23. veebruari "Areenis" ilmus Fagira D. Morti pikk intervjuu Raul Sulbiga, Eesti ulme hiilgusest ja viletsusest:
http://www.ekspress.ee/viewdoc/F538BCC27F0518B1C2256FAE006E72B8 .
Seda intekat lugedes ei osanud ma alguses ei a-d ega o-d mõelda. Nimelt hiilgusest ei olnud just eriti palju juttu, pigem ikka viletsusest ja väsimusest. Stiilis, et järele on jäänud vaid ebaühtlase tasemega "Algernon", BAAS on varjusurmas, ulmekirjanduse bibliograafia on ammu aegunud, tuhin on möödas, vaimustus lahtus, tarbijaskonda õieti polegi, kodumaine toodang on tuim ja igav, tegijad väsind ja tülis, kriitikud vinguvad, et kõik on valesti ning lootustandvad debütandid puuduvad ? kõik on väga kurb.
Kogu seda juttu lugedes, mõtlesin, et olgu peale, võibolla on tõesti nii trööstitu see olukord. Aga vaadelgem asja laiemalt:
Raul Sulbi on uhkelt ulmeguruks tituleeritud ja eks viimasel ajal Raul kipubki ulmes arvamusliidri ja tõsise kriitiku staatusse... aga-aga-aga... Ühtlasi tuleb meelde, et Raul on olnud paljude Estconite korraldaja ja Eesti ulmeasja ajaja. Samas, ärge unustage, on Raul ulmemaastikul igati arvestatav antoloogiate koostaja, kes püüdleb (ja peakski püüdlema) selle poole, et kodumaised autorid ilmuksid ka paberil, kõvade kaante vahel, ning et raamatud läheksid kaubaks ja tiraazh küündiks ikka normaalsete numbriteni, 500-1000 eksemplarini. Kõlab ju hästi?
Käesolevat artiklit lugedes tekkis mul tõsine küsimus, et mida see mees õigupoolest praegu tegi? Raul ? oma poiss, üks Eesti ulmevärgi vedajatest ? võtab kätte ja tõmbab arvestavas kultuuri kajastavas lehes oma üritusele sisuliselt vee peale, rääkides kogu rahvale, et Eesti ulme on hetkel omadega täiesti kreenis ja ?tunneli teises otsas just väga eredat valgust ei paista?. Teisisõnu, meie ?ulmeguru?, ulmeproff, toimetaja, koostaja ja arvamusliider räägib kõikidele kultuuri- ja ulmehuvilistele, potentsiaalsetele lugejatele, et kodumaine ulme on hetkel tuim ja igav ja üleüldse on kõik äärmiselt masendav. (Püüdke seal intervjuus leida kas või üks positiivse tooniga lause!)
Selgema arusaamise huvides toome kontranäite: Mida arvaksid "Eesti Ekspressi" lugejad, kaasautorid, ajakirjanikud ja Hans H. Luik, kui näiteks "Ekspressi" ajakirjanik Mart Juur võtaks kätte ja kotiks iga jumala nädal "Ärapanijas" "Eesti Ekspressi" prohmakaid ning vinguks näiteks, kui kollaseks on see leht viimasel ajal muutunud ? peaaegu nagu SLO või meditsiiniajakiri "Kroonika"? Ja ajakirjanikud on ka viimasel ajal kuidagi igavaid ja pastakast välja imetud pseudoprobleeme kajastama hakanud... Kuidas suhtuks "Ekspress" sellesse, kui oma mees hakkab avalikult halama, et asi, mida ta hetkel ajab (ajakirjandus "Ekspressis") on igav, jama, ebahuvitav ja täielikus madalseisus? Ma kaldun arvama, et Mart Juurt ootaks sellisel juhul tõsine jutuajamine peatoimetajaga. Halvimal juhul saaks ta päevapealt kinga.
Ütleme niimoodi, et isegi kui pooled neist lugejatest, kes praegu Raul Sulbi ja Mario Kivistiku koostatud antoloogiaid ja algupäraseid autorikogumike-romaane ostavad, Rauli juttu uskuma jääks (ja hoiaks edaspidi kodumaisest toodangust eemale nagu pidalitõvest), siis kärbuks nende raamatute tiraazh nii väikseks, et varsti poleks mõtet enam mitte midagi välja anda.
Mõni aasta tagasi, kui kaks ulmeguru omavahel tülis olid, märkasin sarnast tendentsi. Omavaheline nääklemine jõudis peenete vihjetena nii "Sirbi" artiklitesse, BAASi intekatesse, kui ka kogumike järelsõnadesse. Teisisõnu, hakati oma musta pesuga üpris avalikult vehkima ning üksteisele ära panema. Ma ei ütleks, et see kodumaisele ulmele eriti hästi mõjub. Kas kirjandus- ja kultuurihuvilistel on ikka vaja teada, kes kellega tülitseb ja kui sitasti arvab üks või teine arvamusliider Eesti ulmest või konkreetsest autorist? Selline nääklemine ja praalimine kisub pehmeltöeldes kodumaise ulme aktsiad alla ning viitab masendavale amatöörlusele. Ma ei kujuta ette, kes meist tahaks, et kodumaine ulme oleks võimalikult amatöörlik nishi-kirjandus, mida loevad peamiselt 9. klassi arvutimängufriigid. Ma loodan, et me pigem tahame asjale hoogu juurde anda ja ühel päeval avastada, et ulme on Eesti kirjandusmaastikul väga arvestatav suund nii lugejate kui tegijate osas.
Kõik see algab ju pisiasjadest! Kui arvamusliidrid ja kohalikud kriitikud järjepidevalt iseenda üritust valimatult kritiseerivad (või lausa kompromiteerivad), väites, et asi on ikka hetkel suht mäda ja lootusetu ? ja seda veel täiesti avalikult, siis ainuke asi mida sellega saavutatakse on veel hullem madalseis. Kas ma peaksin pärast seda juttu ostma ?Terra Fantastika?? Maidea. Kui Raul teatab intervjuus, et ?viimasel paaril aastal silmatorkavad debütandid puuduvad?, siis miks peaksin ma selle ostma? Või miks peaksin ma ?Täheaja? ostma, kui koostaja ise tunnistab, et tase kisub jamaks? Miks peaksin üldse kohalike ulmekaid ostma, kui ulmeproff ise väidab, et kõik on ?ebahuvitav?? Kui potentsiaalsed lugejad selle artikli põhjal samad järeldused teevad, siis on Raul juba ulmele karuteene teinud! Ühtlasi ka iseendale. Sest kui pärast neid üldistusi enam mitte keegi kodumaiste ulmeraamatute vastu erilist huvi ei tunne, pole Raulil varsti põhjust ka midagi koostada.
Läheneme asjale konstruktiivsemalt, peaaegu tõsiselt, peaaegu irooniliselt ja naljaga pooleks: Kui igasugused ulmegurud ja arvamusliidrid, kriitikud ja koostajad ei suuda oma isiklike ja subjektiivseid pettumusi alla neelata, et head üritust adekvaatselt promoda, siis tasuks mõelda pressiesindaja või avalike suhete juhi ametikohale. Kui "Eesti Ekspress", "Looming", "Vikerkaar" või "Sirp" palub anda järgmine aasta pilt Eesti ulme hetkeolukorrast, siis on meil selle jaoks kindel inimene, kes teeb seda adekvaatselt, leiab nii häid kui halbu külgi, kuid säilitab siiski mingisuguse optimismi. Ja kui seis ongi juhtumisi ?väga kurb?, siis kas poleks mõtekas sellistes ajalehtedes-ajakirjades peamiselt toredatest asjadest rääkida? Näiteks ulme kuldajast ? ajast, kui pea igalt autorilt ilmus autorikogu ja "Algernon" oli headest tekstidest lookas ning uusi, häid ja huvitavaid debütante tekkis juurde. Räägime, et meil leidub autoreid, kelle jutte on soome-, vene- ja prantsuse keelde tõlgitud. Ja et mitte päris jama ajada, siis mainime vihjamisi, et praegu on olukord küll natuke tagasi tõmbunud, kuid jääme siiski ootama uut lainet. Kas selles stiilis ülevaade pole mitte parem? Inimesed loevad ja mõtlevad, et kas tõesti, ja lähevad poodi ja ostavad mõne Rauli koostatud "Täheaja" või "Fantastika" kogumiku.
Kui aga meie juhtfiguurid ja ulmegurud omaenda asja maha teevad, siis põgeneb uppuvalt laevalt ju iga viimne kui rott. Igasugune praalimine, lahmimine ja mõtlematu kriitika jäägu parem ulmevõõraste inimeste pärusmaaks, kel ei ole kohustusi ja lojaalsust konkreetse valdkonna osas. Ma tõesti ei mõista pärast seda intervjuud, miks peaks või tahaks veel keegi ulmevõtmes kirjutada, kui kõigile on uhkelt pasundatud, kui nishivärk see ulmeasi meil ikka on. Kirjuta parem luuletusi! Eesti luule õitseb, kõik loevad!
Minu tagasihoidlik palve oleks, et vedagem ikka ühte ulmeköit ja soovitatavalt ühes suunas, mitte ärge saagige seda oksa, millel parasjagu istute.
***
Vältimaks igasugust vääritimõistmist, lisan ära, see kirjatükk on kirjutatud siirast murest Eesti ulme tuleviku pärast. Minul ei ole mingeid ambitsioone hakata kolmandaks ulmeguruks, arvamusliidriks, juhtivaks ulmekriitikuks või pressiesindajaks. Ka ei ole mul mingit soovi, kellegagi tülli minna. Käesolev kirjatükk on kirjutatud ainult poleemilisel eesmärgil, juhtimaks tähelepanu mõningatele valupunktidele.