Üks keskaegne lugu vanast Tallinnast.
1427 aasta 19. märtsil, Püha Joosepi päeval, oma tavalise ennelõunase uinaku ajal nägi prints Antonius ääretult veidrat und.
Tema ees seisis kahel pulgataolisel jalal kollane ürgvana vioola. Selle oli talle nelja marga ja kahe veeringu eest pähe määrinud Riiast saabunud seikleja ja hambassepuhuja, Riia linna muusikute peamuusik Kastor. Kastor, kes kandis samuti principali või printsi ehk linna peamuusiku nimetust, tegi tunamulluse Turu reisi ajal paaripäevase peatuse oma Tallinna ametivenna juures ning jättis lahkudes Antoniusele vioola ja linna lobasuudele hulga uskumatuid lugusid Riia linnast.
Vioola astus talle paar sammu lähemale, sirutas külgedelt välja kõrendlikud, kõhnad käed - käed kui viiulipoognad, asetas seejärel vasema vioola kaelale ning kõverdas parema, nagu valmistuks poognatõmbeks, ent poognat polnud. Selle asemel ilmus ta kätte punane, otsekui verre kastetud oda, millega asus ta saagima oma keeli. Punased tilgad langesid kollasele vioolale. Antoniuse kõrvu voogas vaikselt väljakutsuv, ent hingemattev viis.
Äkki pistis vioola helikastist pea välja Truudi, Antoniuse väike valge hiir. Truudi toetas oma pisikesed käpakesed helikasti servale ja kirtsutas nina, märkamata, et tema kohal liigub edasi-tagasi verine oda.
"Truudi," karjatas Antonius ja ärkas.
*
Pealelõunase päikese kiired tungisid ta tuppa ja lõid seinal rippuvad flöödid, gambad ja vioolad ning muud hingeülendajad ning tantsuletirijad särama. Juba igivana tava kohaselt hoidsid kõik, kes selles Teenri tänaval linnamuusikutele üüritud majas elasid, omi pille kompanii principali - peamuusiku toas. Printsi väike hubane kambrike oli üle aastaaegade kõige soojem ja kuivem ruum selles vettinud ja räämas ehitises.
Antonius viskas kiirelt pilgu voodi kõrval lauakesel seisvale suurele savikausile, kuhu ta oli õhtul Truudile aseme teinud. Glasuuritud hiireurg sätendas päikesekiirtes tühjalt ja hüljatult. Vaid segipööratud sulehunnik kausi põhjas tõendas, et keegi oli seal öösel kõvasti ringi püherdanud.
Kollane vioola lösutas nurgas. Antonius tõusis, läks üle toa ja piilus pilliavadest sisse. "Truudi," hõikas ta vioolasse. "Tule välja. Ei sobi end ära peita!"
Vaikus. Ta koputas kaanele. Vaikus ikka veel. Printsipal tõstis vioola õhku ja raputas seda. Ei krõbinatki! Kus siis Truudi ennast peidab?
Äkki kuulis ta vaikset niuksumist. Antonius pööras pead, et kuulda, kust see tuleb.
See tundus lähtuvat toanurgast voodi kõrval. Liginedes muutus halin veelgi valjemaks ning kõlas kummalise kajaga. Ta kummardus. Niuksumine tuli põrandas olevatest auruaukudest, mille kaudu keldris olevast ahjust talviti sooja õhku tuppa lasti. Kummaline, kuid too veider piiksumine tundus tõesti tulevat keldrist.
Antonius võttis aknasimsilt küünla, süütas selle ja laskus mööda kivist keerdtreppi maja-alusesse keldrisse.
Nüüd kuulis ta juba selgemalt, et keegi nutab ahjuruumi taganurgas. Vähehaaval hakkasid ta silmad kohanema hämarusega ning ta hoomas kägarasse tõmbunud väikest olevust nuuksumas ahju kõrval.
"Kes sa oled? Kuule, ära nuta, tule näita end!"
Nurgast tõusis alandlikult pisikene olevus ja tatsas prints Antoniusele vastu.
"Mmmhh!" vigises ta haledalt.
"Kuule, ootamatu külaline, kes sa selline küll ka peaksid olema - haldjas või härjapõlvlane, siitilma elanik või kõrvaltilmast saabunu - tule ja lähme nüüd minu tuppa ning vaatame, kas su tuju läheb paremaks?"
Olevus tõstis nüüd pikkade ripsmetega silmad ja kohanud Antoniuse pilku, noogutas.
Nad kõmpisid alatrepist printsipali tuppa. Antonius pani külalise istuma akna alla laiale puust järile ja toetas end sängile.
Alles nüüd sai ta mahti lähemalt silmitseda oma väikest külalist. Too oli härjapõlvlase kasvu ja härjapõlvlase tüüaka olemisega, kuid sileda ümmarguse näoga, milles särasid sinised märjad silmad. Ootamatu külalise pikad kollased kahte patsi põimitud juuksed langesid seljas olevale pärlite ning hõbe- ja kuldniitidega tikitud kuuele, mille alt paistis pikk kaunis mürkrohelisest kangast hame. Pontsakaid sõrmi kaunistasid paksud hõbesõrmused ning üle kortsulise ent siiski värske otsaesise oli riputatud uhke kuldne ripats.
Antonius pilutas silmi, sest päevavalguses hakkasid külalise kuub ja ehted toas silmipimestavalt sätendama.
"Püha Cecilia nimel, sa oled ju... tüdruk-härjapõlvlane!" laiutas Antonius käsi.
Külaline tõstis pea ja vaatas uhkelt printsipalile otsa.
"Olen pärit härjapõlvlaste kuningriigist, mis asub siit kaugel lõunas. Mu isa on kuningas Ramkor!"
"Helde päevade kaunistaja! Mul on siis au võõrustada härjapõlvlaste printsessi!"
"Olen printsess Giulia, kuningas Ramkori tütar!" Väike olevus tõusis ja sooritas liigutused, mida heade kommetega linnakodanikuks tunnistatu oleks võinud ka reveransiks pidada.
Linnamuusikuna pidi Antonius tundma kõiki linlaste häid tavasid ja peeni kombeid, kuid kuidas kohelda härjapõlvlaste printsessi, ta ei teadnud. Seetõttu piirdus ta ülisügava kummardusega ning lisas aeglaselt ja mahlaka tooniga: "Prints Antonius... siis linnamuusikute prints või... õieti printsipal... mmmh... noh, peamuusik siin linnas!"
Tõstes pea, nägi ta kuidas printsess hoiab kätt suu ees, kuid silmanurkades olid hakanud nüüd pilkuma vilkad naerusädemed. Ka Antonius muigas omaette. "Kuidas sa...? Te...? Kuidas printsess meie keldrisse sattus?"
"Ma... eksisin ära. Me tulime koos isa ja saatjaskonnaga minu pulma..."
"Pulma?" katkestas Antonius ebaviisakalt.
"Jah, ma abiellun täna siinse härjapõlvlaste kuninga Dollanderi poja Rondoga ja sellal kui kuningad istusid tagakambris ja arutasid oktoobriõlle ääres murenevaid maailmaasju ning mu peig oli ametis peo sättimise ja korraldamisega, läksin mina kolama lossi peale.
Üsna pea eksisin ma põhjalikult ära ja küllap jõudsin lõpuks vist mingisse vanasse osasse, sest kuigi uitasin seal kaua, ei kohanud ma tükk aega enam kedagi, kuni hetkeni, mil äkitselt libastusin ja langesin sügavale-sügavale auku. Seejärel kuulsin õudset kriginat ning mu jalge all avanes neljakandiline luuk ning ma prantsatasin tühja mahajäetud keldrisse. Ronisin sealt välja ja leidsin ennast linnatänavalt. Aga tead, prints Antonius - ma ei ole kunagi enne inimeste linnas olnud. Nägin suuri olevusi, nagu sina, kõndimas ja mulle midagi hüüdmas ja mul hakkas suur-suur hirm. Siis ma jooksin mööda linnatänavaid, vahepeal sattusin koguni suurele platsile, kus müüdi midagi... Inimesed seal karjusid mu peale ja loopisid mind rämpsuga; ma ehmatasin nii, et tormasin ka sealt minema, kuni leidsin sinu majas lahtise keldriukse ja siin ma nüüd olen."
Antonius vajus mõttesse. "Siis sa ei mäleta ka seda, kus too luuk, mille kaudu sa tulid, on?"
Giulia vaatas talle otsa ja raputas pead. Pani siis ühe silma kinni ja ütles: "Kas tead ka, prints Antonius, et sa oled muide hirmus suur ühe printsi kohta. Printsid on väikesed ja õrnad, nagu minu Rondo!"
Ja Rondo meenutamisest tulid talle jälle pisarad silma. "Mis me teeme, Antonius? Pulmad algavad peale lõunat, üsna varsti. Kas sina tead, kust ja kuidas me pääseme tagasi kuningas Dollanderi valdustessse?"
Antonius torutas huuli.
Rahvas rääkis ju küll, et Toompea all elavad härjapõlvlased, aga kuningas Dollanderist kuulis ta nüüd küll esimest korda. Ohh!
Kui keegi suudab nüüd aidata, siis vaid isa Bonifatsius dominikaanlaste kloostrist, kes oli linnamuusiku jaoks kõige suurem autoriteet siin linnas.
"On see sinu hiir seal nurgas?" ja vastust ootamata tõstis printsess põrandalt väikese hiire endale sülle. "Oi, kui armas!"
"Hm! Kus tema siis peidus oli?" mõtles Antonius oma valget hiirt ning hõbedas ja kullas küütlevat printsessi vaadates. "Kuule, ongi hea, et sa Truudi üles leidsid. Mängi temaga vahepeal, kuni ma ära käin ja küsin ühe targema käest nõu," ning tahtis vastust ootamata toast välja lipsata, kuid sai siiski uksel pidama ja tegi printsessi kihina saatel veel ühe ülisügava kummarduse.
*
Dominikaanlaste kloostri väärikas raudnaastudega tugevdatud uks avanes aeglaselt. Isa Bonifatsiusega kokkusaamist paluda polnud keeruline ja peatselt istusid nad külalisteruumis ning Nägija, nagu vana preestrit veel teisiti kutsuti, vangutas kuuldud loo peale pead.
"Muidugi tuleb Väikest Rahvast aidata! Ütle Antonius, kuhu kabelisse sa ise läheksid selgust saama, kui sa oled kokku puutunud kummaliste olenditega, et mitte öelda nägemustega?"
"Püha Antoniuse juurde loomulikult. Minu nimepühak oli ju kiusatuste ja nägemuste võitja."
"Siis võta Väikese Rahva printsess kaasa ja minge Nägemuste Künkale, Antoniuse kabelisse, süüta küünal ja küsi vastust. Aga... ," ta tõstis sõrme, "sa pead olema sama vapper kui tema, kes võitis teda kõik kiusavad nägemused! Mäletad sa neid?"
"Verine ehk Põrgutule Rüütel, siga, must poiss, vääritu naine..."
"Sinu jaoks aitab juba esimesestki. Üht sellist oled sa vast näinudki. Ole siis julge! Ja ära karda!"
"Ning sa ei ütle mulle rohkem midagi!" oli noor muusik äkki tige ning veidi haavunudki. "Nägija, sa tead niikui rohkem, kui räägid!"
"Ma ütlen sulle veel üks kord! Sinu tänaõhtune seiklus ning printsessi pääsemine algab Antoniuse kabelist!"
*
Tagasiteel vestlusele mõeldes ei tundunud preestri jutt eriti julgustav. Aga mujalt pärida Antonius ei osanud.
"Nüüd otsime sulle rõivad, milles sa ei torka tänaval nii silma ja hakkame minema," teatas Antonius printsessile, kui oli rääkinud, miks nad peavad minema Nägemuste Künkale, ülalinna surnuaias olevasse Püha Antoniuse kabelisse.
Ülesanne: leida printsessile rõivad, mis maskeeriksid ta lapseks, polnud muusikute majas, kes vahel ka legendide etendamise ja veiderdamisega leiba teenisid, üldsegi raske. Majas leidus nii mõndagi selgapanemiseks, nii et nende teekond läbi kevadise Tallinna - Antonius ja väike paks heledapäine tüdruk tema käest hoidmas - läks üsna ladusalt. Ja kui kellelegi tunduski veidi imelik, et laps on kevadise sooja ilmaga talvevammuses ja nägu ninaotsani sallidesse mähitud, ei tulnud ta seda igatahes ütlema.
Võib-olla aitas sellele kaasa ka vana auväärne oda, millega Antonius otsekui poognaga takti lüüa vehkis. Sama oda, mille ta oli õhtul Püha Vaimu kabelist koju toonud ja nüüd printsessi kaitseks kaasa võttis.
Kitsast Mihkli väravat valvas lühikese mõõga ja hellebardiga noor Thomas, suletutiga kiiver uljalt kuklas, loojuva päikese kiired läikimanühitud rinnaplaadil sillerdamas. Väravaülema kohal müüriorvas jälgis väravale liginejaid kulmu kortsutav puust püha Miikaeli kuju, samasuguse mõõga ja kullatud soomuskaitsega, kui Thomaselgi, ainult, et ilma viimase pikkade vuntsideta. Püha Miikaeli jalge ees oli oma pika kaela alandlikult välja sirutanud punane katkiste tiibadega lohe.
"Kas muusikud lähevad sõjakäigule?" keerutas Thomas omi pikke vuntse.
Antonius naeris ja viipas talle odaga, mille peale vana irvhammas Thomas võttis valveseisaku ja andis neile uhkelt au - otsekui sõjaülemaile. Kuid veidi imestunult jäi temagi neile järele vaatama, kui pontsakas tüdruklaps Antoniuse käekõrval talle käega armulikult viipas - vabalt! - ja pea viltu armulikult noogutas. "Tohhoo pele," lükkas ta oma lõppeva päeva valguses sirava kiivri nüüd silmile.
Tee Antoniuse künkale oli parajalt porine ja libe, oli ju sulalõpp ning kiired ojad nirisesid tee kõrval mööda mäge alla kui pisarad ennist Giulia näol. Linnamuusikul tuli mitu korda toetuda odale ning aidata maskeeritud printsessi üle lompide, enne kui nende ees künkal kerkis surnuaiaväravas väike valge kabel. Loojuva päikese kiired kuldasid suurt kiviristi kabeli ees ja hiiglaslikku pärna surnuaia taga. Mees odaga ja väike laps ohkasid kergendatult, kuid nende südamesse hakkas tõusma ärevus.
Puhtas hubases kabelis süütas printsipal küünla, pani selle alusele oma nimepühaku kuju ees - otse pika ja tahmunud küünla, millele oli punane purjeriideriba ümber seotud, kõrvale - ning jäi palvesse. Oli küll alles õhtueelne hetk, ent juba mäest üles ronides oli ilm hämardunud ja taevasse olid ilmunud esimesed tumedad rünkpilved. Langetanud pea Püha Antoniuse altari ees, tundus printsile, et kabelile langes sügavmust vaikne öö. Vaid habras küünlaleek valgustas ruumi, mille ühe seina äärde oli kerra tõmmanud end printsess ning teise, altariseina ette, põlvitanud printsipal.
…Püha Antonius! Sina, kes sa võitsid oma meelerahuga sind kiusanud koletised, aita mul aidata seda väikest olevust! Püha Antonius, palu meie eest ja avita meid!
Issand! Õnnista meie päeva ja tegemisi…
Aeg möödus, õhtu oli juba kätte jõudnud, ent Antonius ei olnud leidnud mingit lahendust väikese olevuse jaoks. Väike olevus ise aga keeras endale vammuse veel paremini ümber ja tukkus vaikselt.
Lõpuks tõusis Antonius põlvedelt ja sirutas oma kangeks jäänud jalgu. Ta vaatas aknast välja, Toompea poole ja imestas - kogu taevaks oli mustaks tõmbunud. Kuid otse Toompea kohal siras õrn puna. Ta astus kabeli uksest välja ja nägi, et puna linna kohal muutus ikka tugevamaks ja tugevamaks.
"Tulekahju, Toompeal põleb midagi!" oli printsi esimene mõte. Ta astus veel mõned sammud kabeli uksest kaugemale - välja ülalinna surnuaia väravast, mille kõrvale kabel oli ehitatud.
Punasira paisus ikka suuremaks, ent see polnud hele leegipuna, vaid Antoniusele senitundmatu mürkpunane valgus, mis otsekui voogas aeglaselt üle linna. Siis ilmus valgus juba Pika Hermanni kohale, keeras aeglaselt kabeli suunas ja ta nägi, et seda punast valgust kiirgas hiiglaslik olevus, kes liigutas aeglaselt omi tiibu ja pead, otsekui otsides midagi. Draakon! Vana õel lohemadu, kes oma saaki otsides kõigis õudu külvab ja tavaliselt oma saagiks mõne noore linnaneitsi või koguni kuningatütre nõuab. Koletis hõljus aeglaselt surnuaiale ja kabelile lähemale ning avas aeg-ajalt omi lõugu, et nende vahelt leeke pursata.
Printsipal ei jõudnud mõelda midagi. Ta pöördus, tahtes tormata kabelisse varju, ent tema ees, surnuaia väravas seisis nüüd tublisti printsipalist pikem, üleni verine raudrüüs rüütel, kes juba tõstis aeglaselt oma laia teraga mõõka. Antoniuse pilk kohtas rüütli silmi ja need välkusid sama mürkpunaselt vihaleekides kui lohegi. Ta tundis silmad ära, tundis verise raudmehegi. Juba teist korda 24 tunni jooksul kohtab ta seda olevust. Nüüd tegi linnamuusikute pealik oma elu pikeima ja kõrgeima hüppe raudmehe kõrvalt üle surnuaia müüri ja tormas kabelisse. Tol hetkel ei mõelnud ta sellele, et kabel võiks anda talle kaitset, ta mõtles ainult pisikese printsessi peale, kes pahaaimamatult kabeli nurgas põõnas.
"Giulia," raputas ta väikest olevust. "Ärka ja kiirelt!"
"Mis juhtus? Kas hakkame nüüd koju minema?" tõusis too aeglaselt jalule. Antonius hoidis väikest printsessi kahe käega õlgadest ja vilksas kiirelt üla õla vaadata. Verine rüütel ligines ukseavale. Ta vaatas paremale ja nägi aknast, kuidas lähemale hõljuv lohe paiskas lõugade vahelt kabeli suunas tuleleeke. "Kas tõesti otsib lohe kuningatütar Giuliat taga, et teda röövida ja... ära süüa?!" mõtles prints õudusega. Nähes koletisi Antoniuse taga, hakkas printsess hirmust kiljuma ja klammerdus kogu härjapõlvlase jõuga Antoniuse vasaku käe külge. Vaba parema käega haaras Antonius kramplikult ainsast relvast - kaasavõetud odast ja suunas selle ukseavale.
Printsessi kiljumise ja Antoniuse hirmu tõttu ei kuulnud kumbki, kuidas nende taga põrandas lebav paks prahiga kaetud hauaplaat nihkus kriginaga aeglaselt kõrvale. Selle all avanevast mustavast hauast sirutusid välja neli karvast kõhna kombitsat, haarasid neid jalgadest ja äkilise tõmbega tiriti muusik ja härjapõlvlanna põranda-alusesse hauda. Hauaplaat sulgus välkkiirelt ja täielikus pimeduses oli tunda vaid, kuidas nüüd juba kaheksa karvast asja hoidsid neid raudkõvas haardes. Imekiirelt köitis keegi nende jalad ja käed ning neid hakati lohistama mööda pikka pimedate koobaste rägastikku. Üsna pea muutus veidi valgemaks ja pärast üht käänakut visati nad valusalt põrandale väikeses saalis, mida valgustasid seintele riputatud visisevad tõrvikud.
Antonius piidles nende vangivõtjaid. Kõige rohkem meenutasid nad suuri inimesetaolisi konni... Mäekollid! ehmatas prints end kangeks. Jah, need olid mäekollid oma koivataoliste käte ja pikkade konksutaoliste sõrmedega; nende rohekashall nahk oli sile kui ussil ning seljal oli neil kaks kokkupandud nahktiiba. Hiiglaslike külmade silmadega üle laia näo kulgeva kihvatud suu kohal põrnitsesid nad vange.
"Tõime kaks tükki ülevalt maailmast," lärmasid nende neli vangistajat valjuhäälselt. "Täna on suur pidu, Sügavik on hõõguma hakanud! Viime nad meie Suurele Emale!"
Ülejäänud, keda kokku oli alla kümne, hakkasid samamoodi lärmama ning nende ümber hüplema. "Viime Sügavikule, viime suurele Sügavikule, kes jälle hõõgub!"
Pikemalt ootamata mässiti nad veel valusamalt kinni ja nüüd tormas kogu jõuk koos vangidega järgmisse pimedasse koopasse. Antonius ei olnud saanud sõnagi printsessiga vahetada. Ta kuulis vaid, kuidas too vahel tasakesi oigas.
Siis saabus ootamatu lõpp. Eest kostus metallikõlksatusi, hoopide vihinat ja oigeid. "Härjapõlvlased ründavad, põgenege, põgenege!"
Antonius visati taas hoolimatult põrandale ja paljud jalad trampisid tast tormates üle. Koos valjuhäälsete raevukate karjetega liginesid neile tõrvikutega härjapõlvlased. Silmates põrandal vange, nad peatusid langetasid oma mõõgad ning uurisid kinniseotuid. "See on inimene! Taas üks, kes tahtis meie varakambritesse röövima tulla! See aga, see aga...?" Nad pöörasid printsessi hoolimatult küljelt küljele, kuni too karjatas: "Olen printsess Giulia!"
"Hoi-hoi-hoi!" kajas koopas nüüd härjapõlvlaste võidukas sõjahüüd.
"Me vabastasime Lyy teenrite käest meie printsessi. Printsess Giulia on leitud! Pulm võib alata!"
"Vabastage printsess köidikutest, röövli võtame aga seotult kaasa! Vabastage ta jalad, las kõnnib ise, käed aga las jäävad seotuks!" hakkas möllu vaibudes nende pealik käske jagama.
Giulia aidati aupaklikult jalule, Antoniusele aga topiti ääretult mitteaupaklikult veel troppki suhu.
"Ta ei ole röövel, ta hoopis päästis mu," püüdis väike printsess aidata Antoniust.
"Auväärne printsess, me oleme lihtsad kaevanduste valvurid, kes otsisid koos kõigi teistega sind taga. Oli õnn, et me kuulsime nende vastikute mäekollide häält ja tõttasime nagu alati, neid ründama. Need jõledad mäekollid, keda me ka Sügaviku Teenriteks või Lyy Orjadeks kutsume, peidavad end vanades mahajäetud käikudes ja me tapleme nendega alati. Täna oli meil aga kõige tähtsam käsk leida printsess ja tuua ta oma isa juurde. Ja seal juba teie ise, auväärseim printsesside hulgast, räägite ja seletate, mis ja kuidas juhtus!"
"Ära karda, prints Antonius, ma räägin, kuidas sa mu päästsid. Isa juures saad vabaks," lohutas muusikut printsess.
"See oleks loogiline," mõtles Antonius ja näris troppi oma suus. "Aga mis on täna üldse loogilist olnud. Kuigi ega enam halvemaks ei saa ju minna." Ja otsekui vastuseks sellele kuulis ta oma sisehäält, kes itsitas: "Saab ikka, saab ikka!"
Nad kõndisid tükk aega mahajäetutes pimedates käikudes ja tunnelites, kuni kauguses hakkas paistma punakat kuma.
"Lyy hõõgub! Seda sünnitas nüüd see lohe, kes linna kohale ilmus," ütles härjapõvlaste pealik teistele. "Paras nüüd kolmekordselt ettevaatlik olla!" Varsti jõudsid nad punases hämaras valguses särava suurema saalini, mille parem sein hõõgus tuhmpunaselt, otsekui jahtuv sularaud. Keset seda seina oli suur metalne uks, mis oli muutunud kuumusest erepunaseks.
"Pole sihusest asjast veel kuulnud, et Suletud Uks nii hõõgub. Sellest tuleb kohe kuningale rääkida ja valvemeeskond siia saata," arutas omaette pealik. "Sellepärast need koll-peletised täna siin ringi kondasid ja kuigi uks Lyy Sügaviku Käikudesse on muistsest ajast suletud, leidsid nad täna kusagilt läbipääsu," sõnas ta enda kõrval kõndijale.
Antoniusel polnud sugugi mugav kõndida seotud kätega ning tropp suus, ent valvurid ei suvatsenud tema heaks midagi ette võtta. Giulia üritas salaja lõdvendada ta kätenööri, ent märgates seda peatas päästemeeskonnapealik kogu seltskonna, pani oma käed puusa ning teatas tähtsal toonil: "Seni, kuni me pole kohal, ei tee printsess midagi selle võõra, siia urgitsema tulnud vastse tõu esindaja heaks! Meie, muistsed tõud, ei saa unustada oma häid tavasid! Ja üks nendest on see, et kuningas otsustab!"
"Jah," oli seekord printsessi alandlik vastus.
Tatsates selliselt köidetuna ja seotuna oma valvurite vahel, meenus muusikule eilne õhtu. Tema ebaõnn ja peadpööritavad seiklused olid alanud juba siis. Tasakesi ja vaikselt, nagu tänagi.
*
Ta oli unustanud oma kollase vioola poogna peale proovi Püha Vaimu kabelisse. Kuna kirik oli rõske ja ta tahtis hommikul natuke pilli sättida, otsustas ta minna ja see ära tuua.
Tal oli oma võti käärkambrisse ja sealt sai ta edasi saali poolele. Altari kõrval olid nad kõlaproovi teinud ja sealt, esimese pingirea pealt ta käsikaudu oma poogna leidiski. Kirik oli ju peaaegu pime. Vaid harv kuuvalgus valgustas Rae poolt kirikut.
Ta oli juba lahkumas altari juurest, kui kuulis mingit sahinat paremal. Rotid, mis muud. Ent külgmise pingirea vahel vilksatas inimesesuurune keski või miski. Siis sööstis see tema suunas. Äkitselt kukkus altari kõrval seinale kinnitatud vana oda talle õlale. Ta haaras selle vaistlikult kätte ja samas tundis raksatust. See miski oli tema oda otsa jooksnud. Antonius ei peljanud kirikus. Metsas oleks ta küll minema jooksnud, ent mitte siin. Ta uuris lähemalt. Kuuvalguses paistsid lamava inimese piirjooned. Ta katsus vere peasoont. Südamelööke ei olnud. Kirikuvaras, kes ise oli enese üle kohut mõistnud, mis muud!
Ta läks ja tõi altari kõrvalt käärkambrist suure küünla ja pani selle põlema. Ja siis nägigi ta üleval rõdul seismas teda.
Algul tundus talle, et seal on inimene. Siis hakkasid ta silmad seletama, et tol olevusel on raudrüü seljas ning isegi hämaruses võis näha, et see oli hõõguvalt punane. Verine Rüütel - üks hirmutavaid tegelasi, kellest videvikutundidel linnakambrites legende räägiti. Teda kutsuti ka Surnumanajaks, sest räägiti, et ta seisab öösiti mõrtsukate haudadel, kutsudes neid oma loitsudega tagasi siia ilma hirmutegusid jätkama. Räägiti, kuidas ta volbriööl kihutab süsimusta täku seljas surnuaialt surnuaiale, kannul parv mõõkadega ja tapritega vehkivaid vägivaldselt surnuid sõjasulaseid, kes oma hauas iial rahu ei saa. Teda kutsuti ka Lohekoeraks, sest räägiti, et teda seob lohedega mingi salajane vanne...
Antonius oli taganenud käärkambrisse ja tormas nüüd kui tuuleiil välja, kiriku taga elava kiriku kellamehe, vana Jakobi juurde.
Koos tulid nad tagasi ja ja süüdanud piisavalt küünlaid, otsisid kiriku läbi. Ei kedagi. Ei rüütlit, ei kirikuvarast. Aknad-uksed terved ja suletud.
Et odaots oli verine, ei liigutanud Jakobit.
"Mis sa arvad, et oled esimene, kes selliselt mind haneks tahab ajada! Muusikud või veiderdajad. Määrib tera lehmaverega kokku ja vana Jakob ongi linna naerualune. Võta see oda ja nühi homseks puhtaks!" Häbiga oli ta pidanud lahkuma tol õhtul kirikust. Ta tõstis oda õlale ja sammus sellega läbi linna oma koju, Teenri tänavale, linnamuusikute majja. Täna võttis ta oda kabelisse kaasa. Kuhu oli see nüüd jäänud?
*
Antonius vaatas enda ümber. Kanäe, oda kandis üks härjapõlvlane tema taga, kuigi see oli üpris naljakalt pikk tema jaoks. Ju see oda siis käibki ta kannul.
Nüüd juba teine päev.
Mõne aja - või kuidas saabki pimedates koobastes kinniseotuna aega hinnata (kas südametukseid lugedes!) - järel jõudsid nad lõpuks "ülemisse linna", nagu pealik ütles. Seal suurenes nende saatjaskond ja neid tervitati rõõmuhõisetega.
"Meie printsess on tagasi! Võime pulmadega alustada! Hoi-hoi-hoi!" kõlas paljudel häältel.
Kuningasaalis, kus pulmapeoks oli kõik valmis, ootas saabuvat pruuti kaks kuningat, prints ja rõõmus kuningas Dollanderi kuningriigi rahvas. Senikaua, kuni printsess Giulia selgitas isale, mis juhtus, vaatas Antonius ümber.
Saali aukohal oli muidugi uhke hõbeda ja kalliskividega ehitud troon. Saali seinad olid kaunistatud hõbemosaiikidega ja vikerkaarevärvides põimitud kalliskiviornamentidega. Nii tantsupidude kui tseremooniate jaoks mõeldud põrand oli kaunilt lihvitud kirjute mustridega kividest. Ühes seinas jooksis mööda pinkide seljatugesid lai aknarida, kvartsist ruudud ees. Piki saali ootas pidulaudade rivi, kõik lauad lookas hea ja parema all.
Siis seisatas kuningas Ramkor ta ees. "Sa käitusid täna sellise väärikusega, mida me ei ootakski enam inimeselt. Ole tänatud prints Antonius! Sulle kuulub minu ja mu tütre sügavaim tänu. Siin on su oda. Teo eest, mis sa tegid, lubatakse sul täna õhtul pulmasaalis relvaga viibida. Kuid ütle mulle, kust sa oled saanud selle oda?"
Kuulnud Antoniuse lühikese seletuse, kergitas ta üllatunult kulme ning pani käe talle õlale: "Uskumatud on Helde Looja teed. Minu tütar leidis kogu suurest linnast üles selle inimese, kellel oli see oda! Minu tütart kaitses täna linnas selle Lohetapja kandja! Tea, et see on imeline iidsel ajal Muistse Rahva poolt sepistatud oda, üks seitsmest, millega saab lohest jagu. Küllap Verine Rüütel tahtis seda teie Püha Vaimu kabelis seisnud imelist relva röövida. Röövida, et see siis hävitada. Hävitada, et keegi siin linnas ei saaks eales lohest võitu. Kuna ta ise ei suuda oma hirmsa needuse tõttu kiriku altari juurde tulla, värbas ta endale vargast abimehe, kes oda otsas aga surma sai. Lohetapja ei lase end nii lihtsalt varastada! Huvitav oleks teada saada, kuidas ta teie Püha Vaimu kirikusse on sattunud, või...," ta tegi pausi ja vaatas Antoniust pikalt ja veidralt, "mis ülesannet ta seal ootas... ja miks ta sinuga siia kaasa tuli...?"
Ramkori saatjaskond oli püsti tõusnud ja skandeeris õllekruusid käes valjult üle saali: "Lo-he-tap-ja! Lo-he-tap-ja!" Ramkor viibutas nad käega vaikima ja otse Antoniusele silma vaadates sosistas tollele: "Mine nüüd, sest kuningas Dollander tahab sind enda kõrvale aukohale panna."
Antonius seati Dollanderi kõrvale ja ta pidi ära kuulama kuninga ning prints Rondo pikad ja kaunisõnalised tänusõnad. Pikalt-laialt rääkimine on härjapõlvlaste muistne tava ja nad järgivad seda alati. Nii ka sel õhtul. Üsna pea suutis muusik ka nende omal kombel ja sõnastuses neile vastata ning teenis sellega ära palju kiidusõnu.
Sellele järgnes pidulik abiellumise tseremoonia, millest Antonius palju aru ei saanud, sest see peeti Muistses Keeles. Kombetalitus lõppenud, toodi lauale praed ja õllekannud ning pidu algas.
Pärast esimest söögivooru tõusis kuningas Dollander ja tänanud kõiki, õnnitlenud vastnainuid, pöördus ta Antoniuse poole ning pühendas ka talle mõned sõnad:"Minu kõrval istub täna üks inimene ülevalt Inimeste Linnast ja kuigi me sellistel puhkudel neid kunagi ei kutsu siia, on ta täna minu kõrval, sest kui ta poleks tegutsenud sama väärikalt, kui Muistse Hõimu rahvas, ei peaks me seda pidu. Eksis ju mu minia ära meie linnas ja sattus kogemata üles Inimeste Linna."
Üle saali käis kahin.
"Talle võib selle andestada, sest ta on noor ja ei tunne meie linna. Seal aga juhtus ta inimese otsa, keda me hakkame tulevikus kutsuma Väikese Rahva Sõber, sest tänu tema targale ja õigele tegutsemisele jõudis printsess õigeks ajaks tagasi ning teiseks - mille eest tuleb talle samuti tänulik olla," ta viipas käega saalisistujate poole ning pidas väikese pausi, "me ei jäänud ilma oma mõnusast peost ja rikkalike söömalaudade taga istumisest tänasel õhtul..."
Rahvas saalis naeris valjuhäälselt.
"Kuid mul on üks ebameeldiv uudis. Linna kohalt lendas täna üle Põhjala vana lohe, arvatavasti sama, kes viimane kordki ja ma usun, et ta tiirutab kusagil läheduses metsade kohal, et veel pimeduse varjus tagasi tulla. Kas ta ründab täna Inimeste Linna, või üritab meie käikudesse tungida, ei tea. Räägin seda sellepärast, et ka Verist Rüütlit, Surnumanajat - kes alati ilmub enne lohet, otsekui tema piilur olles - on nähtud linna lähistel ja need Sügavikkudesse Suletud, kelle nime me kunagi ei nimeta, on muutunud. Mõlemad on hõõguma hakanud. Seda on juhtunud ennegi, ent ärge kaotage täna valvsust!"
Ootamatult muutus saal tõsiseks ja vaikseks.
"Aga, et me ikka saaks oma rõõmsat pidu pidada, annan nüüd sõna meie külalistele. Palun, Helin, ole hea!" Ja ta osutas käega enda kõrvale, Antoniusest teisele poole.
Antonius märkas kõrvallaua ääres istuvaid kaheksat haldjat. Prints polnud kunagi haldjaid näinud, ent miskipärast teadis ta kohe, millise rahva hulgast nood kaheksa neidu pärinevad. Esimene neist oli roheliste juustega ja rohelises rüüs, viimane kuldsete juustega ja sinises rüüs.
"Me tahame õnnitleda sind, prints Rondo ja sind, printsess Giulia, ning tervitada kõiki kohalolevaid. On tore, et Muistsed ei unusta üksteist, ega omi vanu kombeid. Meie, Mustmäe nõmmede haldjad, anname oma head soovid üle iidse haldjalauluga," sõnas rohejuukseline ja seitse haldjat libisesid keset põrandat. Ning siis kõlas haldjamuusika.
Haldjad alustasid vaiksete kõnnisammudega kindlas rütmis. Nad astusid läbisegi, otsekui igaüks omaette, ent ometi moodustasid nad vahetevahel mingeid kujundeid. Algul oli kuulda vaid nende sammude sahinat, siis hakkas sammude rütmis kuulduma meloodia, kuigi nad ei laulnud, ega ka ümisenud. See oli midagi nonde kahe vahepealset ja ometi mõlemast võluvam. Nad ei kasutanud ühtegi instrumenti, ent ometi võis kuulda vahel flööti, vahel viiuleid. See oli kui oja vulin, kui tuule kahin lehtedes, kui mere kohin ja samal ajal kui kõik need kokku. See oli kui loodus ise. Antonius kuulas harduses ning pead vangutades tundis ta, et ei suuda iial midagi sellist ise mängida või luua.
Siis märkas ta, et kaheksas kuldjuukseline tütarlaps, kes ilmselt ei olnud Mustmäe nõmmede haldjariigist, ei olnud läinud tantsima ning vaadates teda tundis ta tolles imekaunis neius midagi nii tuttavat, nii omast, et ei suutnud silmi lahti tõmmata tema pealt, kuid mis see oli, Antonius ei mõistnud. Ta süda hakkas põksuma kiiresti-kiiresti, kui tibupojal ja siis ta tajus, kuidas sulnis rahu hoovas kuldjuukselisest haldja silmist temasse. Haldjamuusika vaibus tasapisi ning esinemisjärje võttis üle härjapõlvlaste väike orkester, kutsudes kõiki ringtantsule.
Kui väsiti, istuti ja söödi ja siis tantsiti teisi ringtantse. Söögi ajal lauldi laule kuningriigi rahva muistsetest vägitegudest, taplustest ja suurtest võitudest. Poole õhtu peal katkestsid tantsu trompetihelid. Saali keskpaik vabanes ja saali sammus uhkel sammul suur valge hunt.
Ta peatus hetkeks uksel, otsekui tervitades kõiki ning sammus seejärel üle saali printsi ja printsessi ette, tõstis pea ja kuulutas: "Tulin tervitama noorpaari Püha Jüri kutsikate poolt. õnne teile ning säravat ja pikka teed!"
"Täname sind, Süvasilm! Suurim ja südamlikuim tänu ka su kaaslastele. Ole meiega täna õhtul ja rõõmusta toreda peo üle." Valge hunt hüppas ühele järile seina ääres ja jäi sealt toimuvat vaatama.
Kui haldjad olid palumise peale veel ühe haldjaviisi esitanud, tõusis kuningas Dollander ja pöördus Antoniuse poole.
"Ma näen, et sul on flööt põues, nagu ühele muusikule kohane. Kas sa austaksid meid mõne viisiga ja võib-olla isegi õpetaksid meile mõne inimeste loo?"
Antonius mõtles hetke ja läks siis saali keskele.
"Ma mängin teile ühe ilusa jõuluviisi, mida mulle lapsena õpetati. Olgu see printsess Giulia auks."
Saal oli hiirvaikne, kuni ta lõpetas. "Õpeta see laul meile ka, prints Antonius," palus prints Rondo, "siis saan ka mina seda Giuliale laulda."
Sõnad olid sellel üsna lihtsad ja jäid kiirelt kõigile meelde ning siis laulsid nad selle üheskoos läbi ja veel ja veel, kuni kõlasid taas trompetihelid. "Saabub Kotkaste Isand," kuulutasid kaks härjapõlvlast.
Antonius vaatas läbi kvartsakna välja. Tõepoolest tiirles akna taga hiiglaslik kotkas. Kiirelt avati väljaspoolt märkamatu luuk ja majesteetlik kotkas lendas saali, maandudes printsi ja printsessi ette. "Sulgege kiirelt luuk!" hõikas ta valju häälega. "Lohe tiirleb ikka veel Toompea ümber. Ma ei saanud tükk aega siia sisse, enne kui alles praegu!"
Kuid lohe, kes tõepoolest oli tagasi lennanud ning tiirles nüüd Toompea kohal, oli märganud juba avatud salaluuki ja hetke pärast purskusid veel poolenisti avatud luugist sisse tuleleegid. Kaks härjapõlvlast, kes olid luugi sulgemisega hiljaks jäänud, paisati leegiga kaugele eemale.
Kohe tõttasid nende asemele teised, kuid taas purskus luugist tuleleeke. Rondo jagas valjuhäälseid käske meestele ja tormas nüüd ka ise sinna. Ühise kiire liigutusega luugi sulgemine siiski õnnestus. Nüüd võis kuulda, kuidas lohe puhub teisel pool seina leeke vastu kaljut ja akendest oli isegi ta punane kuma näha. Siis kostus tohutu raksak vastu seina. Kogu pidusaal vappus ja laest pudenes kivitükke. "Ta taob sabaga!" hõikas Rondo. "Ärge kartke, sein on paks, ta ei suuda seda murda."
Antonius hiilis akna juurde. Akna taga hõljus hiigellik lohe, kes järjekindlalt sabaga vastu seina tagus, siis taas leeke pursatas ja taas sabaga lõi.
Ka Rondo ja Giulia olid tulnud Antoniuse kõrvale. Vähehaaval kogunesid kõik härjapõlvlased lohet aknast vaatama. Antoniusel kumises veel jõululaul kõrvus ja meelekindluse tõstmiseks hakkas ta laulma seda. Vähehaaval ühinesid temaga kõik härjapõlvlased ning saali täitis imeilus viis. See peab küll kindla peale lohe varsti eemale peletama, mõtles printsipal ise.
Ent siis see juhtus! Otse Rondo ja Antoniuse kohalt purustas lohe seina ning äkki vaatas neile otsa hiiglaslik punane silm. Draakoni silm! Nüüd pööras koletis pea nende poole ja enne, kui keegi jõudis midagi mõelda, avas ta suu ning pikk punane keel, mis lipsas ta lõugade vahelt välja, keerdus ümber Antoniuse ja Rondo vahel seisva Giulia ja tiris tolle läbi augu välja.
"Giulia," karjus meeleheites Rondo. Siis hõljus lohemadu taas kaugemale, viskas Giulia osavalt keelega oma alumiste kihvade külge riideidpidi rippuma ja vaatas neid oma punaste vihkavate silmadega. Ta hakkas nüüd tegema juba teist tiiru purustatud avavuse eest läbi hõljudes, näidates neile kihvade küljes rippuvat Giuliat, kui kuningas Ramkor hõikas:"Antonius! Püüa oma oda!" ja ta heitis selle Antoniusele. "See on Lohetapja! Kasuta seda!"
Mitte millelegi mõeldes jälgis Antonius, kuidas ilge koletis pöördub ja aeglaselt kavatseb kolmas kord, seekord avavuse alt läbi hõljuda.
Ja siis tegi Antonius teo, millest lauldakse siiani Väikese Rahva kangelaslauludes. Ta viskus purunenud avavusest tühjusesse, sihtides odaga lohet. Tema all oli lohe ja viiskümmend sülda tühjust. Ta kõrvus vihises tuul ja ta magu keeras tulejoana krampi, kui ta kukkus... kukkus... kukkus... ja siis tungis Lohetapja raksakuga lohe keresse ning jäi sinna pidama. Antonius paisati täiel jõul vastu eluka keret. Lohe pööras pead, välgatas punaseid silmi, oigas kõrvulukustavalt ja võttis suuna Toompealt eemale, avamerele. Heitnud pilgu üle õla, nägi Antonius purustatud avavusel vihast tardunud Rondot ja tema taha kogunenud härjapõlvlasi. Viimasena kuulis ta veel, kuidas nad väljuhäälselt üürgasid tema õpetatud jõulukoraali.
Nüüd lisas lohe kiirust. Antonius hoidis odast ja püüdis seda sügavamale koletisse suruda, kuid selle nahk oli paks ja kaetud pikkade tervate ogadega. "Otsekui siilil, kuid pikemad ja tugevamad," käis printsi peast mõte läbi.
Elukas hakkas Antoniust maha raputama. Nad olid jõudnud avamere kohale. Piigid rebisid ta kätelt nahka ja tungid läbi riiete. Antonius võttis nüüd kogu jõu kokku ja pressis ja keeras oda üheaegselt. Äkitselt koletis röögatas ja heitis pea kuklasse, nii, et Giulia lendas kihvade otsast üle lohe pea taha. Hädavaevu jõudis Antonius ta õhust napsata ja enda kõrvale tõmmata. Ent lohe oli veel elus ja jätkas lendu.
Merel hakkas eest tõusma kui must sein. Tormirinne tuleb, mõistis Antonius. Lohe võttis kõrgust, ent must sein oli kõrgem. Peletis pöördus paremale, ent vahutav veemägi keerdus vihaselt sinna ette. Lohe keeras kiirelt vasakule, ent ka seal sulges tume möirgav veevall neil tee. Seejärel tõusis nende taha süsimust märatsev vall ja nad olid lõksus hiiglaslikus mustas torus, mis ulatus kõrgemale, kui silm seletas ning mille vihases vahus märatsevad seinad liginesid kohutava kiirusega. Merepind nende all vajus äkki alla kui langev kivi ja kohe haarasidki veekombitsatega tormiseinad neid tohutusse pöörisesse. Mõne hetke pärast tundsid nad, et kukuvad, kukuvad kuhugi põhjatusse süvikusse. Antonius haaras veel tugevamini Giuliast ja teisega odast. Siis embas neid möirgav, laiaks litsuv, kõrvulukustavalt vilistav jääkülm veemass...
*
Järmisel hetkel, mida Antonius mäletas, lebasid nad Giuliaga öisel kuuvalgusest üle ujutatud mererannal, üsna Tallinna sadamakai kõrval ja nende ees vees vaatas neid lahke pilguga imekaunis kuldjuukseline tütarlaps, seljas sinised märjad haldjarõivad, millel rippusid mererohuvanikud.
Antonius raputas pead. Nägemus ei kadunud. Nad olid tõesti kuival liival ja tema kõrval oli Giulia ning nende vahel tema oda, neid täna päästnud Lohetapja.
"Kes sa oled?" küsis ta vees istuva neitsi käest ja tundis ta siis ära. See oli too imeline kaheksas haldjas, kes ei tantsinud.
"Olen Tallinna lahe merehaldjas. Minu isa on Läänemere merevaim ja temaga koos tõstsime siin meeletu tormimaru ning peatasime lohe. Saime selle koletise taevast alla toodud ning ma tõin teid elusalt ja tervelt kaldale."
"On lohe nüüd surnud?" küsis Antonius.
"Ei, ta pole ju Muistsest Tõust, nagu meie ja härjapõlvlased, Püha Jüri Kutsikad ja Kotkaste Isand. Ta on ikkagi oma Iidsest Tõust - iidne nagu mäekollid ja vargidki. Peaaegu nagu surematute tõust. Ta on küll haavatud, aga ta rabeles välja ja lendas juba tagasi Põhjalasse, oma urgu. Seekord sa ei saanud veel temast jagu, aga tema teist ka mitte ja see on ehk täna tähtsamgi! Me ei mäleta, et keegi oleks nii julgelt söandanud lohele vastu astuda. Kuigi seitse Lohetapjat on olemas, on neid kasutatud haruharva.
Sa oled väga julge, prints Antonius!" sõnas merehaldjas ja vaatas printsile silma. Vaatas ka prints haldjale silma, heledatesse meresinistesse silmadesse, kus hüplesid merevaigukollased täpid ja tundis, kuidas sulnis rahu taas temasse voogas ja ta sulges silmad ning vajus surmväsinuna imelisse vaikusesse ja rahusse.
Mööda liiva jooksid nende suunas härjapõlvlased, kõige ees prints Rondo. Ta põlvitas liival lebava Giulia kõrvale. Dollander ja Ramkor jäid seisma nende taha.
"Täname sind!" ütles Rondo.
"Kanna auga oma printsi nime," vaatas teda ka nõrgalt naeratav Giulia ning lisas, "Ja ikkagi oled sa printsi kohta liiga suur!"
Merehaldjas silmitses teda pikalt ja küsis siis: "Ütle mulle, prints Antonius, ega sa ei tahaks tulla minuga minu riiki?"
Vaatas siis veel kord printsi ja lausus omaette:
"Ja kui sa ütlekski: "Jah", jääd sa siiski igavesti seda imekaunist linna, tema kirikuid ja tänavaid, parke ja väljakuid ning ennekõike kõiki oma vanu ja uusi sõpru taga igatsema. Mis on mul sulle pakkuda selle asemel!"
Kõlas sulpsatus ja paar kevadkülma veetilka lendasid Antoniuse põsele, otsekui pisaratega hüvastijätusuudlus...
*
Antonius ei rääkinud kellelegi oma seiklusest (välja arvatud muidugi Nägija) ja ta elu jätkus järgmisel päeval nagu ennegi. Ta nühkis oda põhjalikult läikima ja sättis selle endisele kohale, pani vioola korralikult häälde ning harjutas proovides endise innuga.
Vaid üks asjaolu pani tema sõpru kukalt sügama. Antonius, kes vanasti kartis vett, ei kümmelnud iial meres ja üleüldse veetis iga vaba hetke, kas harjutades või magades, kulutas kogu selle aasta kevade, suve ja sügise vabad tunnid mere ääres jalutades.
Isegi tuulise, aga veel enam tormise ilmaga sammus ta mööda Pikka tänavat Margareeta väravast välja. Seisatanud hetkeks väravas ja silmitsenud värava kohal kujuorvas kaugele paistvat sinises kleidis ja kuldsete juustega püha Margareetat, kes oli oma pika oda puurinud jalge all lamavasse suurde ja paksu puna-pruuni lohesse, sammus ta sadamast kaugele eemale ja peatus otse lainete piiril. Seisatanud keset möirgavat tormi, ronis ta rannaäärsele suurele Kajakakivile ja tõstnud käe silme kohale uuris tormi käes möllavat merd, otsekui otsides vahuste laineharjade vahelt midagi...