Pisikese rahvakilluna kõdistab eestlaste eneseteadvust ilmselt omajagu asjaolu, kui neid kusagil muu maailma kunstiteoses ära märgitakse. Oleme ju kõik kuulnud Hemingway ütlust iga maailma sadama ja seal leiduva ühe purjus eestlase kohta. Eneseteadvus upitamise programmi käigus on eestlase joobeaste maailma sadamates muidugi maha vaikitud.
Aegajalt leiab ka kohalik ajakirjandus mõne teose, kus eestlasi ja Eestit mainitakse: olen lugenud ühest spioonipõnevikust ja siis ka ühest kõrgliteratuursete ambitsioonidega maagilise realismi romaanist. Kindlasti on selliseid veel.
Ikka on Eesti mingi pättide pesa... või on see lihtsalt miski kummaline ja kauge maanurk, kus elavad imelikud inimesed. Meenub siinkohal ka eesti keeles ilmunud William Gibsoni romaan ÌIdoruì (1996, ek. 2002) või siis alles eelmisel nädalal taas teles näidatud film ÌEncino koopameesì (Encino Man; 1992).
Ega see Eesti ja eestlased ulmes eriti populaarne teema pole, sest enamjaolt leiavad nad vaid äramainimist. William Tenni jutus ÌBernie the Faustì (1963) oletab üks professor, et sedavõrd kummalise nimega tulnukas võib eestlane olla. Jonathan Carrolli jutus ÌFriend’s Best Manì (1987) mainib koerasõbrast autor miskeid tobedaid tibide koeri, keda aretatakse Eestis või kusagil sealkandis ning kes meenutavad rohkem krokodilli kui koera. Neil Gaimani jutustuse ÌKeepsakes and Treasures: A Love Storyì (1999) kulminatsiooniks on ühe hiidrikka vanamehe vahekord ühe kummalise rahva esindajaga ning jutus seostatakse seda varjatud rahvakildu ka Eestiga. Kindlasti on Eestit ja eestlasi ulmes veelgi mainitud, aga pilt peaks üldjoontes selge olema.
Hoopis teistsuguseks muutub olukord kui vaadata ida poole ning vaadata eelkõige venekeelsete sundnaabrite ulmet. Vene ulme tuleb jagada kaheks ning niisamuti kaheks jaguneb ka Eesti ja eestlased vene ulmes. Nõukogude vene ulmes oli pilt sõbralik, aga samas üheülbaline. Paljude tuntud kirjanike ulmeteostes esines Eesti kohanimesid (peamiselt siiski küll Tallinn), mille suunas kas tuli või läks mõni tegelane. Eestlaste kurvastuseks ei olnud kirjaniku jaoks enamjaolt vahet, kas Tallinn või Soti. Kohavaliku tingis lihtsalt selline pisuke romantika- või eksootikaihalus ning enamjaolt tegutsesid Tallinna teljel kas vene nimedega või siis selliste umbmääraste vene/juudi nimedega tegelased... eestlasi üldjuhul ei esinenud.
Eesti lahkulöömisega Nõukogude Liidust olukord muutus. Alguses unustati Eesti ja eestlased praktiliselt täielikult. Vaid Aleksandr Bukovi postapokalüptilises fantasyromaanis ÌAnastassijaì (1990) vihjati umbmääraselt mingitele Balti mere ääres elavatele hõimudele, kes oma tohutus ksenofoobsuses maa alla elama kolisid. Positiivsema poole pealt meenub Leonid Rezniku lühiromaan ÌDom v tsentreì (1990), kus ühes alternatiivmaailmas Eesti koos Põhjamaade, Baltikumi ja Vene Föderatsiooni loodeosaga moodustab Balti Liidu Föderatiivse Vabariigi. Selle õitsva konglomeraadi pealinnaks on Birka, mis meile tuntud rohkem kui Stockholm.
Kui Sergei Lukjanenko romaanis ÌLinija grjozì (1996) mainitud Balti mere äärne radioaktiivne kõrb mõjub lihtsalt sellise ilusa ja väheolulise lausejupina, siis moodsamal ajal klaaritakse vene ulmes üsna uljalt arveid isepäiste baltlastega. Eks see ole lihtsalt taas moesoleva Impeeriumi idee kajastus ulmes, sest kommertskirjanikul on soovitav järgida ühiskondlike trende ning nõnda kohtamegi slaavi fantasys balti merd terroriseerivaid eesti varjaage või siis loeme lähituleviku sõdadest, kus möödaminnes ka need ülbed baltlased oma karmi õppetunni saavad. Värskeima näitena Andrei Martjanovi romaan ÌVoiti v bezdnuì (2005), kus XXI sajandi lõpuks Eesti ja Läti (täpsemini Kuramaa, Liivimaa ja Eestimaa hertsogiriigid) jagasid ausalt omavahel Vene Sõprusühendus ja Saksa Keisririik, võttes need ühise protektoraadi alla.
Võiks ju öelda, et see on ju lihtsalt ulme. Samas võib öelda, et läbi ulme saad sa tõde kuulda... iseküsimus, et kelle tõde ja mida see tõde väärt on. Samas ei maksa kunagi unustada ka ulmekirjanduse prognostilist funktsiooni.