Teine uks paremat kätt
Esik. Stuart seisis kitsukeses, tanksaapaid ja pikki villaseid moestläinud mantleid täiskuhjatud esikus ning tegi juba mitmendat tundi peegli ees lõustu. Lõustad tulid täna kuidagi eriti hästi välja. Stuart pungitas põski, väänutas keelt, tõmbas sõrmedega näokurde groteskseteks maskideks ja kõõritas silmi. Jah, lõustad olid head. Jubedad. Realistlikud. Ja see pole lõpp, mõtles Stuart. Ma võin teha veel realistlikumaid. Viimase lõusta, mille ettemanamine nõudis juba üliinimlikku näolihaste plastikat, kolme pesupulka ja poolt sidrunit, peale hakkas peegel karjuma ja põgenes. Ummisjalu tormas see
