See oli selle suve viimane esmaspäev, mitte palju enne kooli algust. Sõitsime Petsi romuga Pärnust välja Audru poole, kuhu ta vanemad olid just endale suvila ostnud. Elementaarselt hõivasid kogu sõitjatest üle jäänud ruumi joogid ja söögid, sest läksime siiski tema sünnipäeva tähistama. Pidu pidi kestma kolm päeva jutti. Tarks ja Nata istusid tagaistmel õllede kõrval ning olid seal kui üksteise külge kleepunud. Mina istusin ees Petsi kõrval. Jälgisin teed ja kuulasin Petsi sõimusõnu, mida ta heldelt pillas. ?Jobt-voi-mat. Ma teadsin kohe, et ega see nüüd mingi õige asi pole, kui saunaga suvila nii odavalt saab. Kola nüüd kuskil pärapõrgus ringi. Kurat, ega me äkki valest teest alla ei keeranud?? väljendas Pets oma kahtlusi toimuva kohta. Uurisin passiivselt Regio kaardiatlast, olin Petsi robustsest jutust väsinud - ta oli seda juba päev otsa jaganud. ?Ei. Kohe peaks tulema silt Soomre poole. Sealt paremale ja siis veel natuke maad.? Pets oli üldse enda sünnipäeva kohta kuidagi tujust ära. Võibolla hirmutas teda mõte, et ta oli seltskonnas kõige vanem. Oli tal ju tulemas suur ümmargune number, elu teine juubel. ?Kui meie juba praegu pool tundi õiget kohta otsime, kuidas siis Iff veel homme kohale jõuab? Neil pole kaartigi,? väljendas Pets enda pahameelt edasi. Pakkusin välja saata Iffile sms täpsete juhenditega, mida Pets kohe ka kiirelt kommenteeris. ?Korsten, sa oled meil ju päris taibukas kohe.? Seejärel võttis autos maad piinlik vaikus. Pets oli tujust ära, Tarks ja Nata olid üksteisega ametis ja mina olin üle ootuste passiivses meeleolus. Ainsateks helideks olid mootorimüra ja tagaistmelt kostev nagistamine. Mõne aja pärast lõhkus Pets julmalt vaikuse, nagu veristades valget puhast lambatalle, röökides loomalikult selja taha ?Jou tuvikesed, ega teid ei sega, kui ma mussi panen?? Tagant kostis vastuseks summutatult jaatav vastus ning Pets demonstreeris, kui palju ta auto uued düünerid vastu pidasid. Võimsa heli saatel veeresime mööda kruusateed edasi. Väljas oli mõnus hilissuvi. ?Enne kooli algust tuleb vähemalt nädal aega juua?, seletas Pets valjuhäälselt üle helivõngete,? siis on vähemalt alguses lihtsam õpside lolli iba kannatada. Siis on meil ajud pehmed nagu neil. Aga meil on see mööduv nähtus. Heh heh.? Ta naeris selle peale krampilkult lõkkavat naeru. Muigasin vaikselt. Ma ei mõistnud, miks ta virises. Mina olin gümnaasiumit lõpetamas, tema aga mitmendat aastat kutsekas. Kuradi kokk-kondiiter-keevitaja selline. ?Kuule, kas see pole mitte õige koht?? karjusin ma varsti musast üle. Pets oli mulle ennist suvilast pilti näidanud ja pildimälu on mul alati hea olnud. ?Jobt-voi-mat ja ongi. Lõpuks ometi. Ou tuvikesed seal taga, me oleme kohal? Pets keeras musa maha ja me veeresime vaikselt maja hoovi. Täitsa pandav koht paistis olevat, aga kuidagi harjumatult vaikne. Liiga vaikne. Nagu oleks sealt mõni nädal tagasi üle sõitnud tuumaseen. Olles linnas kasvanud, oli taoline tühi vaikus mulle ebameeldivust tekitav. Ka maal vanavanemate juures oli mul tihti selline tühi tunne. Ma vajasin taustamüra, linnakära.
Suvila uks tegi avamisel vastikut häält, mis ajas ihu imelikuks. Paistis, et keegi polnud seda ammu kasutanud või kui oligi, siis ei teadnud ta õlitamisest ikka mitte midagi. Ometigi oli see mu kõrvadele otsekui õnnistuseks. Hargnesime, et saada kiiret ülevaadet majast. Pets läks köögi poole ja jäi selle ukse peale silmad punnis passima.?Ma ei näe külmkappi. Ma ei näe külmkappi. Kas teie näete külmkappi? Mina küll ei näe.? peksis ta segast. ?Jobt-voi-mat, kas siin kolkas üldse voolugi on?? Tuli välja, et ei olnud. Valgusega polnud probleemi, oli siiski suvi. Äärmuslikul juhul oleks saanud kasutada ka autotulesid või küünlaid, mida majas leidus. Suuremaks probleemiks oli aga õllede külmas hoidmine. Selleks pidime improviseerima. Otsingu tulemusena leidsime lõpuks sauna eesruumist vana ja roostes raudvanni. Neljakesi tõstsime selle keset elutoa põrandat, valasime külma kaevuvett täis ning ladusime õlled sinna sisse. Toidud viskasime köögikappidesse laiali, lootes et seal ei pääse nende juurde kärbsed ega muud satikad. Me kõik olime satikofoobid, eriti mis puudutas putukaid söögi sees. Üldse oligi majas ainult kaks korralikku ruumi. Sauna eesruum, kust sai kempsu, vannituppa ja sauna ning elutuba, kust sai sauna eesruumi, välja ja pisikesse kööki. Elutuba oli neist hubaseim. Seina ääres oli pisike kamin, seintel vanad loomanahad, mis levitasid üle toa kahtlast surmaaroomi, ja nurgas oli põrandast laeni kõrguv raamaturiiul. See meenutas minu vanavanemate kodu. Ainult kiiktool oli veel puudu. Selle asemel olid kaks väiksemat sorti tugitooli ja laud, millel suurust vaevu piisavalt, et sellel malet mängida. Seina ääres oli ka võrkkiik, mida vöis täiesti edukalt istmena kasutada.
Mina jäin sauna tuld hakatama ja Nata koristama, samas kui Pets ja Tarks läksid lähimasse asulasse Audrusse poodi varusid täiendama. ?Et ei peaks keset ööd sõitma hakkama,? nagu nad ise rääkisid. Samas pidid nad Audrus ka Iffile sõnumi ära saatma, sest suvila juures levi polnud. Saanud tule saunaahju, vaatasin koha detailsemalt üle. Alustasin köögikappidest. Seal leidus nii mõndagi huvitavat. Leidsin maoloputit ehk riknenud toiduaineid, millega vajaduse korral oleks saanud ropsi esile kutsuda. Panin need kõrvale teades, et Pets veel tänab mind, ja otsisin edasi. Minu üllatuseks leidus seal ka enam vähem värske muljega jahu. Näitasin seda ka Natale. ?Kui toidud otsa saavad ja hommikul räme nälg on, siis saab sellest mingi möksi kokku keerata. Kasvõi pannkooke teha.? seletasin talle. Ka pann oli olemas. Edasi suundusin elutuppa. Raamaturiiul pakkus mulle kõige sügavamat huvi. Tihti jäigi mul mulje, et olin seltskonnas ainuke, kes lugeda oskas. Teised kasutasid raamatut heal juhul vaid tulehakatiseks. Muidugi kõik peale Monsa, kes pidi tulema aga koos Iffiga. Sealne raamaturiiul üllatas mind oma mitmekesisusega. Oli ENEsid, bioloogiaõpikuid, alternatiivmeditsiini imetegudest rääkivaid raamatuid, muinasjuturaamatuid, raamatuid shamanismist, religioonist ja millest kõigest veel. Osad nägid isegi välja, nagu nad oleksid seal mitu sajandit seisnud: kapsaks loetud, tulest ja veest läbi käinud, lehed kolletunud ja krimpsu tõmbunud. Suuremaks süvenemiseks, mida oleksin tegelikult soovinud, mul seekord aega polnud, mida andis oma korinaga teada ka kõht. Söögiasjad vajasid valmis panemist.
Umbes tunni pärast jõudsid Pets ja Tarks tagasi. Grilli olin selleks ajaks juba tööle saanud, linnalaps ikkagi, ja Nata tegutses selle juures lihaga. Tore tüdruk, ainult natuke lollivõitu - aga paistis pandav. Keerasin endale värsket pläru ja jälgisin, kuidas tüübid veel neli kasti õllet vanni mahutasid. ?Kuule Korsten. Meil on siin kaheksa kasti õltsi ja kuus liitrit viint ning homme toob Iff rahvaga nii-kui-nii juurde. Äkki soovid kah natuke?? irvitas Pets. Ta üritas vist nalja teha, mis ei tulnud tal just eriti hästi välja. Olin juba üle aasta olnud alkoholist täiesti prii. Mitte, et mul alkoga kunagi probleeme oleks olnud, vaid olin leidnud endale lihtsalt parema alternatiivi. Tõmbasin mahvi sügavale sisse. Hea kraam oli, ainult kuradi kallis. Tarks nokkis õllet lahti ja hakkas seletama. ?Kuule Korsten. Sa karu oled näinud, ah? Aga karu puu otsas? Tahad ma näitan sulle?? Muigasin. Paistis, et Tarks oli juba autos joomisega alustanud ning ajas jama. Ära joo kui pea ei kanna - nagu mulle ikka noorena öeldi. ?Ei. Ei. Ma mõtlen seda tõsiselt. Tahad näha?? lisas Tarks, märgates minu näoilmet. ?Mis kuradi ronivast karust sa räägid? Saad aru, ta tagasiteel väitis, et nägi puu otsas karu. Loomulikult ei hakanud ma sellise mõttetuse peale peatust tegema. Eriti arvestades seda, et mina ei näinud midagi. Tarks oled sa kindel, et sa enne Korstna kotikese kallal ei käinud?? mõnitas Pets. Tarks oli solvunud ?Oli, oli karu. Ma ise nägin. Ega ma muidu ei seletaks.? ?Aga äkki oli hoopis mõmm-uhuu? pakkusin muiates välja. Pets hakkas laginal ja kõõksutades naerma. Me kõik olime kuulnud neid matkajutte, kus räägiti metsakollidest, mõmm-uhuudest, kes kogu matkajate toiduvaru nahka pistavad. ?Eks ta istus seal puu otsas ja tegi UHUU, eksju Tarks?? kõõksutas Pets edasi. Tarks oli aga tõsiselt solvunud. Olgugi, et ta seda välja ei näidanud, tundsin ma teda piisavalt hästi, et seda teada. Ulatasin talle rahunemiseks õltsi ?Kuule me niisama. Mis sa kõike tõsiselt võtad. Näh, vii Natale kah.? Natuke rahunenult läks ta kahe õllega teise tuppa Nata juurde tagasi. ?Ahh, tuvikesed. Mina küll nendega samas toas magada ei taha. Kurat satuvad veel hoogu ja proovi sa siis veel magada, kui mingid imelikud hääled kõrval käivad,? seletas Pets, tehes paljutähendavaid grimmasse. Kuradi nilbik, et ta alati ka ainult selle peale mõtles. Ta ise oli just vallaliseks jäänud ja ju ta tundis siis millegist puudust. ?Korsten, viitsid sa vaadata kaua saunaga veel läheb?? lisas ta mõne aja pärast. Ajasin ennast püsti ja läksin sauna. Olin ainuke seltskonnas, kes viitsis tulega tegeleda ja seetõttu olid minu hoole all kõik, mis seda oskust vajasid. Loopisin kuivi halge alla ning jälgisin, kuidas leegid nende ümber tantsisklesid.
?Ptüi, kurat, mingi putukas lendas suhu,? sõimasin vaikselt. ?Saunaga peaks minema veel umbes nii tund või paar.? karjusin nii, et see ka kööki kostaks. Pets oli vahepeal pannud automaki üürgama ning maja aknad lahti teinud. ?Kaks tundi? Davai. Niikaua siis tinutab vaikselt!? hüüdis Pets vastu ja võttis uue lonksu. Tema silmisse hakkas juba vaikselt säde tekkima. ?Aga äkki läheks hoopis ronivat karu vaatama? Ma tahaks küll näha!? hüüdis Nata, kes ameles Tarksiga sauna eesruumi diivanil. No mis ma ütlesin. Loll nagu lauajalg. ?Mis kur..? hakkas Pets vihaselt sõimama, kui Tarks vahele hüüdis. ?Lähme, lähme. Ise te ei uskunud. Kohe näete. Pets anna auto võtmed.? Vaatasime Petsiga tõtt. Mingit Tarksi väljamõeldist vaatama? ?Ok,? sõnasin lõpuks, lootes, et siis ei räägita sellest enam hiljem. ?Jah, lähme vaatame su Mõmmi ära, Tarks. Enne, kui ta puu otsast alla tuleb.? sõnas ka lõpuks Pets, sõnu venitades ja nämmutades. Nägin, et Tarks oleks talle selle eest hea meelega virutanud, kuid Nata juures ei tahtnud ta kedagi lüüa. Tarks surus hambad risti ja ronis autosse. Seekord juhtis tema, sest vaid tema oli ?karu? näinud. Peale selle oli ta Petsist tunduvalt kainem. Olin Petsiga tagaistmel, Nata oli ees Tarksi kõrval. Pets oli kaasa haaranud kolm õltsi, et teel olles midagi teha oleks. Tarks valas oma pahameele gaasipedaali ning me kimasime mööda kruusateed ürgmetsa vahel. ?Võta veits aeglasemalt. Siin kruusakal vibrab nii koledasti, et isegi juua ei saa.? hüüdis Pets ettepoole. Tarks ei teinud kuulmagi ja ma vaatasin, kuidas Pets üritas tugeva rappumise saatel õllet rüübata. ?Kurat. Uued istmekatted määrisin nüüd sinu pärast ära,? sõimas Pets pahaselt. Ta oli õllet mööda kallanud. Seda tilkus ka tema ziletihaavades lõua otsast.
Tarksi pahameelt oli kõige rohkem tunda siis, kui ta auto teepervele tõmbas. Bemm viskas pidurid plokki ja Pets ajas end suure hooga täiesti õlleseks. ?Oi, Tarks, selle eest sa veel saad, jobt-voi-mat, seda ma luban,? sajatas ta kurjalt. Teadsin, et kui ta joob, unustab ta pahameele väga kiiresti ning ulatasin talle uue ja kinnise õlle. Teadsin Petsi juba lasteaiast saati. Purjus olekus oli ta enamasti rahumeelne. Küll üllatavalt lollakas, aga siiski rahumeelne. Üldse olime me mõlemad viimaste aastatega nii palju muutunud, et ma imestasin, et ta mind oma sünnipäevalegi kutsus. Ronisin autost välja. Tarks ja Nata seisid juba kahekesi väljas ja tegid tasa autosõiduga vahele jäänud aega. ?Kurat, südame ajavad pahaks,? sõimas Pets ning me läksime paarikese kõrvale. Tarks näitas näpuga metsa poole.?Noh, ikka veel istub seal.? Läbi puudelatvade paistis mingi tume kogu kõrgel eemal puu küljes. Oli juba õhtu ja loojuv kuldne ere päike segas vaatamist. Hoidsime kõik kätt silme kohal ja jõllitasime nagu hullud. Kindel oli, et tegemist ei olnud mingi kile ega papiga. See paistis olevat siiski massiivsem tomp. ?Ptüi, pole see mingi karu, lihtsalt mingi risu,? rikkus Pets vaikuse, ?see isegi mitte ei liiguta.? ?Minu arvates näeb see välja nagu hiidkimalaste pesa. Ma telekas nägin ühte sellist,? rääkis Nata.
Hiidkimalased? Eestis? Ma teadsin, et tüdruk on loll aga ei arvanud, et nii loll. ?Mis me siin ikka passime nagu segased. Lähme vaatame lähemalt,? pakkusin välja. ?Ei. Ma kardan kimalasi,? hakkas Nata hädaldama. Jumala eest. Kui loll võib üks inimene olla? See ajas mind juba vaikselt vihale. Tarks rahustas Natat, et ei ole seal mingeid kimalasi. Minu respekt, pidid tüübil olema alles närvid sellise tüdruku jaoks. Pets oli juba eespool joostes liikuma hakanud. Naljakas oli vaadata, kuidas ta võsa vahel ragistas ja samaaegselt õllet jõi. Järgnesime talle. Kuna risu oli suhteliselt palju, kulus meil kohale jõudmiseks oma 15 mintsi. Lõpuks jõudsime ikka puu alla ja jõllitasime üles. Moodustis puu otsas oli kahtlane, tume ja ebaühtlase kujuga. ?Ei ole see mingi karu,? pomisesin enda ette, võtsin taskust juba valmis keeratud pläru ja panin selle põlema. ?Ei ole karu? Mis see sinu arvates siis on?? vihastas Tarks. Pidin jääma talle vastuse võlgu. Mul polnud õrna aimugi. ?Noh vaatame siis kuidas sinu karule Saku õlle meeldib,? hüüdis Pets ja saatis tühja õllepudeli ülespoole lendu. Käis kõva raksatus ning koos pudeliga kukkus maha ka tükk tumedast kogust. Pets võttis tüki kätte ja silmitses seda. See koosnes tihedalt omavahel põimunud peentest okstest nagu need tuulepesad, mida vanaisa mulle väiksena oli näidanud. ?Jobt-voi-mat. Mis ma ütlesin? Ainult praht,? sõnas Pets ja saatis kahtlase tombu suure kaarega põõsastesse. Põõsast kostis õõnes matsatus, mille põhjust ?meisterdetektiiv? Pets kohe ka uurima asus. Põõsaste taga oli täiesti lagunenud kuuri või maja vrakk. Vaid mõned pehkinud lauad olid veel püsti. Isegi teed majani polnud enam, kuigi oli aru saada, et kunagi võis maja ette sõita isegi autoga.
Äkitselt oli mul tunne nagu kõik oleks muutunud. Reaalsustaju mängis trikke. Kõik tundus kuidagi sürrealistlik, nagu oleksime olnud Jaapani ulmemultikas. Me ei sobinud sinna. Kõik meie ümber oleks nagu seisma jäänud. Ma uskusin seda tulevat plärust, mida olin just tõmmanud. Nata hakkas halama ?Lähme tagasi. Mulle ei meeldi siin.? Tarksi karu oli nähtud ja midagi muud seal teha polnud, seega läksime tagasi. Varsti ei mäletanud Tarksi ronivat karu enam keegi. Automakk kulutas aktiivselt auto akut ning õlled kadusid kiiresti. Saun oli palav ja me tegime vahetused seal käimiseks. Nata ja Tarks pidid esimesena ära käima ning hiljem mina koos Petsiga. Saun oli nii väike, et maksimaalselt mahutas sinna vaid kolm inimest korraga ja me Petsiga ei tahtnud segada tuvikeste romantikat.
Paarike oli sauna läinud ja me istusime kahekesi elutoas. Äkitselt hakkas automakil mängima mingi rokk lugu, sõnadega ?Yellow river?. Vaatasin Petsile hämmingus otsa. See oli tema plaat ning see lugu ei sobinud kuidagi ülejäänud repertuaariga kokku. Pets hakkas muiates seletama ?Ma tõmbasin selle loo endale vaid nalja pärast. Saad aru, kui ma mõned aastad tagasi ühel saunapeol põit tühjendasin, hakkas see lugu mängima. Kollane jõgi noh - copish? Naljakas,? ja lisas naerdes,? eks jätkame siis traditsioone. Mul ongi jälle põiekas.? Väikse tuikega ukerdas ta majast välja. Varsti kuulsin väljast erutatud hüüet. ?Korsten kurat! Vea ennast badjom siia!? Läksin välja nägemaks kuidas Pets väikesel mäenõlval püksilukku kinni tõmbas.?Noh mis tahtsid?? küsisin, olles vaatepildis ausalt öeldes pettunud. ?No tule siia. Ütle, mis põõsast ma praegu just väetasin.? Oli küll hämar, kuid piisavalt valge, et taime ära tunda. Vaatasin põõsast lähemalt. ?Ei ole võimalik. Täitsa lõpp.? pomisesin enda ette, nuusutades ja uurides põõsa lehti. See oli kõige metsikum kanepitaim, mida ma eales näinud olin. ?Kuule sul nuga on või?? küsisin Petsilt. Ta ulatas oma punase Mägi-Aivari taskunoa. Lõikasin kaks oksa testimiseks ning tegin ülejäänud taimele mõningad sälgud sisse. Nüüd oli enne sauna millegagi tegeleda. Võtsin oksad ette, hakkasin lehti rootsust puhastama ja tükeldama, et see kiiremini kuivaks. Pets jõi kõrval õltsi ja vaatas pealt. ?Kuidas see taim üldse siia sattus?? küsis ta äkki. ?No põhimõtteliselt paistab tegemist olevat metsiku taimega. Võibolla isegi mingi hübriid. Väiksemaid metsikuid leitakse ikka vahetevahel. Noh, keegi oli näiteks kasvatanud ja siis nahhui tõmmanud.? Kiirkuivatatud kraam mulle ei istu ning seetõttu hakkisin ma lehed peeneks ja ladusin need võimalikult laiali suurele vanale pannile. Kuivatamiseks oli see parim käepärane moodus. Seda tehes ei pannud ma tähelegi, kui algas meie saunakord. No ega midagi erilist tol päeval enam juhtunudki. Päev oli läinud asja ette: olime jõudnud edukalt suvilasse, lükanud peole alguse sisse, katsetanud kohalikku sauna ja leidnud toreda taimekese. Ainult Nata ja Tarks kiimlesid rohkem kui muidu ja Pets oli natuke pahuram ja agressiivsem.
Järgmist hommikut alustasin ma enda harimisega. Tarksi karu hakkas mul hinges kripeldama ning mulle meenus, et kohalikust raamaturiiulist peaks midagi selle kohta ikka teada saama. Hommikul oli ka piisavalt valgust, et lugeda. Pohmeluslehas korjasin riiulilt raamatud, kust lootsin midagi korralikku leida, ning ronisin nendega maja ette murule. Majas polnud piisavalt hapnikku, et seal süvenenult lugeda oleks saanud. Puu all oli mõnus varjus istuda ja raamatuid lehitseda. Kõik leheküljed, kus nõialuuast ehk tuulepesast räägiti olid lipikutega märgitud. Järeldasin, et keegi oli juba enne mind sama materjali otsinud - arvatavasti suvila eelmised elanikud. Teaduslikus mõttes oli tuulepesana tegemist puu seenhaigusega, mis põhjustas uinunud pungade ärkamist. Rahvatarkus seletas tuulepesa kui väe sümbolit - energia, mis oli puus peidus, oli tänu seenele avaldunud. Nõialuuda käsitleti ka kui ust teispoolsusesse, suure väe keskust. Oli erinevaid rituaale, mida ammustel aegadel nõialuua juures tehti, et saada ühendust oma sisemise energiaga või hingega. Seda tohtisid teha vaid võimsad shamaanid, sest teised ei pruukinud osata oma hinge siseenergiat taltsutada. Räägiti ka, et mida suurem on nõialuud, seda suurem on selle vägi ning seda rohkem väge ta kiirgab. Selle läheduses pidi olema loodus eriti vastupanuvõimeline välistele teguritele. Analüüsisin vaikselt, mida see kõik tähendama pidi. Kas Pets oli tõesti lõhkunud kohaliku fauna tasakaalustaja? Kurat sellega. Loodus tundus sealkandis minu jaoks küll väga põline ja tugev, kuid ma olin ka linnalaps. Ausalt öeldes jättis mind loetu suhteliselt tuimaks.
Minu mõttelennu segas Pets, kes oli ka end lõpuks üles ajanud. ?Ou Korsten. Hulluks oled läinud või? Koolivaheajal ei loeta raamatuid!? karjus ta irvitades maja ukse pealt. ?Kui sa süüa tahad siis tule sisse. Nata tegi pannkooke. Aga tee kiiresti, muidu ei pruugi sulle jääda,? lisas ta veel juurde ning kadus majja. Hämminguga vaatasin kella. Olin raamatutega tegelenud ligikaudu kolm tundi, kuigi mulle tundus, et olin seda teinud vaid viisteist minutit. Looduses oli mu ajatajuga tõesti midagi väga paigast ära. Ka hommikune pläru oli veel tegemata. Pannkookide kõrvale pidin jooma kohalikku kaevuvett, sest kõik muu joodav oli alkohol. Nata oli end ületanud, või oli mu kõht lihtsalt kohutavalt tühi, sest pannkoogid maitsesid tõeliselt hästi. Nende peale määrisime me olude sunnil jogurtit ja pähklivõid, mille olime kaasa võtnud. Keegi ei tulnud selle peale, et kaasa võtta ka moosi. Kuna oli juba lõuna, jõudsid varsti kohale ka teised. Iffiga olid kaasas Merks, Monsa ja Wulf. Me kasutasime ainult hüüdnimesid ning praeguseni ei tea ma, mis olid nende tegelikud nimed. Iffi ja Monsat teadsin juba varem. Iffi peeti tihti tema suhtumise poolest Petsi vennaks ja Monsat minu õeks. Monsa oli täitsa asjalik neiu. Ammustel aegadel olime me vahepeal isegi rohkemat kui sõbrad. Merks nägi välja nagu tavaline diskoteegitibi ning Wulf paistis olevat härga täis tõutäkk. Peale tutvumist istusime kogu kambaga elutuppa maha. Vähemalt enamus meist istus maha, sest tugitoole oli vaid kaks ning need hõivasid kiiresti ära Pets ja Iff, kaks seltskonna koleerikut. Uue träni võtsime kah Iffi autost kaasa. Joogid läksid vanni, mis oli eelmise õhtuga korralikult tühjenenud, ning söögid esialgu kotiga seina äärde, jalust ära. Keerasin endale pläru ning kuulasin plaane, mida teised õhtuks tegid. Seekord sain veel viimast korda keerata kodust kaasa haaratud purust - minu väike kotike sai tühjaks. Lootsin, et kohalik kraam on juba piisavalt kuiv, et seda õhtul katsetada. Varsti jõudis rahvas järeldusele, et kõik vajalik on õhtuks olemas ning nad hakkasid paika panema saunaskäigu seltskondi. Saunaahju kütmine jäi endiselt minule. Kuna ma olen alati juhindunud hetke olukorrast, ei pidanud ma saunajärjekorda miskiks ning läksin vaatama, kuidas sauna puudega lood olid. Pidin tunnistama, et eelmise õhtuga olime me ära põletanud peaaegu kõik puud, mis Pets oli toonud. Sellest natukesest, mis alles oli, oleks napilt piisanud vaid hakatuseks. Mainisin olukorda ka teistele ning läksin Monsaga koos välja maast ja ilmast rääkima. Minu probleem oli vaid tuli alla teha, teiste probleem oli puud muretseda. Peale selle polnud ma Monsat hirmkaua näinud. Ma tõsimeeli igatsesin tema naerlevat nägu, säravat salapärast pilku ja punaseid tuules lehvivaid juukseid. Me rääkisime pikalt ja laialt vahepeal juhtunud sündmustest. Alles mõne aja möödudes meenus mulle, et suvilal oli ka kuur. Olgugi, et tabaga lukustatud nagu me eelmisel päeval olime täheldanud, oleks seal loogiliselt pidanud puud olema. Otsingu tulemusena leidsin roostetava metalltoru ning Monsaga koos kangutasime me kuuri lahti. Ma polnud eksinud. Kuuri nurgas oli poolik puuvirn, teises ääres vana ?Delta? motikas ning laes rippusid ämblikuvõrkudega kaetud kuivama pandud taimetuustid. Põrandal vedelesid mõned alumiiniumist ämbrid, paar sõjaväerohelist kanistrit ja seintel üksikud tööriistad. Monsa, asjalik tüdruk nagu ta oli, pakkus kohe välja, et aitab mul puid sisse vedada. Kuid seda vaid juhul, kui aitan tal hiljem ?Deltat? putitada. Motikad olid teda alati tõmmanud. Nõustusin ja ladusin nii temal kui ka endal süle täis ning me läksime majja. Elutoas olijate küsimusele sai vastatud vaid: ?Kuurist tõime?, jättes õhku rippuma hulga vastamata küsimusi. Ahi küdema pandud, läksime Monsaga kuuri tagasi. Lükkasime ?Delta? maja ette puu najale ning sulgesime kuuri ukse puutoikaga. Delta tundus olevat suhteliselt hästi hoitud. Monsa hakkas kohe seda läbi katsuma, paludes mul vahepeal midagi hoida või tema universaalse näpits-noa küljest õige vidin välja otsida. Esialgu, ei tahtnud masina käima saamine küll vedu võtta, kuid peale paari tunni pikkust putitamist saime talle ikka eluvaimu sisse. Kahekesi peal istudes tegime kõrval kruusateel pisikese prooviringi. Palava päikese käes oli tee pind pragunenud ning tolmas jubedalt. Kui me naerdes maja juurde tagasi jõudsime, olime me mõlemad kaetud paksu tolmukihiga. Teised, kes olid välja uudistama tulnud, pidasid meid hulludeks. Kiiresti ulatati Monsale üks külm ja märg õllepudel, mille ta hammastega sekundi murdosa vältel lahti tegi - tal oli kohutavalt üht jahutust vaja. Võtsin valmiskeeratud pläru välja ja panin sellele tule otsa. Pidu võttis vaikselt hoo sisse. Seekord kuulasime mussi Iffi autost. Monsa pidas läbirääkimisi, et ta saaks motikale kütust Iffi ja Petsi autodest, mida talle lõpuks ka lubati. Otseloomulikult pidi ta 95E -le ka midagi lisama, sest vana vene mota ei saanud nii kvaliteetse kraamiga hakkama, kuid ta väitis, et sellele probleemile leiab ta lahenduse. Monsa jäi kütusega tegelema, mina läksin sisse. Rahvas möllas ja tantsis elutoas. Paistis, et Pets oli endale võtnud kindlaks eesmägiks Merks ära sebida, sest ta kiimles kogu aeg tibinal seljataga. Tarks ja Nata eendusid seltskonnast ja läksid esimestena sauna. Varsti hakkas sealt kostma ühtlast tampimist ning oigeid. Oli ilmselge, mida seal tehti ning oli ka ilmselge, et seda tehti metsikult. Paistis aga, et see ei häirinud kedagi peale minu. Läksin välja tagasi ja uurisin, kuidas Monsal ?Deltaga? edeneb. Väljas oli juba natuke jahedavõitu, karge suveõhtu. Monsa oli just masinal paagi täis saanud ning soovis nüüd väga üht sigaretti teha. Ta suitsetas vahel, kui oli alkholi tarbinud. Läksime ja istusime Petsi bemmi. Sealt leitud kaltsuga proovisin Monsa käsi bensiinist puhtaks saada. Bensiiniste kätega ei tasu suitsu teha, seda teab iga idiootki. Auto aknad olid juba enne lahti, kuid saunas toimuvat ei olnud sinna õnneks kuulda. Küll aga segasid sääsed. Monsa võttis armatuurlaualt Petsi suitsupaki ja pakkus ka mulle ühe Marlboro. Me suitsetasime sõnatult, vaikuses, vaadates autoaknast pimeda metsa poole. ?Mäletad Max, kui me veel koos olime?? küsis ta äkitselt minu käest. Ta oli ainuke, kes kasutas minu pärisnime ning ka ainuke, kellele ma ei pannud seda pahaks. Muidugi ma mäletasin. Ma mäletasin hästi. ?Ka siis käisime me ühel saunakal. Kihlepas oli vist. Mäletad? Pidu kiskus veriseks ning lõpuks tuli kiirabi kutsuda. Kas mäletad?? küsis ta edasi. ?Mulle isiklikult tundub kogu see kuradima kant kuidagi pahaendelisena.? Ta keeras mu pead ning vaatas mulle otse silma ?Palun luba, et sa hoiad mul silma peal, ükskõik mis ka ei juhtuks. Et sa ei lase minuga midagi halba juhtuda. Palun. Vanade aegade nimel. Kas sa lubad Max?? See tuli minu jaoks küll ootamatult, kuid Monsa oli mind ka enne üllatanud. Mäletasin aega, kui olime veel koos. Kuidas ta oli keset ööd kiljudes üles ärganud ning teadnud ette, et varsti sureb ta vanaema. Ta oli alati olnud ülimalt tundeline ning elas nagu hoopis teises reaalsuses, mida ma kunagi pole suutnud mõista. Tihti teadis ta juba varem ette, mis juhtuma hakkab. ?Ma luban,? sõnasin ma peale lühikest mõtisklust. ?Mis sinu arvates juhtuda võib?? küsisin tema käest. Ta ei tahtnud täpsustada, keeras pea ära ning süütas järgmise suitsu. Võtsin kiiresti uue teema, rääkides Monsale Tarksi karust. See ei tundunudki tema jaoks nii naljakas, kui olin arvanud ning ta muigas teeseldes, niipalju ma teda tundsin. Ometigi tundis ta selle teema vastu sügavat huvi. Lõpuks, kui olin rääkinud talle ka seda, mida ma ise nõialuua kohta leidnud olin, tegi ta ettepaneku, minna seda vaatama. See üllatas mind, kui olin asjaga nõus. Mul ei olnud pidutsemiseks tuju, ning seetõttu oleks majas mul väga igav olnud. Väike jahutav motikasõit kulus marjaks ära. Enam-vähem mäletasin ma ka kuhu maale Tarks meid eelmisel õhtul viis. Varustasime end taskulampidega ning kimasime ?Deltaga? mööda kruusateed linna poole tagasi. Mina juhtisin ning Monsa hoidis taga istudes minu ümbert tugevasti kinni. Olin tihti meenutanud aega, kui olime veel koos, ning nüüd meenus see mulle eriti selgelt. Meie suhe lõppes ühepoolselt, minu tunded olid veel kusagil alateadvuses alles. Aeg möödus kiiresti, kuna ajasime teel olles ka natuke juttu. Palju juttu on võimatu rääkida, kui istud masina otsas, mis teeb hullemat häält, kui mootorsaag.
Lõpuks jõudsime õige kohani, mida tõendasid ka Petsi auto jäljed teepervel. Motika jätsime metsa äärde puu najale ning taskulambivalguse sähvides liikusime edasi sügavamale, hoides igaks juhuks üksteise käest kinni. See tundus väga amatöörliku õudusfilmi süzeena - poiss ja tüdruk kahekesi hämaras metsas, ainsateks valgustajateks vaid taskulambid. Me liikusime käest kinni hoides mitu minutit edasi ikka sügavamale. Äkitselt näitas Monsa lambiga üles ning kiljatas. Pöörasin kiiresti tema poole ning nägin, kuidas ta nägu valdas õudus. Minu pärimise peale ei vastanud ta endiselt midagi, kuid ma tundsin, et teda häiris midagi, sest ta pigistas mu kätt tugevamalt kui enne. Jõudnud kase juurde, mille küljes oli nõialuud, vedas ta mind põõsaste poole, kuhu Pets oli visanud tüki tuulepesast. Miski, mida ta seal nägi, tekitas temas jällegi õudust. Ta ei tahtnud sellest täpsemini rääkida ja palus ennast kiiresti tagasi suvila juurde transportida. Jällegi jäi ta mulle arusaamatuks. Me ei elanud samas reaalsuses. Tagasitee sõitsime täielikus vaikuses ning Monsa oli minu külge tunduvalt tugevamini klammerdunud kui enne. Mäletasin, et ta oli alati olnud kinnine ja omapead tegutsev, ning ei hakanud seetõttu liialt torkima. Ei saa sundida inimest rääkima, kui ta ise ei taha seda teha. Tagasitee tundus kohutavalt pikk ning ma olin väga rahul, kui see lõpuks läbi sai. Parkisin ?Delta? sama puu najale, kus oli ta ka enne olnud. Monsa oli endale ette tõmmanud hea tuju maski. Ma teadsin, et ta muretses millegi pärast, kuid ei mõistnud mille. Ta kohmetus veel korraks ning võttis oma tagi taskust kokkuvolditud paberilehe. Ta ulatas selle minule, sõnades ?Loe seda, kui oled siit lahkunud. See juhtus unes, minu meeltes.? Ta embas mind tugevasti, lükkas ennast korraks eemale ja vaatas oma siniste silmadega mulle sügavale hinge. ?Hoia end Max,? ütles ta ja läinud ta oligi. Jäin hilissuve karge õhu kätte mõtteid mõlgutama. Oli silmipimestavalt ilus täiskuu. Ma polnud kunagi suutnud täiskuuöösel korralikult magada ning alati olid mu mõtted jooksnud ebatavalist rada pidi. Milleks oli Monsal alati vaja olla nii kuradima salapärane? Kuid see polnud õige öö tõsine olemiseks. Pets oli meid kõiki sinna kutsunud, et pidutseda. Oli veel suvi ja sellest tuli võtta, mis võtta annab. Läksin sisse. Rahvas tantsis endiselt elutoas ning ka Monsa oli nendega liitunud. Mul polnud veel õiget tuju nende sekka minekuks. Tegin kohalikust rohust endale pläru ning tõmbasin sisse. Kõik ihuliikmed läksid mõnusalt tuimaks ja tuju läks paremaks. Mind üllatas, et kohalik kraam töötas tunduvalt paremini, kui see, mille olin endale ise kodust kaasa võtnud. Liitusin elutoarahvaga. Lasin muusikal ennast juhtida ning kogu maailm kadus.
* * *
Ärkasin põrandal, olles veendunud, et näen endiselt und. Kaua ma eemal olin olnud, polnud mul aimugi. Kindel oli, et vähemalt 12 tundi, sest oli juba pärastlõuna. Kogu tuba oli punasekirju. Ka minu riided olid punasekirjud. Põrandal olid vereplekid ning seal vedeles Iff, kööginuga kramplikult käes. Ta oli loomalikult lõhki kistud. Särk oli ribadeks ja selle alt turritasid välja verised soolikad. Ajasin ennast püsti ja vedasin ennast uimasena sauna eesruumi, tahtes saada laibast eemale. Sauna eesruumis polnud olukord parem. Vaatepilt oli ka seal okseleajav. Tarks ja Nata olid üksteise külge põimununa diivanil, mis oli paksult kaetud tumepunase verega. Mõlema valgeks kiskunud nägu oli kaetud õudusega. Mõlemad olid lõhki kistud. Paistis, et Tarks oli üritanud Natat ravida, kuid hukkunud siis ka ise. Tarksi kõhust välja kistud soolikad vedelesid põrandal, juhatades kätte verised jäljed, mis viisid tuppa sisse ja toast välja. Diivani kõrval olev sein oli paksult kaetud verepritsmetega nagu oli ka lagi. Hoidsin kätt suu ees, et mitte ropsida ja jooksin majast välja - ma vajasin värsket õhku. Samas suunas liikusid ka verised jäljed. Petsi auto oli kummuli ning Iffi masina esiklaas lõhutud. Lõhutud esiklaasi alt tundsin ära Petsi ja Merksi verised ja räsitud surnukehad. Kes iganes oli neid rünnanud, oli seda teinud läbi auto esiklaasi. Ka kapotil olid sügavad muljumise ja kriipimise jäljed. Ma ei tahtnud neid lähemalt näha. Juba nii kaugelt oli mõista, et Pets ja Merks ei saanud olla elus. Kuid kus oli Monsa? Võideldes tagurpidi seedimise vastu tormasin ma majja tagasi. Seal teda ei olnud. Ma pidin ta leidma. Ta teadis, et midagi sellist juhtub. Ta teadis. Ta teadis asjast rohkem kui mina. Vaatasin Petsi kummuli autosse. Seal oli küll laip, kuid õnneks mitte tema oma. See oli Wulf. ?Delta? toetus endiselt puu najale ning tundus seal olevat täiesti puutumatuna. Võtsin ette veriste jälgede rea, mis viisid Iffi auto juurest kuuri ukseni. Kuuri puust ust oli lõhutud. Sellel ilutsesid sügavad loomalikud küünejäljed, mis olid osaliselt kaetud verega. Proovisin ust lahti teha. See oli seest poolt suletud. Arvatavasti riiviga, mida olin seal eelmisel õhtul märganud ning imeks pannud. Monsa pidi seal sees olema. Ta pidi olema elus. Minu hüüetele ei tulnud vastust. Kuuril polnud ka akent, millest ma oleksin võinud näha sisse. Uks tuli lahti saada. Mul ei olnud piisavalt jõudu, et sellega hakkama saada. Ka ?Delta? ei olnud piisavalt võimas. Ainuke variant, mille peale ma kiiruga tulin, ei meeldinud mulle kohe üldsegi mitte. Praegu suudaksin ma kindlasti midagi paremat välja mõelda, kuid mu mõtlemine polnud tol hetkel täiesti omal kohal. Teoreetiliselt paistis Iffi auto olevat töökorras ning sellega oleks saanud kas või kuuri seinast sisse sõita. Ainuke probleem oli selles, et auto olid hõivanud kaks laipa. Surusin alla kõik emotsioonid ja avasin Iffi auto ukse. Verine käkk, mis meenutas veel vaevu Petsi otsekui voolas uksest välja. Lükkasin jalaga laiba ukse eest ära ja pressisin ennast autosse Merksi jäänuste kõrvale. Olin paksult nende vere ja jäänustega kaetud. Imestan ka praegu, kust võtsin ma selle jõu, et enda emotsioonid kivistada. Võti oli ees, Pets oli ise ka proovinud ära sõita. Paari katsega sain auto käima ning tõmbasin tuurid üles. Ma ei tohtinud kuuri ka liiga kõvasti rammida, sest võisin niiviisi vigastada Monsat. Raginal andis kuuriuks järgi ning kuuri katus vajus poolenisti auto turjale. Monsa lamas puuriida kõrval. Ta oli näost kahvatu. Jooksin tema juurde ning asetasin oma põse tema suu vastu. Ta hingas. Väga vaikselt aga siiski. Lõhkusin auto kõrvale kuuriukse sisse paraja augu ning vedasin Monsa välja. Ta oli verine, kuid ei paistnud olevat haavatud. Panin ta esialgu puu najale istuma. See koht oli kurjast. See koht tuli hävitada. Võtsin kanistri, mida Monsa oli õhtul ?Delta? jaoks kasutanud, kogusin sinna Petsi autost bensiini ja katsin bensiinise kaltsuga korgiavause. See ei olnud just üks minu targemaid mõtteid, kuid ma tegutsesin hetke ajendil ja tol hetkel ütles mu sisetunne, et kogu see rõvedus tuleb hävitada. Viisin kanistri kuuriukse juurde, lootes et selle plahvatus paneb ka auto plahvatama ning see saab majale otsustavaks. Süütasin riide ja jooksin Monsa juurde. Vedasin ta süles ?Deltani? ning panin enda ette istuma. Siis võtsin suuna lähima haigla poole, lootes südamest, et motikas olevast bensiinist jätkub. Ma ei vaadanud enam kordagi tagasi.
* * *
Seal olid Max ja Pets ja veel palju inimesi, kuid teiste näojooned olid kui segi paisatud. Veider koht, kus pidutseda ja head muusikat kuulata. Maja meenutas bangalo tüüpi kuuri, mis oli puutaladest kokku klopsitud. Ometi oli seal mitu ruumi ja mugav hubasus. Seinte vahele olid tõmmatud võrkkiiged, kus noored tegelesid endaga. Keegi ei pööranud sellele tähelepanu - tundus, et nii see peabki olema. Kuskile nurka oli paigutatud õllelett, kus serveeriti ka kangemat. Kõik see koht meenutas dzunglit. Kuurist välja astudes oli mets ja kuidagi ebaloomulik tundus see, mis seal toimus. Maxist mööda minnes haaras ta mu käsivarrest ja pomises midagi, mis jäi mulle mõistmatuks. Pets vaatas lihtsalt ükskõikselt tühjusesse. Kõige veidram oli ikkagi see koht, mille kirjeldamisega tekiks ka kõige loovamal inimesel raskusi. Tean seda, et see pole esimene kord, kui seal viibin. Me saabusime sinna autoga ja mulle tundus juba siis väga veider, et teadsin täpselt, kust metsateest oli vaja teha vaskpööre ja kui sügavale metsa tuleb sisse sõita, et õige koht avastada. Tundsin ka seda teadvat, mis seal on alati juhtunud, kui on olnud tegu sarnase koosviibimisega. Paljud, kes on seal käinud, pole tagasi oma kodudesse naasnud ja need on leitud selle sama sara lähedalt nii nagu nad oleksid surnuks puretud ja tükkideks rebitud. Mind häirib see, kuna tunnen teadvat, kes on selle eest vastutav. Mäletan veel hetke, kui möödusin Maxist, suudlesin teda põsele ja laususin, et oli meeldiv temaga tuttav olla. Järgmine hetk, mis mulle meenub, on see, et avastan end väikesest ruumist, mille põrand on kaetud patjadega ja seinte vahele oli tõmmatud võrkkiik. Võrkkiiges lesis heledapäine tütarlaps. Ta oli mulle tuttava muljega.
Mulle kerkib pähe taas see häiriv mõte, et kes on see mõrvar. Õhtu jooksul oli mul käes klaas punase veiniga aga millegipärast ma kahtlen selles veinis, kuna mäletan, et mind vaevas tugev lihahimu. Kas võib see olla võimalik, et mina olen see, kes tapab ja kümbleb oma janust kurku nii-nimetatud veiniga... Tagasi ruumis, kus puhkas peost tuttav neiu. Sel hetkel, kui tema und jälgisin mõistsin, vähemalt arvan, et mina olen see segane, kes tapab. Mu aju tumedamas sopis löövad aeg ajalt üles pildid, kus olen sõgenenud ja puren. Selguse moment, ma kardan, jälgin ja tunnen, kuidas loom mu sees rebiks selle neiu lõhki. See tunne kadus, kui ruumi astus Max. Tütarlaps ehmatas ärkvele. Max käskis meil mõlemal kiiresti põgeneda. Ta oli mõistnud, mis seal toimub. Me istusime autosse, ka ülejäänud rahvas oli lahkunud. Heitsin veel pilgu võssa kasvanud kuurile. Mulle tundus, et nägin mingit olendit seal ees seismas, lehvitades ja õelalt naeratades. Ta pilk ütles, et ootab meid tagasi. Eriti mind ja Maxi, kuna me olime mõistjad. See oli minu teine pool, kellega ma sulandun ühte alati, kui olen seal käinud. Ta vajab minu füüsilist keha, et teha seda, mida tema ainult vaimne olesklus ei võimalda. Meenub veel see, et tee, mida mööda olime ennist saabunud, ei olnud see, mida mööda nüüd lahkusime. Ma ei saa aru, kas oli päikese tõus või mõõn. Orienteerumisvõime oli täielikult kadunud. Kuid ma tundsin, et oskan iga aeg jällegi sellesse kohta naasta, kuna teadsin, et mu loom vajab peagi jälle rahuldamist.
* * *
Vaatasin oma kuulajaskonda. Nad ei kuulnud mind. Kõik olid omas mullis, kivis ning neid ei huvitanud ümbritsev maailm mitteüks põrm. Piip oli kustununa minu käes. Ma ei suutnud enam pilve jääda. Enam mitte. Enam mitte kunagi. Alati, kui ma seda üritasin, meenus mulle Petsi sünnipäeval juhtunu. Sellest oli möödunud juba peaaegu aasta. Monsat polnud ma peale seda sündmust rohkem näinud. Kui ma haiglasse teda vaatama tahtsin minna, oli ta juba lahkunud. Tema kiri on aga kogu aeg minuga kaasas olnud. Ta arvas, et tema unenägu räägib tema tulevikku ning palus seetõttu, et ma hoiaksin selle ära, hoides tal silma peal. Ta eksis. See oli lubamatu eksitus. Minust ei saanud päästja. Lubadus, mille ma Monsale andsin päästis vaid tema minu eest. Vaatasin enda peegeldust televiisoriekraanil. Minu ümber tundus olevat massiivne suitsupilv, mis ebaühtlaselt liigutades otsis oma ideaalset kuju. Muutudes stabiilsemaks, tundsin ma ta ära. Minu kohal oli suur must karu. Ila tilkumas teravate hammastega vahuste lõugade vahelt ning silmis põlemas vereiha. See oligi mu hinge teine pool.