Otsing

Aitäh, Einstein! Ma küll ei jaga ööd ega mütsi Sinu relatiivsusteooriast, aga vähemalt teadmine aja ja ruumi suhtelisusest on aidanud mu mõistusel kohaneda paari aasta taguse ehmatava kogemusega. Mis on aeg? On see füüsikaline, filosoofiline või psühholoogiline nähtus? Reeglina tajume aega lineaarse, üksteisele järgneva sündmuste ahelana. Selliselt tajutav njuutonlik aeg ei saa pöörduda tagasi ega rutata ettenähtud sündmustejadast edasi. Enne 2007. aasta suve ei vaevanud ma oma pead kordagi selliste küsimustega. Kuid viimased kaks aastat olen piinelnud obsessiivse kompleksi käes – vähe on

Üks võimalikke viise ulme käsitlemiseks on teha vahet, kuidas suhtub teose autor singulaarsusesse. Singulaarsus tähendab teatavasti punkti, mida läbimata ei ole võimalik midagi öelda selle taga toimuva kohta. Gravitatsioonilise singulaarsuse näide on must auk; tehnoloogilise singulaarsuse näide on saavutus, mis maailma põhjalikult muudab. Charles Strossi arvates võiks selleks olla näiteks inimest ületava paindliku tehisintellekti tekkimine. Religioosse või müstilise singulaarsuse näitena võib tuua jumala ärkamise maailmas, mis toimib tollesama jumala unenäos (vt. näiteks Gregory Benfordi juttu

Politseinik seisis väikeses hallis, mille tagumises osas tõusis lai trepp, aga ta ei vaadanud üles, vaid oma jalge ees lebavat surnukeha. Siis ta taipas, et tal polnud politseilinti kaasas ja kobas taskutes telefoni järele. No muidugi, vanema aja inimene, nagu ta oli, oli ta unustanud selle kaasa võtta. Ta peab ise Billi järele minema, mõtles mees ja käsutas välisuksele vaatama jäänud kogu: “Ma pean ära käima. Tõmba minema, töll.” Konstaabel ei teadnud, mis Erkemi alevikku ees ootab, kuid miski temas peas tagus häirekella. *** “Jonathani surmaga ei ole kõik korras. Erkeimis on alati juhtunud

Järgnev arutlus käsitleb teoreetiliselt mõningaid rituaalmaagiasse puutuvaid asjaolusid ja probleeme 21. sajandi alguses ja püüab juhtida samas ka tähelepanu teatud ohtudele, mida seab praktiseerivale maagile hõlpsalt kättesaadavate maagiliste tekstide rohkus. Milles on siis küsimus? Käesolevas numbris ilmunud jutus “Kaku kabel” on stseen, kus peategelane Liis manab välja ingel Anaeli ning kasutab selleks ladinakeelset invokatsiooni. See kõlab (struktureeritult) niimoodi: 1.Veni Anael, in nomine terribiles Jehova 2.Veni Anael in virtue immortalis Eloim 3.Veni Anael in brachio omnipotentis

Ilmselt peaksin alustama pisukese selgitusega. Ma ei ole ühegi Eestis ulmet avaldava kirjastuse vaenaja. Jah, ma olen nii üht kui teist teinekord kritiseerinud, aga kuna nad kõik ajavad üldiselt vajalikku asja, siis on see kriitika pigem rahulolematuse avalduseks. Iseäranis käib see selgitus kirjastuse Varrak kohta, kelle puhul on mul mitu korda ette heidetud, et miks ma neid ei salli. Võimalik, et ma olen Varrakut tõesti rohkem kritiseerinud, kui teisi kirjastusi, aga sel on ka oma põhjus. Varrak on suur kirjastus ning avaldab aastas ka palju ulmeraamatuid ning kes palju teeb, sel palju

Oli reede õhtu ja ühtlasi ka järjekordne talvine pööripäev. Kõik märgid tõotasid muinasjutuliste jõulude saabumist: puhas valge lumi sätendas täiskuu valguses ja karge pakane näpistas põsed punaseks. Valitses tuulevaikus. Neli noort inimest seisid Kambja keskväljakul ja pidasid aru. „Rainer, kurat võtaks! Oleks teadnud, et nii mage pidu on, poleks kohale tulnudki,“ sõnas lühemat kasvu linalakk noormees, kes oli silmnähtavalt vägijookidega liialdanud. „Kamoon, Rääbis! Klassi kokkutulek ikkagi ju. Tore oli vanu sägasid näha,“ jäi Raineriks nimetatu teisele arvamusele. „Ähh! Oleks parem

Ilmus Saare maakonna päevalehe "Meie Maa" lisalehes "Nädalalõpp" pisut muudetud kujul. Vägagi jõuliselt on eesti tavalugeja teadvusse jõudud Indrek Hargla nimi, aga seda, et siinmail on veel nii mõnedki nimed, mida kirjandushuvilisel tasuks kõrva taha panna, ei paista suurem üldsus teadvat. Üheks neist on strugatskiliku kirjutamislaadiga Kristjan Sander, kelle teist autorikogumikku “13 talvist hetke” võiks vabalt pidada üheks viimase aja paremaks ulmeraamatuks. Kristjan Sander on noor eesti autor, kes oma loomingus püüab üheks sulatada euroopalikku mõtteselgust ja venelaslikku psühholoogilist

Toome lugejateni intervjuu Leo Kunnase, sõjaväelase ja "Gort Ashryni" autoriga. Hr. Kunnas on lubanud täiendavalt vastata kommentaaridesse postitatud küsimustele. Alustaks sellest et „Gort Ashryn“ täidab teatud määral üht lünka eesti ulmekirjanduses. On teil arvamusi, kus võiksid veel täitmist ootavad lüngad olla? Võiks teha loo sellest, kuidas tuhande saja kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel aastatel oleks tõusnud ja kasvanud pealik, kes oleks Eesti ühendanud ja loonud Suur-Eesti umbes samal ajal, kui rüütlid tulid. Vaat’ see oleks huvitav teema, aga see nõuaks tööd ja mul ei ole plaani seda

Frank Roger on sündinud 1957 aastal Belgias Ghenti linnas. Oma esimese jutu avaldas ta 1975. a. Seejärel on teda avaldatud paljudes ajakirjades ja antoloogiates, alates 2000. aastast ka autorikogumikes. Kui kokku lugeda kõik tõlked - seni 29 keelde - saab avaldamisi kokku üle 700, enamasti on need lühijutud, kuid ka mõned lühiromaanid. Lisaks kirjutamisele tegeleb ta kollaaide ja graafikaga, lähtudes nendeski valdkondades sürrealistlikest ja satiirilistest traditsioonidest. Kes tahab teada täpsemalt, on teretulnud tutvuma tema koduleheküljega: www.frankroger.be . Tõlkinud Juhan Habicht Jeff