Kord otsustas üks paljudest lõbusatest aprilliöödest, et oleks aeg naine võtta. Ühel õhtupoolikul seadis ta järjest viledamaks kuluva pimedusemantli kobedamalt ümber, lükkas narmendavate servadega kaabu kuklasse ja asus teele. Aprilliöö kujutas päris täpselt ette, milline tema tulevane õieti olema peaks. Tüdruk pidi olema malbe nagu esimesed sinililled, soe nagu Päikese naeratused, lahke nagu lõolaul ja ilus ka. Maailm oli Aprilliöö ees lahti, kõikjal pilgutasid talle silma tuttavad lõkked ja väikesed viksid kulupõlengud.
Siiski oli selle lõbusa mineku juures Aprilliööl üks väike näriv mure. See on tähelepanuväärne olendi juures, kes on elus üksnes muretust tundnud. Nimelt ei osanud Öö aimatagi, kust otsinguid alustada. Pärast üllatavat kaalumist ja vaagimist otsustas ta võluvalt hooletul viisil, et üks tee on sama hea kui teine ning ei teinud oma otsirännaku suunast enam suurt numbrit. Esialgu hakkas Öö astuma hoopis iseäralikul suunal: läänest itta. Vastupidine suund oli talle iga rohukõrreni tuttav. Teistpidi astudes lootis noor kevadöö näha ennenägematud vaateid ning kohata oma tulevast väljavalitut.
Juba esimesel teekonna päeval nägi ta lugematul hulgal võõraid, sest sattus ühe priskema kihelkonna laadapäevalt läbi astuma. Aprilliöö ostis ilusate silmade ja naeratuse eest ühe mulluse õuna, seadis end aiaäärsele pingile istuma ning asus näljaselt vaatlema. Palju oli seal piigasid. Ühel vonklesid pikad linajad patsid kui siud poolde selga, teisel oli õige olek, aga puseriti hambad, kolmas tundus kaugelt sama malbe kui pääsusilm, aga näitas lähemal vaatlusel üles hästipeidetud riiakust. Neljandal polnud ei üht ega teist, aga vedas pooli külalapsi sabas, nii et vähemasti lahkust pidi tal jaguma. Aprilliöö mõistis imestusega, et naisevõtt pole naljaasi.
Ei maksa karta, et ta kahvatus ja otsa ümber pööras. Ei, Aprilliöö armastas raskusi umbes sama palju kui elu ennast. Niisiis viskas ta õunasüdame tagantkätt võõrasse aeda, pühkis sõrmed vastu pükse puhtaks ja kõndis minema, käed kuuetaskus. Ta otsustas seekord öö hoopis vahele jätta ja kohe järgmisesse hommikusse kõndida. Mõeldud – tehtud.
Aprilliöö läks ja hoidis minemises ikka inimeste ligi. Tema otsiv pilk naeris koos nendega, tema rändavad jalad tantsisid simmanitel nende tütarde ja õdedega, tema külvi- ja künnivõõrad sõrmed hoidsid üksikut inimkäekest pihus, aga sinnapaika need asjad jäid. Sest kas tead, Aprilliöö ei sattunud kunagi jagama kurvastust; tema tööd olid teised ja tema naer alati kõrvaltvaataja jagu. Aprilliöö mõistis seda ja vahetas otsirännakud endiste eksirännakute vastu välja. Ta hakkas asustusest hoopiski eemale hoidma.
Kord ühel täiesti tavalisel päeval leidis Aprilliöö metsasügavusest ojanire, mis talle meeldima hakkas. Ta asus veele teekaaslaseks ning sammus selle vooluga kaasa. Seal, kus oja puude vahelt välja jõudis, tegi see suure kaare enne metsatukka, mille taga asus küla. Just seal märkas Aprilliöö üht piigat pesu pesemas. Oh lusti ja rõõmu, kuis sai Aprilliöö meel rõõmsaks üle pika aja inimhinge nähes! Ta samm muutus vetruvaks ja näole vedis suur täiskuunaeratus. Iga sammuga, millega ta tüdrukule lähemale sai, jäi aga heameelt vähemaks. Külmast veest parkunud kätega tüdruk nühkis pesu, mis tundus sama kulunud kui ta ise. Ta oli noor ja ehk kenakegi, kuid kõik temas tundus pisut hääbunud. Ta oli justkui liblikas, mille nukk on maha jätnud.
Aprilliöö ei sallinud sellist vaatepilti – oli kevad ning kõik pidanuks olema õnnelikud. Seepärast ütles ta: „Tere, piiga! Mul läks rännakust ihu palavaks kui ääs. Jahutad ehk oma külmade kätega mu nägu?“ Ta oli üsna otsekohene, kas tead.
„Eks või jõgi sindki jahutada, kui ta mind külmetab,“ vastas piiga tervitamata ja nühkis takust töösärki edasi, nii et veri küünte all.
Aprilliööd see ei heidutanud. „Oota, lase ma aitan siis vähemalt sul pesu pesta,“ kostis ta ning astus julgelt lähemale.
Piiga ehmus, otsekui oleks Aprilliööl olnud kurjad plaanid, libises kivil ja kukkus vette. Vool oli kiire, aga vesi madal, nii et suuremat häda talle ei sündinud. Ainult pesutükk läks allavoolu. Aprilliöö hüppas kiiresti vette talle järele ja tahtis tüdruku püsti aidata. Too keeldus käest võtmast ja ukerdas ise püsti. Tüdruk värises. Ta huuled tõmbasid sinakaks. „Jäta, võõras. Jäta ja mine.“
„Lase ma saadan su koju.“
„Mul pole kodu. Küll ma õhtul saunas oma seljariided kuivatan.“
Aprilliöö ei lasknud neiul enam narrilt külmas vees liguneda. Ta ei keelitanud rohkem, tiris tüdruku ojast välja ning ei peatunud kaldalgi veel. Külm tuul puhus, pilved kihutasid üle taeva ja nende jalge alt sööstis välja värsket muru. Aprilliöö võttis suuna lähima toomepuu poole. Tüdruk ei vaielnud enam, ta oli surmväsinud ja tal oli üdini külm. Aprilliöö astus toome juurde, toetas käe temale ja ütles: „Armas toom, kata ja kaitse. Küsi Mailt mu nimel veidi avanssi ja lase tuleval päikesel ööd soojendada.“ Puu liigahtas kui nõusoleku märgiks ning oksad lehtisid nende pea kohal sekunditega, puu kohal lõi särama kuum maipäike. Kõrvalises kohas nägid seda imet vaid Aprilliöö ja tüdruku silmad.
Aprilliöö heitis mantli maha ja ütles piigale: „Tüdruk, ma ei taha sulle kurja. Siin on sul soe. Kevad kingib sulle kosutust ja annab peavarju. Mis siis, et üheks ööks.“
Midagi vastamata räntsatas piiga mantlile ja magas silmapilkselt. Aprilliöö istus, pea kuklas, ning hingas sisse toomelõhna. Puu puhkes õitsele. Tal oli pikk öö, et mõelda. Pikk öö, et vaadata, kuidas tüdruk magab ja unes silmnähtavalt kosub.
Kui piiga hommikul toomelumes üles ärkas, nihkus Aprilliöö talle vaksa ligemale, vaatas sügavalt silma ja kosis: „Palun tule mulle naiseks, tüdruk!“
Piiga toibus silmapilk unehämust. Ta rapsas end püsti ja jaksas juba vihastadagi: „Mida sa minust tahad?! Minust pole sulle särgipesijat ja kulbiliigutajat, võõras! Minust pole sulle kallikest! Ma olen tühi ja hall – kas kuuled?! On sul vaja minu pihta koputada, et mõista, kuidas ma olen ainult kest?!“
Aprilliöö võttis tüdruku käe, too tõmbas selle ära. Öö võttis tüdruku pihu loodusnähtuse mõõtmatu kannatlikkusega tagasi, vaatas seda lähedalt-lähedalt ja hakkas sõrmedega piki randmesooni vedama.
„Sa elad,“ ütles ta. Pani kõrva vastu kätt: „Sinus tuksub süda,“ ja asetas käe vastu oma põske „Sinu pihk on soe. Ma pole võõras, olen Aprilliöö ning minagi olen üksi.“
„Üksi…,“ kordas tüdruk rõõmutult. „Oled sa katsunud iseendaga hästi läbi saada? Luua? Rõõmuga tööd teha? Elada? Unistada? Olin kangur, kas tead. Mul oli väike maja, teljed, heie ja lõng. Ma olin osav, lõin imeilusaid kangaid. Minu kootu võis olla ämblikuvõrk või rogusk, kahvatu kui detsembrilumi või päikseline kui esimene võilill. Ma vaatasin maailma, tundsin sellest rõõmu ja lasin sel töösse voolata. Olin meister ja mind hinnati. Vanem rahvas kiitis mind, noorem kadestas või ihkas sõbraks ja kaaslaseks.
Tundsin varem kedagi, kes kurtis üksindust. Meie külas oli olnud veel üks suur meister, kordi andekam kui mina: Klaasissepp. Oled ehk temast kuulnud? Ta oli kuulsaim maailmas, oskas luua hämmastavaid asju. Klaas vormus ta käe all kõigeks olemasolevaks ning üheks ja teiseks rohkemgi. Temast oli järel poeg. Too hakkas mulle silma viskama. Mõnikord vaatas ta mind lihtsalt õhtu läbi, kui teistega aega veetsime. Hiljem puistas ta mulle südant. Ta olevat üksi, andetu, võimeline vaid isa armetult jäljendama, enda kujutlust ja unelmaid tal polevat. See kõik lõikavat ta inimestest ära. Klaasissepa poeg meelitas mind, kiitis mu tööde ja minu kaunidust.
Ta ütles otse, et peaksime olema kaasad – koos suudaksime tuua maailma nõnda palju kaunist, sest minu andest pidavat ka talle jaguma. Ma olin edev ja lasin end uskuma panna. Jäin kõigega nõusse, lasin pimesi natuke enda oskustest ja kujutlusvõimest ära võtta. Iga kord, kui ta käed tantsides mu pihta pigistasid või ta mu töötamist pealt vaatas, jättis mõni unistus või kaunis kavand mind maha. Algul küsis, pärast kiskus ta need mu käest ning pani pudelisse. Mu peod jooksid tema jaoks unelmaid kui kevadine vaher. Klaasissepa poeg villis kõik selle pudeleisse ja talle ei saanud kuidagi küllalt. Ta lubas koguda varud, mida pidavat saama hiljem jagada.
Minu tööd läksid järjest rohkem porikarva ja takuseks, mustrid kadusid. Kui ma enam kangastki ei osanud kududa, jättis ta mu küla armule, pesu pesema. Palveist polnud abi, käsust-nutust samuti. Tema töökoda on mulle alati lukus. Küla käsib mul ennast süüdistada. Ma olevat olnud liialt kerglane.“ Tüdruk pööras seljas ja jäi tasa.
Aprilliöö laskis tüdrukul pika loo hingelt rääkida ning temas oli aina suurem kindlus. Selle tüdruku pidi naiseks võtma. Tal oli iseloomu ja lahtist kätt, küll saavad helgusegi tagasi! Öö seadis tüdruku lahtise juuksesalgu kõrva taha ja vastas: „Piiga! Minagi ei käi ilmas niisama. Aprilliöödel on ülesanded, neid on hulgi. Ma olen elanud ja loonud. Mina ei ihka sinust kübetki vähemaks võtta. Lase mul parem veidike tagasi anda. Ma otsin Klaasissepa poja üles ning palun su andeid tagasi.“
„Miks peaks sinul õnnestuma see, mida keegi pole üritanudki ette võtta?“ küsis piiga umbusklikult ja nõutult.
„Mina tahan sind aidata,“ vastas Aprilliöö keerutamata, nagu tal kombeks, ja astus Klaasissepa töökoja poole.
Küla kaugemas otsas, metsa servas valgus Klaasissepa töökoja lahtisest uksest välja tulekuma. Klaasissepa poeg oli parasjagu töös, ikka üksinda nagu alati. Abilisi ta ei sallinud. Varastab veel keegi tema kaunid mõtted ja ongi inspiratsioonil ots peal. Kellegi nägemata võttis mees peenikese kaelaga klaaspudeli ja jõi sealt õhkõrna, poolgaasilist, poolvedelat sinist ainest. Pudelil oli silt peal, sealt võis lugeda „Unelm Nr 51“ ning see anum oli üks paljudest, mis seisid töökojas kui sõdurid reas. Tema silmadest lõi sädemeid. Ta asus tööle ning valmistas esmalt pisikesi ja filigraanseid klaasehteid, hiljem veel hulga vaase ja muid kaunisasju. Klaasissepa poeg ei väsinud selle juures sugugi, temas oli võõrastav hoog. Just siis kui tundus, et mehe jõud hakkas koidiku saabudes raugema, tõmbas ta pisut hinge ja asus siis tegema midagi uskumatut. Ta kuumutas siit-sealt töökojast kogutud hiiglasliku koguse klaasi leegi kohal sulamiseni ja lasi siis irduval sulaklaasil pragisedes külmaveetünni kukkuda. Uuesti tahkunult oli see pea purunematu. Pisikeste Prints Ruperti tilkade asemel, mida Klaasissepa poeg korduvalt nõnda oli valmistanud, sündis veest võlujoogi jõul üheksa imeilusat piigat, üheksa õde. Nad olid täiuslikud. Klaasissepa poeg vaatas läbipaistvaid kaunitare võõraist unelmaist saadud joobumuses ning oli enese üle mõõtmatult uhke. Ta pöörasesse pähe tuli uskumatu mõte: ta jõi veel lonksu unelmapudelist ning suudles igaüht tüdrukuist huulile.
Ennäe, kui koit klaasikoja suitsunud katuseaknast läbi puges, ärkasid klaaspiigad ellu. Värisedes kogunesid nad Klaasissepa poja ümber, ääsivalgus mängles neis ja neist läbi. Peegeldused tantsisid seintel. Klaasissepp nägi hetkeks, kuidas ta suudaks luua uue maailma, uued inimesed – palju kenamad kui senised. Nad oleksid ilusad, haprad ja vait, nagu klaas ikka. Klaasissepa poja pilgu all ärkas tüdrukutes aga eneseteadvus. Mõtted hõljusid nende läbipaistvates peades nagu mererohi. Ei läinud kaua, kui nad vaatasid ümbrust, ennast ja Klaasissepa poega ning pärisid: „Meister, miks me läbi paistame, kas me oleme päris? Kas me läheme katki? Kas peame end kangaga katma nagu sina? Kus me oleme? Miks me siin oleme?“ Nende peas lõi tralli kogu maailmatunnetus, mis joobnustavas pudelis unistustega kaasas oli olnud ning klaaspiigadel polnud sellele mingit seletust. Nad vaid pärisid. Klaasissepa poja ilus maailmaloomiseplaan kukkus kokku ning ta sai tulivihaseks. Joobunult ning piigade küsimustest pimedas raevus rapsis ta kätte sattunud klaasipuhuja piibuga ning mõnda aega oli ruumis vaid klirin ning õhku pihustuv killupuru. Kui Klaasissepa poeg hiljem uimaselt põrandal ärkas, istus ta kõrval vaid üks segaduses ja hirmunud klaaspiiga.
Aprilliöö jõudis klaasikojani, aga jäi sellest veidi eemal seisma, et hoonet tervenisti silmitseda. Võinuks arvata, et majas oli midagi kurjakuulutavat või hirmsat. Oh ei, töökoda nagu ikka. Natuke tolmune, pisut sellist nägu, et seal oli üksjagu tööd tehtud. Ega siis Aprilliöö peljanud: ta kogus hoopis mõtteid, kuidas Klaasissepa pojalt röövitud unelmaid kergemini tagasi kaubelda. Ta astus rahulikul ja mõõdetud sammul poolirvakil ukse juurde ja oligi toas. Eesruum oli vaikne ja täis luitunud nipsasju. Ettevaatlikult läks Aprilliöö läbi ruumi sinnapoole, kust tundis õhkuvat sulatusahju soojust. Kõik oli üsna vaikne. Aprilliöö leidis kangeist unelmaist uimase ja kohmaka Klaasissepa poja endiselt keset põrandat kükitamas, klaaspiiga kõrval.
„Mis sa siit otsid, võõras? Ma ei müü ega osta midagi. Kõik, mis näed, on minu,“ kostis Klaasissepa poeg kohe, kui Aprilliööd silmas.
„Siiski, peremees. Mul on sinuga kaupa teha. Oskad mulle ehk öelda, kus sul seisab kenake ja kopsakas varu ühe piiga unelmaid? Ma tahan neid pruudile tagasi. Hinda ma ei küsi. Küllap meister on lahke mees ja annab niisamagi selle, mille vääriti võttis.“
Klaasissepa poeg naeris ja tema hambad välkusid nagu piimjas Murano klaas.
„Võõras on ehk rändav narr, kes loodab ausalt meistrimehelt koomuskite ja vigurdamisega rubla teenida? Ei, külamees. See tagasinõudmine on juba kulunud nali. Peaaegu sama kulunud kui tüdrukunarts, kes seda ühtlugu jutustab. Mis sul temast? Maailm on plikasid täis, iga aidaukse taga üks või paar!“ kõneles Klaasissepa poeg hoogsalt ja võltsi magususega.
Aprilliööl polnud suuremat naljatuju ja ta vastas tõsiselt: „Sa oled julm, Klaasissepp. Ma pole kellegi narr, nii et jäta sinagi vigurid. Kas ma pean kurjaga küsima? Minu kätes on jaksu küll, et sulle tuul all teha!“
Klaasissepa poeg ei ehmunud põrmugi ja silitas kõva hääle peale vigisema hakanud klaaspiigat. Aprilliööle vastas ta üksnes: „Kuss, kuss, kangelane. Klaas on õrn ja läheb kurja sõna peale katki. Tüdruk andis oma unelmad vabatahtlikult. Ei või sinagi neid vägisi tagasi saada. Ainult vahetuskaubaga saad läbi.“
„Olgu. Mida meister ihaleb?“ päris Aprilliöö.
Klaasissepa poja pilk rändas riiulitäie unelmapudelite peale. Üks oli juba poolik, teine vaid kolmveerand täis...Rida oli naa lühikeseks kahanenud. Ta käesooned paisusid ahnest soovist kübeke uusi unelmaid endasse ringlema saada. Ta vastas ettevaatlikult ja pooleldi endamisi: „Võõral pole vastse pruudi jaoks ometi kahju natuke endast ära anda? Kübeke siit, käpuke sealt, elurõõm veel lisaks. Vanus tuleb peale, kellel seda hiljem ikka tarvis läheb?“
Aprilliöö ehmus vaiki. Kuigi ta pea oli tuult täis, sai Aprilliöö aru, et see oli tõsine otsus. Ta oleks pidanud sellele soss-sepale pudelisse panema oma igavese elurõõmu, selle, kes ta oli. Öö pidigi juba loobuma, kuid tema silme ette kerkis tüdruku tühi nägu ja ta sai heitlikkusest jagu. „Olgu, meister, saagu sinu tahtmine. Too pudel lagedale!“
Klaasissepa poeg sai kohe jalad alla ja otsis hiiglaslikust seinakapist terve pestud pudeli, millel kork peal püsiks. Pikema jututa nõristas Aprilliöö pihust klaasanuma meekarva vedelikku tihkelt täis. Siis jäi ta tühjalt seisma, näost hall ja vana. Klaasissepa poeg ei teinud sellest suuremat numbrit, tal jagus silmi vaid kuldmee jaoks pudelis, mille ta kohe Aprilliöö käest haaras ja hellalt põuetaskusse peitis. Mees lükkas Aprilliöö eesruumi, pistis järelmõttena pooltühjad unelmapudelid pauna, surus selle Ööle pihku ja ei teinud temast enam sugugi välja. Uksegi tõmbas Aprilliöö järel pauguga kinni.
Aprilliöö koperdas tolmuses eesruumis ringi. Ta vajus istuma vana peeglilaua ette ja vaatas kaua oma naerujoontest märgitud nägu, mille ta nüüd alatise kurbuse ja tõsiduse alla pidi matma. Ta võttis narmendavast märsist armastatud värvid, millega ta õhtutaevast kirevaks oli maalinud. Esimesena pihku juhtunud vaarikapunase viskas ta kohe kotti tagasi. Sellega Pierrot’del pistmist polnud. Ta kobas kotipõhja karedat kangast, kuni leidis vasevalge ja varimusta. Selline pidi olema tema nägu – pool musta, pool valget, elurõõmsa Aprilliöö asemel kurb Pierrot. Aprilliöö võttis peoga purgipõhjast värvikirmetist ja tõmbas suurte sõrmedega risti üle näo. Värv kivistus hetkega. Veel jäi lisada vaid üks pisiasi, mille pidi korda ajama väike pintsel – kastetilkade hõbetamise harjake. Sellega maalis ta paremale põsele tillukese pisara, mis samuti tema näkku tardus ning ajas seisma jäi. Sinna pidi see liikumatult jääma – kunagi voolamata, iialgi leevendust toomata. Aprilliöö Pierrot tõusis peegli eest ja võttis ennast kokku. Ta mõtles, kui palju tal veel alles on ning ei heitnud valelikule klaasile enam pilkugi. Peagi jäi Klaasissepa töökoda kaugele metsa varju.
Otsimisest polnud juttu, Aprilliöö leidis tüdruku üles seal, kus ta piiga jätnud oli. Kui ta vaatas tüdrukut ikka järgmist ja ülejärgmist takust töösärki nühkimas, sai Aprilliöö Pierrot’le selgeks, et küllap oli vahetuskaup väärt tegu. Piiga silmas teda ja kuulis kõlksuvat pauna. Kalts kukkus jõkke. Vesi vulises.
„Võta, vahetuskaup,“ sirutas Pierrot pauna tüdruku poole.
Piiga haaras ja jõi esimese pudeli tilgatumaks. Tõsi küll, see oli vaid veerandiku täis. Ikka uue ja uue anuma järele haaras ta, kuni Pierrot’le tundus, et too enam ei joonud, vaid hingas unelmaid tagasi sisse. Piiga süda sai iga hetkega aina rõõmsamaks ja värv ning sisu tulid tema silmavaatesse tagasi. Kui viimnegi apteekrimõõtu tops tühjendatud, embas tüdruk Pierrot’d nagu maipäike ja ütles: „Kallis Aprilliöö, lase ma koon sulle tänutäheks kuldkollase salli, et mu kallistus oleks sul alati kaelas. Aga…,“ katkestas tüdruk, kui märkas, kuidas teine oli muutunud.
Ta ehmus kangesti ja puhkes heleda häälega nutma. „Miks minu õnn peab küll alati ostetud olema?“ küsis ta. „Kas ei saa nõnda, et keegi katki poleks? Kuhu selline vahetuskaup kõlbab, Aprilliöö?“
Aprilliöö Pierrot aga küsis: „Kas sa mind siis katkiselt enam ei taha?“
„Tahan, et kumbki meist katki ei peaks olema!“
Mõnda aega oli nõutu vaikus, kuni tüdruk seda enam välja ei kannatanud. Elu, mis tema soontesse tagasi oli voolanud, pani talle sõnad suhu: „Tule, sulatame kõik äravõetud unistused ja sinu elurõõmu jälle voolavaks klaasiks ja paiskame sulatusahju uksed valla. Siis saavad need jälle helgeks vabaks õhuks ning tulevad meie juurde tagasi. Ma ei hooli Klaasissepa pojast ja tema vahetuskaupadest! Vargaga kaupa ei tehta. Liiga kaua on teda hellitatud ja kardetud!“
Küll katsus Aprilliöö Pierrot kahelda, et nõnda küll midagi tagasi ei tule. Tahkunud unelmad elavad vaid asja elu, neist enam loovust ei saa. Tarretatud elurõõm on elutu. Kui klaas lõhkuda, kaovad ka taiesed, mis unelmaist tehtud ja maailmast jääb ilu vähemaks. Tüdruk ei kuulanud ja vedas Aprilliöö Pierrot’d kättpidi klaasikoja poole.
Klaasissepa poeg imetles kaua Aprilliöö Pierrot’ pudelisse pandud elurõõmu. See oli rikkalik ja kange nagu mesi; veatu ja siiras nagu laotus. Ta joovastus juba, kui julges korgi avada. Üks lonks ja ta oli kadunud kevadeootusse, ärkamisse, puhkemisse. Suutmata end kübetki tagasi hoida, jõi Klaasissepa poeg põhjani ning tundis, et puhkeb ning ajab võrseid. Jook kangestas silmapilguga ta vere ja olemuse. Kõik see, mis andis Aprilliööle headuse ja tegutsemistahte, tegi Klaasissepa poja pööraseks ja sõgedaks. Ühestki tööst poleks enam piisanud, et Aprilliöö elurõõmu ära kulutada. Nõnda tõstiski Klaasissepa poeg tööriistu palavikuliselt siia-sinna, hakkas otsima materjali, et teha uut, maailma puhtaimat klaasi, siis kaotas huvi ja tahtis sulatada kõik poolikud tööd üheks suureks, et vormida kevadet ennast. Ometi peatus ta keset astumist ja vaatas ümberringi. Talle lõi pähe, et kõik senised tööd olid kahvatud selle kõrval, mis ta pidi looma hakkama. Järsku ei kõlvanud ükski isa taieste jäljendus ega tüdruku unelmauimas tehtud töö. Eelnevad tuli hävitada, et jääks vaid selle, tuleva töö geniaalne ergavus. Lõhkumisrõõmus haaras ta riiulilt klaaskoeri ja -kasse, õukonnakallikesi ja õunapoolikuid, kristallkingakesi ja kaelakeesid. Kõik maandusid suure klirinaga klaasikoja kivipõrandal. Vaene klaastüdruk värises nurgas ning pelgas oma vastse elu pärast. Ta ei tihanud midagi päästa ega julgenud vahele astuda, kuigi tundis, et ümberringi hävib kõik temasugune.
Viimaks lõpetas Klaasissepa poeg lõhkumistöö ja leidis, et peab kõik korraga ümber sulatama, tervest maailmast pidi saama tema ääs. Küll temasugune suur klaasissepp ka päikese sulatusahjuks kuumutab! Alustuseks ajas ta siiski klaasikoja ahju heletuliseks, korjas huupi klaasitükke ja loopis neid kibekiiresti ahju, nagu kühveldanuks sütt aurukatlasse. Ennist joodu põletas läbi ta soonte ning mida enam ta kiirustas, seda valgemalt ta hõõguma lõi. Lõpuks pöörles Klaasissepa poeg kui kaunis mesine vurrkann ja sulas, tilgatumaks. Viimased jäljed temast hõljusid auruna klaasikoja kõrge lae kohal ning hajusid siis kevadõhku.
Tuli vaikus. Nurgast astus välja klaastüdruk, kes sulges kähku ahjuukse, lõi aknad ja uksed valla ning jäi siis keset tuba seisma. Päike paistis talle peale ja valgus murdus uskumatult ilusates värvides läbi tema. Tüdruku süda tegi tahmunud ahjule vikerkaare. Üle klaastüdruku põskede veeresid suured Prints Ruperti tilgad ja kukkusid kõlisedes, kuid purunemata maha. Juuspeen pragu tema põsel ajas märkamatult niidistikku üle tüdruku keha, kuni käis tilluke praks ja ta pihustus peene klaasipuruna üle terve ruumi. Uks kolksatas.
Kõik need klaasikillud... Tüdruk seisis veidi aega tardunult ja tuimalt. Klaas. Kõikjal. Ta ei julgenud pisimale killulegi peale astuda. Siis tundis ta, kuidas Aprilliöö Pierrot tema selja taha seisis ning ettevaatlikult, justkui oleksid nad mõlemad ise ka klaasist, sülle istuma tõmbas. Kõigi kildude keskele. Nad istusid veidi kuni üks, ei teagi kumb, kilde tasapisi ja huupi pihku koguma hakkas, neid vahetevahel vastu nõrka päevavalgust vaatles ja tüdruku põlle asetas. Kordamööda, vaheldumisi: Pierrot ja tüdruk, tüdruk ja Pierrot. Ajapikku sai kogu purunenud klaas põrandalt pühitud. Ka miniatuursed klaasipühkmed korjasid nad kokku ja seadsid Pierrot pauna ja kuuetaskusse (sellesse, mis arvatavasti auguline ei olnud). Kui nad lahkusid, vajus laoruumi raske uks nende taga iseenesest kinni. Oli varajane õhtu ja maailm näitas hea ilma kujul neile vahelduseks leebet nägu. Pierrot ja tüdruk võtsid üksteist käekõrvale ning lasid teel end teadmata suunas edasi kanda. Vaata, kuidas nad läksid: hirmsast löögist pisut ettepoole kaldu, tüdruku juuksed patsist lahti hargnemas, Pierrot’ näovärvid kulunumad ja määrdunumad kui varem.
Esimeses ettejuhtuvas külas, mida neil eksirännakul vältida ei õnnestunud, seisis teistest majadest pisut eemal klaasikoda. Tüdrukut tõmbas teadmata miks sulatusahjude kuumuse poole, ta tiris Aprilliöö Pierrot’d käest ja koputas peagi maja uksele. Avama tulnud võõras klaasissepp ei olnud jutumees. Ta oli klaasiklirinat ennegi kuulnud ja võttis tüdruku ulatatud pauna kätte, lasi põlle eest ära kraamida ja vaatas läbi maalitud võõra kõik taskud. Ta asus tööle, kuni nood kaks aianurka Pierrot’ laiale mantlile aset seadsid ja kurnatult magama jäid. Sepp töötas mitu päeva ja mitu ööd ning nemad ei teadnud, mida nad õigupoolest ootasid. Kolmanda päeva hilisel pärastlõunal hõikas sepp nad töökotta sisse. Mees seisis seljaga nende poole ja oli just midagi sussssdi veetünni visanud. Ta võttis õrna eseme, sest õrn ta oli, miks muidu mees kohmakalt kätega ta pead toetas... ning Aprilliöö Pierrot võttis klaaslapse enda kätele.
Mis pilguga küll need kaks seda klaaslast vaatasid? Nad kummardusid tema kohale, Pierrot’ põselt hakkas voolama hõbepisar ja see kukkus tite peole just sel hetkel, kui tüdruku hingeõhk sama paika paitas. Ja ennäe! Läbipaistvas lapses lõi lõkendama süda, nagu äsjapuhkenud pisike pojeng. Hetk hiljem hargnesid sellest tuliste niitidena üle keha lugematud lõkendavad veresooned. Kui tüdruk käe vastu endist klaasi pani, oli vaid mõne minuti pärast tema sõrmede all siidine nahk. Laps koogas ning ajutiselt unustatud sepp sõnas: „Hoolitsege tema eest hästi.“ Aprilliöö naeratas, tundis, kuidas kurbusevärvid tasapisi näolt maha hakkasid kooruma, mässis väikese mantlihõlma ning tänas seppa. Ta võttis tüdruku käe ja tahtis südamest, et osa jõust, meelekindlusest ja helgusest, mille maim Aprilliöös jälle ringlema oli pannud, ka tüdrukule üle kanduks. Aprilliöö vaatas oma väljavalitut ja tema soov läks täide: piiga silmis süttisid elujanused lõkked. Nad lahkusid. Võõras küla jäi neist peagi kaugele.
Vaata, kuidas nad lähevad.