The architects of our doom
Around their tables sit
And in their thrones of power
Condemn those they?ve cast adrift
Echoes down the city street
Their harpies laughter rings
Waiting for the curtain call
Oblivious in the wings
The casket is empty
Abandon ye all hope
They ran off with the money
And left us with the rope
Jem Finer
***
Küla - laialipillatud käputäis talusid - paiknes tiheda ürgmetsa piiril. Siin ulatus idas kogu maad kattev Laas pika neemena tasandikule. Lääne pool andis mets salguti ruumi põllulappidele, edasi minnes valitses aga juba lage tasandik, mille miilide kaugusel lõikas pooleks suur Põhja Kaubatee ning metsaserva kõrgeima pöögi otsa roninud lapsed nägid täies pikkuses silmapiiri pooleks lõikavat kolme kõrget mäetippu kui vanusest valge ladvaga ilmapuud keset lauskmaad troonimas. Kaugemal lõunas tõusis maa järkjärgult, kuni voortest said künkad ja küngastest kaljused ja kõrged mäeahelikud.
Harvu asumeid oli ida ääretu laane servas teisigi, kuid otsekui piiluritena muust mäestikust eraldunud Tuulehambad nägid oma kõrgustest, kuidas loojangu pool järjest tihenevad suitsud koondusid mitmeks hiiglaslikuks, kõrge müüriga kaitstud linnaks ning teed tihenesid tolmuseks ristämblikuvõrguks.
***
Hämarik oma mannetuses tegi kõik, et õhtust saaks öö. Uduse metsa sõnajalgades astus ettevaatlikult tumedasse poolkuube ja nahksääristesse riietatud noor lühedast kasvu mees. Ta liikus ebalevalt, vahel peatudes ja kaugelt lagendikult vilksamisi paistva lõkketule äärest kostuvat mitmehäälset melu kuulates, siis taas suunda muutes ning tasase oksaragina saatel läbi madala võsa teed tehes. Tema panustatud vööl rippus kitsa teraga kerge mõõk ja pidevalt okstesse takerduv kuuehõlm paljastas aegajalt teise relva - vääriskividega panustatud kaarja pistoda. Oma tuhm-mustad salgud oli mees sidunud rulli keeratud eredavärvilise rätiga. Tõmmud, peaaegu kokkukasvanud kulmud olid ninajuurel kortsus, andes vasttärganud põskhabemega raamistatud nöbininalisele aukus põskedega näole ärevil ja samas kõrgi ilme.
Noormehe otsiv pilk oli taas pööratud metsaserva poole, kui ta korraga hoomas enda selja taga summutatud naerukihinat. Ümber pöörata üritades kaotas ta raskest nahast saabas oksarisus toetuspinna ning kohmakalt külili prantsatades nägi mees enda kohal heledas hames neiut, kes läbi naeru kohkunud ilmet püüdis näole manada. Noormees haaras põlvili rabeledes mõõgapidemest.
?Kas ma siis sellise peletisena paistan, et mind mõõga otsa võtma peab??. Naer neiu näolt oli ruumi teinud malbele altkulmu pilgule, millest siiski endiselt terake lõbusust läbi paistis. Tema tuhkjasvalgetesse pikkadesse juustesse oli pistetud helepunaseid põllulilli ja põlvest saadik hame alt paistvad õblukesed sääred kandsid arvukate lõikheinade jälgi. Käsi puusa tõstes jätkas ta: ?Kustkandist sõjamees meie tagametsa ära eksinud peaks ka olema ja miks ta siin varga kombel ringi hiilib??
Neiust särav ilme pani mehe kohmetuma.?Minu nimi on Rusher, ? pomises ta segaduses ning jätkas siis kiiresti: ?Ja ma pole mingi sõjamees?. Neiu äraootavale pilgule vastates lisas ta veel: ?Ma olen kaubasulane ja Ühendatud Linnade vabakodanik. Kes on õnnetul kombel oma kaubavoorist juba mitmendat päeva kaotsis.? Ta tõusis, ristas käed ootavalt hetkeks rinnale, seejärel pööras huuli kokku surudes pilgu maha ja rapsis paari liigutusega vammuse puhtaks.
Neiu nägu oli nüüd murelik ja laup pilves, kui ta küsis: ?Ons mere pool kaubasulased alati relvis nagu palgasõdurid maahärra Omedu hoovis? Pole ma eales kuulnud ka ühestki kaubavoorist, mille tee läbi Laane viiks.?
Noormees paistis olevat ennast nüüd täiesti kogunud. ?Laande põgenesin ma Shan-khorgi metsiku väesalga eest, kui need kolm päikest tagasi meie karavani ründasid. Oo mu kaunis neiu, kolm päeva ja õõd olen ma metsas ringi ekselnud lootuses lõpuks inimeste sekka jõuda. Eile nägin ma khorgi alaane Ragati jõge ületamas ja salkadena siiapoole liikumas. Kuid ma kuulsin kaunitari suust Omedu nime??
?Meie oleme suv?vendid - maarahvas, kes on siin aegade algusest peale elanud.? ütles neiu peale lühikest vaikust. Ettevaatlikus tema ilmes andis järk-järgult maad uudishimule. ?Omedu on lihtsalt üks järjekordne paks part, kes on ennast kutsunud ja seadnud Romahari maade valitsejaks, kuid peale tema kevadiste ja sügiseste kümnisenõudjate kuuleme me temast vähe. Või hoolime vähe. Onu ütleb ka, et mägede rahvas on aastasadu meie lähedal piiril karjavargil käinud, aga nad kaovad sama kiiresti, kui on ilmunud, ning siin pole me ühtegi neist veel kohanud.? Neiu heitis pea uhkelt kuklasse ja jätkas norivalt: ?Su säravate kividega kaunistatud pistoda hõlma all ütles just, et mitte mina ei ole meist kahest see, kes maahärrade ja kuningate asjus õpetust võiks anda. Pealegi küsiksin ma tema käest, kuidas tema peremees kolm päeva samblas on püherdanud ja seejärel ometi nii klanitud välja näeb??
Noormees nimega Rusher naeratas ja vastas: ? Kui juba mu väsimus ja mitmepäevane nälg on sind nähes justkui pühitud, siin pole ehk ka ime see, kui mu riided su ilust rabatuna ennast uueks on lappinud.? Ta kummardas kavaleri kombel, haaras ootamatult neiu käe ja suudles seda. ?Mis on su nimi, kena tüdruk, ning mida teed sa hilisel õhtul üksinda metsas??
Neiu käsi viibis teise avali pihus hetke, enne kui see ära tõmmati. ?Taenis?, ütles ta mehele meelitatuna heledate ripsmete alt esimest korda silma vaadates. ?Täna on ju suve kõige lühem öö ja maavaimude püha - kas linnarahvas magab siis selle oma müüride taga maha??
?Linnarahval on ainult räpased kividega sillutatud tänavad ja suitsused kõrtsid, kuhu peaksidki nad minema??
?Vaesekesed! Nad siis ei teagi, et sellel ööl õitseb sõnajalaõis kellegi õnneliku jaoks? Aga mitte kivide peal ega tolmunud rohus. ? Neiu hääl oli muutunud kelmikaks.
Üllatunud Rusher küsis: ?Mis mets see siin siis on, kus isegi sõnajalad õitsevad??
Taenise pikad haprad sõrmed haarasid mehel omakorda käest. ?Tule ja aita mul otsida, siis näed.?
***
Mets avaneb justkui näitemängu eesriie ja sealt kõnnivad välja loomad. Tuleb halli tokerja karvaga kaetud hunt, tuleb laiguline peh?, kellele hunt vaevu kõhuni ulatub, ja tema järel ta väiksem sugulane ahm. Tuleb ka pruun karu ja hall karu ning metsade hirm sparac, viie küünra pikkune mürgine sajajalgne, suurim putukatest. Tulevad kõik, pisemad loomad on troppis suuremate järel, sammudes ühtlase mõõdetud kiirusega. Nende peade kohal hõljuvad võimatuna tunduva aeglusega metsalinnud. Keegi ei too kuuldavale mitte ainustki häälitsust.
Keset lagendikku moodustavad loomad poolkaare ja pööravad pilgud tagasi. Ja otsekui käsust hakkab mets kahanema, mitte kuivades, vaid tagurpidi kasvades. Oksad lühenevad, lehed tõmbuvad tagasi pungadesse. Enne teisi kaob hõre alustaimestik. Sõnajalad ja naadid imetakse samblasse tagasi, järmisena vajuvad maapinda puitunud madalad põõsad. Siis on kord puude käes. Peenemad neist muutuvad kiiresti olematuks, suurematel ürgmetsa hiiglastel läheb kauem aega, kui nad algul peaaegu märkamatult tüvest kahanevad, siis kõrgust kaotama hakkavad ja lõpus üha nobedamini pinnasesse kukuvad. Seejärel kaob sammal ja maa on korraga kaetud hõbedase peene liivaga.
Liikumatuna püsinud loomad hakkavad nüüd nihelema. Linnuparv lendab esimesena laiali. Väiksemad elajad sibavad igas suunas minema, putukad poevad maasse, ja lõpuks on keset tühermaad järel ainult neliteist suuremat looma, üks igast liigist. Tõuseb tuul ja korraga pole liivatuisus enam loomad, vaid neliteist inimjat olendit, mõned liiga pikad, teised liiga võõrapäraste näojoontega, et olla tuntud rasside hulgast.
Olendid liigahtavad ja äärmine neist astub sõõri keskele, eemaldab oma peast sarvi meenutava krooni, asetab selle hellalt maha ja - pudeneb ise kuuldava raginaga tolmuks nagu kuivanud samblik hooletu astuja jala all. Teised järgivad seda eeskuju ja kaduva poolringi keskele koguneb mitut sorti ehteid, tööriistu ja relvi. Siis pole enam kedagi alles, ainult korratu kuhi esemeid keset tühjust.
Ühtäkki hakkavad liiva sisse tekkima jalajäljed. Neid saab järjest enam ja enam, tulevad ja lähevad kõigist ilmakaartest kõikjale, rajad ristuvad ning kattuvad, ja kõik jäljed puhub tuul liivas mõne hetkega olematuks. Ning ühegi jälje tegijat pole näha, ainult tuule vingumise taustal hakkab järjest kõvemini kostuma summutatud ja arusaamatuid hüüdeid, sosinaid, küsimusi ja hala.
*
Vanim rabeles toppis karunaha alt välja ja katsus väriseva kuivetunud käega higipiiskades otsaesist. Veelgi nägemuse mõju all, tuiutas ta mõnda aega rasvalambi kehvas valguses toa palklage, haaras siis lavatsiäärest ja vedas ennast istuma. Pikkamööda asendus hirm tema pilgus taipamisega, ning siis otsustavusega ja ta hõikas kutsuvalt eeskambri poole. Ivakese aja pärast ilmus uksele vanemapoolne naine.
?Mu laps, aita mind püsti ja vammusesse. Kohe.? Rauga pilk vaigistas saabunu küsimused enne, kui need huultele jõudsid ja see tegi nagu kästud. Rõivis, haaras Vanim tulilinnuks nikerdatud peaga raudpuust saua - ainsa külavanema staatust kinnitava eseme toas, ning komberdas sellele toetudes ja naise abiga tarest välja, suundudes kasinat hämarikku peletava hiiglasliku peotule poole küla serval, mille ümber oli kogunenud enamik küla kahekümne ja kaheksa tare elanikest lustima ja pidutsema.
Kohale jõudnud, seisatas ta ja tõstis saua tähelepanuks kõrgele. Pidutsejad peatusid, kellel laul pooleli, kellel õllekapp viimase sõõmuga suu ääres. Ka lapsed, keda jätkus lõkke äärde tantsima ja rohus puhkava lagunenud vankri otsas turnima, vakatasid. Hetkega tekkis vaikus, mida häiris vaid põlevate nottide pragin tules.
?Mu lapsed,? alustas ta. ?Kuulake. Pange tähele. Sada ja rohkemgi ajastaega olen ma elanud ja kolmkümmend nendest kui hõimu Vanim. Esimest ja viimast korda nõuan ma viivitamatut ja tingimusteta allumist. See on püha öö, mil vaimud meid oma juuresolekuga õnnistavad, ja igamehe õigus on Päikeseharja pidu pidada. Sellest hoolimata tuleb teil kõigil - meestel, naistel ja lastel - viivitamatult külast lahkuda. Enne, kui aovalgusest päev saab, peate te olema põhja poole teel.?
Kõik tema ümber olid liiga jahmunud, et suud paotada. Ta jätkas, ?Kellel on, hobused kaasa ja moona sedavõrd, kui mehed ja loomad kanda jaksavad. Minna tuleb kiiresti ja vankrid ühes majakraamiga on aeglased. Lähete võimaluse korral ennast varjates laaneserva pidi põhja. Esimeses ettejuhtuvas külas on teil kõigil tuttavaid ja sõpru aitamas, aga pidage meeles - hukk ja laastamine võivad ka sinna jõuda, nii et olge valmis metsas varju otsima. Tumedad ajad on tulemas, ning seekord ei lähe nad meist mööda.?
?Kui vanale mehele vaimude poolt saadetud nägemused valeks osutuvad, tulge ja naerge mu üle ja ma naeran koos teiega. Nüüd aga minge, sest sõnadeks ja seletusteks pole enam aega. Ma olen rääkinud.?
Loomulikult puhkes ärritunud hüüete tulv, mõned arusaamatuses Vanimale küsimusi hõigates, teised valjuhäälselt oma üllatust ja uskmatust avaldades. Eriti rahulolematu oli küla ainus võõramaalane - tõmmu sadulsepp ja nahaparkal, kelle esiisa sugupõlvi tagasi suv?veetide maile õnne oli saabunud otsima ja kelle arvukad vennad ja õed siiani enamike tumedavereliste tittede eest siin ja naaberkülades vastutust kandsid. Nüüd pidas ta ennekuulmatuks, et Vanim, kuigi kaugelt tuntud manatark ja ravitseja, võiks külaelanikke ilma nähtava põhjuseta kodust lahkuma sundida. ?Ei liigu mina siit küll kuskile!?, hõikas ta üle teiste lühikese arupidamise järel, ja tema hüüd leidis mitmelt poolt ebakindlate noogutuste näol toetust.
Tekkinud segadust nähes viipas Vanim enda juurde küla sepa Demduri, kes paistis teistest peajagu üle nii kasvult kui mõjuvõimult, ning vestles temaga lühidalt. Too muutus veel tüki maad tõsisemaks, noogutas ja haaras vaikides Vanima käe, hoides seda talle pikalt silma vaadates. Seejärel sepp kummardas sügavalt, eemaldus ja alustas rahva salguti enda ümber kogumist. Parkal püüdis omalt poolt veel seletada midagi lapselikust hirmust mägede karjatsurade ees, kuid Vanim oli juba kannutõstjatest vabanenud pakule istunud, ja põrnitses enam mitte kellelegi tähelepanu pööramata eemaloleva pilguga otse tulle. Nii hakati mitmekaupa lõkke äärest lahkuma, jahmatus silmis ja hirm südames.
Kaua veel peale viimaste minekut istus Vanim liikumatuna, sulades öö haripunktil halli tombuna täielikult ühte ümbritseva maaga.
***
Suurem osa alaane oli laagri serval oma väikesekasvuliste sitkete hobuste eest hoolt kandmas, teised tegelesid lausvihmas ajutiste telkide kokkupanemisega. Lühikest kasvu halliseguse täishabemega keskealine mees oli mitme kaaslasega läbi mudast sirisevate kujade teel laagri keskel asuva teistest pisut suurema peavarju poole. Telki jõudnud, heitis ta vettinud mantli turjalt ja jäi rahutult edasi-tagasi kõndima, käed rinnale ristatud. Temaga koos astusid varju alla kaks, teine neist kallis kuldniitidega kaunistatud mantlis heatahtliku ilmega joviaalne paksuke, teine kuivetunud ja silmatorkamatult riietunud kaupmees. Mõlemad viimasena sisenejad toetasid ennast telgis arvukalt esindatud patjadele istuma.
?Romahari on kiire ratsu viie tunni tee kaugusel.? Mantli alt paljastunud tumesinisest siidist ülikuriietes mees rääkis, pilk telgiseina poole pööratud. ?Me pole kohanud mingit vastupanu ja usutavasti pole meie seitsmest tuhandest sõjamehest tervel lauskmaal veel aimugi. Mina ei näe ühtegi põhjust, miks asi peaks nurja minema. Haermon - mida räägivad sinu laululinnud??
Haermoniks kutsutu kulmud kerkisid, kui ta tunnistas oma isanda selga. ?Enamik sellest on meil ammu teada. Kõik mu agendid tunnistavad ühte - Omedu on nõrk. Tema kaitse seisab peaasjalikult koos vaid palgasõduritest ning need pole kuude kaupa killingit näinud. Omedu ei ole ka lääne valitsejate seas heas kirjas, ning - ära unusta, mu isand - sellele sokule oli viimane kevad järjekorras kuuekümnes. Ta võis ju lääni tule ja verega endale võita, aga nüüd pole tema enda veres enam tuld. Paljast su kohale ilmumisest piisab, et tema palgavägi laiali jookseks, ja Romahari ei ole enam kõrgete müüridega kindlus, vaid pigem maamatsi tare pihtaia taga. Ma ütlen - ründa ja põleta ta maatasa - ning sul on homme sadulakottide kaupa kõlisevaid münte ja vankrite viisi muud varandust.? Kõne lõppedes tundus Haermoni enne avalalt sõbralik olemus ootamatult vaenuliku ja vihasena.
Ootamata tema poole töördumist, tõusis teine mees omakorda ning tahavajunud kapuuts paljastas tema tuima, kergelt esileulatuvate hammaste poolt ilmestatud eatu näo. ?Austatud Shan-khorg. Ma ei ole küll Ühinenud Linnade ametliku esindajana alaanide juures, kuid ma esindan igal juhul Linnade huve. Meie oleme huvitatud ainult kaubavahetuse normaalsest jätkumisest ning Tuulehammastest itta jääva Romahari lääni puhul, mis juhtumisi on suurelt osalt kellegi maahärra Omedu valduses, on meie peamiseks huviks kama-juur ja selle järjepidev tootmine. Nagu te kindlasti teate, on see maapähklilaadne söödav moodustis küllalt laia levikuga, kuid ainult suhteliselt kitsal alal mägede jalamil kasvab sellest ainus tegelikult toimiv afrodiisikum tuntud maailmas.? Khorg adus, et kaupmees räägib temaga nagu võrdsega, kui isegi mitte pisut üleolevalt. ?Ma viibin siin õigupoolest peaaegu juhuslikult, ning mingi sõjalise nõu andmine ei kuulu päris kindlasti mu kompetentsi. Siiski, ma õnnitlen teid rünnaku alustamiseks valitud sobiva hetke puhul.?
Shan-khorg pöördus ning tema kõrge laubaga peenejoonelisel näol võis aimata halvaendelist muiet. ?Just. Üks uskmatute pidu teiste seas, aga see peaks andma lootust, et lauskmaa joodikutest vaglad enneaegu silmi ei ava.? Khorg pani käed seljale ja liikus aeglaste sammudega telgisuud katva palaka suunas, keeras siis uuesti ringi ning jätkas: ? Aastatuhandeid oleme meie, alaanid, veetnud aega vennatapusõjas ja pisikeste eraldiseisvate hõimude vahelisi tühiseid tüliküsimusi klaarides. Ometi on alaanid kõige väärikam ja õilsam rahvas, kes iseenese on oma rumalusest maapakku määranud. Ja maailma on valitsemas karjakaupa räpaseid soomusrüüdes rotte, kelle jaoks mehe sõna pole parem tema kõhutuulest; kes kummardavad endaväärseid liiderlikke jumalaid ning kelle puhul valgustatus selles seisneb, et nad oma naba jälgivad, oodates, kuni sealt päike paistma hakkab.?
?Kuid - ajad on muutumas. Meie rahvas on metsik ja killustatud, ent esimesed sammud pikal teekonnal on astutud. Hõimujuhid on viimaks liitumas ja pilgu tulevikku suunanud. Praegu, mil me siin vestleme, on Basik-khorg sama suure armeega lõunas Juadi hääbuva impeeriumi esimesi oaase ahistamas ja Henshig-khorg üle kogu maa uut sõjaväge kogumas. Meie ülesanne siin on hakata mägede jalamit puhastama väetitest isehakanud maaisandatest ja läänihärradest. Peale meie vägede võidukat tagasipöördumist kõigi hõimude kogule pole kaugel aeg, mil alaanidel on esimene Dorakhorg - üks kuningas ja üks riik.?
Shan-khorg näis olevat unustanud oma kuulajatepaari. Nüüd jäi ta Haermoni ette seisma ja sõnas viimasele otsa vaadates: ?Sõda alaanide tulevase vägevuse nimel algab täna. Aga minu tuhatkonnajuhid teavad midagi, mida mu nõuandja veel ei tea.? Ta naeratas uuesti. ?See sõda tuleb veretum, kui senised kokkupõrked, mida siinkandis peetud. Esimene tarkus, mida ma oma meheea algul põhjamaades tarkust kogudes õppisin oli see, et vaenlane tuleb alati enda heaks tööle panna - siis oled sa suuremeelne ja võitmatu.
Ma ei soovi näha rohkem peasid teivaste otsas, kui hädavajalik. Loomulikult juurime me selle konna koos tema suguseltsiga viimseni välja ja ükski käsi, mis alaani ähvardab, ei teeni oma peremeest enam kaua. Aga enam me ei põleta ega ei röövi. Me vajame maad, et saada lisa oma kiviste põldude hirsipiskule - toitmaks neid, kelle käsi adra asemel mõõga haarab. Kindlasti on tarvis rohkem relvi ja varustust tuhandetele, ja neidsamu münte sadulakottides, et kaupmeestele maksta. Kuid - me vajame seda kõike ka homme ja järgmisel suvel, seepärast ei piisa meile, et me sepikoja seinalt vankritäie mõõku kaasa haarame, vaid teist samasugust vankritäit ootavad mehed homme, ja kolmandat ja neljandat. Nii peabki sepp ellu jääma ja taguma, ning talumees põldu kündma. Ja kui Omedu mõisavalitseja kuulab ja kuuletub, jääb temagi ühes muudega töö juurde, mida ta kõige paremini oskab.?
Ta pilgutas Haermonile silma. ?Pealegi - nii saab maailm tundma karmi, kuid õiglast alaani, ja kuna lihtrahva silmis me pigem vabastame kui vallutame, ei leia järgmisedki Omedud paremaid toetajaid, kui maksmata palgaga sõjasulased.?
*
Vihm oli hõredamaks jäänud, kui tüse nõunik oma kaupmehest kaaslasega khorgi telgist välja astus. Mõned tosinad sammud astutud, seisatasid nad hetkeks ning kõhnem küsis: ?Oleme me Linnades ehk tekkinud probleemi alahinnanud? Khorg tundub selle viimase tiraadi põhjal võimekam kui ma arvasin.?
Haermoni laup oli justkui millelegi muule mõeldes murekortsus, ning ta vastas hajameelselt: ?Khorg on vaieldamatult tõsiseltvõetav isiksus. Ma tuletaksin siiski teile meelde, et me räägime käputäiest alaanidest, kes erinevalt oma isandast on metsik ja harimatu rahvas, rumal ja kõige tipuks veel mingi mõttetu ebapraktilise aukoodeksiga. Piirkonnas, mida me tunneme Shohansuntra - nende keeles Elumäed - nime all, elab ühtekokku sadu tuhandeid lõdvalt seotud alaanide hõime, kelle põhiliseks tegevuseks on ükseteiselt aadri laskmine ja kitsejuustu laagerdamine. Khorgi veenmine on mõned piirkonnad ühe mütsi alla liitnud, see on tõsi, ent mõte alaanide täielikust ühinemisest on sama jabur kui loota, et küllaldase kastmise peale puud metsas kõndima hakkavad. Alaanide suur sõjapidamine on tegelikult naabri lehma varastamine. Vaevalt khorg isegi tajub, et mõni poodnike mäss linnas pisut suuremas mõõdus on, kui tema maailmavallutamine.? Ta sülitas ning lisas siis justkui muuseas: ?Meie lepingu asjus loodetavasti probleeme ei tule??
Kaupmees kehitas õlgu ja vastas: ?See kokkulepe kannab meie mõlema pitsereid, aga peamine tingimus on nagu isegi teate lihtne - mitmekordistada kama tootmist, ükskõik millise hinnaga. Juba ainuüksi Linnade ülikkond pandib selle nimel majasid, et meie järgnevate aastate kaubavarud ette osta, rääkimata avanevatest ülemereturgudest. Teile jääb nendel tingimustel ainuvahendusõigus. Aga kuidas te selle pisikese maalapi vilja kandma panete ja kelle koristama, on lõpuks teie enda asi.? Ta lõpetas ning pööras juba teele oma kaaskonna poole, siis vaatas veel korra oma hoolimatu pilguga ministrile otse silma ning küsis : ?Meie mäletamist mööda on khorgi pärija üsna kaelakandvasse ikka jõudnud. Miks ei näe me teda otsuste tegemise juures??
Haermon ohkas. ?Khorg saatis oma poja iseenda eeskujul juba õrnas eas põhja raamatutarkust koguma ja kuulu järgi on see seal oma tulise loomuga juba mõnesugust kuulsust ära teeninud. Ma ei või kahjuks rohkem lisada, sest poiss saabus alles mõned nädalad enne sõjakäigu algust tagasi isakoju ning khorg saatis ta peale lühikest ja tormilist kohtumist kohe eelväega teele, nagu ta ise pojale teatas - meheks saama. Meie plaanide asjus oleks ehk poeg tõesti kasulikum, kui tema unistav isa.?
*
Nad lahkusid teineteisest, olles vahetanud kõrvalisele silmale arusaamatu mitmest kiirest käepigistusest koosneva Mercanti Ordu tervituse. Haermon sulgus kiiruga oma telki ja lasi teenritel sinna enda koormavankrist mitu musta riidega kaetud nurgelist kasti tuua.
Sadu ei olnud veel täiesti lakanud, kui Haermoni telgi suitsuavast tõusis üksteise järel lendu mitu helehalli kirjatuvi.
***
Läbimärjaks kastunud sammal ja tõusev tihe udu sundis Taenist lõpuks noormehe embusest tõusma. ?Kui Linnas kõik sinusugused on, siis poleks palju selleks peotäis killingeid ja mitme nädala aeg ohverdada, et seda kivist sipelgapesa vaatama minna, ? tögas ta kihistades meest, kes jäi haigutades rahuloleva ilmega pikutama.
Rusheri haigutuse katkestas kõrvast teiseni ulatuv irve. ?Kui sinusugune neidis linna kord juba läheb, siis ta ka sinna jääb. Ma tunnen ??
??Mina tunnen, et kui me siin veel hetke pikutame, siis külmub mu keel suulae külge igaveseks kinni ning ma ei saa hommikul oma onule teada anda, kes sa selline oled. Misjärel onu koos teiste külameestega su hangu otsa torkab ja vareste hirmutuseks tokkaia otsa torkab!?
Rusher tõusis istukile. ?Rahune,? naeris Taenis. ?Minu mäletamist mõõda pole veel ühtegi võõrast meie külast ilma korraliku kõhutäieta ära lastud, aga hangu otsa torkavad külamehed oma õllejuttudes Omedu maksukogujaid. Ja sedagi alles siis, kui viies kapp tühjaks joodud on.?
?Ma peaksin teie külaga lähemalt tutvust tegema,? ütles Rusher äraoleva näoga, kui nad vihmas küla poole kõndisid. Nad jõudsid metsa viimaste hajali puude vahelt lagendikule, kust uttu mähituna paistsid juba väikeste põllulappide vahel tarede hallid katused ja keset metsaserva püstitatud tule tossavad jäänused. Peale taamal lendu tõusnud hakiparve polnud mingit liikumist märgata.
?On rahvas täna alles aegsasti pidutsemise lõpetanud, ? imestas Taenis, vaatas noormehele lahtipääsenud juuksesalga alt usaldavalt otsa, ning lobises edasi: ?Kui meist, suv?vedidest Linnades midagi ei teata, siis ainult sellepärast, et need vabakodanikud oma ninast kaugemale ei märka vaadata. Vanim räägib, et meie oleme siin aastatuhandeid elanud, alates sellest ajast kui karmid aastaringi kestvad külmad talved taanduma hakkasid. Siis tuli mets, mis ulatus algul kuni Tuulehammaste jalamini välja. Räägitakse, et viimane Suur Tulelind, teie juttude lohe, sai üsna varsti peale suv?veedide siiarändu hõimu käe läbi hukka ja seejärel hakkas ka Laas taanduma; algul kuivas lohe surmapaigale suur lagendik; siis ei sadanud enam mitmeid inimpõlvi piisavalt ja metsast sai ajapikku lauskmaa.
Suv?veedid elasid põhiliselt metsa ääres, mõned kogukonnad kolisid ka päris sügavale laande. Neist meil tänapäeval eriti ei teata, vahel jutumehed väidavad, et nad endale tiheda halli karva on kasvatanud ja haldjakeelt räägivad. Kui siis tasandikule hakkas mere äärest aegapidi rahvast tulema, ei seganud meie neid, ega ka nemad meid - alguses. Hiljem on siin pärimuste järgi kõiksugu valitsejaid ja kuningaid üle käinud, aga alati on nad oma kümnise ja harvade jahilkäikudega rahule jäänud. Seda viimastki enam tänapäeval eriti ei peeta, kuigi meie küla Romahari mõisast kiire hobuse nelja tunni tee kaugusel on, sest lauskmaalased ei julge millegipärast enam sügavamale metsa minna?sa kuula, kaubasulane, ja jäta meelde, siis tead teinekord kodus oma vallutustest pajatada?
?Jajah,? ütles Rusher hajameelselt. ?Tõepoolest.?
Nad olid vaikselt kõndides jõudnud esimeste taredeni, ja neiu juhtis Rusheri ühe lähedase küüni lakka viiva redeli juurde. ?Siin on sulle öömaja, linnamees,? sosistas ta, ?ja mina tulen sulle aset näitama. Onuga ole hommikul ettevaatlik, ta on paras lobamokk ja küsitleb su kohe vaeseomaks.? Ta asetas jala redelile ning hakkas esimesena üles ronima.
***
Päev oli tüki maad edenenud ja pilvekate rebenemas, kui alaanide pikaks veninud ratsavägi täies traavis otse teed mööda Romahari keskust ümbritsevate tarede esimese kogumini jõudis. Siin-seal pistsid unised talupojad hobusekapjade mürina peale ehmunud näo aknaprakku, ajasid silmad suureks ja tormasid tagasi tuppa, lootusetu ilmega luuke sulgedes. Alaanid ei teinud neist väljagi. Tee viis tihedate, mehekõrguste põõsaste palistatuna asumist tiiruga mööda, ja suundus siis otse lääni südamesse.
??Eriti valmistab mulle muret, et luuresalgast teateid pole. Kokkulepitud kohas neid polnud. Tingimata oleks pidanud mõned tosinad ette saatma - nüüd pole sellel enam mõtet, sest me edeneme kogu väega sama kiiresti, kui võiks minna võimalikel piiluritel.? ütles Shan-khorg tema kõrval sõjaväe keskel hobuse seljas loksuvale nõuandjale. Viimane vaatas rappumisest vaevatud näoga isanda poole, kuid ei öelnud midagi. Khorg jätkas veendunud ilmel:
?Hobusedki ei jõua veel väsimust tundma hakata, kui me juba kohal oleme. Ma ei ole iialgi vähem kaitstud valdust näinud - ja hakkan juba kahetsema, et ma seitsme tuhande asemel kümne mehega ei tulnud. Bardidel saab olema keeruline??. Ta vakatas, sest ootamatult hakkas väe eesotsast kostuma mitmehäälset hädakisa, ja kohe liitus sellega üksteise otsa koperdavate hobuste ehmunud hirnumine ning raua tärin vastu rauda, kui tuhanded mõõkasid korraga tupest ja metallraamile tõmmatud nahkseid kilpe sadulavöö kuljest kätte üritasid saada. Khorg tõusis jahmunult jalutsitele seisma ja katsus üle meestehulga olukorrast kiiret ülevaadet saada.
Vaenlasest polnudki esialgu mingit märki, vaid õhus korrapäratult vihisevad nooled ja tantsutaktis surevad mehed kummalgi pool teed kasvavate põõsaste vahel pikaks veninud väe eesotsas andsid khorgile märku toimuvast rünnakust. Nooli hakkas järjest rohkem tulema ka väe keskkoha suunas ja kuna vahemaa põõsastest ratsameesteni oli alla kümne küünra, tabas iga nool ka märki - kui mitte meest, siis hobust. Karjeid kostus kõikjalt ja alaanid, kes polnud veel pihta saanud, püüdsid kiiresti tule alt minema saada, suurendades nii oluliselt segadust. Khorg hindas hetke olukorda ning hüüdis sõjas treenitud häälel: ?Põõsad! Hargnege kahte! ja rünnake otse põõsastesse!?
Idee oli iseenesest õige, kuid jättis arvestama fakti, et tihe sitke taimestik ei võimaldanud ratsamehel otse nende sisse kihutada ja nii võisid nähtamatud vibukütid veel mitme noole teelesaatmise jagu ennast ohutuna tunda. Mitmed alaanid oli hobuse taha küürutanud ja lasid huupi võssa, mille tulemusena siit-sealt röögatusi kostis. Siis leidis ühtäkki aset sündmus, mis otsustas lahingu saatuse. Kogu aja khorgi kõrval vaiksena püsinud Haermon lasi kuuldavale falsetihäälse karjatuse, valgete hanesulgedega nool turritamas mantliõlast, tiris oma ratsut valjastest ja sundis selle hetkega meeletule kapakule läbi massi...tagasi tuldud suunas. Lahingus, mida keegi ei paistnud juhtivat, taipas iga peataolev sõdalane korraga nooltesajust eemale pääsemise kasulikke külgi. Seega oli Haermoni minek oli kui pudeneval lumepallil kevadistel Tuulehammaste tippudel - hetkega ratsutas, õigemini põgenes temaga juba mitusada meest, ning mida kaugemale nad taganedes jõudsid, seda rohkem nendega liitus.
Khorg hindas meeleheites olukorda. Ligi pooltuhat alaani lamas maas - lisaks oli sarjakaupa sõdalasi ratsust ilma. Pooled väest tegelesid parasjagu tuldud teed mööda eemaldumisega, ning vägi oli vihmaussina laiali venitatud - ja umbes sama haavatav. Mõõgatera kaugusele pääsemine peidetud vaenlasest ainult kahekordistanuks juba langenute määra. Kuigi põõsaste varjus võis olla vaid mõnesaja karjapoisi malev, oli jäme taktikaline viga juba tehtud, ning pealegi polnuks tal enam mõne viivu pärast kedagi käsutada. Vihast veriseks näritud huultega hüüdis khorg märguande taganemiseks.
***
Rusher ootas pikalt, enne kui tema rinnale kerra tõmbunud tüdruku hingamine ühtlaseks muutus. Ettevaatlikult libistas ta ennast kõrvale, tõusis siis püsti ja ronis lakaredelist alla. Varahommik oli niiske ja külm ning Rusher seisis hetke küüniseina varjus lõdisedes ja ümbrust uurides. Kusagil haukus üksik koer. Inimesi märkamata alustas ta kiiret kõndi metsaserva poole, esimeste puude varju jõudes pöördus lõunasse ning liikus eesmärgikindlal nobedal sammul edasi.
Umbes paari miili jagu edenenud, jäi ta üha tihedamini seisma ja otsis pilguga ümbrust. Viimaks eemal ühte lageda suunas looka kasvanud mändi märganud, muutis ta suunda ja minnes mõnisada küünrat metsa sisse, seisatas ning vilistas läbilõikavalt.
Hetke pärast oli ta ümbritsetud tumedasse riietatud meestega, kellele tema tulek selgelt kergendust valmistas. Küsimusi tõrjudes läks ta edasi, ning kerge künkanuki taha laagriplatsile jõudnud, toetas ennast vaevu hingitseva lõkke äärde istuma. Tema kõrvale istus teiste sarnaselt musta lahedat hõlsti kandev vanem kuivetunud mees, kelle õlalt rippus alaanide sadakonnaülema tunnusena lumivalge kärbinahk.
?Millised on uudised khorgilt?? küsis Rusher. Tema hääl oli omandanud käsutava tooni.
Vestluskaaslane kehitas õlgu. ?Khorg on rünnakut usutavasti juba alustanud. Mehed on tasandikult tõusvat tolmupilve näinud. Midagi märkimisväärset ümbruskonnas kohatud pole. Oleksime juba ammu suundunud peavägedega ühinema, aga noor to-khorg käis pikemal jalutuskäigul ja keegi ei suutnud teda leida. Ka ei ole mingeid juhiseid Shan-khorgilt, niisiis me ootasime.?
?Ja õieti tegite. Me hakkame nüüd liikuma, aga mitte enne, kui ma olen hetke puhanud. Kui lõke on kustunud, ärata mind ning mehed olgu siis valmis.? To-khorg, ehk Rusher, nagu teda Linnades kutsuma oli hakatud, nõjatus seljaga puu vastu ja sulges silmad.
*
Rusher ei tukkunud kaua. Ärgates leidis ta oma korraldused täidetuna ja sõdalased minekuvalmis. Ronides oma puhanud helehalli mära selga tundus talle hetkeks, nagu oleks loom mingil veidral moel Taenise sugulane - sama siredad sääred, tuhkvalkjas pügamata lakk ning arukas ja usaldav pilk suurtes silmades. Ta nõjatus sadulas ettepoole, patsutas hobust kaelale, ning pöördudes meeste poole, kes teda ümbritsesid, hüüdis: ?Tänane päev annab meie mõõkadele lõpuks tööd. Me kihutame läände ja ühineme Shan-khorgi vägedega, sest luurajate järele pole enam vajadust. Romahari lossis ootavad teid pilgeni veinikeldrid ning hobuseliha asemel õgite seal puudade kaupa sinke ja ülemere vürtsitatud puuvilju. Enne veel, kui sinna jõuame, on meil ümbruskonnas üks väike asi joonde ajada. Igaüks teadku ligidal ja kaugel, et alaanid on tulnud!? Ta lasi kuuldavale hõimu sõjahüüde, sundis mära käigule ning suundus esimesena metsaserva poole. Väheke korrapäratult lahinguhüüdele vastanud sadakond järgnes talle. Viimasena ratsutas kahtlevalt pead vangutades sadakonnaülem.
Kui nad kiire galopiga küla alla jõudsid, oli mitme tare ees märgata liikumist. Ühe suurema ees askeldas tumedajuukseline mees, kelle naine oli öö jooksul arvamust sundinud muutma, ning kes parasjagu üritas kiiruga arvukat majakraami puldankattega vankrisse laadida. Temast sai vihisevate noolte esimene sihtmärk. Ka majast välja jooksnud hädaldav naine niideti läbi külatänava kihutavate alaanide poolt mitme mõõgahoobiga jalust. Sõjamehed sööstsid läbi küla teisele poole, keerasid siis ümber ja tulid aeglasemas tempos tagasi, peatudes küla keskel asuval platsil ja hobuste seljast maha hüpates. Esimesed hädakarjed olid külas teatud liikumist esile kutsunud, siin-seal paistis keegi aknaaugust tänavale tunnistamas ja siis kiiruga tagasi tarre pagemas. Need, enamasti ätid ja moorid, tiriti juukseidpidi tänavale.
Alguses ennast ebakindlana tundnud alaani ratsanikud sattusid nüüd hoogu, ning pikk tegevusetus ja sõjapealiku poja eeskuju viisid paljude verejanu viimase piirini. Mõned, nende hulgas ka kärbinahaga sadakonnaülem, kelle võim ja positsioon meeste üle täielikult oli üle võetud, jäid siiski keset väljakut salgana hobuste selga.
Aega oli piisavalt ja rüüstajad tegutsesid metoodiliselt. Raugad, kes ennast püsti olid suutnud ajada, täkiti nugadega veriseks ja jäeti siis tõmblevatena maha. Mõned heideti täie hooga pihtaia otsa, nii et nad teravaotsalistest lattidest läbistatuna sinna rippuma jäid, just nagu mingid võikad mullakarva vaglad reha otsas. Teised tormasid hoonetesse, pildudes laiali kasinat majakraami ja otsides peidus saaki. Rusher oli alguses koos oma meestega tarest tarre sööstnud, ning neist enamasti hingegi leidmata, hakkas kahtlustama mingit trikki, sest surnuid vedeles tänavatel vaid tubli tosinkond ja enamik nende seast olid muldvanad. Juba leegitsesid esimesed õlgkatused, et majades ja kõrvalhoonetes tõenäoliselt varju otsivaid lõplikult välja suitsetada, kui?
?korraga seisis väljakuserva, seal kus mehi kõige paksemalt kobaras, räsitud karunahka mässitud ja nikerdatud kepile toetuv poolküürus vanamees. Need, kellel oli õnne hiljem lugu teistele pajatada, rääkisid, et ümbritseva lärmi sees polevat see maavaim suud avanud ega mingil muul moel püüdnud tähelepanu tõsta. Silmad tema kortsuses näos libisesid vaid lõpmata kurva ilmega üle laastatud küla, seejärel oleks nendele justkui kae langenud, ja kui Vanima ootamatust ilmumisest nende keskele tagasi põrganud alaanid teda haarama sõõstsid, rabas see mõlema käega tugevasti sauast, ajas selja sirgu, tõstis saua kõrgele ning virutas selle täie hooga otsapidi maasse.
Järgnevat kirjeldati hiljem küllalt erinevalt. Need, kes olid kaugemal viibinud, tundsid värinat jalge all ja nägid väljakult tolmupilve tõusmas. Mõned neist kaotasid tasakaalu ja kukkusid, väljakult eemal kinni kõidetud hobused kaotasid pea, ja ennast lahti rebinud, kappasid hullunult kõigi ilmakaarte poole laiali. Need, keda hiljem kinni püüda onnestus, ei kandnud enam kunagi enda seljas ratsanikku. Sootuks teine oli asi juhtunu vahetus läheduses. Nagu hiiglase nui oleks täie hooga vastu maad virutanud, nii värises ja pragunes pinnas ning mehed kargasid kui herned trummil. Mitme küünra kaugusel vanamehest kaotasid inimkehad oma kuju ja vormusid muserdatud kaltsuräbalateks. Natuke eemal raputati kõigi sisikond segi ja ka nendest ei saanud ühestki elulooma. Kõik väljakul olnud paisati pikali ja vähemalt kolmas osa kaotas igaveseks kuulmise, mitmed hullusid ja polnud neist hiljem rohkem tolku kui segastest hobustest. Kui tolmu langedes kergemalt pääsenud julgesid lohku vajunud maalapi keskelt selle kaose põhjustajat otsida, leiti tema nikerdatud puust saua pikuti lõhenenud killud ja kokkuvajunud kondikubu - mõni hetk varem veel elavast kehast oli kadunud viimne kui verepiisk.
Rusher sai samuti korralikult raputada ja olles esimese jahmatuse alla suutnud neelata, kogus ta valjaku keskel oleva kaevu rakete otsa ronides ja sealt mehi kokku hõigates ellujäänud enda ümber ringi. Rusheri jalge all tõusis tolmust segaste silmadega sadakonnaülem, kes mõistmatult pead raputas ja olukorrast mingitki selgust püüdis saada. Vähemalt pooled salgast olid surnud, suremas, või muul moel mängust väljas. Noormehe laubale langenud juuksesalkude varjust paistis vahkvihas kaame nägu, kui ta hüüdis: ?Tuli otsa kõigele! Selles neetud paigas ei tohi enam lindki õhtuks pesa leida!?. Seejärel moondus ta nägu irveks ja ta jätkas: ?Aga enne võtame siit, mis mehe kohus!? Ta ronis raketelt alla, kamandas ligemad mehed kokku, ning osutas sõrmega neile ühte metsapoolsemat taret ja selle juurde ehitatud küüni.
*
Kui Taenis väljakule tiriti, olid toojad temast juba üle jõudnud käia. Neiu kiljumine ja appihüüded olid ajapikku sumbunud, ning nüüd rippus ta pea lõdvalt, verenire suunurgas, samal ajal kui trobikond alaane oma järjekorda ootas. Rusher istus ikka veel kaevuraketel, pea käte vahel, ja püüdis temale usaldatud sadakonna kaotusi kokku arvata. Kõrge leegiga põlevatest taredest oli veel omajagu paremini peitunud inimesi välja jooksnud, et alaanide kättemaksuhimu rahuldada. Paar kriiskavat naist jagasid kohe Taenise saatust, üks keskealine mees, kes kätterabatud aiateibaga vehkides hetke oli ründajaid eemale suutnud hoida, sai noole silmade vahele ja langenud, hekseldati ta keha peaaegu tükkideks. Lapsed tõsteti pea kohale ja virutati täie hooga vastu maad, nii et ajud pritsisid ning veelgi siplejad lükati jalaga lihtsalt kaevu.
Kui karjumine ja appihüüded olid täielikult sumbunud, tõusis Rusher ja ligines kohale, kus Taenise esmapilgul elutu keha oli jäetud. Neiu silmad avanesid siiski tulija sammude peale ja nähes tema kõrvale kerkinud nägu, ärkas seni eemalviibivas tühjas pilgus äkki elu. Ta tõstis pea, huuled liikusid ilma hääleta ja silmades vormus sama küsimus, mida suu ei suutnud kuuldavale tuua. Taenis meenutas Rusherile sel hetkel kõige rohkem surmavalt väsinud hirve; mitte haavatu valuga silmades, vaid päevade kaupa taga aetud ja viimase sammu jõuga pea küti poole keeranud, lihtne küsimus õhus.
Rusher haaras lähedal miilava vankri küljest põlenud aisateiba, rapsis mõõgaga selle otsa teravamaks ja pöördus siis meeste poole. ?Teadku kõik, et igaüks, kes alaanidele vastu hakkab, saab täie mõõduga tagasi, mida on andnud,? hüüdis ta valjult. ?Maa ei saa kandma peale alaanide mitte kedagi teist, kui ainult alaanide orjad! Ja nii viljastavad alaanid neid, kes orjad olla ei taha!? Ning meeste kiiduhüüete saatel rammis ta hoogu võttes teiba teravat otsa pidi sügavale Taenise jalgade vahele ning tõstis siis selle nagu ainsa veritseva viljaga oksteta puu püsti.
***
Ligi kümnemiilise peata põgenemise järel sai Shan-khorg viimaks suurema osa oma meestest kokku kogutud. Aitas enim just see, et lausikul maal polnud kellelgi võimalust ära eksida ja khorg lasi jätkuvalt mustpunast lahingustandardit kogunemise märgiks lehvitada. Sõdalased olid ootamatust lüüasaamisest rabatud ja kuigi vaenlane polnud neid küünratki taga ajanud, olid kaotused selletagi liiga suured. Peale tuhatkonnavanemate kiiruga tehtud ettekandeid oli khorgil selge, et kuues osa tema meestest on tapetud või haavatuna lahingupaika maha jäänud, ning ülejäänutega pole vähemalt otsekohe midagi peale hakata. Ellujäänud meeste hulgas polnud eluohtlikult haavatuid, aga nende vaim oli murdunud; mehed ei kaotanud mitte ainult lahingu, vaid eneseuhkuse, põgenedes nagu metseapõrsad ajajate pannikolina eest ja unustades lugematutes mõõduvõtmistes karastunud mineviku koos lubatud veelgi kuulsusrikkama tulevikuga.
Shan-khorgis võistlesid viha ja masendus, ja tema altkulmu põletav pilk ei ennustanud kellelegi meestest head. Hõiganud napid käsud oma tuhatkonnaülematele, sundis ta hobuse uuesti kiiremale käigule, ning sõjavägi järgnes talle eesmärgi kaotanud heeringaparvena.
Haermon, kes alul oli kartnud ennast esimese pelgurina süüdistatavat, rahunes ajapikku, kui khorg temast välja ei teinud. Ta murdis kibedat nägu tehes pooleks õlga tunginud noole ja veidi aja pärast kuulsid lähemal viibinud, kuidas tema üksi oli rünnakus kaine meele säilitanud, ning nähes sõdurite asjatud hukku nad kindlast surmast ainsa pääsetee - organiseeritud taganemiseni viinud. Salamisi harutas ta mantli all puhvkäisesse torgatud nooleotsa lahti ja poetas selle tähelepandamatult maha.
Päike oli päeva haripunkti tõusnud, kui khorgi kõrval ratsutanud ta tähelepanu mõne miili kaugusel idas taevasse tõusvatele suitsuribadele juhtisid. Khorgile meenus taas luuresadakonnaga välja saadetud poeg ning ta viipas otsekohe salga piilureid sinnapoole teele. Ootamata ära nende tagasitulekut, muutis ta endagi hobuse suunda ning viis väesalga enda järel suitsude suunas.
*
Shan-khorg jõudis hävitatud külla esimesena. Kahel pool rada põlesid veel viimased tukid hommikul tervetena seisnud hoonetest. Siin-seal vedelesid siniseks tõmbunud laibad ja häälitsesid tulest pääsenud vähesed pudulojused. Väljakul keset küla valitsevas kaoses üritasid osad luuresadakonna alaanid vigastatud kaaslasi aidata, ja teised oma langenuid kiiruga kokku kuhjatud risust tuleriida otsa sobitada. Meeleheide khorgi hinges süvenes, kui ta märkas, et tema meestest oli hinges ainult umbkaudu pooled, samal ajal kui maas vedelesid vaid üksikud võõraste võitlusvõimetute laste ja vanurite laibad.
Khorgi väljakule ratsutades vaikisid kõik hääled ja sealsed sõdalased ajasid selja sirgu, hirm ja alistumine pilgus. Keset platsi tõusis langetatud peaga sadakonnaülem, khorg suundus läbi löödud meestesumma tema poole ning rebis sadulast maha tulemata tolle juustest, kuni mehe piinatud nägu oli tema rinna kõrgusel ja varbad ei puutunud enam maad.
Silmad vihast vidukil kähises khorg sadakonnaülemale: ?Sa koer, miks magavad sinu hoolde antud mehed siin maas? Miks põletab minu luuresalk tühiste maamatside külasid selle asemel, et selgeks teha, kus on Shan-khorgi vaenlased? Vasta, ja ära karda oma elu pärast, sest ma heidan su niikuinii huntidele söödaks!? Mees ümises vastuseks midagi segaselt ning khorg karjus talle juba uusi süüdistusi näkku, kui keegi alaan arglikult lähenes ja millegi märgiks sõrmega kõrvade ümber ringe vedas. Khorg lasi sadakonnaülema maha kukkuda ning pöördus raevunud näoga sinnapoole. Ehmunud mees langes põlvili ja lasi kuuldavale: ??isand, ta on kurt, täiesti kurt ja kindlasti lolliks põrutatud!?
Khorg oli endiselt raevune, kuid juba võttis temas maad külm otsustavus vahkviha asemel, kui ta küsitles vaikselt veelgi põlvitavat sõjasalklast; tahtis siis veel teada oma poja kohta, kui märkas juba isegi kaevurakete kõrval jalg üle teise lamasklevat Rusherit. Hobuse seljast hoolimatult maha hüpates astus ta kiirel sammul poja juurde.
Rusher kergitas isa lähemale astudes pilklik-aupaklikult pea ja keris jalad enda alla, jäädes ristisjalu väljakutsuvalt ükskõikse ilmega rohukõrt närides istuma. Nad vaatasid tüki aega sõnagi lausumata tõtt, siis ütles khorg vaikselt: ?Ush-heer, mu poeg, täna kaotasin ma esimese lahingu oma elus.?
?Seda polegi nii võimatu uskuda.? Rusher püüdis endiselt hoolimatuna näida, ent uudis pani ta huuli purema. ?Las ma räägin sulle ühe mõistuloo. Kord astus kõrtsi, kus ma kaaslastega trimpasin, hiiglakasvu ülik, soomusvest seljas ja mõõk vööl. Talle ei meeldinud millegipärast naljad, mida me ühe juhusliku näitsiku arvel tegime, ning tulemuseks oli kaklus, kus mina ja mu kaaslased ja pool kõrtsi takkapihta sellesama ühe mehe poolt tümaks tehti ja akendest-ustest välja heideti. Järgmisel päeval läks ta aga liiga kaugele kesklinnast ja keegi tundmatu lasi talle selja tagant neli noolt kerre, nii et mees lebas oma vereloigus maas nagu mingi hiiglaslik siil. Saatus teeb imelikke trikke, kas pole isa??
Khorg oli näost veel kahvatumaks muutunud. Kõlatul häälel ütles ta: ?Ma kaotasin lahingu, kuna sind ei olnud ühes sinu hoolde usaldatud meestega oma ülesannet täitmas. Ma kaotasin lahingu ka sellepärast, et sind polnud mu kõrval.?
?Alates sellest päevast, kui ma oma näolt esimese habemekarva leidsin, olen ma soovinud oma isa kõrval lahingusse minna. See aeg on nüüd möödas, on juba pikalt - kui sa ehk märganud pole.? Rusheri irve laienes ja ta suunas oma ülbeks manatud vaate otse isale silma. ?Nagu sa juba märkasid, ei jää minu vastastest isegi naisi alles, kes võiksid oma mehi taga nutta.?
Shan-khorg pööras pilgu teiba otsa torgatud verinoorele tüdrukule, kelle sisikond korrapäratult välja oli valgunud ja vastas kurvalt: ?Mina näen tõepoolest näputäit vanu naisi, kes võiks olla su ema eest, ja lapsi - selliseid nagu olid sa ise õige pisut aega tagasi. Ma näen aga ka surnud alaane,? ta osutas poolvalmis tuleriida poole, ?ning neid on mitu korda rohkem. Kas nemad langesid eitedega võideldes või surid nad liigse pingutamise tagajärjel lapsi taga ajades??
Haudvaikus lagendikul oli juba mõnda aega täielik ja iga öeldud sõna lausa kajas vastu. Rusher lahvatas näost punaseks ja kähvas asjatult häbi varjata püüdes: ?Käi kuradile, isa, kes oled sina mind häbistama - sina, kes sa läksid seitsme tuhandega ja tuled vaevu viiega. Mitu vastast nemad deemonite juurde minnes kaasa võtsid, et sina võiksid hiljem laagritulede ääres uhkustada? Asjatu vaev on sul minust meest püüda teha - sa pole ise enam muud, kui abitu ätt, kes ainult aust ja hiilgusest mõistab jahuda.?
?Alaanide au ja hiilgus ei ole sinusuguse maopoja mõnitada,? sosistas khorg vaevukuuldavalt. ?Mitte kellegi au ei puutu sinusse. Ma saatsin su maailma teadmisi koguma, et sa neid tulevikus oma rahva heaks ja vaenlaste hukatuseks võiksid ära kasutada, aga praegu saadan ma su koos õpituga, koos minu kulla eest omandatud alatusega teist korda minema ja sedapuhku ei oota sind keegi tagasi.? Ta hääl tõusis veidral lainetaval moel, justkui hoiaks ta nähtamatu käega iseendal kõrist kinni. ?Sa oled nüüd omal maal kontvõõras - lahku siit!?
Rusher värises kogu kehast, kui ta khorgile näkku haukus: ? Niikuinii ei kavatsenud ma siia täitanud märapiima joojate sekka kauaks jääda. Pea endale oma kolm koltunud mäetippu ja Nurgataguse Kuninga kuulsus! Kui sul sedagi on. Puupea! Samal ajal kui sa siin alaanide au nimel karjamaid vallutad, teevad teised hõimujuhid klaariks, kellest saab dorakhorg. Tark mees ajab enne kodust rotid välja, kui läheb metsa hundijahile. Ja ära loodagi oma pühadele vannetele ning kokkulepetele, sest enne hobuse selga istumist on teised khorgid need juba ammu unustanud .? Ta taganes mõned sammud, siis keeras mantli lehvides ümber ja astus tõtakalt oma hobuse juurde. Ratsu selga roninud ning selle kannustamiseks juba hoogu võtnud, peatus ta äkitselt ja vaatas kavalalt tagasi isa poole. ?Tegelikult ei ole sul suuremat õigust mind minema kihutada, kui minul sind. Nendes soontes siin voolab sama hõimujuhi veri ja mind on loodud isandaks, samal ajal kui sinust on tulnud nutunaine.? Rusher tõstis käe ja hüüdis lagedat ummistavatele väesalkadele:
?Kas te kuulsite mind, oh mägede kotkad! Unustage oma endine mõttetu elu ja järgnege mulle! Mina olen teie tõeline khorg ja ainus, kellel on tarkust teid valitseda ja võitudele viia.?
Khorg astus nagu unes oma hobuse seljast üleskutseid karjuva poja poole ja haaras tal ratsmetest. Rusher karjus edasi: ??mitte nagu see arulage sõda siin - igal pool ootavad meid rasvaste preestride lõputud veinikeldrid ning pürjelite põhjatud rahalaekad. Ja alistatud isad sunnime endale neitsitest tütreid ja lopsakaid emandaid ette kandma, kui me iganes ihkame.?
Uduse pilguga tunnistas khorg veel kord teiba otsa torgatud tüdrukut ja nägi tema viimase valuilme taga ka muud - katkiraiutud unistusi, kandmata jäänud lapsi, leebet ja rahulikku eluõhtut; ning lõpuks hirmu ja arusaamatust, just nagu oleks keegi võtnud võluväel paberile jäädvustatud metsade vaikuse, rohuväljade kahina tuules, tasa sõudvad valged pilved päikese ees ja seejärel selle pildi roostes hambulise noaga tillukesteks tükkideks rebinud.
Ükski alaan polnud liigutanud ega muul kombel märki andnud, et Rusherile toetust avaldada. Too hoomas seda lõpuks, sülitas põlglikult ja ütles oma isale ülalt alla vaadates: ?Näed seda lindu seal toki otsas? Pisut sobivam asjaolude kokkulangemine ja sust oleks õige varsti vanaisa saanud. Kuigi jah, sellele aule võistleks veel mõnikümmend peale sinu.?
Shan-khorg haaras kindla käega mõõgapidemest, vedas selle aeglaselt tupest ja lõi siis otse Rusheri jahmunud suurtese silmadesse vaadates relva poja rinda.
***
suvekuu viiendal päeval, aastal 9089 M.L.
Armas Rehann
Sinu kõige truum kaaslane ja sõber kirjutab sulle kurja palaviku küüsis olles neid ridu ja loodab su abivalmidusele ning ka pikale meelele, sest ta vajab su abi rohkem, kui kunagi varem.
Nagu öeldud, viibin ma haigevoodis ja väljavaated täiesti terveks saada pole mitte kõige paremad. Peale seda, kui khorg oma ebaõnnestunud vallutusretkelt tagasi pöördus, pole ma alaanide seas eriti kõrges hinnas, ja ma oleksin juba ammu lahkunud, kui mitte seda pahaks läinud mõõgahaava poleks. Ma olen ennast asjatust verevalamisest hoidnud, kuid kui khorg oma poja tappis ja hulluses üleüldise detsimatsiooni välja kuulutas, tõstsid mõned tema vastu mässu ja ma sain segaduses sügava haava õlga. Loodame et minu tervis paraneb, erinevalt Shan-khorgi omast, kes näib iga päevaga järjest rohkem otsa jääma.
Alaanide hulgas on segadus ja peataolek suur, kuid ma pean täitma oma kohustusi ja leppeid Mercanti Ordu ees, mis on mulle rohkem kui ühel korral rasketest olukordadest pääsemist ja toetust edu toonud. Ma palun Sind kui oma ausahingelist sõpra, et Sa minu eest veelgi rohkem ära võtaksid teha, kui Sa senini oled, ning kõneleksid minu asemel ja esindajana Romahari hoovis. Kõigist minu viimaste aastate kirjad on Sulle olukorra ja Ordu huvid kindlasti paremini selgeks teinud, kui mulle, kes ma toimin vaid Ordu alandliku ja omakasupüüdmatu teenrina.
Neil pole vaja teada põhjust, mis on sundinud mind siiani eemal viibima, ega ka aruannet alaanide olukorrast. Piisab, kui Sa lähened neile uhke kaaskonnaga (kulud ma tasun koheselt, kui kohtume) ja esitad minu nõudmised peale ametlikku vastuvõttu nelja silma all otse Mo-issa nimelisele valitsejale (mitte Omedule).
Tuleta neile meelde, kuidas ma ennastsalgavalt ja oma valitsejat hüljates andsin neile teada alaanide rünnakust ning nii nad kõik kindlast hävingust päästsin. Minu tegelik plaan oli ausalt öeldes nad khorgi mõõga läbi oma jumalate juurde saata ja ise ennast sinna muretult sisse seada, saates alaanid hiljem Linna abiga tagasi oma kitsi lüpsma. Siis aga andis khorg mulle ootamatult teada, et ta kõik kuni petistest mõisavalitsejateni oma ametipostile tahab jätta, ja kuna ta mind, selle asemele et asevalitsejaks seada, endiselt nagu koera rihma otsas oma nõuandjana pidada kavatses, ei jäänud mulle muud üle. Seda ei tarvitse Sa loomulikult neile teada anda, kuid kes olen mina õpetama suurt sõnaseadjat, keda isegi raad on tüliküsimustes ülemeremaadega vahemeheks seadnud.
Niisiis, Sul on täiesti vabad käed eesmärgi saavutamiseks. Tähtis on ainult üks - et Mo-issa loobuks igasugustest nõudmistest ja õigustest teatud paarikümnele vakamaale mäejalamil ning selle kohasele lepingu ka alla kirjutaks. Võid talle isiklikult lubada mida tahes, sest Linnad on ligidal ja nende mõju on piisav, et valitseja või koguni Omedu ei saaks takkajärele seda allakirjutatud paberit kahtluse alla seada või koguni tühistada. Pidagu ta elu lõpuni meeles, et minuta ei oleks Mo-issal Omedut ega Omedul enam Romahari.
Ühtlasi võiksid saada nõusoleku kohalike talupoegade kasutamisõiguseks teatud ulatuses, sest raske oleks tuua Linnadest põllutööga harjumatuid töölisi (kuigi kaltskaabakaid leiduks sealt rohkem kui küllalt). Romahari maade idaservas on hulganisti tõrksaid külasid, neist saame piisavalt maasongijaid ja on kõigil õhk puhtam. Vähemalt ei pea nende talumeeste üle peades arvestust pidama, kui Sa saad aru, mida ma mõtlen.
Ära hoia kokku oma mõõtmatut kavalust, et kogu see madude pesa siduda kohustustega, mis nad veretuks kurnavad. Nagu Sa väga hästi tead, olin ma aastaid tagasi oma eesmärgi elluviimisel juba tema mõisavalitsejana ametipostile asunud, kui mingite tühiste sekelduste ja tõestamata maksurahade kadumise tõttu mulle ootamatult koht üles öeldi ja ma peale põgenemist mitmeks aastaks khorgi ja tema nürimeelsete alamate juurde olin sunnitud rettu minema, kus juhus minust nende nõuniku tegi.
Seda kirja lõpetades meenus mulle üks murettekitav seik, ja ma pean Sult paluma veel ühte väikest teenet. Otsi oma kojast keegi nutikam noormees ja saada ta mõneks ajaks nende Omedust idas asuvate matside juurde, kes isekeskis ennast suv?veetideks kutsuvad, et ta nende kohta pisut rohkem välja uuriks. Eriti pööraku ta tähelepanu võimalikele manatarkadele ja nõiduse ilmingutele, sest ma nägin mida üks nendest võib teha saja mehega, ja ma ei tahaks millegi nii arusaamatuga enam kokku puutuda, eriti veel kui meil nende matside käsi tarvis on.
Loodan siiski kõigest väest, et uuel kuul suudan ma kasvõi kandetoolis siit mägedest tagasi ausate inimeste hulka tulla. Otse loomulikult saab minu esimene sihtmärk olema sinu maja ja siis saan ma ka võimaluse tasuda sulle su nähtud vaeva eest, kuigi käesoleva ülesande lahendamine minu isiklikku kukrut ei kasvata ja killingitki ei teeni. Siiski, elu alaanide mägises kõrves ei ole mind siiski päris ilma elatusvahenditeta jätnud. Head õnne ja kaitsku meid Doanis oma kõike tähelepaneva pilgu ja kullast pungil kaukaga.
Sinu truu Seltsimees
Haermon