Käesoleva aasta eesti ulmekirjanduse peasündmus on ilmselt romaanivõistlusel 3. koha saanud Meelis Friedenthali "Kuldse aja" ilmumine.
Meelis Friedenthali seni võrdlemisi kesisest loomigust moodustab Kronose/dotsentide sari suure osa. Sinna kuuluvad kaks 2000. ja 2001. aastal ilmunud pikemat teksti ning seni lugejatele vaid põgusate pilguheitude kaudu tuttava ängmaailma 2004. aastal romaaniks vormistatud kujutus.
Ulmekirjanduse võtmes asub romaan üsna ühel pulgal P. C. Jersildi "Elus hingega" - teoses on piisavalt kõiksugust teadusulme butafooriat, et seda ulmeks pidada, kuid samas on selle vorm piisavalt euroopalik, et põhivoolu kriitikutel tekiks mõte selle zhanrikuuluvus maha vaikida või vähemalt see zhanri ebatüüpiliseks esindajaks kuulutada.
Jah, "Kuldne aeg" on kahtlemata ebatüüpiline ulmeromaan, kui me peame tüüpiliseks ulmekirjanikuks Mark Twaini jutuvestmiskunsti järgijat, kes on oma tegevusega kosmosesse kolinud. Kuid "Kuldne aeg" ei ole ebatüüpiline ulmeromaan Euroopa kontekstis. Võibolla ongi euroopalik ulme selline, mine sa tea.
Friedenthal on värskes romaanis kõike seda, mida talt võiks oodata - ängistav-sünge, absurdne, süsihumoorikas, erudeeritud. Romaan pakub lehekülgi, millelt on raske pilku kiskuda - kuid ka suhteliselt õnnetuid konarusi ja trafaretsuse piirile sattunud lahendusi.
Teatavasti mõtleb iga haritud filmihuviline Eisensteinile, nähes stseeni, kus trepist veereb alla lapsevanker, müürsepa käru, rula või kasvõi koorem arbuuse. Niisamuti mõtleb haritud ulmehuviline, kelleks nende ridade kirjutaja ennast suureliselt peab, Pelevini "Erakule ja Kuusvarbale" (ja muidugi ka Richard Bachile) iga kord, kui keegi mõnest võikast kombinaaditaolisest asutusest (sest mida vangilaagergi muud on kui lihakombinaat) minema kipub laperdama. Võibolla seda pidaski Pelevin silmas, kui ta jutustuses "Tshapajev ja Pustota" mainis raskekujulisi idioote, kellele pole tundmatu isegi selline sõnaühend nagu "teosoofiline koks". Ei tea.
Parimad leheküljed on kirjanikul varuks siis, kui ta Kronose loomingut kirjeldab. Kõnesoleva osa eest tuleb püsti tõustes aplodeerida ning pattude andeksandi kuulutada. Vaid selle osa pärast tasub romaani lugeda ning käesolevaga julgen seda ulmehuvilisele soovitada. Allpool peatun aga mõningatel ebakohtadel ning ei pääse sealjuures mööda ka vihjetest teose sisule.
Kõigil, kelle jaoks see tüütu on, soovitan arvustuse lugemise siinkohal lõpetada, oodata novembri 2. pooleni, minna poodi, osta "Kuldne aeg", see läbi lugeda ning kui viitsimist on, veelkord ka käesolevate ridade juurde naasta.
***
Mõttest, et autor pole head romaani kirjutades kas suutnud või viitsinud lahti saada teatud tüüplahenduste kasutamise kiusatusest, on ka muudel põhjustel raske vabaneda. Romaani algus teatab meile:
Umbes nii nende ajalugu algas - masinad, raudne hõim, võtsid maast tolmu ja hakkasid seda kokku segama ehituskivideks, masinad läksid maa alla ja kaevasid seal metalle, masinad ehitasid valmis majad ja kütsid neid talvel tumeda söega. Valmis sai pesa, üsa, kus väikest ja abitut inimest hoitakse soojas, ta haudub nagu muna ja sünnib. Esimese inimese nimeks sai Deukalion. Selle olid paika pannud juba dotsentide loojad.
Kui paljud jutustused või romaanid algavad mingisuguse paatosliku ajaloolise narratiiviga? Küllap paljud. I peatükk võinuks minu poolest vabalt ära jääda - postmodernistlikus paradigmas karastunud lugeja suuda ära seedida paar peatükki esmapilgul arusaamatut joomist ja keppimist ka ilma eepilistesse kõrgustesse pürgivate sissejuhatusteta.
Teiseks näib, et XIII peatükiks on autoril osa võhma otsa saanud ning sujuvasse jutulõnga tekib katkestus, mida mõningase arupidamisega olnuks võimalik vältida.
Kolmandaks tekitab küsimusi III peatükis kirjeldatud viis spermadoonorilt väärtusliku vedeliku kogumiseks. Kujutatud stseen on küll efektne, kuid oma eesmärki puhtmeditsiinilistel põhjustel vaevalt et teenib.
Ning neljandaks - hoolimata omapärasest atmosfäärist ja kohati suurepärasest butafooriast on meie ees siiski vaid lihtne lugu. Lugu kunagistest "tegijatest", kes ise seda teadvustamata arengule jalgu on jäänud, seda jõhkrate meetoditega pidurdavad ja uue parema maailma saabumist takistavad. Üks igihaljastest narratiividest. Autor pole üritanud lugejale võimalikult paljude tõlgendamisvõimaluste või lahtiste otste jätmisest, mida antud aines suurepäraselt võimaldaks. Mitte et see tingimata halb oleks - kuid nii see on.
Lõppkokkuvõtteks: "Kuldne aeg" on hea töö, kuid mitte just eriti hoolikalt viimistletud. Võibolla leiab autor kunagi aega dotsentide maailma juurde veel tagasi pöörduda, kõnealust teost inkorporeerides. Loodame.
Seni aga jääb eesti kirjanduse kõigi aegade parimaks ulmeromaaniks siiski Markus Vetemaa "Valgelinnu maailm".