Käesolevas lühikeses sõnavõtus tahaksin osundada Leo Kaagjärve kuldaväärt artiklile 1998. aasta 18. septembri "Sirbist" (http://www.sirp.ee/Arhiiv/18.09.98/Kirjand/kirjand1-3.html). Nimelt on vaikselt hakkama saadud keelemõrvaga jutumärkide kallal.
Minu ajal õpetati emakeelt veel niimoodi, et sellest moodustus loogiline süsteem, millest oli kerge üldistusi teha. Üks selline üldistus oli, et kõik suurtähega algavad nimetused, millega tähistatakse inimese loodut, olgu tegu siis laevade või ajalehtedega, kirjutatakse jutumärkides. Erandina võib ilmselt vaadelda tänavate, majade ja muude kohtade nimetusi, mis käivad ühte lahtrisse looduslike maastikuobjektidega.
Lihtne, eks? Aga näib, et mitte piisavalt lihtne. Ajakirjanduse eestvõttel on jutumärkide kasutamine harulduseks muutunud ning tänapäeval haridust saavad noored ei kujuta ilmselt enam ettegi, et Tarmo Loodus ning piirivalvelaev "Tarmo" võiks tekstis kuidagi erinevalt märgistatud olla.
Nii meil siis ongi ajakirjanduses pealkirjad nagu "Oscaritel võidutses Miljoni dollari tüdruk". Pealkirjast arusaamise eelduseks on antud juhul uudise sisu varasem teadmine. Midagi mõttetumat on minul isiklikult raske ette kujutada.
Kui ma ühe ajalehe noorele keeletoimetajale kõnealust "Sirbi" lugu näitasin, väitis ta vastuseks, et aastatepikkune traditsioon on ses vallas uue reaalsuse loonud ja jutul lõpp.
Siit minu küsimus laiale ringile: kas eesti kirjakeel ning kirjakultuur on nii noored, et üheksakümendate keskel alguse saanud keelelohakus peaks tänaseks olema jõudnud juba austusväärseks traditsiooniks tsementeeruda?
Kui jutumärkide teemal jätkata, siis midagi on siiski ka paremaks läinud. Nimelt on kõikvõimalike piltlike väljendite ümber nondesamuste toppimine iganenuks kuulutatud. Minu isikliku arvamuse järgi oli tegemist sügavalt nõukoguliku kombega, mille kohaselt omal ajal pidi kirjutaja rangelt vahet tegema, kas fraasiga antud hinnang kuulub talle või allikale, mida ta vahendab. Niiviisi kirjutas aus nõukogude ajakirjanik roiskuva kapitalismi tingimustes toimuvatest niinimetatud "valimistest" vastandina nõukogude tõeliselt demokraatlikele valimistele. Ruttu jõuti sellel pinnal igasuguse ülekantud tähendusega fraasi jutumärgistamiseni, mis tõi kaasa tobedused nagu ""jalga" laskma" ja teised sellesarnased. Kujundlikud väljendid on keele rikkus ja kui neid hakata püüdlikult jutumärgistama, tekitab see rohkem piinlikkust, kui kergendab mõistmist. Vahest see, oma kauni ning kujundliku keele pärast piinlikkustunde tekitamine, oligi antud nõudmise apostlite eesmärk.
Nii et jutumärkidega on nüüd siis peaaegu kutu - ühes kohas ilmselt õigustatult, teises, tunduvalt olulisemas, aga nördimapanevalt ning kurvakstegevalt.