Gohar Markosjan-Käsperi (1949-2015) poleemiline järelsõna Arkadi ja Boris Strugatskite "Inetutele luikedele" (Tallinn: Varrak 1997) taasavaldatakse tema abikaasa loal.
Sellest on möödas juba hulk aega, kui üks mu tuttav käis ühel järjekordsel noorte ulmekirjanike seminaril (nõukogude riik jumaldas igat sorti kokkutulekuid ja nõupidamisi, sealhulgas ka noorte kirjanike omi; niimoodi püüti kasvatada kirjanduskomsomoli ja paljud sugugi mitte komsomoliliku mõtteviisiga isikud võtsid neist osa ühe sihiga: et pääseda trükki). Tuttav pajatas, et pooled seminarist osavõtjad olid tagunud endale vastu rinda ja deklareerinud: "Me kõik oleme päri Strugatskitest!", ülejäänud aga vaielnud sellele vastu, tõestades, et Strugatskid on juba minevik...
Minevik või mitte, kuid fakt on see, et kogu hilisem nõukogude ulmekirjandus pärines tõesti Strugatskitest. Isegi selle ulmekirjanduse evolutsioon toimus läbi Strugatskite. Strugatskid alustasid kui õigeusklikud nõukogude kirjanikud, kelle kodumaaks on Sotsialistlike Vabariikide Liit, lõpetasid aga süngete antiutopistidena. Esmalt nad kirjutasid klassikalist "kosmoseulmet", lõid oma maailma või õigemini Universumi, lõpuks aga jõudsid välja selleni, mida praegu kutsutakse alternatiivseks ulmekirjanduseks. Muide pole see sugugi seesama, mis fantasy. Fantasy on oma olemuselt vaid pisut edasiarendatud muinasjutt, mis klassikalisel, Tolkieni-kujul, põhineb mütoloogial (käesoleval juhul germaani-skandinaavia mütoloogial). Ta evib küll teatud kirjanduslikke väärtusi, kuid (nagu muinasjutt ikka) lihtsustab teadlikult maailma, muudab selle dipolaarseks, must-valgeks, ja paneb käima lõputu ning üksluise võitluse hea ja kurja vahel, mis harilikult taandub kõige labasemaks rusikatega lahmimiseks. Fantasy tegelased on reeglina skemaatilised ja paraku tõestab selle žanri populaarsus, et suur hulk inimesi on naasmas pimedasse keskaega, kus kirjaoskamatud barbarid kuulasid ammuli sui skaldide ja teiste etlejate lugulaule (või pole nad sellest keskajast kunagi pääsenudki). Alternatiivne ulmekirjandus seevastu püüab tabada maailma keerukust, ta säilitab meie maailma struktuuri ja lisab sellele uusi tahke ning pealekauba üritab seda toimetada kirjanduslikult, mis tal mõnikord isegi õnnestub. Teatud määral võib selle žanri hulka kuuluvaks lugeda ka "Meistri ja Margarita".
Strugatskid alustasid harilikest "ulmekatest", kuid jõudsid välja kirjanduseni.´ Iseenesest on see kaunis harv juhus. Pole mõtet teeselda rumalat: kui ühe või teise ulmekirjaniku kohta kirjutatakse, et tema teosed vastavad päriskirjanduse nõuetele, räägib see tavaliselt rohkem mainitud kirjanduse nõrkusest kui ulmekirjaniku tugevusest. Tõsi, mõnikord püüad end mõttelt: kas ulmekirjandus peabki üldse olema kirjandus? Isaac Asimov kirjutas oma viimase romaani ("Edasi, Asum", eesti keeles 2006 - toim.) eessõnas: "Olen loobunud katsetest esitada mõtteid kujundlikult, sümbolite või mõne moodsa stiili abiga... Kirjutan lihtsalt ja selgelt..." Kes teab, äkki ongi nii õige? Lõpuks on ju igal žanril omad seaduspärasused, ulmekirjanduse üdi aga peitub tema ideedes - milleks siis veel ajada taga kirjanduslikku vormi? Kuid vaat' kus häda: ideed kipuvad vananema. Burroghsid ja Hamiltonid tunduvad täna lugedes naeruväärsetena, juba on pentsik lugeda ka viiekümnendate aastate arvutiajastu-eelset ulmekirjandust, möödub veel paarkümmend aastat ja inimkond mõtleb kindlasti välja veel midagi, mille peale tänapäeva ulmekirjanikud parimagi tahtmise juures ei tule, ning kohe muutub nende poolt kirjutatu kohmakaks ja juhmiks. Ulmekirjanduse iga suudab pikendada vaid tema kirjanduslik väärtus.
Kuid naaskem vendade Strugatskite juurde. Vanem vendadest, Arkadi, kes praegu on kahjuks juba surnud (Arkadi Strugatski elas 1925-1991, Boris Strugatski 1933-2012 - toim.), oli elukutselt inglise ja jaapani keele tõlk (küllap see avas vendadele tee maailma edenenuimate ulmekirjanduste, anglo-ameerika ja jaapani oma juurde, võimaldades neil mitte korrata senitehtut); noorem vend, Boriss, on astronoom. Vendade esimesed jutud nägid ilmavalgust 1958. aastal, aasta hiljem aga ilmus ka nende esimene romaan, "Purpurpunaste pilvede maa" (eesti keeles 1961). See jutustas Veenuse vallutamisest (muidugi mitte sõjariistade abil) ja tema tegevus toimus kommunistlikus tulevikus; ja kus veel ta võiski toimuda? Ühe perestroika ajal ilmunud romaani eessõnas kirjutavad vennad Strugatskid: "Kolmkümmend aastat tagasi me kõik uskusime kommunismi." See pole ehk päris mõistetav eesti lugejale, sest viiekümnendatel aastatel elanud eestlased olid üles kasvanud teist laadi riigis, kuid inimesed, kes olid sündinud 20-ndate või 30-ndatel aastate NSV Liidus ja kelle sirgumist oli kujundanud oma võimsuselt ja kõikjaleulatuvuse poolest hirmuäratav propagandamasin, uskusid tõepoolest kommunismi. Erinevalt kaks aastat varem ilmunud I. Jefremovi kõmutekitanud romaanist "Andromeeda udukogu" ei leidnud "Purpurpunaste pilvede maa" sündmustik seejuures sugugi aset kaugtulevikus - ei, see leidis aset üsna pea, peaaegu meie kaasajal. Säärane oli üks osa esimesest tulevikumaailmast, mille Strugatskid konstrueerisid ja milles antud pilti hiljem täiendasid nende teised teosed, kus tegutsesid samad tegelaskujud - "Teekond Amalteale", "Stažöörid" jt. See on maailm, kus ausad ja karmid rajaleidjad sooritasid kangelastegusid ning kas hukkusid või jäid ellu, vallutades kosmost. Üsna varsti hakkas niisugune maailm Strugatskeid rõhuma (muide, peaaegu kõik nende poolt kirjutatu mahub ära suhteliselt lühikesse ajavahemikku, viieteistkümnesse aastasse); see oli otsekui suletud ring, kus süžeed ja karakterid olid juba ette teada ja kui autorid olid välja joonistanud selle ringi kontuuri, ei hakanud nad lisama detaile, vaid jätsid selle kõrvale ja asusid looma uut, ajas kaugemat maailma. Peab tähendama ka seda, et Strugatskite Universum ei sarnane paljude teiste ulmekirjanike loodud universumitega. Lääne ulmekirjanduses on kombeks Universumeid konstrueerides kõik kuni viimse üksikasjani läbi mõelda ja välja tuua, paljud autorid joonistavad kaarte, koostavad sõnaraamatuid ja isegi esitavad raamatu lõpus lisaandmeid nende loodud maailma ajaloo, religiooni, ksenobioloogia ja kunsti kohta, mis "ei mahtunud romaani ära". Strugatskid pole sellega kunagi tegelenud, nende pildid on fragmentaarsed ja ebatäielikud, autorid võtavad eelduseks, et lugeja ise mõtleb ja "kirjutab" romaanid lõpuni.
Nõukogude ajal kõige sagedamini avaldatud (ja selle uue seeria kõige konfliktivaesemas) romaanis "Tagasitulek. Keskpäev. XXII sajand" (eesti keeles 1968) taas kujundatud Maa kommunistlikku tulevikku. Kuid see tulevik ei sarnane eelmistega: temas puudub nõukogulik karmus, tegelased ei kanna skafandrite peal automaate ega täida tarkade komandöride juhtnööre; nad lihtsalt elavad ja ehkki nende vabadust piiravad kohuse- ja autunne, ei ole nad siiski surutud etteantud kangelastegude ja muude toimingute raamidesse. Kosmosesse jõudnud inimkond satub vastamisi sootuks mitte idülliliste tsivilisatsioonidega. Strugatskid loovad üksteise järel terve rea totalitaarseid ühiskondi ja uurivad neid: feodaalne Ankarnara fašiseerub otse Maa luurajate silme all ("Raske on olla jumal", eesti keeles 1968), planeet Saul meenutab väga meile hästi tuttavaid koonduslaagreid ("Põgenemiskatse" - eesti keeles 1965 - toim.), planeedil Saraks aga tulevad pärast seda, kui kõige edenenum osa elanikkonnast on hävitatud, võimule säärased inimesed, kes hoiavad ülejäänute psüühikat kontrolli all mitte enam propaganda, vaid lausa bioloogiliste vahenditega ("Asustatud saar" - eesti keeles 2001 - toim.). Nendes võõrastes tsivilisatsioonides tunneb lugeja tahtmatult ära enda oma - selle, millest ei tohtinud kirjutada otse, mis tuli maskeerida, et raamat jõuaks lugejani. Maskeerimiseks kasutati allusioone, ehk nagu seda veel kutsuti, "trääs taskus" meetodit. Kuid ka naastes Maale muutuvad Strugatskid sealtoimuva suhtes rangemaks. "Asustatud saarel" ja "Põrnikal sipelgapesas" (eesti keeles tervikuna 2000 - toim.) on sama peategelane, kuid Maa, kus toimub viimatimainitud romaani tegevus, pole samuti sootuks idülliline paik; helge kommunistlik tulevik näib siin olevat võrdlemisi tusane. Tusasevõitu on elu ka kaugel Vikerkaarel ("Kauge Vikerkaar" - eesti keeles 2015 - toim.), kus füüsikud, püüdes sooritada kangelaslikku läbimurret, viivad planeedi ohtlike, kontrollimatute eksperimentidega huku äärele (või isegi hukuni, romaan katkeb veidi enne lõpplahendust ja surmalemääratute edasine saatus selgub alles teistes teostes).
Sama nukker on ka planeet Laev, kuhu sattunud Väikemees ("Väikemees" - eesti keeles 2014) jääb igasugusest kontaktist hoiduvate aborigeenide ja sellist kontakti otsivate maalaste nagu haamri ja alasi vahele, kui kasutada autorite endi sõnu. Kõiki äsjamainitud romaane ühendavad üks ja sama Universum ja ühed ja samad tegelased. Ja lisaks veel Rändurid - tundmatu, kas kadunud või avastamata tsivilisatsioon, kes on endast jätnud maha palju jälgi ja kellest ei teata, mida temalt oodata, kas head või halba. See jääb igaühe enda parema äratundmise hooleks; autorid tõde välja ei ütle, nad annavad otsustusjärje üle lugejale.
Peale nende kahe, eri tulevikukihte käsitleva romaanisarja on Strugatskid kirjutanud veel terve hulga eraldiseisvaid ja võib-olla nende parimaid romaane. "Ajastu ahistavad asjad" (eesti keeles 1968) on küll peategelase kaudu seotud esimese kihiga, kuid tegelikult paikneb sellest eraldi. Selles romaanis kujutatakse efektselt sedasama tarbimisühiskonda, mis praegu on alla neelamas meid kõiki. Romaanis "Tigu nõlvakul" (eesti keeles 1971 - vaid Valitsuse osa, tervikuna 2014 - toim.) on Strugatskid loonud ängistava absurdimaailma, millest puudub väljapääs. "Marslaste teine invasioon" (eesti keeles 2015 - toim.) uurib konformismi kui nähtust. Võluv "muinasjutt nooremteaduritele" "Esmaspäev algab laupäeval" (eesti keeles 2015 - toim.) lubab end formaalsete tunnuste põhjal liigitada fantasy'de hulka: tegevus toimub Nõiakunsti Teadusliku Uurimise Instituudis, figureerivad säärased tegelased nagu Madu Gorinõtš, kodukäijad ja ifriidid, samuti Giuseppe Balsamo ja teised maagid; kuid tegelikult on see vaimukas ja elurõõmus raamat, mis millegagi meenutab Simaki "Goblinide kaitseala" (Clifford D. Simaki romaani eestikeelse pealkiri on siiski "Härjapõlvlaste kaitseala", eesti keeles 1989 - toim.), palju sügavam ja tõsisem. Mitmeid rahvusvahelisi preemiaid võitnud "Väljasõit rohelusse" (eesti keeles 1987), klassikalise ulmekirjanduse musternäide, on nii populaarne, et temast pole mõtet eraldi rääkidagi - kes pole lugenud raamatut, on kindlasti näinud vähemalt originaalist üsna kauget, kuid ometi huvitavat A. Tarkovski filmi "Stalker" (millele stsenaariumi muide kirjutasid vennad ise). Veel teine praegu kuulus režissöör A. Sokurov on teinud filmi Strugatskite romaani "Miljard aastat enne maailmalõppu" ainetel (raamat eesti keeles 1987). Selle romaani näol on juba tegemist alternatiivse ulmekirjandusega, mida on ka "Surmalemääratud linn" (eesti keeles tervikuna pealkirja all "Hääbuv linn" 2012 - toim.) ja "Inetud luiged".
"Inetud luiged" on Strugatskite kõige kurvema käekäiguga ja kõige parem raamat - nõukogude ajal käiski kõige kurvemini just parimate raamatute käsi. Kakskümmend aastat, alates 1967-ndast, kui raamat kirjutati, kuni 1987-ndani, kui selle lõpuks esimesena avaldas ajakiri "Daugava", rändasid "Luiged" ringi käsikirjas. Võim tegi kõik, et seda raamatut ei loetaks ja lugejad tegid kõik, et seda ometi lugeda: nad hankisid eksemplare, trükkisid neid ümber ja andsid käest kätte. Siis ilmus romaan Läänes ja autoreid hakati selle eest traditsiooniliselt mõnitama. Kuni kõigest hoolimata jõudis romaan lõpuks ikkagi lugejani ka oma kodumaal (käsikirjad ei põle!). Seda hämmastavat raamatut on praegu vähemalt sama huvitav lugeda kui tollal. Või isegi veel huvitavam - praegu on raamat meile mõistetavam ja lähedasem, too tundmatu riik, milles elab võimudele tülinat valmistav, isepäine ja alailma purjus kirjanik Banev, pole üksnes too, milles me elasime, asi on laiem, see on ka riik, kus me elame praegu ja kus me - paraku! - peame elama veel kaua või koguni igavesti. Sest labasus, rumalus, konformism ja paljud teised suurepärased omadused on lahutamatud inimloomusest. Vaat' mispärast pole tahtmist lõpetada reipa sooviga: lugege see raamat läbi, ta aitab teil muuta paremaks nii iseennast kui maailma. Ega ei aita küll. Kuid läbi lugeda tasub siiski...
