Mari Järve. Klaasmeri. Tallinn: Hea Lugu, 2015.
Klaasmere ääres elavad mererahvas ja metsarahvas. Mererahvas on sisserändajad, elavad linnades, võtavad maha metsi ja harivad maad, neil on ülikoolid ja semaforside ja linnapead. Metsarahvas on põliselanikud, elavad soodes ja metsades, kütivad ja korilevad. Neil on loodus ja müüdid ja maagia. Ja kuna nad teavad, et maagia toimib, siis see toimibki. Ka välimuselt ja loomult on rahvad erinevad – mereinimesed tõmmud ja mustajuukselised, suurelised ja viisakad. Metsarahva meelest täispuhutud ja võltsid. Metsainimesed on heledapäised ja lihtsate kommetega. Mererahva meelest kahtlased ja tigedad.
Algselt olid metsarahva alade rannikuil vaid pisikesed mererahva asundused, kuid paar põlvkonda tagasi kolis sisse terve mererahva mass. Suhted kahe rahva vahel on arusaadavalt pingelised. Õigupoolest pole kumbki rahvas vaevunudki teisi tundma õppima või mingit diplomaatiat arendama – teised tunduvad nii võõrad ja imelikud, justkui polekski päris inimesed.
Ühel pikal merereisil kohtuvad kaks noort naist Reu ja Asel. Reu on metsainimene, salamissioonil ja mereinimeseks maskeeritud. Asel on mererahva hulgast, teel ülikooli täitma oma unistust saada arstiks. Algab teekond, millel ei oota mitte pöörased seiklused, aga küllaga sõprust ja usaldust, reetmist ja meeleheidet.
„Klaasmeri” oli mõnus lugemine. Mitte just ei-saa-käest-ära-panna haarav, aga köitev küll. Süžeekäigud olid meeldivalt loogilised ja elulised. Fantaasiaraamatu kohta on päris värskendav, kui mitte iga väikese inimese julge otsus ei viigi rahvaste saatuste muutumiseni. Natuke raske oli küll mõista, kuidas põlvkondi kestnud naabrussuhted varem tihedamate kontaktideni polnud viinud – juba sellest, et metsahõimude liikmed vahel linnas turul käisid, oleks pidanud paari põlvkonna jooksul mingigi teineteisemõistmine arenema.
Maagiasüsteem oli mõistlik – igal loitsul oli oma õiglane hind. Õigupoolest oli maagia metsarahva elu nii loomulik osa, et sellest suurt numbrit ei tehtudki – see oli rohkem taustavärviks, mitte kuidagi loo kesksel kohal. Väga huvitav olnuks näha, milleks metsarahva maagia ja mererahva akadeemilised teadmised koosmõjus võimelised oleksid. Näiteks ravitsemisel. Raamatutegelased ise selliste mõttekäikudeni ei jõudnud, kuigi Asel pettus mererahva meditsiinis, mis ei suutnud tema isa ja õde aidata. Sellest järgmine loogiline saam võinuks olla maagia poole pöördumine.
Raamat lõppeb sellise tundega, et oodata on järge. Sain aru, et autoril see vähemalt esialgu plaanis ei olnud. See teeb sellise lõpuakordi omamoodi stiilseks. Aga kui järg peaks siiski tulema, siis seda toredam.
