Eesti ulme on sügavas kriisis, kirjastamine seda enam. Või pole see siiski nii? On ju viimasel viiel aastal ilmunud üsna palju raamatuid, mis pole otseselt ilukirjandus, kuid mida sobib lugeda saateks menukatele ulmeteostele.
Kahjuks näib Eestis vaid kolm ulmekirjanikku sedavõrd menukad olevat, et kirjastused riskivad nende endi teostele saatekirjandust välja anda. Nimed ilmselt kedagi ei üllata: J. R. R. Tolkien, J. K. Rowling ja Terry Pratchett.
Alustaks J. K. Rowlingist, kelle ilukirjanduslik looming sai siinmail esimesena mitteilukirjanduslikud saateköited. Ma ei hakka siin rääkima autori loomingu kirjanduslikust väärtusest, mainiksin vaid seda, et loen prillitatud võlurpoisi lugusid mõnuga ning niisama suure mõnuga vaatan ka nende romaanide ekraniseeringuid. Fakt on aga see, et J. K. Rowlingi kaubanduslik menu kasvas sedavõrd kiiresti, et kirjastustel tekkis tungiv vajadus millegi potterliku järele. Nii ilmusidki 2001. aastal kaks heategevat vihikut, mis olid vormistatud kui Harry Potteri kooliraamatud. Samal aastal ilmusid ÌFantastilised elukad ja kust neid leidaì ning ÌLendluudpall läbi aegadeì ka eesti keeles. Kellele Potteri-lood meeldivad, need naudivad ilmselt ka neid lisaheietusi.
Kirjastus ÌErsenì avaldas 2002. aastal David Colberti raamatu ÌHarry Potteri võlumaailmadì, mis kvalifitseerub kuulsal nimel parasiteerimiseks. Jah, ma usun, et see raamat on kirjutatud kokkuleppel autori ja tema esindajatega, kuid asja väärtus sellest ei suurene. Samasuguse värdloome rubriiki kuulub ka Connie Ann Kirki kirjutatud ÌJ. K. Rowlingi eluluguì, mis ilmus 2003. aastal ning mille kirjastus Varrak operatiivselt selsamal aastal ka maakeeles avaldas. Antud biograafia on selline halearmas pajatus sellest, kuidas raskustega maadlev üksikema visa tööga kuulsaks sai. Kahjuks pole noorest ja algajast autorist eriti palju kirjutada ning seetõttu mõjub pooleteisesaja leheküljeline raamat suhteliselt hõredana.
Hoopis teine tase on kirjastuse ÌTänapäevì avaldatud Humphrey Carpenteri biograafia ÌJ. R. R. Tolkienì (2002). Tõsi, teatav pühakirjalik moment sellel juures ju on. Avaldub see peamiselt Professori ilmeksimatuks kuulutamises, mis ajuti suisa faktide väänamiseks kipub minema. Samas on raamat siiski hästikomponeeritud elulugu ning oli huvitav lugeda isegi minul, kes ma Tolkieni just geeniuseks ei pea ning erilist nõrkust tema loodu suhtes ei põe. Ütleksin, et suisa biograafia etalon.
Kummaline ongi, et kui enamus Rowlingi saatekirjandust on avaldanud seesama kirjastus, mis põhiteosedki, siis Tolkieni-teemalist aimekirjandust avaldavad kõik teised peale kirjastuse ÌTiritammì. Kõikse tuumakam on neist vaieldamatult kirjastuse ÌVarrakì ilmutatud David Day ÌTolkieni entsüklopeediaì (2002), mis minuarust kordi väärikam lugemine, kui vanameistri poja Christopheri loominguline parasiitlus (ÌSilmarillionì jne.).
Kõikjale jõudev David Colbert kirjutas ka ÌSõrmuste isanda võlumaailmadì, mis 2003. aastal ka maakeeles ilmus. Kirjastuseks oli sedapuhku ÌPegasusì. Raamatu kohta kehtib kõik see halb, mida võib öelda sama autori Potteri-seletuse kohta.
Eelmise aasta lõpus ilmus aga Terry Pratchetti ja Stephen Briggsi ÌKettamaailma teejuhtì. Nii mõneski mõttes on tegu olulise teosega. Ma ei hakka siinkohal seletama, et raamat on isegi vaimukam, kui keskmine Kettamaailma romaan ning et raamat on tõesti oluliseks täiendlugemiseks kõigile Kettamaailma lugude austajatele. Kõige olulisem on vast siiski see, et kirjastus ÌVarrakì on võtnud ühe kirjaniku, teinud selle siinmail sedavõrd populaarseks, et riskib isegi välja anda raamatu mis polegi romaan. Risk polnud ehk kõige suurem, kuid kindlasti seda riskimomenti oli. Peaksin ÌKettamaailma teejuhtiì kirjastuse üheks tuumakaimaks teoks paari viimase aasta jooksul.