Tõlkinud Silver Sära.
Ühel hommikul läksime varsti pärast hommikusööki välja ning jalutasime kahe jugapuuheki vahelisel rohusel rajal. Kaste polnud veel varju jäävatelt rohukõrtelt kuivanud ja mõlemal pool rippusid jugapuudel otsekui rebitud lõuendina õhukesed härmalõngalapid. Kui me sama rada mööda tagasi tulime, kummardus vana mees ootamatult, ja lükanud kõrvale heki kõrval kasvava oblikalehe, tõstis maast surnud hiire ning vaatas peopesal lebavat kangestunud keha. Ma nägin, et ta silmad täitusid aegamisi kergelt voolama kippuvate vanainimese pisaratega.
„Ta valis endale ise viimse puhkepaiga,” ütles ta. „Las lebab seal. Miks ma tema rahu häirisin?” Ja ta asetas loomakese taas maha ning võtnud peoga veidi märga mulda, puistas selle hiirele peale. „Mullast oled sa tulnud ja mullaks pead sa saama,” lausus ta, „kindlas ja vääramatus lootuses” - ning siis ta vakatas, ajas selja vaevaliselt sirgu ning kõndis edasi, mina tema järel.
„Sa väljendasid eile huvi,” ütles ta, „minu loo vastu. Kas räägin sulle, kuidas ma ükskord nägin midagi hoopis teistsugust?” Ja kui ma olin talle kinnitanud, kui kummaline ja lummav oli tema lugu olnud, hakkas ta pihta.
„Ma rääkisin sulle, miks pidasin võimatuks näha uuesti seda, mida olin lagendikul näinud. Mõne nädala, võib-olla mõne kuu jooksul püüdsin ma aeg-ajalt sundida end tunnetama seda Presentsi või vähemalt nägema seda rüüd, aga ma ei suutnud, sest see on Jumala and ja seda pole võimalik saavutada lihtsalt pingutades, nii nagu ei saa pime inimene tahtejõu abil nägemisvõimet. Aga õige pea loobusin ma üritamast.
Ma sain lõpuks kaheksateistkümneaastaseks, sellesse kohutavasse ikka, mil hing näib olevat hääbunud sädemeks tuhamägede all - kui veri ja tuli ja surm ja kõva lärm näivad olevat ainsad huvipakkuvad asjad ning kõik, mis on õrn, taandub ja poeb mehelikkuse hirmsa keskpäeva eest peitu. Keegi andis mulle ühe nondest püstolitest, mida sa ehk näinud oled, ja ma armastasin võimutunnet, mida see mulle andis, sest mul polnud varem kunagi tulirelva olnud. Suvepuhkuse ajal rahuldusin ma nädala või kahe jooksul lihtsalt märki laskmise või veepinna pihta tulistamisega ning tundsin rõõmu papitüki purunemisest või vaiksele tiigipeeglile tekkivatest virdudest, mis seal magava taeva ja roheluse pooleks rebisid. Siis kaotasin selle vastu huvi ja mul tekkis igatsus näha, kuidas elusa olevuse elu ootamatult minu tahtel kustub. Nüüd,” ja ta tõstis tõrjuvalt käe, „arvan ma, et mõne inimese loomusele on küttimine vajalik. Lõppude lõpuks on loomade tapmine vajalik inimesele toidu hankimiseks ja kindlasti ütled sa mulle, et jaht on jäänuk inimese toiduhankimise rõõmust, ning et see nõuab teatavaid üllaid iseloomujooni - vastupidavust ja oskusi. Ma tean seda kõike ja ma tean ka seda, et mõne inimese jaoks on see kergendus - vallanduvad teatavad emotsioonid, mis muidu leiaksid väljendust kurjades tegudes. Aga ma tean ühte asja - minu jaoks ei olnud see vajalik.
Ent ma otsisin siiski kõiksugu õigustusi ja läksin ühel suveõhtul heas usus välja, plaaniga lasta mõned jänesed, kui need varju otsides üle lageda põllu jooksevad. Ma kõndisin piki tara sisekülge, minu pea kohal ja minust vasakul kasvasid puud, paremat kätt jäi roheline aas. Tõenäoliselt tänu mu enda oskuste puudumisele, ehkki ma kuulsin ümberringi kõikjal jäneste jooksmist ja sabistamist ning nägin neid kaugel, kõrvad kikkis, istumas ja vaatamas, polnud mul aia ääres hiilides vähimatki lootust pääseda neile nii lähedale, et oleksin võinud kas või kuidagimoodi sihtida ja tulistada. Ja selleks ajaks, kui ma jõudsin metsa servale, olin ma juba väga kannatamatuks muutunud.
Ma seisin seal hetke või paar, nõjatusin puutüve vastu vaatasin meeldivalt jahedast varjust lagedale niidule. Päike oli sel hetkel jäänud muu ees seisva künka taha ja kõik oli varjuline, ainult pöögi kõige ülemised lehed püüdsid veel päikesekiiri. Linnud hakkasid põldudelt naasma ja laskusid üksteise järel minu selja taha jäävate puude okstele, et laulda siin ja seal veel viimased noodid kaunist meloodiast. Ma kuulsin vaikset liikumist ja seejärel ootamatut koju saabuva tuvi tiibade laperdamist. Ja seistes seal ja kuulatades kuulsin ma kusagil kõrgel kõigist teistest lindudest üle kostvat laulurästa helisevat trillerdust. Ma ajasin pea aeglaselt kuklasse ja üritasin lindu üles leida ning hetke või paari pärast ma nägingi teda, kui pöögilehed tuule käes kõrvale kaardusid. Tema pea oli püsti ja kogu ta keha vibreeris rõõmust elu ja muusika vastu. Nagu keegi on öelnud, ta keha oli üksainus tuksuv süda. Üle künkaharja jõudis temani viimane päikesekuma ning lind kümbles selle kuldses soojuses.
Siis haaras mind sõge soov ta tappa. Kõik teised loomad olid mu üle irvitanud ning koju jooksnud. Vähemalt siin oli ohver, ma tahtsin jalutuskäigu ajal kogunenud kibeda viha välja valada ja vähemalt selle eluküünla kustutamise abil rahuldust leida. Koos selle tungiga meenud ka kindel teadmine, et ma olin tulnud tapma toidu pärast: see oli üks mu õigustus. Ma nägin neid kahte asja kõrvuti ja mul polnud ühtegi vabandust - mitte ühtegi vabandust.
Ma keerasin pead igale poole ja astusin sammu või paar tagasi, et lindu näha, ja ehkki see võib kõlada fantastilise või ülepingutatuna, minu sisemuses käis võitlus valguse ja pimeduse vahel Iga mu keharakk ütles mulle, et rästal on õigus elada. Ah! Ta oli selle ära teeninud, kui ta ka tööd ei teinud, selle sama lauluga, mis surma tema poole juhtis, aga mu teadvust oli haaranud must sünge viha ja see püüdis seda maha suruda, kuni lask on tehtud. Ma ootasin ikka veel tuulehoogu ja siis see tuli, jahe ning magusalt lõhnav nagu lilleaia hingus, ja lehed avanesid. Seal laulis ta päikesepaistes ja ma tõstsin kiirelt püstoli ning vajutasin päästikule.
Koos püssipauguga saabus pea kohal vaikus ja pärast lõputuna tunduvat hetke kostis millegi pehme kukkumise heli ja vaikne sopsatus möödundsügisesel lehevaibal. Ma tardusin kohkunult paigale ja jõllitasin kuivanud lehti. Kõik tundus hämar ja udune. Mu silmad olid päikeselise tausta ja roosade pilvede tõttu, mida olin üksisilmi vaadanud, ikka veel veidi pimestatud, ja okstevaheline ruum oli varjude maailm. Endiselt silmitsesin ma maapind mõne jardi kaugusel, püüdes tabada rästa surnukeha ja kartes kuulda rabelevate tiibade heli kuivade lehtede sees.
Ja siis tõstsin ma oma ähmast pilku veidi kõrgemale. Jardi või kaugusel kohast, kus lebas rästas, kasvas rododendronipõõsas. Õied olid maha langenud ja raskete tumedate lehtede müüri ei ilmestanud vähimgi eredam värvitoon. Ma vaatasin põõsast ja nägin kõrgemate okste vahelt nägu allapoole vaatamas.
See oli ainsagi juukse- või habemekarvata pea ning nägu, kitsad huuled olid avanenud laiaks naeratuseks, suunurkade kohal oli lugematu arv kurde silmi ümbritsesid lõbukortsud. Mis oli aga selle kõige juures ehk kõige võikam, oli see, et need silmad ei vaadanud mind, vaid alla lehevaiba poole. Rasked silmalaud olid langetatud ja pikkade kitsaste säravate pilude vahelt oli näha, kuidas silmad nende all naersid. Laup kooldus järsult tahapoole nagu kassipeal. Nägu oli mullavärvi ja pea piirjooned hajusid kõrvade ning lõua all tumeda põõsa pimedusse. Nii palju, kui mina nägin, ei olnud pea all kaela, keha ega jäsemeid. Nägu lihtsalt hõljus seal nagu alaspidi rippuv orientaalne mask vanas kurioosumite poes. Ja see vaatas varjamatu rõõmuga mitte mind, aga rästa surnukeha. Niikaua, kui mina seda vaatasin, näo ilme ei muutunud, sinna oli kivistunud lihtsalt hääletu naudingunaeratus. Ma ei suutnud sellelt pilku ära pöörata.
Mõne aja pärast - see võis olla umbes minut - oli nägu kadunud. Ma ei näinud, kui see ära läks, aga ma sain aru, et vahin paljaid lehti.
Ei, seal polnud lehekontuuri ega varjudemängu, mis oleks võinud võtta näo kuju. Sa võid ise arvata, kuidas ma üritasin end veenda, et see oligi kõik. Kuidas ma vaatasin ühele ja teisele poole, et seda uuesti näha, aga näost polnud vähimatki märki.
Ma ei oska sulle seletada, kuidas ma seda tegin, aga ehkki ma olin hirmust meeletu, astusin ma põõsa poole ja sobrasin ägedalt lehtede sees, otsides rästa surnukeha, ja lõpuks ma leidsin selle ning võtsin maast üles. See oli katsudes ikka veel lõtv ning soe. Selle rinnasuled olid veidi räsitud ja silmade all, nokajuurel, punetas üksik imepisike veretilk, nagu jahmatuse- ja kurbusepisar, mis nuteti sellise teenimatu, ootamatu surma pärast.
Ma viisin selle heki juurde, ronisin üle ja hakkasin pikkade sammudega jooksma, vaadates aeg-ajalt hirmunult selja taha jäänud metsa jõudu koguva pimeduse poole, kus naerev nägu oli pilganud surnuid. Ma arvan praegu sellele tagasi mõeldes, et mu peamine loomusund oli mitte jätta rästast sinna maha mõnitamiseks ja jõuda lagedale aasale. Aasa keskel jõudsin ma tiigi juurde, mis ei jää isegi kõige kuumemal suvel täiesti kuivaks. Selle kaldal panin ma rästa maha ja viskasin püstoli kõigest jõust vette, seejärel tegin taskud padrunitest tühjaks ning viskasin ka need järele.
Seejärel pöördusin ma taas haletsusväärse väikese laiba juurde, tundes, et ma vähemalt olin püüdnud midagi parandada. Sealsamas oli vana jäneseurg, mille seest kasvas välja rohi ning näha oli ka kuivanud lehti ja ämblikuvõrke. Ma kraapisin lehtede vahele väikese augu ja asetasin rästa sinna. Siis võtsin natuke liivast mulda ja katsin surnud linnu sellega, öeldes, mäletan, pooleldi alateadlikult: „Mullast oled sa tulnud ja mullaks pead sa saama, kindlas ja vääramatus lootuses.” - ja siis jäin ma vait, tundes, et olin olnud liiga labane, ehkki praegu ma seda ei arva. Ja siis läksin koju.
Kui ma õhtusöögiks riietusin ja vaatasin eemale aasa poole, kus lebas rästas, mäletan, et tundsin heameelt, et ükski kurjuse saadik ei saanud irvitada kaitsetu surnu üle seal lagedal välul, kus puhus tuul ja särasid tähed.”
Me jõudsime oma edasi-tagasi jalutuskäiguga jugapuuheki ääres raja lõpus asuva väikese pingini, mis seisis teest veidi eemal. Meie ees rippus krutsifiks, mida kaitses vihma eest väike lahtine katusealune, mille vana mees oli aastate eest püsti pannud. Kuna ta ei öelnud midagi, pöördusin ma tema poole ja nägin, et ta vaatas ainiti kuju ristil. Ja ma mõtlesin, kuidas Tema, kes ta kannab meie muresid ja kurbust, oli üks Taevase Isaga, ilma kelleta ei kuku isegi varblane surnult maha.