Ilmunud on "Algernoni" toimetuse ja Ajakirjade Kirjastuse koostöös valminud antoloogia "Pikad varjud" (koostanud Martin Kivirand, kaunilt illustreerinud Liidia Unt).
Antoloogia on koostatud kahel põhimõttel. Esiteks on sellesse palutud kirjutada peamiselt ulmeajakirjas „Algernon“ avaldatud autoritel. Teiseks seati lugudele tingimus, et need peaksid olema Eesti-ainelised ja seotud õuduskirjanduse või kohapärimusega. Teatud määral võib kogumikku võtta ka austusavaldusena etnoulme vanameistrile Herta Laipaigale. Eelmine samateemaline kogumik on valdavat osa alamžanri olulisematest tekstidest sisaldav „Õudne Eesti“ (koostaja Indrek Hargla, Varrak 2005). „Algernon“ on ulmekirjanduse ajakiri selle sõna kõige laiemas mõttes ja selles on avaldatud kõikidesse ulmekirjanduse alamžanritesse (teadusulme ehk inglise keeles Science Fiction, imeulme ehk Fantasy ja õudus ehk Horror) kuuluvaid proosateoseid; ülalnimetatud žanrikriteeriumita oleks tulemus saanud kardetavasti liiga eripalgeline.
Kuna „Algernon“ on kõigile lugejatele vabalt kättesaadav, ei olnud mõtet selles ilmunud teoste paberkandjal taasavaldamisel. Selle asemel otsustati tellida uusi lugusid peamiselt „Algernonis“ endale nime teinud autoritelt. Neile lisandus Eesti maagilise realismi esinovellist Mehis Heinsaar ning "Algernoni" vaimu järgides leidub autorite hulgas ka debütant, kelleks on Egle Palberg. Autoreid, kelle poole kaastöö saamiseks pöörduti, oli üle paarikümne ning allakirjutanu võib kinnitada, et siin ilmuv kümnelooline valik on parim, mida Eesti algupärasel ulmel 2015. aastal selles laadis pakkuda on.
Alamžanril on auväärt ajalugu nii Eestis kui mujal. Rahvapärimusega seotud üleloomulikke jutte on muuhulgas kirjutanud suur hulk autoreid, keda üles lugeda oleks võimatu; klassikutest võiks mainida näiteks Washington Irvingit, Charles Dickensit, Rudyard Kiplingi, Henry Jamesi, Robert Louis Stevensoni, Nikolai Gogolit, Aleksander Kuprini, Selma Lagerlöfi jt. Head lugejad võivad neile kindlasti mõttes lisada veel mitu korda niisama palju nimesid. Neile lisanduvad žanriautorid, kes teadlikult keskenduvad mõnele rahvapärimuses silmapaistval kohal olevale motiivile, alustades näiteks Crofton Crokerist (iiri rahvajuttude Väike Rahvas), Wilhelm Hauffist (saksa imemuinasjutud) või Pu Songlingist (hiina rahvajutud libaloomadest, vaimudest ning deemonitest). Rahvapärimust kasutatakse jätkuvalt nii nn. „peavoolus“ kui eraldi žanrikirjanduses.
Eesti etnoõuduse arenguloost on pikemalt kirjutanud Indrek Hargla sissejuhatuses antoloogiale „Õudne Eesti. Valimik eesti õudusjutte“, mis taasavaldatakse "Algernoni" käesolevas numbris. „Õudsa Eesti“ varaseimad lood on Fr. R. Kreutzwaldi „ennemuistne jutt“ „Rõugutaja tütar“ (1866) ning August Kitzbergi „Libahunt“ (1891– 92). Viimane on tähelepanuväärne eeskätt elavale perekonnapärimusele tuginemise poolest. Sama traditsioon on kestnud tänaseni ning on ka käesoleva kogumiku lähtekohaks. Eriti pälvis alamžanr autorite tähelepanu 1990-ndate lõpus ja sajandi alguses kuni selleni välja, et võib rääkida lausa kanoniseeruvatest või ka trafaretseks muutuvatest žanritunnustest. Allakirjutanu jaoks on ses osas märgiline Marcus Kaane jutt „Pärandus“ („Algernon“ 10/2005), kus leidub üheskoos palju sellist, mida ikka ja jälle kasutatakse: Eesti maakoht tegevuskohana, linnamehe sattumine maale, vana lohakil talumaja ning II maailmasõja järgse sünge ajaga seotud needus.
Samas, rahvapäraste kohapärimuslike üleloomulike juttude laialt levinud sidumine õuduskirjandusega on tihti küsitav. Rea näiteid tekstidest, kus toimuv on küll üleloomulik, kuid mitte õudustäratav, leiab nii Juhan Jaigu kui Herta Laipaiga loomingust; eesti luuletajatest on samas laadis kirjutanud Karl Eduard Sööt, Kersti Merilaas jt. „Õudsast Eestist“ võib näiteks tuua Karl Ristikivi „Luigelaulu“ või Veiko Belialsi „Metsavaimu“; käesolevast kogumikust Kersti Kivirüüda „Metsavana maja“ või Mehis Heinsaare „Tiigi sünni“. Võib-olla tasuks seetõttu rohkem kasutada ka laiema tähendusega katusterminit „etnoulme“ rõhutamaks õudsuse asemel justnimelt toimuva üleloomulikkust ning eesti rahvaluulest tuntud motiivide kasutamist. Võrdluseks sobivad keldi kirjanduse Väikese Rahva lood, mis sageli on rohkem koomilised kui õudsad, kuid moodustavad üheskoos selgelt eristuva rahvapärimusel põhineva ilukirjandusžanri.
Etnoulme on teiselt poolt lähedal ajaloolisele jutustusele. Tihtipeale toimub vähemalt üks tegevusliin minevikus ning ajalugu halvasti tundvat autorit varitseb oht eksida. See probleem on üsna uus. Varem kirjutati valdavalt kas kaasajast või lähiminevikust ja tuttavast keskkonnast (vaevalt küll võinuks August Kitzberg 19. sajandi taluelu või Jaak Sarapuu kolhoosikorra kirjeldamisel argieluliste detailidega eksida). Tänapäeva autorid on aga ühelt poolt tavaliselt sünnist saadik linnainimesed ning teiselt poolt kipub tegevusaegki aina kaugemale minevikku nihkuma. Seda illustreerib hästi ka käesolev kogumik, mille kümnest loost kaks paigutuvad või vaatavad tagasi tänapäeva või lähiminevikku (Kersti Kivirüüda „Metsavana maja“ ja Mehis Heinsaare „Tiigi sünd“), üks II maailmasõja eelsetesse kümnenditesse (Kristjan Sandri „Pikad varjud“), üks Vabadussõja järgsesse aega (Indrek Hargla „Viljakuivati“), üks 1917. aasta lõppu (Triinu Merese „Võtja“) ja ülejäänud viis „mõisaaega“ – 19. sajandisse või kaugemasse minevikku.
Kõrgel tasemel Eesti ajaloo ning arheoloogia alast kirjandust kõikvõimalike eluoluliste teemade kohta on juba päris palju ning on raske leida vabandust sellele, kui ajaloolist jutustust kirjutav autor ennast selle toimumisaega sisse ei loe. Jäägu lugejate otsustada, kuidas on see õnnestunud käesolevas kogumikus.
Sisukord
Karen Orlau. Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai.
Mann Loper. Maielaul.
Mann Loper. Lugu Kordost.
Egle Palberg. Keelatud armastus.
Maniakkide Tänav & Leila Tael-Mikešin. Manajad.
Mehis Heinsaar. Tiigi sünd.
Kristjan Sander. Pikad varjud.
Triinu Meres. Võtja.
Kersti Kivirüüt. Metsavana maja.
Indrek Hargla. Tammõküla viljakuivati.
