Vaade tuledesäras linnale kahekümnenda korruse kõrguselt tekitas kummaliselt võõristava tunde. Võibolla oli põhjuseks pimedus, võibolla toonitud aknaklaasid, võibolla ümberringi sagivad hästi riietatud ning poolpidulik-poollõbusa näoga inimesed. Ei tea...
Sangje Kjab astus sammu karastatud klaasidele lähemale - nii, et kinganinad peaaegu puudutasid läbipaistvat vaheseina, seda sentimeetrist kaitsekihti, mis eraldas teda kuristikust, seal puhuvatest külmadest tuultest ning vahest ka kindlast surmast. Klaasi taga paistsid sirgete joontena tuled, mis järgisid täpselt teede kaari ning moodustasid sõlmpunktides eredamaid kobaraid, seal hõõgusid majade mitmevärvilised aknad ja kõige selle valguse kohal särasid mõned õhku paisatud ilutulestikuraketid. Valged, kollased, rohelised. Üks plahvatas sädemeteks. On hulk inimesi, kes ei suuda mitte kuidagi õiget aega ära oodata ning hakkavad uue aasta puhul põmmutama juba mitu tundi varem.
Sangje toetas käed vastu klaasi ning suunas pilgu sõrmeotstele. Nende vahelt vaatas vastu tema enda nägu.
ÌSee olen siis mina,ì sosistas ta tasakesi.
Tema nägu masinate ehitatud linna taustal, tema nägu selle kõige kohal. Peegeldus, mis ei ole ei siin ruumis ega ka väljas, vaid täpselt vahepeal. Nagu aastavahetuse moment, mida ta koos selja taga sebivate inimestega ootas. Ta ei olnud siin veel ühtegi dotsenti näinud. Murelikult heitis ta pilgu kellale. Veel oli aega.
ÌPhh.ì
Taskust sigaretti kobades pöördus ta ringi ning otsis pilguga kelnerit. Valges ülikonnas mees laveeris seisvate külaliste vahel osavalt ning ilmus tema käeviipe peale teenistusvalmilt kohale.
ÌMida teile?ì
ÌKonjakit, ükskõik millist.ì
Kelnerite elu on teistmoodi. Nad saavad ülesande töötada kuskil peol, nad peavad teenindama võõraid inimesi ning seda just siis, kui teistel on lõbus. Mis tunne on vaadata soliidselt või moekalt rõivastatud mehi ja elegantselt või väljakutsuvalt kostümeeritud naisi, kes õhtu edenedes üha rohkem purju jäävad? Mis tunne on teada, et nurga taga ameletakse võõrastega, samal ajal kui oma naine-mees õndsas teadmatuses kellegi jalgu või tagumikku vahib? Vaadata seda kõike ning samas seigelda ringi ampanjaklaaside, viskide, konjakitega ning naeratada. Naeratada. Ja seda ka uuel aastal, olles eemal sõpradest, naisest, lastest... Kui neid muidugi on.
Sangje viskas talle ulatatud klaasi sisu ühe lonksuga kurku, vaevumata pead murdma selle üle, mis seal sees on ja kui palju see maksta võib. Täna maksis ülikool, või kes iganes seda pidu ka rahastas.
ÌAitäh, tooge veel üks.ì
Liibuvas ereoranis, hirmuäratavalt avara dekolteega kleidis naine astus sebivast rahvahulgast välja, naeratas talle ning ütles kelneri poole vaatamata: ÌMulle ka.ì
ÌTeid ei kohta just tihti meie üritustel,ì jätkas naine muutumatu ilmega.
ÌTõsi,ì oli kõik mida Sangje suutis vastata. Ta ei tundnud end ebamugavalt, aga samas ei olnud tal ka midagi rääkida. Millest oleksid nad pidanud vestlema? Kas sellest, et ta oli lõpuks suutnud kõik Timaios Kritiase säilinud mõistujutud ära tõlkida? Võibolla sellest, et siin oli ta vaid lootuses projekti publitseerimiseks mõne rahastajaga kohtuda? Ei, kindlasti mitte.
ÌMul on väga hea meel, et ma selle kutse sain,ì jätkas mees lepitava häälega.
Naine mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani: ÌTulge, me joome seal booli.ì
ÌKes me?ì tahtis Sangje küsida, aga astus hoopis kuulekalt naise sabas. Sigaret oli näppude vahel lõpuni põlenud, kuid tal polnud seda kuhugi visata ning nii kõndiski ta laudkonna juurde, mudides koni närviliselt sõrmede vahel. Võõraid inimesi käteldes tundis ta kohutavat kihku sellest lahti saada, aga ükski neist ei suitsetanud ja tuhatoosi loomulikult ei olnud. Selle ebalustunde saatel lipsasid kõik kiiresti ja läbisegi öeldud nimed kõrvust mööda. Lõpuks poetas ta suitsuotsa suurde keraamilisse potti, kuhu meeleolu loomiseks oli istutatud kunstpalm. Seal oli juba hulk konisid ning Sangje mõtles, et ega üks enam midagi ei muuda. Ja pealegi - palm oli ju plekist ja plastikust.
ÌTe töötate koos Annaga?ì pöördus üks kättpidi tervitatu tema poole.
ÌJah, ühes osakonnas,ì pobises ta vastuseks.
Anna Karen oli ainuke inimene sellel peol, keda ta kas või natukenegi tundis. Paljud näod olid tuttavad, seda küll, aga ta ei olnud mitte kunagi nii kõrgest seltskonnast pärit isikutega isiklikult suhelnud.
ÌTeate, Aldous just rääkis teist - meil võib teiesuguseid inimesi vaja minna,ì teatas üks laua taga istuvatest naistest naljatleval toonil.
ÌJah?ì
Kui palju on selliseid vestlusi, mis näivad lubavat raha ja tööd? Kui istud koos teiste poolpurjus inimestega ühe laua taga ning teed kokkuleppeid kogu järgnevaks eluks. Kui palju? Need ei viinud tavaliselt mitte kuhugi ning oli suur õnn, kui keegi üldse midagi järgmisel päeval mäletas. Sangje tavaliselt ei mäletanud - aga need vestlused olid kõik muidugi ka teistsugustes olukordades peetud.
ÌTe ju tegelete teadusajalooga?ì
ÌMingis mõttes. Pigem ajaloolase kui teadlase seisukohalt.ì
See ei olnud küll päris täpne ja aus vastus, aga praegusel hetkel polnud mõtet hakata selgitama. Ta ei teadnud teadusest mitte midagi.
ÌJust, just. Meid huvitab ajalugu. Et oleks võimalik ehitada masinaid, mis lendavad. Nagu seda enne tehti.ì
Sangje noogutas. Tõepoolest võis välja lugeda, et enne olid inimesed suutnud selliseid automaate ehitada. Neil oli isegi ühe - tõenäoliselt raketi - pilt olemas.
Ta naeratas vabandavalt: ÌMa saan aru küll, kuid mina ei ole oma uurimisega nii kaugele veel jõudnud. Selline tehnoloogia peab olema väga keeruline ning meil on teada vaid üldpõhimõtteid. Pealegi,ì - Sangje vaatas kohmetult ringi - Ìkas te ei peaks füüsikutega rääkima?ì
ÌÄrge selle pärast muretsege,ì vastas läikivmustas ülikonnas mees talle nimekaarti ulatades. Sinna olid trükitud kolme värviga vinjetid ning keskele ÌAldous Helsingì. ÌMe oleme ka nendega rääkinud. Äkki saate omalt poolt vihjeid anda.ì
Visiitkaart oli väga soliidne ning seda nime oli ta kuskil kuulnud. Võibolla tutvustamisel?
ÌEi maksa lootusi üles kütta,ì sisendas ta iseendale. Aga samas - visiitkaart ja teadus...
Saabus kelner ning uuris, kas nad ikka tahavad veel konjakit. Sangje heitis mõtliku pilgu boolikausi poole, siis tagasi kelnerile: ÌOlgu peale.ì
ÌEga teil selle vastu midagi ei ole, kui ma suitsetan?ì
ÌEi, muidugi mitte. Võtke booli,ì pakkus Aldous lõpuks.
Kõhukat boolipokaali konjakiklaasi kõrvale asetades mõtles Sangje kõigepealt sellele, et homme tuleb igal juhul jube pohmell. Naeratas siis ning silmitses üle alkoholiklaaside lauas istuvaid inimesi. Rikkad. Väga rikkad. Siit võib veel midagi kooruda. Meestel juuksed tihedalt vahatatud ning üle pea kammitud, naistel moodsa välimusega - ta ei osanud kindlalt öelda - kleidid, täpselt lõigatud soengud, silmakoopad mustaks värvitud. Nende tumedate ringide sees välkuvad silmavalged mõjusid veidi ohtlikult ning salapäraselt. See oligi vist eesmärk.
ÌPeaasi, et ma liiga purju ei jääks ja lollusi ei teeks,ì otsustas ta endamisi.
ÌSööge kindlasti vilju,ì ütles naine helesinises. Koketeerivalt naeratades ulatas ta Sangjele kinnastatud käega peenikese metallist varda ja jäi mehele küsivalt otsa vaatama.
ÌMis ta nimi nüüd oli,ì püüdis Sangje asjatult meenutada ja võttis orgiga tüki punakat viljaliha. See maitses veidralt. Ta polnud kunagi midagi niisugust söönud - bool sellisel kujul oli vaid väga jõukate inimeste privileeg.
ÌVäga huvitav,ì kommenteeris ta teiste ootavate pilkude all.
ÌNeed on spetsiaalselt kasvatatud. Tellimustöö.ì
Sangje neelatas kramplikult. Tellimustööd olid ennekuulmatud asjad. Ta ei teadnud ühtegi juhtu, et Kronos oleks midagi sellist lubanud ning dotsendid oleksid selle ka ellu viinud. Tavaliselt püüdis Kronos asju ajada võimalikult vaikselt ega sekkunud eriti inimeste tegemistesse. Arvestades asjaolu, et vaid paarkümmend aastat oli möödas sellest, kui tema manipulatsioonid ilmsiks tulid. Nad kosusid ikka veel tagajärgedest.
ÌKas Kronos...ì
ÌMuidugi. Meie firma teeb juba aastaid temaga tihedat koostööd,ì teatas Aldous nagu muuseas. Jättes targu puudutamata küsimuse, et kas üldse on võimalik nimetada tihedaks seda koostööd, kui üks osapooltest ei tea teise täpset asukohta, välimust ega mõtteid. Ei tea õieti mitte midagi peale pneumaatilise postiga saabuvate kirjade ning tellimuste. Näiteks nagu need virsikud. Mahtusid täpselt kassetti.
Sangje vaatas kahtlustavalt boolikaussi. Selle sees siis ujuvad tükid, mis on pärit kontrollimatu masina mõistusest. Siin sees oli masina liha... Ohates lonksas ta konjakit peale.
ÌMis te arvate?ì uuris Aldous.
ÌMillest?ì
ÌKas olete nõus minu firmat konsulteerima?ì
Rõhk oli sõnadel Ìminu firmaì, mis nagu püüdis seda asetada eraldi kõigist teistest firmadest siin linnas. Kõrgemale.
Peaaegu mõtlemata ütles Sangje: ÌHea meelega.ì
Enne, kui Aldous jõudis midagi vastata, tekkis ruumis ootamatult suurem sagin, inimesed vaatasid ärevalt ringi ning kogu nende laudkond tõusis nagu märguande peale üheskoos püsti. Kahemeetrise läbimõõduga suure seinakella osutid näitasid, et viisteist minutit puudus südaööst. Oli aeg.
ÌMa õnnitlen teid igal juhul, pärast räägime edasi,ì teatas Aldous säravvalgete hammaste välkudes ning võttis helesinises kleidis naisel käe alt kinni.
Mõistvalt naeratades voolas rahvamass lintide ja karraga kaunistatud tantsuplatsile, kingatallad sahisesid ja kriuksusid poonitud põrandal ning lavale roninud konferansjee hakkas rääkima sütitaval toonil järjekordsest aastast, kus inimeste arv on tõusnud, ja statistikute lubadustest, et järgmine saab olema veelgi parem. Vingerdades lendasid läbi õhu esimesed serpentiinid ning rütmiliselt kõikudes hakkas kogu summ laulma laulu sellest, kui püha on inimelu ning miks seda peab igavesti hoidma.
ÌMe ei tohi unustada oma esiisadele antud lubadust,ì kõlas selle esimene rida ning Sangje mõtles kahe säravas kleidis naise vahel kõikudes, et formaalselt ei ole me andnud mingisuguseid lubadusi. Võibolla vaid dotsendid ja Kronos. Aga nende poolt kõlas see rohkem käsuna.
ÌViis, neli, kolm, kaks, üks,ì hüüdsid hääled läbisegi ning ampanjapudelid paukusid valgesse riietatud kelnerite kinnastatud käte vahel, klaasid kõlisesid meloodiliselt kokku ning inimesed soovisid üksteisele tormiliselt õnne. Helesinise kleidiga naine suudles Sangjet huultele. Sangje suudles ereoranis kleidis Annat viisakalt põsele ja kummutas oma klaasi tühjaks. Samamoodi viisakalt vahetasid nad Aldousega tugeva käepigistuse. Kõik oli nii nagu peab.
Mehed ja naised hakkasid lavale kogunenud orkestri tempoka muusika saatel rõõmsalt tantsu keerutama ja Sangje otsustas momenti kasutada ning rahva hulgast välja taganeda. Tal polnud niikuinii partnerit.
ÌOodake moment,ì haaras Anna mehe varrukast kinni.
Sangje silmitses naise oraniks värvitud suud.
ÌEga ma teid siis päris niisama ka sinna lauda ei vedanud.ì
ÌVõi nii?ì
ÌTulge, tantsime.ì
Sangje võttis Annal juhatuse peale ümbert kinni ning libistas käe seljale. Läbi õhukese kleidi oli tunda nahka ja lihaseid ning tugevat pihta, aga ka kerget kramplikkust või puisust. Ta ei osanud täpselt otsustada.
ÌMa lootsin, et Aldous teile sellise ettepaneku teeb.ì
ÌMiks siis ometi?ì vastas Sangje, ise samal ajal mõeldes, et tema peaks rohkem jooma või peaks Anna rohkem jooma. Niisugusel kujul see asi ei lähe.
ÌTal on palju raha ning ainult see saab meid aidata.ì
ÌSeda võis arvata.ì
ÌMida nimelt?ì Anna vaatas talle otsa. Tema hallikaskirjud silmad näisid meest pilkavat.
ÌEt asi pole ainult minu töös. Aga ei maksa sellest numbrit teha. Mul on päris ükskõik, kust see raha tuleb. Ja miks.ì
Päris nii see siiski ei olnud, aga oma järsu vastusega üritas Sangje naist rääkima meelitada. Oli ju veidi kõhe anda oma jah-sõna kellelegi, kelle eesmärkidest sul endal vähimatki aimu ei olnud.
Anna muigas mõistvalt: ÌNad tahavad tõepoolest lennukeid ehitada. Et minna linnast kaugemale, uurida.ì
ÌLoodetavasti ei ole te sellest rääkinud, et ma teadusest midagi ei taipa.ì
ÌJätke nüüd, kelleks te mind peate.ì Anna raputas pead. ÌAga ärge seda neile ise ka öelge. Me peame selle projekti ellu viima.ì
ÌMeie?ì imestas Sangje endamisi, aga ei öelnud midagi.
Paarid keerutasid tantsupõrandal ning kõigi näod peegeldasid rahulolu ja reipust. Vaid mõned härrad istusid röötsakil laua taga ning jõllitasid nüristunud pilguga enda ette. Eemal talutasid kelnerid üht kõõksuvat naisterahvast tualeti poole ning nende kannul sebiv mees juhendas neid hüsteeriliselt kätega vehkides. Sigaretisuits oli õhu paksuks muutnud. Sangje astus suurde kleepuvasse ampanjaloiku.
ÌMmmh, ma võtaks vist midagi juua. Näiteks seda booli,ì üritas Sangje vestlust mujale juhtida.
ÌOh, see peaks jah kohe mõjuma hakkama.ì
ÌNoh, mina küll vaid maitsesin.ì
ÌEga keegi meist palju rohkem ei võtnud,ì ütles Anna kavalalt. ÌTe ju kuulsite, et need on spetsiaalselt kasvatatud.ì
ÌJa siis?ì
ÌEks te varsti näete...ì
Naine kallutas end tahapoole ja nad keerutasid nii, et ümbritseva ruumi tuled muutusid triipudeks ning ainuke selge objekt selle pöörise keskel oli tema ise. Lühikesed tumedad juuksed, kahvatu nägu, kuumav kleit. Anna selg tundus vähem pingul ja Sangje naeratas tahtmatult ning tõmbas naise tugevamini enda vastu. Ta tahtis seda.
Tahtis tunda naise pehmeks ja painduvaks muutunud keha.
ÌMillest selline...ì lipsas peast läbi ning siis jõudis kohale mõistmine. Viljad või mis iganes. Need hakkasid vaikselt mõjuma.
ÌMa tahan,ì ütlesid nad teineteisele otsa vaadates ning hakkasid korraga naerma.
Sangje libistas kätt ülespoole, nagu ta oleks pidanud seda tegema. Ajendiks ei olnud niipalju iha kui vajadus, vajadus libistada sõrmedega üle naise selja, vajadus puudutada kaela ja seal keerduvaid õhukesi juukseid.
Anna tegi väikeste variatsioonidega sedasama.
ÌSee on...ì
ÌSee on empaatia,ì sosistas naine. ÌAlateadlike tähelepanekute võimendumine peaaegu sunduseks. Armastuse keemia. Oksitosiin. Serotoniini blokeerimine.ì
Aldous oli talle kõike põhjalikult seletanud.
ÌSee on lõks,ì mõtles Sangje ja tal oli õigus. Anna surus end veel lähemale. Mees tundis piinlikkust ja häbi ning tegi vabandava liigutuse. Naine naeratas. Sangjel tuli tahtmine teda suudelda. Nad suudlesid. Sangje pani silmad kinni ning pööras naisele selja.
Ta ei suutnud mitte millestki aru saada ning kõik tunded, kõik aistingud nõudsid kord üht ning siis täpselt vastupidist. Nagu kontrolliks keegi teine tema tegevust, nagu oleks ta kurjast vaimust vaevatud. Silme ees keerlesid tuled ning sõõrmetesse ulatus vaevutajutav puhta ihu ning armastuse lõhn.
ÌEi maksa karta,ì rääkis hääl kõrva juures. ÌLase ennast vabaks ning naudi seda, mis tuleb. Sest see on hea.ì
Sangjele ei jäänud märkamata, et nad on sujuvalt Ìsinaì peale üle läinud. Ta oleks tahtnud istuda ja mõelda, jõuda otsusele, kas see, mis nüüd järgnema pidi, oleks tema enda või kellegi teise tahe. Aga samas. Ka Anna on vilja söönud.
Püüdes eemale peletada naeruväärset paralleeli Eedeni aias toimunud sündmustega, ta naeratas ning avas silmad: ÌMis siis ikka.ì
Nad suudlesid ning Sangje teadis täpselt, mida teha - millal, miks ja kuidas. Anna teadis väikeste variatsioonidega sedasama. Neil oli teineteise läheduses väga hea.
Pilt: Neeme Lüdimois, "Lootus lootuste täitumisele". Vt. ka http://www.neeme.ee