis täiuslikkuseni ? niivõrd kui me saame seda sõna kirjanduses kasutada ? eesti mütoloogia ja folkloori jubeduste põimimise psühholoogilise novelli kaanonitega. Laipaiga kogumikke ?Maarjakask? (1983) ja ?Hauakaevaja lood? (1991), aga ka nooremale lugejale mõeldud ?Kurjasadu? (1987) ning ?Pipratoosi tondid? (1990) võib lugeda uuema aja ?anriõuduse aluspanijaiks. Nendes kunstmuistendites kasutab Laipaik Helme kihelkonna pärimusi, ent läbivaks tunnetusmotiiviks on inimese, eriti naise, moraalne ja füüsiline hukk kire läbi.
Muidugi pole ka Eestis õudus(temaatiline) kirjandus piirdunud ainult novelliga. On avaldatud ka romaane, millest olulisemana võib mainida Mati Undi kirjandusloolist õudusfantaasiat ?Doonori meelespea? (1990), mis näiteks Soomes, erinevalt Eestist, üheselt ulmekirjanduse alla kuuluvaks loetakse. Teet Kallase ?Käsi. Väike õudusromaan? (1997) tunnistab kirjaniku õudushuvi ja on selgete Stephen Kingi mõjutustega. Üheks ?anriteadlikumaks Eesti õudusromaaniks võib aga kindlasti pidada Rein Põdra ?Külmnäppu? (1993). Ja muidugi on meil olemas ka Siim Veskimehe ?Lõver mets? (2002) ja Maniakkide Tänava ?Mu aknad on?? (2003).
***
Ehk on läinud sajandivahetuse paiku aset leidnud etnoõuduse renessanss kuidagi ka vastureaktsioon muus eesti noorkirjanduses maad võtnud sotsiaalsele narko-alko hard-core?ile. Eesti muistendite ja rahvaluule salapärane maailm vastandub üsna teravalt pretensioonikale ja literatuuritsevale kriitilisele linnarealismile. Samuti ka kriitikute lemmikuks olevale ebamäärasust ja unenäolisust ülistavale maagilisele realismile, mis eriti 21. sajandi algupoole eesti kirjanduselus vohama on hakanud.
Muidugi pole selle antoloogia tekstid kõik seotud etnoainega, siin leidub ka linnaõudust ja pisut tinglikumat atmosfääri. Samas on see eesti õudusnovelli arengust tervikpildi saamiseks ilmselt hädavajalik.
Igale antoloogiale peaks ideaalis tekkima ka mingi lisaväärtus. Koostaja loodab, et ?Õudse Eesti? puhul on selleks - lisaks ainulaadsele võimaluse heita pilk algupärasele õudusjutu arenguloole - veel üldpilt, mis tekib sajandipikkuse eesti maaelu kirjanduslikust kajastusest. Kitzbergist Kivistikuni ja Gailitist Orlauni, kõik nad tegelevad eestlasele hinge- ja südamelähedaste asjadega. Jättes kõrvale fantastilise elemendi, leiame siit esimese ühtede kaante vahele kogutud tekstikogumi, mis räägib meile eestlase maaelust, muredest ja maailmapildist ligi viimase saja viiekümne aasta jooksul.