Ette kantud Estconil, 18. juulil 2008.
Niisiis, minu jututeemaks on „Eesti ulme 2007”.
Objekti piiritlemiseks peaksin täpsustama, et ettekande pealkirjas nimetatud „ulme” tähendab selles kontekstis nii anriulmet kui ka mis tahes muud üleloomulikku, tänapäeva teadusega mitteseletatavat ilukirjanduslikku teksti. Seetõttu võivad selle mõiste alt leida end autorid, kes ise oma loomingut kuidagi ulmega ei seosta, ja kelle jaoks ULME = SF. On ju Mehis Heinsaar ja Andrus Kivirähk ise intervjuudes öelnud, et nemad oma tekste ulmeks ei pea. Aga ärgu lasku nad end sellest ulmefriikide liigitusest häirida.
„2007” tähendab nimetatud aasta jooksul ilmunud (üldsusele kättesaadavaks saanud) teoseid ning lisaks veel kolme raamatut, mis ilmusid 2008. aasta jaanuaris, aga mille kaanel seisab eelmise aasta number (kaks Veskimehe raamatut ning „French ja Koulu Tarbatus”), sest miskipärast lülitati ka need teosed Stalkeri nimekirja. Milleks seda ilmumise fikseerimise põhimõtet muudeti, jääb mulle arusaamatuks. Ajendiks oli loomulikult nende raamatute tegeliku ja kaanel märgitud ilmumisaasta erinevus pluss täpne teadmatus, millal jõudis poodi Veskimehe „Poolel teel”. Samas oleks viie teosega kategooriad ikkagi täis saanud ning kujutame ette olukorda, kus raamatu ilmumisaastas on trükiveakuradi tõttu näiteks 21007 - kas peaksime siis ootama 19000 aastat, et saaksime raamatu Stalkerile esitada? Aga vaatame siis muudatust positiivses valguses - nimekiri sai tänu nimetatud raamatutele oluliselt kopsakam ja tore, et saame üldse mingist anriulmest möödunud aasta kontekstis rääkida. Kui rääkida ainult raamatutest, siis olenevalt kuhu see „puhtuse” piirjoon tõmmata, võiks anripuhtaks ulmeks lugeda ainult Veskimehe raamatuid.
Sõna „Eesti” minu teemas tähendab eesti keeles kirjutatud ulmet. Seega jäävad välja tõlkeraamatud ja üks eesti autori kirjutatud ingliskeelne raamat, mis ilmus tõenäoliselt eelmisel aastal ja millest ma tegelikult hea meelega räägiksin, kui selle kusagilt kätte saaks. Ma ütlen „tõenäoliselt”, sest ma pole kindel, et Mart Sanderi „Lux Gravis” ikka ilmus eelmisel, mitte käesoleval aastal (või hoopis 2006. aastal, nagu raamatu tiitellehel). Samas pole ma kindel, et raamat üldse ilmunud (müügil) on. Ükski kohalik kauplus ega võrgupood (Amazon, Krisostomus) seda ei müü. Ainuke kindel tunnismärk selle kohta, et teos trükikojast väljas on, seisab Sanderi kodulehel, kus on fotod „Lux Gravisest” - raamatu väliskujust ja teksti tiitellehest. Taustainfoks on toodud, et tegu on täispika alternatiivajaloolise romaaniga, mis hõlmab 2000 aastat. Efektne nahk(?)köide, autori enda tehtud keskaegse hõnguga puulõiked, spetsiifiline paber ja rift (mis algab kalligraafilise suurtähega), peab meenutab keskaegset raamatut. Ilmselt tuleb romaani hind krõbe. Sander on ise maininud, et raamatut on tahtnud eesti keeles välja anda kirjastus Fantaasia. Näib, et Sander ongi kirjutamise osas inglise keelele üle läinud. Tema esimest raamatut „Mercator” (1994) müüakse seni 14 krooniga allahinnatud teoste riiulis. Võib-olla pani kirjastus tiraaiga mööda, aga igal juhul näis autorile, et Eestis talle turgu pole ja kaks järgmist raamatut ilmusid inglise keeles. Tuleb küll öelda, et MS kirjutab inglise keeles sama hästi kui eesti keeles, aga kahju ikkagi.
2007. aastal ilmus kokku 9 Eesti autori eestikeelset raamatut, mida saab kuidagigi ulmeks lugeda. Need jagunevad Stalkeri nimekirjas 2 kategooria vahel: „Eesti autori romaan või kogumik” ja „Eesti autori lühiromaan või jutustus”. Kirjastuste poolest juhib edetabelit Varrak 3 nimetusega, kõik ülejäänud jäävad ühe raamatu peale. Et võrrelda ilmunut samadel alustel eelmiste aastatega, lahutame maha 2008 alguses ilmunud 3 raamatut, ja saame 6 nimetust. On seda vähe või palju? Maitseasi. Vaatame eelmiste aastate statistikat:
2004 - 6 (neist 2 eri autoreis sisaldavat antoloogiat; eraldi kategooriat Eesti raamatutele ei olnudki)
2005 - 11 (neist 1 antoloogia)
2006 - 7
Nii et suurusjärk on sama ja kuna numbrid on väikesed, ei tasu vist teha ka kaugeleulatuvaid järeldusi, näiteks: 6 on peaaegu 2 korda väiksem kui 11, järelikult on Eesti ulmes masendav tagasilangus. Selline mõttekäik oleks lihtsalt rumal. Eestis elab umbes 900 000 eestlast ja nagu paljudes valdkondades, on ka ulmekirjanduses tuntumad tegijad kahe käe sõrmedel üles loetavad. Seetõttu on igal autoril ning teosel suurem kaal kui mõnes rahvarohkemas kultuuris ja kui mõni kirjutaja loobub kirjutamast (või mis veel hullem - ära sureb), annab see kohe tunda. Kui Lew R. Berg veel elaks või Mario Kivistik jõuaks oma muude tegemiste kõrvalt mõne antoloogia koostada, oleks nimekirjad meie ees ehk mõnevõrra pikemad. Mõni teos võib olla jäänud ilmumata ka toimetajate loiduse tõttu. Kus on Tarlapi raamat, eh Jürka?
Lisame veel siia ebaühtluse ilmumissageduses. Ilmumine sõltub tuhandest suvalisest asjaolust ja kui võtame näiteks vahemiku 30.dets. 2007- 15.aprill 2008, siis selle jooksul ilmus tervelt 9 raamatut (Veskimehed, Hargla, Sander, Kusnets, Pähkel, Paju, Nõu, Priilinn), aga mida me sellest järeldada saame? Võib-olla ainult seda, et elu on ettearvamatu…
Augustis suri Vello Lattik, kes on BAASi andmetel kirjutanud 2 ulmesse liigituvat romaani: „Lend Kanaari saartele ja „Kohtumiseni unistustes” Lattik oli 72 aastane. Jaanuaris 2008 suri Herta Laipaik, tuntud Eesti rahva juttude tõlgendaja.
Füüsiliselt mitte, aga Eesti ulme jaoks näivad olevat surnud ka Veikko Vangonen, Andre Trinity, Marek Simpson, Matt Barker, Karen Orlau.
Vaadates Stalkeri nimekirju sisulisest poolest, näeme, et domineerivad mitteanriulme autorid. See on olnud omane ka teistele aastatele.
ROMAANID
Nimekirja on sattunud ka raamat, milles pole sõnagi ulmet: Dora May Henneri „Nimetu”. Miks on see nimekirjas? Oletatavasti seetõttu, et raamatu tagakaanel (ja ka raamatupoodide võrguväljaannetes) on selline tekst:
„Kas pole teiega ka vahel nii, et see, kuidas keegi midagi teinud on, jääb kiusama justkui liivatera soki sees, et tekib tahtmine ise käed külge lüüa. Just nõnda sündis minuga mõni aeg tagasi, kui juhtusin nägema Joel Schumacheri filmi „The Phantom of the Opera”, mis on A.L. Webberi samanimelise muusikali ekraniseering. Niisiis hakkasingi oma sõpradele jutustama, kuidas võis ooperimaja keldris elanud kummituse elu edasi minna ning mis oli veneetsia peeglite taga. Jääb ju lugeja otsustada, kas ta nõustub minu looga.”
Ma ei ole filmi ega muusikali näinud, samuti pole lugenud Gaston Leroux´ „Ooperifantoomi” (1862). Kas nendes on üleloomulik element? „Nimetus” on see „kummitus” ooperimaja all elav moondunud näoga mees, kellest jääb lihtsalt müstiline mulje. Romaan ise on tõsine ja kirgedest tiine armastusdraama. Väga konservatiivne, barokne ja ladusa, tundliku sulega kirjutatud, samas sisu poolest igav. „Kummitus” Erik põgeneb Pariisist, üritab end tappa ja satub hoopis Inglismaa mõisa, pimeda tüdruku juurde Kes on Dora May Henner? Tundub, et naisterahvas ja tundub, et mitte debütant. Kui ei teaks, et tegu on Eesti autoriga, pakuksin Emily Brontė´d. Aga nagu öeldus, ei ole tegu ulmega. Lihtsalt üks Koletise ja Kaunitari lugu.
Tõeline stiilipuhas Koletise ja Kaunitari (K&K) lugu on aga EPP ANNUSE „SINA, MATILDA” (kirjastus Tuum). Minule meeldis see eelmise aasta raamatutest konkurentsitult enim ja panin selle ka lühiromaanide seas esimeseks. Raamatus on 150 lehekülge, nii et see võinuks/pidanuks osalema romaanide kategoorias, aga võib-olla vähendab tekstimahtu selle õhuline paigutus lehekülgedele.
Epp Annus (s.1969) on doktorikraadiga Kirjandusmuuseumi teadur. Ta on kirjutanud varem mõned lühikesed lasteraamatud, kirjandusteaduslikke artikleid ja raamatuid ning osalenud gümnaasiumiõpikute koostamisel. „Sina, Matilda” on tema esimene täiskasvanutele mõeldud ilukirjanduslik teos.
(Kasutan järgnevalt andmeid Kätlin Kaldmaa infotihedast arvustusest Loomingus nr 11.) K&K on muinasjututüüp (Aarne-Thompsoni klassifikatsiooni järgi on see muinasjututüüp 425C), mis ilmus esimest korda kirjasõnas 1740 prantsuse keeles ja 1757 inglise keeles. tegu on vana müüdi ümberjutustus. Sellest on palju variatsioone, millest mõnega on saanud tutvuda ka Eesti lugeja, nt Sergei Aksakovi „Tulipunane lilleke (e.k 1962). Angela Carter kirjutas muinasjutu naiskirjanduse traditsioonidesse (1979 jutukogu The Bloody Chamber”, kus oli 2 juttu K&K töötlused). Need olid gootihõngulised (ja seda on ka Annuse raamat, ehkki anriulmesse liigitamine ei ole õige). K&K kujutab endast neiu täiskasvanuks saamise lugu, platooniliste tunnete muutumine seksuaalseks, mis kohutab neiut ennastki, nii et armastuse objektiks saab koletis. Võib leida ka allegooriat olukorraga, kus noor neiu on antud omakasupüüdlikult palju vanemale mehele, kelle kesta seest tuleb leida unelmate prints.
Metsade keskel asub üksik loss ja sinna jõuab surmväsinult Tüdruk, kelle nimi on Teresa. Ta ei tea, kus ta on, kus on varem olnud, täielik Mäluauk. Sellest hoolimata jääb ta rahulikult lossi elama ja tutvub pikapeale seal elava karvase kolliga, kelle olemust lugejale lahti ei seletata. Saame vaid aru, et koll on enda arvates väga inetu ja seetõttu varjab ta end esialgu tüdruku eest. Samas on tegu kõrgete moraalinormide ja väga galantse kolliga.
Esimene kolmandik raamatust on tüdruku sisemonoloog. Siis hakkab kirjavahetus koletisega, maneerlik ja konservatiivne. Lisaks saame kuulda ka koletise sisemonoloogi. Mingil hetkel saavad kahest tegelasest (rohkem neid raamatus polegi) sõbrad või isegi platoonilised armastajad, ent sellel suhtel pole määratud kesta. Selgub, et kangelanna on koletiste printsiks tegija, kes seda ise ei tea, sest ta armastab koletisi ja mitte printse. Kui naine koletist armastama hakkab, saab tollest inimene. Saame teada, et episood Lossis on ainult üks lüli lõppematus ahelas, kus kõik lülid sarnanevad eelmistele ja järgmistele. Tüdruk lahkub järgmisse lossi.
Millega „Matilda” lööb, on väga erinev ja omanäoline stiil - hõrk, poeetiline, tundeline. „Sina, Matilda” on meeleoluromaan. See on tõenäoliselt selline raamat, mis kas meeldib väga või tekitab lugejas vastumeelsust. Oletan ka, et see maitsete veelahe läheb suures osas sugusid pidi - naistele meeldib, meestele mitte. Seda iseloomustavad ehk ka tsitaadid erinevatelt arvustajatelt. Kätlin Kaldmaa:
„Keele ja stiili poolest väärib raamat imetlust. Milline kirjavahemärkide küllus! Milline komade vohamine! Süda hüppab rõõmust, kui ühes lauses on kolm koma ja kõik õige koha peal. Kui eesti keele kasutamisega kipuvad viimasel ajal lood kehvad olema, siis Annuse eesti keel on rõõm keeles eneses. Ja kes ütles, et eesti keeles ei ole kõrgstiili? Loetagu vaid Koletise ja Teresa kirjavahetust - milline üllus, milline sõnamäng, milline mõtete looritatus valitseb neis tekstides.”
Veiko Märka pealkirjastas oma lühiarvustuse Eesti Ekspressis „Ära loe.” Ta tsiteerib kirjastuse Tuum kodulehekülge, kus seisab: „Romaan on kirjutatud väljapeetud, võiks öelda lausa maneristlikus stiilis” ja ironiseerib siis „Kirjutan kahe käega alla. Sellist peetust ja manerismi kohtab harva.” Ta ütleb ka, et see on emopiibel ja kirjandus meeleheitel koduperenaistele.
Taolised raamatud muutuvad suuremas koguses kindlasti läilaks, aga vaheldusena oli Annuse raamat meeldiv.
Kirjastus Tänapäev andis välja ELME VÄLJASTE romaani „Webby”. Väljaste on 55 aastane endine raadioajakirjanik, keda tuntakse kirjanduses eelkõige halvas mõttes naistekate autorina, ja kes kuulub ka Eesti kirjanike raamatukogulaenutuste osas TOP-3 hulka (ehk on siiski juhus, et rmtk-st laenutatud „Webby” vahelt leidsin pikki blonde juuksekarvu). „Webby” on tema 9. romaan, ulme vallas loomulikult esimene.
Enne sisust rääkimist vaatame selle teose kaanele (foto istuvast imikust), ja tekib, et see on kas pedofiili unistus või populaarteaduslik raamat noorele perele. Ulmele ei vihja miski. Samas on see siiski rohkem anriulme moodi kui mõni teine, millest siin täna juttu tuleb.
On aasta 2052. Eestis elab 860 000. Toimunud on mingid tehnilised uuendused: üherööpmeline raudtee Piritalt kesklinna, sõrmejälgede identifitseerimissüsteem, südamekujuline värvi muutev valedetektor, mis pannakse südame kohale. Pirital kõrguvad pilvelõhkujad, kus ühes asub firma TOT-Ally, sündmuste keskpunkt. Iga kuu valib firma projekti ühe või kaks tüdrukut, kelle ülesandeks on toota kunstviljastamisega 5-10 last. Selle eest makstakse elu lõpuni kõik kulud kinni. Projekt toimib koostöös Geeni Varakambriga ja selle eesmärk on Eesti rahvaarvu tõstmine. Peategelane on projekti valitud maalt tulnud blond tüdruk Webby - blondiin on aastal 2052 väga haruldane nähtus, enamik neist on välja surnud. 17-aastast tüdrukut hakkavad õpetama noor kehatreener Ott ja tolle vanaisa - psühhoterapeut. Kumbagi meetodid pole eriti usutavad. Üldse jääb arusaamatuks, kuidas saab 1-2 tüdrukuga kuu kohta rahvaarvu tõsiseltvõetavalt tõsta. Tüdruk on ka imelik, tal tugevad suhtlemiskompleksid, tõrge vastassoo suhtes, mälus pikk lünk, ta on elanud mitmel pool Eestis, vanemad otsekui põgenevad koos temaga kellegi või millegi eest. Romaanile avaldab tugevat mõju tüdruku kummaline keel, mis on segu eesti, soome, vene ja inglise keelest (vabee, enivei, oofulli, sorri vaan, pohhui, pliis jne.). Mulle jäi küll mulje, et Väljaste püüab olla lihtsalt noortepärane. Projekt on osaliselt salajane ja ebaloogiline, mis ei luba ka lugejal seda eriti tõsiselt võtta.
´anriulme abloone on mõnevõrra jälgitud: tulevik pluss teaduslikkus. Geenid. Ent raske on uskuda, et nii lähedases tulevikus saab olema Tallinna Linnahallis suur sünnitus- ja seksikeskus keskus - spaa, kus muuhulgas tegutseb ka platsentasööjatest naise grupp. Katsealuste tüdrukute juhtmed jooksevad kokku ja lõpuks saame ka teada (tõsi, raamatus pole sellest otseselt sõnagi), mille vastu oli see moraliseeriv romaan suunatud: nimelt 2005. aastal Delfi portaali kaasabil läbi viidud nn Veebibeebi projekt. Tsiteerin Delfit:
„Mis on saanud veebibeebist?
Kaks aastat tagasi, 28. mail 2005 jälgis Keiu (26) sünnitamise otseülekannet veebis üle 20 000 arvutikasutaja. Kuni veebibeebi aastaseks saamiseni sai Delfi naistelehes lugeda Keiu päeviku sissekandeid selle kohta, kuidas poiss kasvab. Nüüd on juba aasta otsa täielik vaikus - Keiu on resoluutselt lükanud tagasi enamiku Eesti telekanalite jutusaadete ettepanekud saatesse tulla ja ka kõik muud intervjuu-katsed. Tal polnud seda enam vaja, ja aega kah polnud.”
Tegelikus elus oli „Webby” siis poiss, kelle nimeks sai Keron.
INDREK HARGLA „FRENCH JA KOULU TARBATUS” (Varrak) on Hargla 10. raamat ning järg 2005. aastal ilmunud „French ja Koulule”. 2008. Hargla on populaarne, tema raamatut oli raamatukogust raske kättegi saada, mistõttu tuli mul kasutada Keskraamatukogu raamatukogubussi, mis mööda Tallinna äärelinna ringi sõites teatavatel päevadel teatavates kohtades teatavatel kellaaegadel peatusi teeb. Jaanuaris 2008 sai Hargla Tallinna linna välja antava Tammsaare preemia viimase viie aasta loomingu eest. (Eelmise auhinna sai Kivirähk „Rehepapi” eest.)
Raamat sisaldab kolm romaanimõõtu (üle 100 lk) teksti, mida kõiki kokku loeb autor ise romaaniks. Keskmine neist („Sekeldused semiootikutega”) on ilmunud järjejutuna Päevalehes, nii et selle eest on IH kasseerinud sisse ka topelthonorari. Kõik 3 teksti on loetavad täiesti eraldi, ehkki aeg-ajalt on neis vihjeid esimesele raamatule või „Tarbatu” piires esimestele juttudele. Kahes esimeses tekstis küll alternatiivne maailm, aga ulmet kui sellist eriti polegi, mistõttu tahaks liigitada teose rohkem huumori alla.
„Pöörase pööripäeva” tegevus toimub Tarbatus Vallikraavi tänaval „Burgundia Krooni” nimelises kõrtsis, mida peab French. Tegevuspaik on sama ka teistes juttudes. Vormiliselt on see Frenchi jutustus kujuteldavatele lugejatele, aga keda French nendena ette kujutab, ei tea. Domineerib följetonlik loba, vesteline stiil. Kohati on see vaimukas, rohkem aga kodanik Männikese või Kärna Ärni stiilis. Nagu Benny Hilli õu, mis lapsena tundus naljakas, aga enam mitte. Sisust nii palju, et F. ootab külla oma kihlatut, endist libahunti. Konservatiivse Nelli „ärarääkimine” läbib kogu raamatut. Kõrtsis valmistutakse aga Karskete Noorte Meeste Ühingu näidendi esmalavastuse afterpartyks, samaaegselt on oodata Rahumaleva joomingut. Kogu raamatut läbib ilkumine karsklaste üle, aga see võib karsklastele mõjuda vastupidiselt. Nagu Petsi ja Aiku tegelaskujud, mis parodeerisid rullnokki, aga viimased said telenägudelt hoopis hoogu juurde.
„Sekeldused semiootikutega”. Tarbatusse tuleb kamp semiootikut konverentsile. Algselt pidi tulema filoloogid, aga tekkis mingi segadus. Pool teksti kujutatakse seda, kuidas French välismaalasi rahast paljaks koorib ja käib ironiseerimine semiootikute üle. Võtmesõna - märgitähenduslik. Kui üks semiootik tapetakse (ehmatatakse surnuks), muutub lugu kriminaalseks, ning F. ja K. muunduvad eradetektiivideks, lahendades ülikeerulise juhtumi, mida lugejal pole ainsatki anssi katki hammustada. Tüüpsituatsioon lõpus - asjaosalised kogutakse suurde ruumi ja detektiiv räägib vihjed lahti ning näitab siis sõrmega süüdlasele. Hargla krimka-lembus pole kuhugi kadunud.
„Võbelev viirastus”. „Krooni” tuleb alkohoolikust sorts Kiuru, kes pole jagu saanud Värakupalu/Pärakuvalu Maano luupainajast. Laulumees Maano on saanud ühe surnud nõia hauast võlukandle ja selle seest tuleb teda painama kummitus. Taas vana hea eksortsismi-teema. Teine liin selles raamatu kõige pikemas tekstis on Frenchi ja Nelli suhe, armujook ja arusaamatused.
Raamat on ühelt poolt nii-öelda killupanemine. Teiselt poolt on see suunatud äratundmisrõõmule. Umbes nii, et lugeja saab aru, et Ülemeremaade Talitus on Välisministeerium, Suurõpila on Tartu ülikool, Rahumalev on Kaitseliit jne, ja siis tunneb rõõmu, et on seosed tuvastanud ning tunneb end hästi targa ja intelligentse inimesena. Et aga seosed on hästi lihtsad, siis on see rõõm pigem selline kaastundmist vääriv. Häirib ka peategelase Frenchi õel, kõrk, egoistlik ja inimvaenulik loomus, see vajutab pitseri kogu raamatule. Lugejana viibiksin nagu pikemat aega ebameeldiva inimese seltskonnas.
„French” on eelmise aasta ilusaima kujundusega ulmeraamat ja minu meelest ületab see sisu poolest sarja esimest osa, ehkki avaldatud on pigem vastupidist arvamust. Teist raamatut lugema asudes ei mäletanud ausalt öeldes sedagi, millest esimene raamat üldse rääkis, isegi Tarbatu-raamatu eessõna ei pannud mälus midagi liigahtama. Sarja võib vaadelda esimesest raamatust teise lõpuni tõusvas joones kulgevana, kusjuures viimane tekst on kõige parem, kõige vaimukam. Kõige teravamad-vaimukamad on minu meelest allpoolt-naba naljad. Ja Hargla on naljade teravuses siiski kõvasti üle teisest selle aasta nalja-ulme teosest „Mees, kes teadis ussisõnu”. Oodata on ka kolmandat raamatut - „Frenchi ja Koulu reisid”.
ANDRUS KIVIRÄHK ja „MEES, KES TEADIS USSISÕNU”. Eesti Keele Sihtasutus.
Kivirähk on ammu muutunud kirjandusväliseks nähtuseks, või oleks õigem öelda, et huumoriväliseks nähtuseks, sest definitsiooni järgi on ta ikkagi humorist. Kivirähk on autor, kelle kohta ei peeta põhivoolu-meedias viisipäraseks midagi halba öelda, kelle loomingut ümbritseb erakordselt tugev kultus ja kes kuulub nende kirjanike hulka, keda on lugenud ka börsimaakler, itimees, jne. Kelle mittelugemine paneb inimesi jahmatama. Muidugi ei tohiks lasta end segada sellist teosega mitteseotud asjadest (milles autor ise süüdi pole), aga kuidagi tekitab see ka raamatu ümber negatiivse aura. Nii või teisiti, kui poleks käesolevat ettekannet, poleks ma raamatut kindlasti kätte võtnud, ehkki Kiviräha suuline looming („Rahva Oma Kaitse”) mulle meeldib.
„Ussisõnad” peaks olema Eesti uue iseseisvusaja enim müüdud ilukirjanduslik teos: eelmise aasta lõpu seisuga oli müüdud ca 24 000 eksemplari (raamat ilmus veebruari keskel), „Rehepappi” oli samaks kuupäevaks müüdud 29645 (2007. aastal ligi 6500), aga et „Ussisõnad” olid aasta alguses veel usinalt raamatupoodide müügitabelites, on põhjust arvata, et „Rehepapist” rebis see ette. See oli eelmisel aastal ka ainuke Eesti ulmeraamat müügiedetabelites. Numbrid põhinevad Kirjastuste Liidu statistikal. Kirjastuste liitu kuulub umbes 35 kirjastust ja see ei hõlma kõiki raamatuid välja andvaid ettevõtjaid, aga Kiviräha osas pole põhjust küll kahelda.
Mida veel öelda raamatu kohta, millest on kirjutatud esimesel nädalal kõigis teabevahendites, mis saab ainult positiivset kriitikat (v.a. hüüdja hääl kõrbes („Loomingus”) Joel Sang) ja mille kohta peeti maha ka eraldi kriitikaseminar? Võib-olla veidi sisust neile veidrikele, mittetäisväärtuslikele inimestele, kes arusaamatutel põhjustel pole teost lugenud.
Tegu on allegooriatest tiine folkulme. Nagu Harglagi, käiab see Eesti rahva kommetel, mütoloogial, harjumustel ja vanainimeste ütlustel, olgu siis irooniliselt või mitte. Ajaliselt võiks selle paigutada ehk kuhugi 13. saj teise poolde, sest vanemad tegelased mäletavad veel lahinguid maale tulnud raudmeestega, aga tegelikult ei tasu sündmuste aega dateerida, sest tegu on ikkagi alternatiivühiskonnaga. Eestlased asuvad siirdeajastus. Mõned elavad metsas, suurem osa külades. Lüpsiloomad on hundid. Naised käivad läbi karudega. Osaliselt mäletatakse ussisõnu, mille abil saab vestelda roomajatega ning meelitada kohale saakloomi. Metsas elavad lihasööjad, külas leivasööjad. Metsinimestele on leivasöömine suur jälkus, põlluharimine loomuvastane. Metsas elab mitmel tasemel inimesi: inimahvid, kes elavad puu otsas. Taarausulised ja haldjakummardajad. On ka mõned ärksamad, keda esindab põhiliselt peategelane Leemet. Leemetil on ussisõnad selged ja ta hoiab pigem vana poole. Inimesi lahkub pidevalt külla või sureb ja viimased metsaelanikud käivad alla, metsistuvad. Unustatakse ussisõnu. Leemetil pole enam kellegagi suhelda, külas on aga tüdrukud ja suhtlusvõimalused. „Ussisõnad” on teravalt usuvastane, pihta saavad nii loll usujuss hiietark, kelle nimi on Ülgas (ei tea, kas juhus või mitte - Ülgase küla on Tallinna külje all asuv endine aianduskooperatiiv, kus asotsiaalid üksteist tihti maha löövad) kui ka ristiusk. Iroonia käib ka Eestis levinud välismaa-kultuse vastu. On see 100% autori seisukoht, ei tea, sest Kivirähk on ise avaldanud üheselt Euroliidu-meelseid seisukohti. Eurokultus on aga ju üks välismaa-kultuse alamliik.
Väga depressiivne raamat. Kui sul on depressioon ja sa tahad seda süvendada, siis soovitan lugeda (eeldusel, et oled eestlane). Lõpp on romaanil väga naturalistlikult verine ja traagiline, kõik muudkui surevad. Raamatu lõpp on nagu peategelase amokijooks. Lõpuks leiab ta Põhja Konna ja jääb viimase ussisõnade oskajana selle valvuriks. „Ussisõnade” esimeses pooles domineerib killuviskamine, teises pooles aga masendus, nukrus. Need, kes ootasid, et ilmus „Rehepapp II), pidid pettuma. Kokkuvõttes - nukker Eesti rahva hävimise lugu.
SIIM VESKIMEHELT ilmus kaks raamatut (tema 5. ja 6.): õhukesem (100 lk) „KESKPÄEVAPIMEDUS” kirjastuselt Fantaasia ning kopsakam „POOLEL TEEL” kirjastuselt Varrak. Neid läbi lugedes oli esmamulje, et SV on kirjutanud oma parima („Poolel teel”) ja halvima raamatu. „Keskpäevapimedust” üle lugedes kaldusin aga arvama, et nii vilets see nüüd ka pole ja tegelikult võib „Kõver mets” olla siiski seni SV parim tekst. Samas, öeldes „parim”, ei tähenda see sugugi erilist vaimustust absoluutskaalal, vaid edetabelitippu ainult Veskimehe enda teoste piires. Ootan ja ootan Veskimehe täistabamust, aga seda ei tule ega tule. Mis jääb puudu, ei tea - võib-olla lihtsalt kirjanduslikust talendist. Kirjutasin „Vikerkaarde” arvustuse Kristjan Sandri raamatust („13 talvist hetke”) ja Veskimehe romaanist „Poolel teel”. Loomulikult võrdlesin neid mõttes ja esmamuljena tundus, et Veskimees on Sandrist üle. Kui hakkasin arvustust kirja panema, selgus aga, et Sandri kohta on öelda hoopis rohkem - ja mitte halba. Sander loob õhustikku, Veskimees actionit, ja õhustik avaldab vist sügavamat muljet, jätab jälje.
„KESKPÄEVAPIMEDUS” (muide sama pealkirjaga raamat on eesti keeles juba olemas, Arthur Koestlerilt) on puhas SF.
Raul (17) elab 1970-ndatel Eestis. Ta on ühe kummalise kamba liige - 4 kutti, 4 tüdrukut, oma urgas - mineeritud maja. Poisid röövivad kaubamasinaid ja üldse on see selline meeleheitlik seltskond desperaadosid. Tüdrukutega käib vabameelne seks, kambas on ka veidi salapärasem Krista, kes - nagu hiljem selgub - on edasiste sündmuste initsiaator. Mingil hetkel jõuavad õiguskaitseorganid neile jälile, maja piiravatakse sisse, toimub lahing. Haavatud Raul põgeneb Krista koju, kuid on ärgates võõrplaneedil Ererik - 200 valgusaasta kaugusel Maast. Veskimehe loominguga seostades on see sama maailm, kus toimub romaani „Operatsioon „Ogaline päike”” tegevus koos keerulise poliitilis-sõjalise struktuuriga: Impeerium, Föderatsioon, jumal-robot Tzasu, mis meenutab energiavälja ja millega keegi suhelda ei saa. Tzasu hingus tekitab ruumihäireid. 3 mandrit neli rassi. Rasside vahel on seksuaalne tõmme, mis samas jälle hukka mõistetav. Ererikil käib keeruline poliitiline mäng ja keegi (eriti lugeja) ei saa aru, mis roll on selles Raulil. Talle siirdatakse pähe tõlkeseade ja ta satub mingi kummalise väikse salga sekka. Käivad lahingud, möll ja trall. Arvatakse, et keegi röövib Maalt inimesi, et nendega katseid teha. Heal kohanejal Raulil tekib ka intiimkontakt kohalike „naistega”.
„Keskpäevapimedus” on minu jaoks liiga kauge ja keeruline, sisaldades liiga palju (igavat) infot, eriti lõpus, ehkki kohati on jutustus vaimukas ja arusaadav.
„POOLEL TEEL”
„Poolel teel” kisub anri mõttes aga rohkem fantaasiakirjanduse kapsamaale, aga et sel on küljes ka tugev teaduslik-tehnilise ulme maik, siis on termini science fantasy kasutamine igati kohane. Veskimees käsitleda tõsiseid teemasid, mida mahendavad ägedad action-stseenid ja suhteliselt vaimukas teravmeelitsemine.
Minategelane on Ott Karo, neljakümneaastane alfaisane, kelle elu üks pool kulgeb firmajuhina, teine, varjatud külg aga üleloomulikke võimeid valdava „nõiana” keerulises paralleelmaailmade süsteemis, kus Maale kui vähese maagiaga piirkonnale on jäänud vaid tagasihoidliku kolka roll. Mees planeerib oma memuaaride kirjutamist ja suure osa tekstist moodustavad Ott Karo kujuteldavad mälestused tema elu varasematest perioodidest. Firmajuhi maailma mõlemad aspektid on üsna keerulised: tema maises elu mängivad olulist rolli suhted ja lapsed mitme erineva naisega, vähemal määral kolleegidega. Teispoolsuses toimib aga veel keerulisem tasandite ja tegelikkuste ja süsteem: Peegeldused, Killud, Diees, Harutee, Lausmõte jne. Ja tegelased: sortsid, gnoomid, haldjad, uigud ja teised. Ühesõnaga - kõik see, mida fantaasiateosest võib oodata. Osaliselt on see serveeritud (pseudo)teaduslikus soustis. Pole mõtet neid suhteid ja hierarhiaid üksipulgi seletada (ega need olegi meeldejätmiseks mõeldud), kuid mainin, et teatavaks tegevust raamistavaks liiniks on Oti soov tappa Raplas elav ja toimetav vampiir, kelle tegevus on ületanud taluvuse piirid.
Enamasti teistes maailmades toimuva märuli kõrval mõtiskleb peategelane siinilmas viibides kriitiliselt inimsuhete (eriti peresuhete), üksikisiku vastutuse ja Eesti rahva mandumise üle. Pole kahtlust, et tegelase suu läbi räägib autor ise. Näiteks tekib veendumus, et Veskimehele meeldivad endast nooremad kõhnad naised. Nii mitmeski asjas tahaks vastu vaielda, aga pole vist mõtet, sest Ott Karo räägib enesekindla häälega ja pole põhjust arvata, et kõneleja oma seisukohti muuta tahaks.
Romaanis mitu suurepäraselt õnnestunud kohta - eriti Afganistani mungakloostris toimuv, samuti viimane peatükk. Samas arvan, et Veskimehe tippteos on veel kirjutamata ja see ei tule mitte fantasyanrist. Et nüüd keegi ei hakkaks Veskimehe raamatut realismi ootuses kätte võtma, tuleks vist täpsustada, et lehekülgi täpselt kokku lugemata domineerib kõnealuses raamatus siiski fantastiline aspekt.
„Poolel teel” osutus äramärgituks 2006. aasta romaanivõistlusel ja katkend sellest loeti järjejutuna ette „Vikerraadios.”
JAAN APS on 1981. aastal sündinud noormees, kes on õppinud TÜ-s majandust ja töötab Heateo Sihtasutuses. „HINGELÕÕM” on tema teine romaan, mis sarnaselt esimesega leidis äramärkimist romaanivõistlusel (9.koht). Raamatu teiseks autoriks on märgitud Joonas Sildre - noorema põlve koomiksikunstnik -, kelle osaks näivad siiski olnud olevat vaid illustratsioonid. Tõsi, neid on romaanis pehmelt öeldes rohkesti, mistõttu meenutab see kohati graafilist romaani.
Andra Teede on öelnud Apsi raamatu kohta: „Ta on kiire ja ülbe, temas on juurvilja lõikumise kirjelduseni küündivat täpsust, armastust ja kärssavaid inimkorjuseid.” Hästi öeldud. Lisaksin, et raamatus on ka kõvasti nooruslikult ülbet powerit.
"Hingelõõm" on pingeline, intensiivne põnevusromaan. Peategelase nimi on Ojar ja ta on tallinlasest noormees, keda eristab teistest üle keskmise rahahimu ja eetiliste tõekspidamiste madal latt. Tema unistustes elab ta oma pruudiga kusagil Lõuna-Euroopa villas, aga selleks on vaja raha. Raamatu alguses saab ta öise telefonikõne, kus tundmatu pakub talle järjekordset tööotsa. Milles see töö seisneb, jääb nii Ojarile kui lugejale segaseks, aga asi peab olema karme konspiratsioonireegleid ja suurt rahasummat (umbes 40 000 EUR) arvestades tõsine, mis viib mõtted palgamõrvale. Ojar saab uue identiteedi ja võltsdokumendid, nende endisel omanikul tõmmatakse Ojari juuresolekul kõri läbi. Järgmisel hommikul lendab mees eralennukiga Saksamaale. Ta teab vaid niipalju, et peab etendama n-ö hullu teadlast, geeniusest psühholoogi, ja toimuvad mingid inimkatsed. Kuidas saab tavaline noormees esineda professorina, on arusaamatu nii lugejale kui Ojarile ja see on üks paljudest romaani nõrkadest kohtadest.
Saksamaal viiakse Ojar üksildasse majja, kus tema ülesandeks on vahendeid valimata "rahustada" kahte patsienti. Mõlemad on talle põgusalt tuttavad eelmisest tööotsast. Nüüd näeb ta neid aga kinniseotult ja juhtmetega ühendatud inimvaredena. Mis toimub? Aru on saada vaid niipalju, et umbes 4-liikmeline grupp treenib neid inimrelvadeks, kes on võimelised mõtte jõul külvama hävitust ja hukatust. Peamiselt seisneb see mõtte jõul inimeste süütamises või muul moel tapmises. Kummaline on see, et nii Ojar kui ka üks teine grupi liige valdavad seda üleloomulikku võimet.
Sündmused kulgevad tormilise finaali suunas. Saksamaale saabub mingi indiaani (inka) päritolu ravitseja (Kapirovski-tüüpi) Ataguju, keda tuleb vaatama suur rahvahulk. Ojari ja tema kaaslaste ülesanne on mees tappa, sest väidetavalt on selle Ataguju soov rikkuda "kogu maailma tasakaal".
Romaan on kohati väga intensiivse ja täpse tekstiga ning mõned illustratsioonid on väga efektsed (nt see pildiseeria, kuidas Julia tapab mõrtsukkoera; tekstiosa seda ei kirjeldagi), ent teiselt poolt häirivad mitmed väheusutavad logistiliselt nõrgad kohad. Pärast raamatu ilmumist tekkisid Orkuti suhtluskeskkonda profiilid raamatu tegelastele Ojar Allikmetsale ning Kristiine Lembarile. Ojar ütleb Orkutis enda kohta:
“Minu elust jutustav Apsi ja Sildre raamat “Hingelõõm” on algusest lõpuni vale. Kuid siiski võid sellest saada aimu, millega mul võib olla võimalik sind aidata...”
LÜHIPROOSA
Uudisjutte ja eraldi raamatuna mitteilmunud jutustusi ilmus kokku 32. Võib-olla on mõni nimekirjast ka välja jäänud, sest teades kui suure juhuse tõttu sattusid loendisse mõned lood (näiteks Maimu Bergi ja Kärt Hellerma omad), pean seda isegi tõenäoliseks. Ilmumiskohtade järgi olid viljakamad Algernon 6, Edvin Aedma jutukogu 7 ja Mehis Heinsaare raamat 5 jutuga. Sisu poolest oli vilets aasta, ühtegi väga head juttu ei olnud, ei oska Stalkeri võitjat isegi prognoosida..
MEHIS HEINSAAR on hinnatud tegija põhivoolu-kirjandusruumis, aga mitte ulmeseltskonnas. Tema varasemad raamatud on olnud üsna populaarsed: „Vanameeste näppaja” sai Betti Alveri debüüdipreemia ja „Härra Pauli kroonikad” Kultuurkapitali aastapreemia. Novellid „Liblikmees” ja „Ilus Armin” on hinnatud Tuglase novellipreemia vääriliseks, „Hingus” ja „Ülikonna” eest sai ta „Loomingu” aastapreemia. Kolm viimatinimetatud juttu leiame ka 2007. aastal ilmunud kogumikus „RÄNDAJA ÕNN”.
Kogumikus on 12 juttu, millest 7 on varem ilmunud „Vikerkaares” ja „Loomingus”. Umbes 3 neist ei ole ulme. Paar juttu väga lühikesed, pigem laastu moodi. Lood on jagatud kolme tsüklisse: Hommikujutud, Keskpäevajutud ja Õhtujutud.
Heinsaarel on väljakujunenud stiil, umbes nii, et kui ütled „Heinsaar”, siis sellest piisabki. Märksõnad on grotesk, absurd, sürr, huumor, unenäolisus. Heinsaart on võrreldud ka Tuglasega, ent samas heidetud ette mõtte puudumist tema lugudes. Tema juttudest õhkub nukrat hõllandust, nostalgiat, igatsust parema tuleviku järele. Domineerib Eesti temaatika. Peategelased on lihtsad inimesed, kelle ellu lõikub mingi kummaline sündmus. Lood kulgevad kuidagi rahulikus tempos nagu kirjanik isegi: arhetüüpne boheemlane, mitte epateeriv. Istub Supilinna kopituslõhnalises korteris, sõidab jalgrattaga, mediteerib ja meeliskleb maailma kaduvuse üle. Miskipärast tuleb mulle Heinsaare jutte lugedes kogu aeg silme ette tema boheemlik kuju.
MH juttudes on kohal teatav postmodernistlik mitmeti tõlgendamise võimalus, lahtiseks jäetud otsad. Jääb mulje varjatud mõttest, aga raske on seda „mõtet” kuidagi täpselt sõnastada. Mitmed lood meenutavad Juhan Kunderi Eesti muinasjutte, näiteks:
„Justus ja Läänetuul”. Lihtsa maapoisi koju saabub kolli ja parmu ristsugutis. Enne on puhunud pikemat aega ainult läänetuul. Justus aitab kollil/parmul välja tõmmata valutava hamba. Läänetuul kaob. Aasta hiljem üritab Justus õnnetult ühe lillemüüjaga kurameerida. Siis tuleb Läänetuul talle müstilisel moel appi, mõjutades tütarlast. Selline hale-nukker lugu.
„Vihmategija Aspendal”. Noarootsi kandis kõrvetab pikk põud. Külanaistele tuleb meelde, et kusagil kaugel elas kunagi üks vihmategija, kelle poeg Leif valdab samuti seda kunsti. Aga tasuks ei taha ta raha, vaid talle tuleb viia tüdruk. Viiaksegi rõõsk külapreili. Neil läheb seal kirglikuks kepiks, tuleb ka vihm. Vihm ei taha ega taha lõppeda. Naised toovad tüdruku mehe voodist ära. Leif ja tüdruk hakkavad teineteise järele igatsema, saavad taas kokku ja vihm tuleb pöörane, Sadu lakkab siis, kui tekib järv, mille sisse noorpaar ära upub. Ei tea, kas nutta või naerda sellise loo peale.
URMAS NIMETU „LANGEMINE ALLA NULLI”
Urmas Nimetul on ikka nimi ka: Urmas Reisberg (s. 1983). Ta on õppinud TÜ-s ajakirjandust, on tudengifilmi korraldaja, operaator, reissöör, teinud koos teistega Mehis Heinsaare ainetel lühimängufilmi „Vanameeste näppaja” (NAFF 2006 1. koht). Miskipärast on tema esikkogu paigutatud Tallinna Kesk raamatukogus lastekirjanduse alla. Raamat sisaldab 8 juttu, millest 3 aastast 2007. Mõnesid varemilmunud jutte on kogu jaoks ka kõpitsetud. Mida UN ise oma loomingust arvab?
Tsiteerin Nimetu intervjuud „Värskele Rõhule”:
Küsimus: Üllatavalt palju oli selliseid jutte, mida võiks liigitada ulme alla. Võib vist ulme öelda, eks?
Vastus: Vist jah. Ma ei ole kirjandusteadlane, ma ei oska klassifitseerida. Seepärast ma ei solvu ka, kui ulmeks nimetatakse. Kuigi ma olen kuulnud, et ei ole eriti prestiine ulmet kirjutada.
Küsimus: Miks ei ole? On see väiksema grupi siseasi?
Vastus: Ei tea. Ma arvan, et on vastupidi hoopis. Selle väikese grupi seas, kes on võimul, ei ole ulme väga hinnatud, sest neile meeldib või saavad nad aru mingist teisest stiilist. Ma mõtlen selles mõttes võimul, et kes teevad kirjandusõpikuid ja ajakirju. Aga ma ei tea, see on suhteliselt võõras maailm minu jaoks. Nii et võib-olla just prestiine.
Tagapool veel: Ulme matkimine on suuresti seotud sellega, et mul oli väiksena üks sõber, kes oli õudusjuttude fänn ja siis ta tahtis, et ma ka õudus- ja ulmejutte kirjutaks, mida ma ka tegin.
Küsimus: Kas sotsiaalne surve?
Vastus: Jah. Ma olen ulmeraamatuid lugenud ka, näiteks „Asumi” seeria oli võimas. Eks ma olen sealt siis vaadanud, et kuidas seda ulmet kirjutada. Osade lugude puhul on põhjus ka selles, et eks ma olen tahtnud, et mind siin-seal ikka avaldataks ja veebis on üks ajakiri Algernon, mis defineerib end ulmeajakirjana.”
Ja veel tagapool: „Ma olen oma lugusid kirjutanud nii, nagu mina endale kirjandusteoseid ette kujutan. Et ehk ma ei ole lasknud end väga palju häirida sellest, mida teised inimesed (nt kirjanduskriitikud või tunnustatud kirjanikud) arvavad, mis asjad on anrid ja millised on heade ja halbade lugude kriteeriumid.”
See viimane kõlab pigem vabandusena. UN on avaldanud jutte juba 8 aasta jooksul, kuid erilist arengut näha ei ole - ikka jäävad ta tekstid esimese trükiproovi tasemele. On aru saada, et Nimetu pingutab ja püüab, üritab olla tõsine (välja arvatud ehk "Onu Jaani erasõit"), kuid tulemus on kohutavalt tuim ja igav. Meelt lahutav moment puudub ja näib, et seda pole taotletudki. Arvatavasti jääb kogumikust enim meelde "Maa-alused", mis ületab teisi pikkuse poolest, aga ka selle loo puhul valdab eelkõige oh-kas-see-jutt-ei-lõppegi-iialgi-ära-tundmus.
Raamatu, eriti esimese raamatu ilmumine on autorile kahtlemata oluline sündmus, aga kuidagi ei suuda arvata, miks peaks "Langemine alla nulli" olema oluline kellelegi teisele. Jutud ei vääri eraldi lahkamist ja ajal, mil lugemisest on möödunud paar nädalat, on nad (õnneks) ka juba ununud.
Loomingu 2007. aasta novembrinumbris kirjutab Kultuurkapitali nõukogu liige Märt Väljataga selle organi tööst ja muredest. Muuseas toob ta ka tekstinäiteid kirjandusteostest, millele on taotletud toetust ja mille lugemine jätab Väljatagale erakordselt nukra mulje Eesti kirjandusest üldse. Autorit ja teose nime nimetamata tsiteerib ta ka Nimetu raamatut (juttu "Lämb”. Teisalt, „Värskes Rõhus” sai Nimetu raamat positiivse arvustuse, nii et mine võta kinni…
EDVIN AEDMA (s. 1983) jutukogu „INIMENE JA DRAAKON” jätab üsna grafomaanliku mulje ja ka raamatu väliskuju on näide omakirjastusliku teose viletsusest. Ülilühikestes juttudes domineerivad muinasjutulised motiivid, teos on igav ja illustratsioonid ei tee asja paremaks.
Ma ei tea, kas sellest saab midagi järeldada, aga mainin igaks juhuks, et Aedma, Heinsaare ja Nimetu raamatute esitlused toimusid ERMs interdistsiplinaarse avangardkultuuri festivali Estica raames.
Veel võiks eelmisest aastast ära märkida KÄRT HELLERMA jutustust „HUNT”. See on lugu hundiks moondunud naisest. Mitte libahundist, vaid sellisest, kes lihtsalt muundus hundiks ja jäigi selliseks. Ta elab oma korteris voodi all ja ta pojad toovad talle toorest liha. Lugu on selle huntnaise monoloog, kus ta mõtiskleb oma eelneva elu üle, oma näitlejakarjääri ja armusuhete üle. Väga tundeline, hõrk ja kaunis mõtisklus. Jääb küll selgusetuks, miks toimus see muundumine. Võin vaid oletada, et hundi vaatevinkel võimaldas autoril distantseeruda inimesest ja iseendast ning vaadelda kriitiliselt inimeste pahesid, seostamata sellega iseennast (tekst näib muidu üsna isiklik). ´anriulmest jääb "Hunt" muidugi kaugele, aga väärib lugemist (nagu üldiselt teisedki KH teosed). Loo leiame Hellerma kogumikust "Ma armastasin David Copperfieldi".
ULMEST PÕHIVOOLU-MEEDIAS
„Loomingu” 2007. aasta proosaülevaade Sirje Oleski sulest oli üle aegade viletsamaid. Lihtne muljetamine ja Eesti proosast ainult väikese osa väljavalimine jätsid halva haltuura maigu. Olesk võttis vaatluse alla enda sõnade järgi ainult need raamatud, mis tema arvates pakuvad huvi „Loomingu” lugejale. Nt Veskimehed, Nimetu ja Aedma raamatud, samuti Väljaste „Webby” on välja jäetud, ehkki üks teine Väljaste raamat on ette võetud. Kõiki loetud ulmeraamatuid ta aga kiidab (eriti Harglat).
Vikergarllup - ajakirja „Vikerkaar” iga-aastane noorte kriitikute (alla 35 aasta vanad) küsitlus, millele seekord vastas 23 kriitikut.: Debüütide osas sai Epp Annus koos Peeter Helme raamatuga 4 häält, jagades seega esikohta. Aedma ja Nimetu said samas kategoorias ühe hääle, Heinsaar uudisteoste osas 1 hääle.
Ulmeteoseid arvustati suhteliselt palju ka põhivoolu-meedias. Vaid Aedma raamatut ei arvustatud vist üldse ja „Keskpäevapimedus” oli tõsisematest teostest ainuke, mida peale BAASi mujal ei retsenseeritud. Samas kirjutati romaanist „Poolel teel” nii „Loomingus”, „Vikerkaares” kui ka „Sirbis”. Nii „Loomingus” kui „Vikerkaares” arvustati veel Heinsaare, Kiviräha ja Hargla raamatuid. Heinsaare oma vaeti veel ka „Keeles ja kirjanduses”. Jaan Apsi „Hingelõõmast” kirjutati „Eesti Ekspressis” ja „Värskes Rõhus”, Nimetu raamatust „Värskes Rõhus” (pluss pikem intervjuu nr-s 12). Loomulikult ei jäänud kajastuseta Epp Annuse raamat.
Autorite populaarsust näitab mingil määral ka raamatukogulaenutuste arv. Eelmisel aastal jagas Autorihüvitusfond kokku üle 2,8 miljoni. Hüvitise suurus on umbkaudu selline, et autor sai ühe laenutuse pealt 2 krooni (eeldusel, et ta oli raamatu ainuke autor) ja tõlkija umbes krooni. Summa on piiratud neljakordse Eesti keskmise palgaga autori (või tõlkija) kohta ja selle (umbes 45 344 krooni) võttis kirjanikest täis ainult Erik Tohvri. Ulmega seonduvate isikute brutosummad kroonides olid järgmised:
Veiko Belials 3300 (s.h ka tema luulekogud, õpikud, lasteraamatud)
Indrek Hargla 3400
Mehis Heinsaar 2100
Andrus Kivirähk 35 000
Uido Truija 3000
Andre Trinity 190
Elme Väljaste 25 000 (peamiselt tema naistekate pealt)
Edvin Aedma 60
Matt Barker 400.
Tänan tähelepanu eest.