Leena istus kägaras kongi akna all ning püüdis mitte millelegi mõelda. See ei olnud tema süü. See ei olnud tema süü. See ei olnud tema süü, ta tegi kõik, mis suutis, et teisi peatada.
Aga seda tehti ikkagi, ütles hääl tema peas halastamatult. Oleks tulnud ette võtta midagi muud, midagi teistmoodi, ennast säästmata, sest kõiki neid inimesi päästes pole tema enda saatusel nagunii tähtsust. Poleks tähtsust. Nagunii pole enam, oleks vähemalt millegi nimel ela... millegi nimel surra.
Ta sirutas vahepeal jalgu, sest need surisesid pikast pingul lihastega istumisest, aga varsti keris need jälle enda alla, sest koidu ajal läks väljas külmaks ning nõnda muidugi ka kongis, mis oli välisõhust eraldatud vaid ühe aknaklaasiga trellide taga.
Kuskil halli taeva peidus tõusis päike. Võibolla on täna Leena viimane päev, tema viimane päikesetõus, tema viimane hommik.
Sobivalt hall sel juhul.
Ta ei kartnud, aga kui koridoris kõlasid juba nii vara kahed sammud ja peatuti tema ukse taga, tiriti riive lahti ning ta kuulis ka võtmeid kõlisemas, tõmbus naine ikkagi pingule. Lihased kottpükste ning hallikirju mantli all teadsid koos tumedate juuste peidus lakkamatult töötava ajuga, et nüüd võib ta viimast korda minna välja sellest uksest, järgmisest ja järgmisest, sisse paarist teisest – ning siis võibki olla kõik.
Läbi.
Nad ei aruta tema tegu lageda taeva all ja kiirustades, kindlasti tuleb mingi hulk tunnistajaid ning kuigi ta ei püüa midagi eitada – ette ära otsustatud asi, miks võideldagi, kui pole kellegi teise eest, polegi enam kedagi teist peale tema enda? – ei muuda see, et tahetakse asja mingite absurdsete protokollireeglite järgi ajada.
Uks avanes koridori, mis oli veel ilmetumat värvi rohekashall kui kong oligi, ent tema väljakäsutamise asemel tuli keegi hoopis sisse.
Oh. Laik.
Mees kandis sedasama laigulist vormi, mis alati. Nimi tema välimuse järgi – ta polnud ainus, kes sellise valinud oli. Nägi natuke vabandav välja, istus seina äärde põrandale – toole polnud, ainus mõistlik valik – ning vaikus nende vahel venis pikkamisi välja, sest kumbki ei tõtanud seda katkestama.
„Ma vabandan, kui midagi sulle ebameeldivat tegin,“ ütles Laik viimaks. „Kas ... tähendab, ma ju tean, et see pidi ebameeldiv olema. Kui sa juba niimoodi reageerisid. Aga ma oled sõdur ning inimeste mahatapmine on minu töö. Lihtsalt mul on päriselt kahju, et sa nii väga haiget said.“
Vaikus.
Laik hoidis pilgu seal, kus olnuks Leena silmad, kui naine talle otsa vaadata otsustanuks. Ta ei otsustanud, ei vaadanud üldse üles, ning Laik nägi vaid kahvatut juukselahku tumepruunide, pisut rasvaste lahkuvajunud salkude vahel. Ta oli selline, nagu ta viimasel ajal ikka oli olnud. Väike, kahvatu, hallis mantlis ning kuidagi märkamatu isegi seal kongis, kus viibis ainult tema.
„Ma ei tahtnud, et sul halb oleks,“ ütles Laik päris vaikselt. „Ma ei tea, miks sa nende juurde läksid, mida sa just täpselt rääkisid, aga kui ma oleks teadnud, et see sulle nii palju tähendab, võibolla oleksin rohkem seletanud, rohkem teada andnud, miks see oli ainus valik, mille teha sai.“
Leena kehitas õlgu, aga tegi viimaks siiski suu lahti.
„See poleks midagi muutnud, vist,“ ütles ta, hääl kare vähesest kasutamisest. Köhatas. Tõstis viimaks ka pilgu. „Ma ei pane sulle spetsiaalselt pahaks. Sa oled sõdur, just. Ei saanudki teisti mõelda, teisiti teha. Ja mina ei saanud teisiti teha, olles see, kes ma olen. Me tegime, mis pidime, mõlemad.“
„Aga ...“ Laik tegi pausi. Tõmbas käega üle lühikeste heledate juuste, üle natuke habemetüükalise näo, hallide silmade, mis kongihämaruses tumedad paistid. „Kui ma oleks teadnud, et see sulle nii väga korda läheb, ma võibolla oleks ikkagi teisi rohkem pidurdanud. Sa päästsid mu elu, hoidsid mind, kui mul oli kõige enam vaja. Kui mul ... Sina olid see, kes hoidis mind tagasi väga lõplikke valikuid tegemast. Ma oleks aidanud, lihtsalt sinu enda pärast.“
Leena vajus veel pisemaks, veel enam kokku ning Laik jäi vait.
„Aga ma ju ebaõnnestusin“ ütles naine sosinast vaevu valjemalt häälel, mis katkes ja kärises – võibolla polnud see ka enne kare ainult kasutamatusest. „Sa vist ei mõtle – aga mina mõtlen. Kõik need surnud, kui ma oleks võinud lihtsalt liitlasi otsida – sinagi ütlesid just, et aidanuks. Küll minu pärast, sellepärast, mis kunagi, aga siiski. Ma ei saa aru, kuidas üldse saab mitte mõelda.“ Ta tõstis taas pea ja nüüd äkki oli ta pilk terasene võitleja silmavaade, pilk, mida Laik varasemast hästi tundis. „Ma ei saa aru, kuidas saab seda valikut üldse teisiti näha, kui mina näen, tegelikult. Ma ei saa aru ja ei tahagi saada!“
„Ma ei tulnud vaidlema,“ vastas Laik pehmelt, ning Leena vaatas teda, vaatas ning viimaks naeratas. Leebelt.
„Mul on hea meel muidugi, et sina elad. Iga elaja päras on hea meel,“ sõnas ta ning laskis põlved alla, istudes esimest korda normaalselt, tavaliselt. „Miks sa tulid?“
„Kui saan, siis aitama. Ma ei lase sul niisama sinna kohtu ette astuda, tahtmatagi enda eest võidelda. Ma ei lase sul surra.“ Laik lausa sülitas need sõnad välja, kummardus neid lausudes ettepoole, ta käed olid kindlad, kui ta nendega oma lapiliste pükstega kaetud põlvedest haaras.
Seepeale Leena naeratas taas, naeratas laiemalt, kinnise suuga lausa naeruturtsatuse kuuldavale tuues. Päris naerma ent ei hakanud.
„Sa ei saa midagi teha,“ lausus ta. Nad rääkisid üldiselt ju niigi vaikselt, aga seekord olid sõnad nii resigneerunud, et kõlasid vaevu ohkest, mis neid saatis, kõvemini.
„Saan,“ vastas Laik kõvemini, peaaegu valjusti. „Kui ma suudan, päästan su samamoodi kui sina minu. Andes jõudu edasi pressida, kui ise enam ei jõua. Ja kui ma seda ei suuda, siis on ka muid võimalusi.“
***
Ta oli nii vaikne olnud, kui ta vangi võeti, kui poisid panid ta enda vahele pärast kogu üksuse surma, kelle ülem ta oli. Kui Leena, kes oli omade tsiviiljuht ning pealegi meedik – Laigul, tähendab, kolonel Mustal, nagu ta nimi siis oli, oli ränk mürgitus – teda pikemalt vaatas ja tema üle mõtles. Ta isegi ei oianud, kui Leena ta reihaava üle õmbles, nägu nii hall, nagu oleks tal midagi palju valusamat peas, millega tegeleda.
Loomulikult kuulas Lenka ka koloneli üle, sest see oli ometi ka tema töö ning kui too seal sidumis- ja lahkamislaual (kõik ühes, ökonoomsus) juba lebas, oli peaaegu sobiv hetk. Formaalselt sama poole mees, aga käitunud enam kui kahtlaselt.
“Kas sa räägid meile, millised käsud sul oli täpselt?” küsis ta, kasutamata sidumisasju riiulitesse ja sahtlitesse ära pannes. Rahulikult, aga kindlalt. Mis vaja, oli juba streliseerimisautomaadis.
Kolonel Must vastas läbi hammaste, ise ikka veel mürgitusest poolsegane:” Päris 100% kõiki detaile ei saa ilmselt. Mõned asjad on salajased ju. Aga üldiselt küll. Jah.”
“No räägi siis!”
Ja kolonel Must rääkis. Kuidas ta pidi konföderaatidega sõdima, kuidas sõdurid maha tapma, tsiviilid võimalusel ellu jätma ning üldse käituma nagu Uniooni Linna sõdur sõjas kunagi, nii kõrge auaste, nagu tal oligi.
Leena noogutas oma pruunmusta pead, juuksed õlgadeni lõigatud, ning, asjad ära pannud, tõmbas tooli lähemale. Nad oli ise Uniooni asulast, ise ka selles sõjas, kõik oli loogiline. Kolonel lebas laual ning vaatas lakke, sealset pragude ja langenud krohvi aukudest jäänud mustrit.
Ta jutt sai läbi.
Leena vaikis.
Tema vaikis.
Ja siis, korraga: ”Vaata kogu see eelnev jutt eksole. See on kõik mu märkmikus ka kirjas, näe , vaata!” ja ta tõmbas rinnataskust märkmiku, vere ja poriga koos, räpase, aga siiski heledate lehtedega ning loetava. Ulatas selle naisele ning ajas enda, nagu midagi otsustanult, vaevaliselt istuli.
Lenka luges. Nojah. Kõik oli kirjas.
Kolonel neelatas, kuuldavalt. Ta hääl oli jätkates lämbuv. “See kõik on üks suur kena seebimull, vale, mis on peidetud tõe sisse. Nüüd see, mis ma edasi räägin, PEAB jääma piiratud ringi sisse, muidu on asulatel lõpp peal. Nii Uniooni kui Konföderatsiooni linnadele träni korjavatel ning nendega moraalselt seotud olevatel. Vahet pole, kumbadel. Vahet. Pole.”
Kolonel pidas pausi, vaatas Leena poole, nägi, kuidas see noogutab, valvas ja rahulik. Istudes polnud mees sugugi vähem ohtlik, siugjalt kiire, nagu ta enne näidanud oli. Pealegi oli ta kõrgemal.
Nagu tajudes Leena mõtteid, vajus kolonel küünarnukkidele.
“Asi on selline, mida võibolla mõned teist kahtlustavad juba nende lendlehtede põhjal, mis leidsite. Linnad ei ole võitmatud. Kui asulate populatsioonid kasvavad liiga suureks, mida nad kummagi linnaga kaubeldes iga paari generatsiooni tagant teevad, võib juhtuda, et asulate inimesed hakkavad kadedalt linnade poole vaatama, ja siis on linnad ohus.
Seetõttu ongi Konföderatsiooni ja Uniooni linnad mõelnud välja salajase operatsiooni nimega "Lõikus".”
“Salajase.” Leena ütles seda ilmetult, kolonelile otsa vaatamata, seinale oli kergem pilku pidama jätta. “Koos. Linnad. Mitmuses. Koos.”
“Salajase,” kordas mees, neelatas taas – ilmselt mürgituse kaasnäht, mõtlest meedik – ning jätkas siis pärast pausi, mille jooksul ta sügavalt hinge tõmbas. “Ja koos.”Lõikus” kujutab endast sisuliselt fiktiivset sõda Konföderatsiooni ja Uniooni vahel, kus mõlema poole asulate elanikkonda kasutatakse kahurilihana, et nende arvukust vähendada. Nii on see käinud juba mitu tsüklit. Too blond naisterahvas, kelle ma tapsin, sai seda kogemata teada, mistõttu oli mul käsk ta ka elimineerida. Tegelikult ma isegi ei tea, kes ta oli, lihtsalt käsk ja info olid sellised.”
Lenka vaimusilma ees lebas blond võõras, keda ta elavana näinudki polnud, verisena kesk langenud lehti, tema pooleldi lahtipääsenud juuksed poris laiali, noorepoolne nägu nii kurnatud. Siis sellepärast pidi ta surema.
Kolonel jätkas: “Nüüd - kui see info levib kaugemale ja linnad saavad teada, et see on liikvel, lähevad 100% kindlusega liikvele ka järgmised eriüksused, kes tulevad teadjaid elimineerima. Eriüksused mõlemalt poolt – nii Uniooni kui Konföderatsiooni. Mõlema poole külad on ohus.”
Nüüd vaatas Leena talle otse otsa. “Miks sa räägid seda mulle?” küsis ta vaikselt.
Kolonel sülgas välja, nagu oleks kaua saladuses peetu teda lämmatamas “...ja kui see teadjate ring saab liiga suureks, siis võetakse terved asulad ette, kõik kes seal on, lapsed, vanurid ...” ning alles siis jõudis tema teadvusse Leena küsimus.
“Miks?”
“Jah, miks?”
Kolonel Must vaatas kõrvale. Ta oli liiga nõrk, et püsti tõusta, Leena istus talle väga lähedal ning sedasi ligidalt talle otsa vaada oli oh-kui-raske. Aga – see küsimus oli nii ootamatu, nii raskeid mõtteid pinnale toov, et pilk sinna juurde oli juba liig keeruline kontrollida.
“Kui sa oled just kaotanud oma viimase kümne aasta töö tulemuse, oma parimad sõbrad, ja näed et see eesmärk, võibolla, polegi päris see mis sa arvasid ... Et see on, polegi, polegi võibolla nii õige nagu sa enne uskusid. Sulle söödeti lihtsalt ette teistsugust infot ja sul on olnud aega terve ööpäev selle üle ka halvatuna järele mõelda siis ... raske on öelda miks. Tunnen, et on vaja.”
Leena vangutas pead, nii et üks pruunmust salk lohakalt kuklasse kinnitatud juustest laubale vajus. “Ma ei saa aru. Kui sa tulid seda siia tegema, meid surma ajama, mis su meele ära muutis siis? Et su enda omad hukka saavad, võiks ju – vastupidi mõjuda?”
“Vaata, ma olen eluaeg uskunud, et asunikud on armetud tõugud, primitiivid, kaltsudes barbarid, kes on kasulikud vaid sodi otsimiseks kuskilt varemetest. Ja siis jään ma ilma meestest, kes on mulle nagu oma lapsed, ning samas jõuab mulle kohale, et need asunikud polegi päris sellised, kui arvasin ... ning ... mille nimel nad siis surid?”
Leena kummardus talle veel lähemale. “Sa tead, mitu sõdurit meil surma sai? Enamikku neist ma teadsin titepõlvest saati, teistega olen aastaid koos töötanud ja haavu lappinud, ja nüüd sa istud siin, siirad silmad peas ja räägid, kuidas tegelikult te olitegi teadlikult selle peal väljas, et nad sureks!“
Kolonel Must ei kogunud end nii kiiresti. “Alles eile tekkis see võimalus mõelda, analüüsida,” sositas ta
Aga nüüd oli Lenka juba tõe lainel, nii valusa tõe lainel, et seda oli raske uskudagi.
“Isegi kui ma võib-olla kahtlustasin seda. Isegi kui ma võib-olla olen umbes oletanud kõike seda, mida sa rääkisid. See on isiklikult näost näkku ikka väga jälk kuulda!”
Kolonel lasi peal tagasi lauale vajuda, käed läksid taas sirgu ning, silmad kinni, ütles ta: “Alasti tõde ongi jälk ja kole nagu nülitud metsloom kuskil kuuri nurgas rippumas, oma kaunist sõnavahust karvkattest ilma jäänud.”
Leena naeratas nagu metsloom hambaid näidates, kuid kolonel ei näinud seda. “Väga kaunilt öeldud,” sisistas naine.
“Enne, kui sa nüüd vihaga mingi süstlatäie mürki tood või muud miskit,” ütles Must, silmad ikka suletud, ent käed sikutamas lahti jakki ning särki seljas, paljastades naha nende all, nagu surma kutsudes – kuigi otse rindu süstiti tegelikult ainult stimulanti, mille keemikud koos meedikutega kunagi välja töötasid, et inimese töövõimet mõneks minutiks selle absoluutse vajalikkuse korral taastada, “lase mul veel paar asja öelda.
Mida kaugemale te linnadest hoiate seda parem, kuigi ma ei ole üldse kindel kas see võimalik on. Eriti enne peagi saabuvat talve. Aga ikkagi, minge lihtsalt ära! Kuskilt teiselt poolt mürki ju pidid need lendlehed tulema. Mingi elu seal on. Kui te kuidagi läbi pääseksite, oleksite te linnadest vabad!”
Ta ei näinud, vaid ainult kuulis Leena vastust. “Kogu asulaga minema minna? Enne talve teisele poole mürgilaamu minema hiilida?”
Kolonolel Must, lõpuni strateeg, seletas suletud silmil väsinult: “Vaikselt, kõigepealt luure. Siis esimesed otsirühmad, asunikud, kes valmistavad ette. Ja siis ühel, ööl, kogu ülejäänud asula. Linnad ju ei käi teil iga päev külas! Te jõuate!”
Seejärel tegi ta silmad ikkagi lahti, sest Leena hakkas naerma, puhast lagisevat rõõmunaeru. “Oh, kulla mees!” ütles ta, naerukil häälega. “Seda, just nii, nagu sa ette panid, me ju juba teemegi!”
”Te mõtlesitegi teisele poole mürki minna?”
“Me mõtlesimegi.” Leena naeratas, tal oli tegelikult väga armas naeratus. “Meie asula ja üks konföderaatide oma, kellega me aja jooksul palju asju koos oleme sattunud tegema, korjama varemetest sodi, nagu sa kaunilt ütlesid – me mõtlesime ühise jõuga õnne katsuda. Kõiki külasid me ei suuda päästa, aga need kaks – need täies koosseisus teisele poole mürki viia tundub võimalik. Mitte kindel asi, muidugi, aga võimalik.”
“Aga millest siis selline küsimus?” Mehe käed vajusid lavatsile, sest ta ei jaksanud neid enam rõivaste kallal üleval hoida.
“Tuleme tagasi sinna, et miks sa räägid seda.,” vastas Leena tõsiselt, isegi veidi murelikult. “Me kahtlustasime, sul on õigus, ja teeme juba ettevalmistusi, et minna. Ära. Terve külaga. Aga sina - miks sa meie kahtlusi nii avameelselt kinnitad? Sa ei taha ise tagasi minna? “
Kolonel Must ohkas. Paus. Siis vastas ta raskelt: “Väga mitte. Ja nüüd ma tegelikult hästi enam ei saagi. Nad kuulavad mu ilmselt üle kui ma sinna ilmun, ja siis juba on asi ohtlik nii teile kui ka mulle.”
Leena noogutas. Ülekuulamine linnas – see ei kõlanud nagu tühiasi. Kolonel jätkas.
“... ja kuigi see kohe kindlasti ei suurenda mu ellujäämisšansse praegu, siis ... nad ilmselt usuvad et ma olen ka hetkel surnud.”
Lenka ohkas omakorda. Vaikis. Mõtles linnadest ja oma külast, kõigist küladest. Kuidas osad teevad kaupa Konföderatsiooni linnaga, osad Uniooni linnaga, ning nagu selgub, ei käi rindejoon üldse mitte Uniooni ja Konföderatsiooni, vaid külade ja linnade vahel.
Oh kuramus küll!
Ent lausus siis kergemal toonil ja teemat hoopis isiklikuna hoides: “Eks me pea välja mõtlema, mida sinuga peale hakata. Mida sa ise näeksid oma edaspidise tegevusena? Sest, noh,. me ei saa sind purgis pidada nii ehk nii.”
Kolonel muigas mõrult. “No ma usun et pikk ja paks lasevad mu ilmselt kuskil nurga taha maha, kui nad vähegi saavad. Teevad teoks, mida mind mürgitades ei saavutanud. Ja, noh, kui ei lase siis ma ei teagi. Pole väga mõelnud sellele.”
“Mitte pikk ja paks vaid Pikk ja Jäme! See, et nad näevad välja nagu oma nimede pärisellu kukkunud vasted, ei muuda, et need on nende nimed!”
Kolonel Must peletas need sõnad õlakehitusega eemale kui ebaolulised. “... ilmselt, kui ma Uniooni linna inimeste silme alla ei satu, siis sõdur olen ma kogu aeg olnud ja saan edasi ka hakkama selles ametis,” vastas ta ausamalt, kui võibolla plaaninuks, kui ta isegi teadis.
Leena ohkas uuesti. Ta istus ikka Mustale väga ligidal ning mõtles. Siis tõusis püsti, nii kõrge oli ta kogu järsku lavatsi kõrval. “Olgu. Söö midagi, maga kuidagi. Me peame aru. Pikk ja Jäme ei lase sind nurga tagant maha, seda ma garanteerin, aga kõik muu on üsna hämune. Meie inimesed sind armastama ei hakka kohe, aga saata sind relvaga kõnnumaale on meile endile ohtlik, saata sind relvata kõnnumaale on pikendatud tapmine, ja midagi tuleb ju teha. Praegu puhka!”
Kolonel lasi peal tagasi asemele vajuda. “Ma ei tea, kas suudan.”
Lenka naeratas taas, natuke nagu võimuomanikult oodata oligi. “Ma lähen ja räägin teistega. Aga kui sõdurid ka nõus on, siis on sul ilmselt meie poolt roheline tuli meile jääda. Inimesi on väheks jäänud teatud kurbadel asjaoludel. Sul on info, oskused, ajud – kasuta neid, ja me püüame andestada. Unustamise kohta,” tema naeratus muutus kurvemaks ning vihasemaks,” ei saa lubada.”
Must noogutas vaikides ja Leena läks.
***
See oli nii ammu. Aastaid tagasi. Nüüd oli rollid vahetatud, mõtles Leena, nii täielikult kui üldse saab. Ta oli isegi lavatsil ning Must, nüüdne Laik, madalamal, põrandal.
“Sa oled mulle tähtis,” ütles mees, nii vaikselt, nii tungivalt. “Ole endale ka tähtis! Võitle enda eest!”
“Sina käsid mul võidelda? Nüüd veel?” Leena hääl oli grammi jagu irooniline, ent peamiselt väsinud ja leppinud.
“Ma ei käsi,” lausus Laik leebelt, samasuguse leebusega, nagu Leena kunagi temaga kõneles “Ma palun. Palun ole endale tähtis!”
“Oh, Laik,” ja viimaks vaatas Leena teisele silma, mõlema pilgud kongihämarusest tumedad, ning natuke lähedust nende vahel kõike pisut hellemaks ja hullemaks värvimas. “Ma ei saa enam. Inimesed ei ole tähtsad, mina ei ole tähtis, isegi sina ei ole tähtis. Las asjad olla, nagu on.“
Laik vaatas talle vastu ning ta näos settis otsutavus. „Sa oled tähtis,“ ütles ta selgelt, iga sõna eraldi välja kostmas. „Kui mitte endale, siis mulle.“
Võibolla oleks see kunagi olnud hetk, kus nad mõlemad oleks mõelnud, kas nüüd ometi on sobiv suudelda. Nad olid koos nii palju läbi elanud. Nii teravaid asju. Mees ja naine, vanuselt mõlemad kolmekümne ümber, nii ju võiks?
Läbitegemised lähendavad.
***
„Ma uskusin sind,“ ütles Lenka ammu, ühel teisel ajal, ühes teises kohas, paar kuud pärast seda, kui ta oli teist mürgitusest päästnud, ellu tagasi toonud. Ta vaatas mehele otsa.
Kolonel ei vaadanud vastu. „Poleks pidanud uskuma,“ ütles ta vaikselt, hääl kare. „Sa hindasid valesti nii maailma kui mind. Kumbki pole kaugeltki nii ilus ja hea.“
Paus. Vihma kallas hullemini kui öösel, lakkamatu külmmärg sabin.
„Maailm on just see, milliseks sa ise ta teed,“ vastas naine siis peaaegu õrnalt. Pori imbus läbi ta püksipõlvede ning võõraste sõdurite silmad ta ümber olid kalgid ja ükskõiksed, aga ega ta nende poole ei vaadanudki. „Ma teeksin samas olukorras ikka samamoodi. Isegi ette teades, kuhu see mu toob.“
„Aitab juba,“ mühatas pikk võõras kõrvalt ja lisas Mustale: „Jäädki ootama või?“
Kolonel vabastas kaitseriivi ja Leena vaatas teda, kuni üks teine talle kuklasse lõi ja ta tasakaalu hoidmiseks käe maha pidi toetama. Naine hammustas huulde, et mitte oiata ja lootis, et tema pilk jääb Musta eluks ajaks kummitama.
Ta oli surunud kätt, mis nüüd talle sihitud automaati hoidis. Ta oli sundinud kogu oma jõu ja oskustega lööma südant, mis nüüd laigulise mundri all verd soontesse pumpas. See mees, Must, nende külas linlaste eest salaja Laigu nime all elanud, oleks ilma temata tükk kõdunevat liha möödunudaastaste lehtede all. Kubu aeglaselt hallitama asuvaid konte.
Tema teadis seda ja teadis, et mees teab samuti. Tolle teadmise raskust oli isegi näha olnud, märgata jäigast vastumeelsusest ta sõrmedes, ta pingsast peahoiust ning lõua rahutust liikumisest.
Leena tahtis, et Must ka mäletaks. Mäletaks teda ja oma reetmist. Tal polnud aimugi, kas tõesti oligi kolonel otsast peale nende juurde nuhkima saadetud ja tema vangivõtmine, tema masendus ja lein olid kõik plaani osad. Võib-olla ei reetnudki ta nende küla inimesi Uniooni linnale, võibolla oli ta just nüüd täitmas oma algset, küllap naeruväärselt vaprat ja võimatut eesmärki – aga igal juhul reetis Must praegu tema. Ta sihtis selle neetud relvaga surnuks nende õhtud medpunktis, kobavad vestlused, abitud püüded inimlikku õrnust jagada ja saada.
Hapra kurameerimiskatse ja ämblikuvõrgutaolise lohutuse.
Liblikkerge puudutuse põsel.
Väga reaalse elu.
Ta tõstis kobavalt pilgu ja vaatas jälle meest, külmast värisedes oma kuuli oodates, ning nägi seega peaaegu selgelt, kuidas Must pööras üheainsa sujuva liigutusega relvaraua pika poole, lasi, jätkas sama liigutust kellegi poole üle tema pea ja lasi uuesti, mitmed lasud kärgatasid kõikjal ümberringi ning Leena surus end vastu maad, nagu ta lahingmeedikuna tulevahetustes ikka tegi, ning ei hakanud isegi kõrvale roomama, sest kuhu.
Lasud vaikisid. Vaikus kestis omaenda suurusest helisedes, kuni vihmapiiskade vastu rohtu ja veel püsivaid lehti tagumine muutus taas tuntavaks ja naine pööras pead, nägu ligedast porist veidi kõrgemale tõstes.
Ta ei näinud õieti midagi peale vihma. Kergendus võttis hullemini värisema, ta oli ikka veel elus. Elus ja terve.
„Leena,“ ütles Musta hääl. Leena kergitas end ja talle ulatati käsi, märg ja soe. Naine haaras sellest randmekohalt, tugevad sõrmed põimusid omakorda ümber tema randme ja siis tõmbas teine ta jalule ning enda vastu.
„Jeesus, Leena! Anna andeks!“
Naine kallistas vastu, ellujäämisjoovastus lahvatamas tänuks ja rõõmuks. Ent kui Leena pilgu Mustale otsa vaatama tõstis, pööras kolonel silmad kõrvale, maha, eemale. Ta keha kangestus ning käsivarred ümber meediku krampusid, hoidsid teda nii kõvasti, et naisel oli peaaegu valus. Meedik vaatas alul maapinda, ent siis sattus ta pilk üle mehe õla veristele kehadele nende ümber ning ta mõistis.
Jaa. Ka see valik oli oma hinnaga, Mustale õudne teha. Uuesti silmi koloneli näole tõstes vabastas ta end õrnalt teise embusest ja astus eemale.
Must vältis ta pilku, näol seesama tundetust markeeriv piinatud ilme, mida Leena nende esimestest kohtumistest nii hästi mäletas, ja oh seda toonast süütunnet langenud kamraadide pärast.
Üks kogu maas hingas veel, see oli näha veristest mullidest ta vihmamärjal suul.
„Ma seoksin need haavad kinni, aga kui keegi nad leiab, teaksid nad liiga palju,“ sõnas meedik, endalegi ootamatult kähedal häälel.
„Nagunii pole selleks aega,“ vastas kolonel ja tema kirvetera-taoline profiil pöördus, kuna silmad ümbritsevat märga metsa kammisid. „Me peame minema. Neid laske võis keegi kuulda. Saad sa joosta?“
Leena ainult noogutas.
Nii et nad jooksid. Läbi kõrge kollaka heina, mis püksid läbi leotas, läbi hilissügisekarva pruunilapiliste lehtede, võsa peenemad oksad piitsadena näkku löömas. Vahepeal kõndisid, siis jooksid jälle. Must näitas teed, kontrollides seda vahepeal kompassist, kuna meedik sellal käed põlvedele toetas ning hinge tõmbas.
Päris omade laagri ligi, mitte nii lähedal, et valvele otsa joosta, aga piisavalt, et Leena juba teaks, kuhu suunas edasi minna, jäi ta ühel natuke lagedamal samblasel platsil pealtnäha põhjuseta lihtsalt seisma. Lehed läikisid ja liikusid vihmapiiskade taktis. Must vaatas tagasi ning peatus samuti. Tuli naise juurde ja too vaatas talle näkku korraga avalalt ja meeleheitlikult.
Nad mõlemad hingeldasid, vihm näol ja riietelt maha voolamas ja Leena jalad olid märjad.
„Herman,“ ütles ta ja mees peaaegu võpatas. Leena polnud kunagi tema eesnime kasutanud.
„Kuule, ütle mulle. Mis see oli – täna? Seal?“ küsis meedik.
Must neelatas. Raputas vaikides pead. Vaatas maha, siis enda ümber. Avas suu, sõna aimdus õhus juba kõlamas – ning sulges selle siis uuesti. Raputas uuesti pead, suutmata vastust leida või seda välja öelda, ja võttis hoopis Leena käed oma pihkudesse.
Too surus neid sõrmedega ja tundis, kui sile on mehe nahk, kui soe ja elu täis.
„Aitäh sulle,“ sõnas naine. „On väga hea elus olla.“
Musta hääl, nii kare et kõlas peaagu ohkena: „Leena...“
„Ei. Ära,“ ja meediku nimetissõrm puudutas keelavalt mehe suud. Tolle huuled tuksatasid ja silmad sulgusid, nagu püüaks ta end puudutuse ja pilgu eest kaitsta – ent ometi eemale tõmbumata.
„On vist parem, kui sa edasi ei tule,“ ütles meedik siis, vaikne mõistlik lause ja Musta silmad tõusid lahti, kiiresti, nagu oleks teda löödud.
Kui naine rohkem midagi ei öelnud, küsis kolonel kõheldes: „Kas ... sa ei taha mind rohkem näha?“
„Tahan. Selles just asi ongi, et tahan. Aga kui sa tuled laagrisse, ma pean neile rääkima. Nad on ju minu inimesed, nad väärivad ausust.“ Kõhn käsi puudutas nüüd mehe põske pühkides sealt minema vihmajoa, jättes järele nahal hõõguva jälje nagu leegi. „Ja kui sul just ei ole neile paremat vastust kui mulle, siis ... Siis paneb Buldog su põlvili ja laseb sulle kuuli kuklasse. Õigusega.“
Vihm jäi hõredamaks. Rabina asemel sosin. „Selle kohta on üks vana ütlemine,“ jätkas naine peale lühkest vaikushetke. „Fool me once, shame on you, fool me twice, shame on me. Mis tähendab umbes seda, et ... me juba andsime sulle teise võimaluse. Aga kolmandat keelab anda igasugune terve mõistus. Sa reetsid meie usalduse, Herman. Ma tahan sind ikkagi veel näha, aga just seepärast on parem, kui sa siit enam edasi ei tule.“
Miski Musta silmades suri, kuigi ta nägu vaevu ilmet muutis. Leena ei oleks osanud öelda, kuidas, aga ta nägi seda sulgumist, surma mehe sisimas sama selgelt nagu küünla kustumist.
„Mul ei ole ka kuhugi mujale minna. Leena,“ ütles kolonel nüüd. „Sa ju tead seda.“
Leena surus uuesti ta käsi, toetas lauba vastu mehe õlga. Tundis tolle hingamist ja südametukseid isegi läbi jaki.
„Leia mingi koht.“
„Leena.“ Kõnetus, kutse, isegi palve. „Leena ...“
Naine tõstis tasa pea ja riivas oma põsega mehe oma. Too langetas oma märja näo teise omale lähemale ja nad seisid, ostmikud vastakuti, veidi aega nii, kuna vihm sügise lõputus hallis ükskõikselt edasi sadas.
„Luba mulle,“ nõudis Leena viimaks madalal häälel, „luba mulle, et sa vähemalt püüad elada! Pingutad selle nimel!“
Ent kolonel tõmbus tagasi ja muigas nüüd seda igavest nukrat muiet, tema lootusetu ürituse muiet tunda tõelisi tundeid, olla tõeliselt osa kellegi maailmast, ning ta lõuapärades sulgusid luugid, kulmudes riivid ja ta silmad pöördusid mujale. Must taganes, lasi teise käed lahti.
„Ela hästi,“ pomises ta siis ja pöörduski juba, laagrist eemale, nende tulekusuunda tagasi.
„Palun,“ ütles naine tema selja taga kähedalt. „Palun taha elada. Laik, elu on ikkagi ilus. Elu on ikkagi armas, igal juhul!“
Mees ei pöördunud, aga Laigu nimega kutsumine tungis talle õlgade vahele nagu kuul ja jäi rindu kõrvetama. Ta astus veel seitse sammu, juba sõnajalgade ja puude varju kadudes, ja pööras siis ometi ringi. Kõndis kiirel kõhklematul sammul tagasi sinna, kus naine ikka veel seisis ja talle vaikides vastu vaatas.
„Ma ei tee seda. Kui kuul, siis kuul,“ sõnas kolonel Must ja kuigi ta hääles kõlasid karedalt korraga muie ja valu, oli see palju parem kui endine kustunud pilk. Leena tahtnuks tal ümbert kinni võtta ja hoida, sama kõvasti kui teine varem temast oli hoidnud.
„Tõsiselt, Leena, parem kuul kuklas kui bandiidiks hakata, kes talvel näljaajal tuleb ja neid sinu inimesi tapab. Ma tulen laagrisse. Kui sa just otseselt ei keela.“
Leena vaatas talle otsa ja sundis ahastuses kõverduda ihkava suu paigale. Mehe silmad olid märjad, aga vihm sadas ladinal neile kaela ja selle piisad muutsid naise juuksedki raskeks, haakusid ripsmetesse ning varjasid enda alla ära tema enda pisarad, nii et ta ei teadnud, mida ta näeb ja mida usub end nägevat.
Aga kui ma keelan, mõtles ta, laseb mees võib-olla ise end kusagil põõsa taga maha.
„Olgu nii,“ sõnas ta viimaks ja neelatas. „Kui sa oled päris kindel.“
Must noogutas ja Leena võttis kahe käega ümbert ta nurgelise näo ning suudles laupa, vihmamärg, nagu see oli. Nad seisid, kuni eemalt, küll väga kaugelt, kostis summutatult üksik lask.
Must tardus. Siis tõmbus ta eemale, vaatas ringi, viipas Leena enda taha ja nad asusid sellele viimsele laagri suunas minevale teejupile. Kui ees oli kraav, ulatas Must Leenale käe sellest üle saamiseks ning naine võttis selle vastu. Edasi läksid nad kõrvuti, kuni vahipost hõikas ja tulijail end identifitseerida käskis.
Laagris võeti nad vastu rõõmu ja elevusega, kadunud pojad ja tütred. Nad olid ju hommikust saati puudu olnud, Laik ei täitnud talle antud käske ega pidanud sidet, samuti mitte Leena, kuigi see olnuks tema kui juhi absoluutselt vältimatu kohus, aga ikkagi olid kõik õnnelikud, et nad elusalt ja tervelt tagasi on.
Kuhu olid nad aga kogu päevaks kadunud? Buldogi suur kogu oli selle küsimuse järel küürus ja lõuapärad närvilised.
Nii et Leena võttis oma inimesed kokku, välja arvatud need, kes valves, teatades, et tal on väga üks tõsine ja raske jutt. Palun kuulake see lõpuni, enne kui midagi ette võtate. Enne kõnelema hakkamist pidi ta korraks silmad sulgema ja sügavalt hingama, et pisaratel silma valgumist takistada. Aga see mõjus, ei mingit nutmist.
Leena teadis, et mõjub, sest ta tegi oma tööd ja töö peab olema hästi tehtud.
Must pani tema esimeste sõnade ajal oma relva Buldogi kõrvale pingile, vaikselt ja peaaegu märkamatult, ja jäi siis lihtsalt ringi sisse seisma, kuhugi taandumata, kui Leena rääkima hakkas.
Juba poole minuti pärast pani Colt talle Buldogi noogutuse põhjal käe õlale ja tõmbas ta sõdurite vahele seisma. See oli leebe liigutus ja leebe tõmme, pigem kutse kui käsk, ning keegi ei löönud teda, keegi isegi ei röögatanud jahmatusest, kuna Leena looga edasi jõudis. Aga need näod, see, kuidas tast eemale tõmbuti, kuidas mõnigi püstol vöö vahelt välja võeti, kuni ta seisis üsna üksi, need olid haavatud ja vaevatud näod. Laik oli olnud võõras, aga omaks võetud. Kord kingitud usaldusele näkku sülitamine – see tegi haiget.
Meedik rääkis edasi. Kui ta jõudis poris põlvitamise ning selleni, et Linna omad käskisid just Mustal ta maha lasta, küllap tahtes oma kolonelilt sellega mingit tõestust, et ta on ikka tõepoolest üleni nende poolel ja külarahva vastu, kogu rohmakast külasõduri riietusest ja pikast äraolekust hoolimata, vaatasid juba kõik Musta.
Nägudelt võis välja lugeda küsimusi, pettumust, viha.
„Ja siis ta lasigi. Aga mitte mind, vaid neid, üle minu pea. Kõik neli võttis maha ja ... siin me siis nüüd oleme.“
Leena lasi pilgul ringi käia. „Selline lugu. Ma ei tea teist rohkem, miks see kõik. Tulime otse siia ja kõik, mida mina tean, rääkisin ma ära.“
Vaikus.
„Mis värk oli, Laik?“ küsis Mauser, kõõludes vaheldumisi varvastele ja kandadele nagu tuules õõtsuv puu. „Koduigatsus tuli peale?“
Must vaatas talle näkku, aga mitte silma, kuhugi suu ja nina vahepeale.
„Ma arvasin, et mu kohus on tagasi minna ja teha seda, milleks mind kasvatati. Kaitsta Linna. Eriti kuna teie olete nüüd peaaegu ohutus kohas, omaenda elu alustamas. Minekul läbi mürgi, Linna sõdurid olid siin hoopis teistel asjaoludel. Aga ma...“ Jälle said ta sõnad otsa.
„Aga sa..? Ütle välja!“ käis Buldog nüüd kalgilt peale ja Must-Laik-Must pressis lõuapärad kokku, enne kui rääkima hakkas. Ometi oli ta hääles mingi haprus.
„Ma ei saanud Leenat tappa. Mitte pärast seda, kui tema mind teie hulka vastu lasi võtta ... mitte pärast kõike, mida me koos näinud oleme. Ausam tundus tappa need Linna poisid, keda ma õigupoolest ei tundnudki. Ega ma ei ole selle ühke uhke, mida ma tegin – ei selle, et püüdsin tagasi minna, ega selle, et ma nad maha lasin. Aga see viimane tundus kahest kurjast väiksem.“
Leena vaatas teda, mees vaatas vastu ja nad olid korraks ühel meelel, samade mõtete haardes, mäletades selle hetke lõhna ja tunnet.
„Ja mida me temaga siis nüüd pihta hakkame?“ küsis siis Buldog ning kogu mõistmine pudenes tükkides, mis kolinal laiali kukkusid.
„Ma saan aru, et põhimõtteliselt jooksidki sa kohe linlaste juurde tagasi, kui võimalus tekkis?“ päris Colt oma rahulikul moel, käed vöö vahel, relva näppimata. Leena mõtles tänulikult sellele, kuidas see sõdur asjad alati läbi mõtleb, ei lähe emotsionaalseks ja räägib otse.
Laigu nägu tuksatas.
„Jah, nii see oli,“ vastas ta.
„Aga milleks siis Leena kaasa võtta?“
Nüüd püsis vastaja nägu väga liikumatu. „See oli rumalus. Ma lootsin talle kui kattevarjule lahkudes ja sellele, et nad tsiviile üldiselt ei puuduta“, sõnas ta ja kuigi see võis mingil moel õige olla, jättis ta ilmselgelt midagi olulist ütlemata.
Põhjusel ja põhjendusel on vahe, mõtles Leena, ja samuti valel ja valel. Aga Colt ei küsinud rohkem. Ta noogutas ja kõik vaikisid jälle, kuni Buldog meediku kui juhi poole pöördus. „Ja mida sina arvad?“
Leena mõtles erinevaid vastuseid läbi.
„Ta tappis just minu päästmiseks neli inimest,“ ütles ta siis. „Jah, ma tean küll, et seda poleks vaja olnud, poleks ta mind ise sinna viinud ja meid reeta otsustanud. Aga mul on ikkagi praegu raske erapooletut otsust teha.“
„Minu meelest ei saa teda usaldada,“ ütles Margarita ning tõmbas kopsud õhku täis, et tulistada välja oma põhjenduste jada. „Kui ta praegu niimoodi tagasi jooksis ja jälle siia tuli lihtsalt seepärast, et ei tahtnud Leenat tappa, siis läheb ta ka järgmisel korral, lihtsalt ilma temata. Ja siis oleme me kõik hukule määratud, kui ta natukenegi õigust rääkis varem. Või noh, kui me seks ajaks läinud pole.“
Veel pilguvahetusi.
„Aga ma arvan, et me ei pea teda sellepärast veel ära tapma,“ jätkas Margarita oma igaveses noores lootusrikkuses. „Ta ikkagi käitus nagu inimene ja päästis Leena ära. Me ei tohiks seda ignoreerida.“
„Vangina me teda kaasa võtta ei saa,“ lausus Buldog vastuvaidlemist välistavalt. „Meil pole selleks võimalusi, see ohustab meid endid ja meil on kiire – kui siin nii lähedal on need tähelepanu tõmbavad laibad, tuleb jalga lasta. Ja ma olen nõus, et usaldada teda küll ei saa. Mina näen siin ainult ühte võimalikku lahendust.“
See oli Colt, kes esimesena noogutas, nukralt, aga mõistlikult, sest ta oli selline mees.
„Ei!“ hüüatas Margarita ja tema silmad lõid leekima, kui ta oma metsikuid punaseid kiharaid raputas. „Mina ei ole sellega nõus. Ta on siiski mitu kuud meiega elanud, nii mõnegi elu päästnud selle aja sees ja ta tuli tagasi praegu – või arvab keegi, et Leena tõi ta jõuga kaasa?!“
„Mina arvan ka, et ei saa lihtsalt kuuli pähe lasta,“ arvas Juss, „sest ta ju otsustas lõpuks meie kasuks ja pealegi ta teab igasuguseid asju, mis kasulikud on,“ ja sellega oli üksmeel murtud. Sõdurid tammusid rahutult jalalt jalale, Must ise vaatas maha, Murka ja Juss rääkisid korraga..
„Leena?“ küsis Buldog.
Leenal hakkas ülemine huul kontrolli alt välja minema. Ta vaatas Musta poole, kes tõstis seepeale silmad ja muigas talle vastu seda nukrat naeratust, mida naine nii hästi tundis. Selles oli palve, aga ka leppimine võimalusega, et palvet pole võimalik täita.
Meedik tõmbas sügavalt hinge.
„Ma tahaksin seda korra teiega omaette arutada,“ ütles ta. Lisas siis Buldogile: „Läheksite vast temaga veidi eemale ja keegi jääb valvesse? Tundub, et kuitahes kiire meil ka oleks, peame mõned minutid selles küsimuses üksmeele saavutamiseks kulutama.“
„Minu meelest pole siin küll midagi arutada,“ pomises militaarjuht, aga korraldas Coldi ja ühe noorema valvesse ning teised tõmbusid eemale, sinna, kus põles väike valus lõke ja tagurpidi pööratud kastid moodustasid omajagu istekohti. Must ei vaadanud tagasi Leena poole, kui nad ta punkri sügavustesse juhtisid, kuid Leena vaatas talle järele ja talle tundus, et need sirged õlad kiirgasid nii sügavat kurbust, et see võinuks murda vaataja vapruse – kui tolle vaataja mõistus seda kurbust terasena ei parreeriks.
Margarita hakkas rääkima, nagu poleks vahepeal mingit pausi olnudki: „...ja ta väärib ikkagi teist võimalust ju, me ei ole nagu nemad. Meie jaoks on inimelu väärtus ja me ei hukka inimesi selle eest, et nad käituvad ebameeldival moel, isegi kui nad on meile kuidagi ohtlikud – Uniooni linn, mõlemad linnad teevad seda, jah. Aga meie oleme ju teistsugused!“
„Mida sa ette paned siis?“ küsis Leena temalt kaunis teravalt, pruunmustad juuksed kahvatu näo ette vajumas. Ta lükkas need tagasi. „Ignoreerime, anname relva jälle pihku ja loodame parimat nagu eelmiselgi korral?“
Teine naine kohmetus. „Ei, nii ka ei sobi. Karistus peab olema, õiglus on tähtis. Lihtsalt see ei pea olema hukkamine ju,“ seletas ta, taas erutudes, heledad silmad pühendumusest tulvil. „On ju ka muid võimalusi!“
„Näiteks?“ päris Leena järeleandmatult ning Mauser tema paremal küljel läks omakorda elevile.
„Võiks midagi maha võtta,“ pakkus ta entusiastlikult. „Midagi, mida eriti tarvis ei lähe? Aga et valus oleks!“
Meedik vaatas teda ja Margaritat tülpinult ega vaevunud kohe vastugi vaidlema.
„Ei, mu meelest peaks ikka olema midagi, mis hiljem ära saab paraneda,“ vaidles Margarita seevastu Mausrile tõsimeeli vastu. „Aga kui me kuhugi turvalisse kohta jõuame, teisele poole mürki, siis näiteks korralik rihmadega peksmine on mu meelest variant. Ja siis edasi midagi sunnitöö taolist – aitab kõiki, kel vaja, millega neil just vaja on, täidab kõigi käske, kuni on oma reetmise heaks teinud. Ja siis vaatame edasi.“
„Ja sa arvad, et ta selles ootuses jookseb meiega heal meelel kaasa või?“ küsis temalt Buldog ning Leena ohkas. Buldog heitis talle terava pilgu, justnagu korralekutsuva – kuigi ta muidu kunagi oma võimupädevust ei ületanud.
„Me ei pea ju talle kohe täpselt kõike ära seletama,“ arvas Margarita vastuseks. „Tema hoidis Leenat ka teadmatuses seal püssitoru teises otsas.“
„Lõpetage ära,“ sekkus meedik seepeale, püssitoru ees põlvitamise tunne väga elav ja selge mälus, põlvedes, isegi hammastes. „Mul on valus näha, millisteks te olete muutunud nende linnade loo järel. Julmadeks. Pooleldi metslasteks. Teate, see, mida me praegu teeme, kvalifitseerub ka juba omamoodi julmuseks – mina ei tahaks seal eemal istuda ja oodata, kuni minu elu ja surma üle vaieldakse.“ Ta põlved olid poris ja niiskes samblas tundnud nii külmad ja tal oli olnud nii suur hirm. „Teeme selle lihtsalt ära – kiiresti ja ilma draamata. Veel mõni kuu tagasi ei oleks sulle mingit piitsutamismõtet eluilmas pähegi tulnud, Margarita, sa oleks nutnud ja halanud, kui ebaeetiline ja absoluutselt mõeldamatu see on. Ärme hakka seda asja muutma!“
„Jah, aga see on ikkagi parem, kui inimene lihtsalt ära tappa,“ vaidles noor keemik visalt vastu ja Leena pidi tõdema, et tal ei ole korralikke vastuväiteid keelel, sest kogu see asi tundus talle ikka veel võimatu ja õudne. Nad rääkisid Mustast. Ja tema ise ei saanud isegi mehe eest seista enam.
„Pageda on raske, kui kaasas on keegi, keda grupp 100% ei usalda,“ sõnas ta vaikselt, see oli ju niigi selge.
„Praegu saaksime vast hakkama,“ tõdes Buldog tema üllatuseks. „Hiljem vaatame, mis hiljem saab. Kuidas Laiku kontrollida.“
Colt, kes oli Musta juures juba välja vahetatud ja viimased minutid teiste taga seisis ja pealt kuulas, noogutas. „Tehnikud võib-olla saavad talle ühe neist väikestest puldiga lõhatavatest kontrolljubinatest ümber kaela panna? Nii et seda lahti ei saa – ja kui teeb midagi ohtlikku, siis see plahvatab. Sihuke värk võiks isegi temasugust päris hästi vaos hoida.“
Leena jäi talle otsa vaatama.
„Sina ka? Mis teil kõigil viga on?“
Viivuke vaikust.
„Ta päästis just su elu,“ sõnas Murka pärast seda, näolt päikesekiirena üle libisemas süngusse kaduv naeratusehelk. „Isegi Buldogile jõudis vist kohale, et ta tõesti tegi seda. No ja sina ei ole seepärast päris objektiivne, et kardad liiga soosivalt vaadata, ning ootad halvimat. Aga keegi meist teistest ei usu vist tegelikult, et ta pärast nelja mehe sinu pärast mahalaskmist uuesti nende poole üle kipuks jooksma. On munn küll, aga mitte selline uss.“
Leena neelatas. Ta mõtles järele, mõtted tormlesid nagu terve kooris eri jutte rääkiva küla hääled ja naine raputas segaduses pead. „Ma ei saa teist aru. Jah, mina usaldaksin tema kätte oma elu küll, pärast tänast. Aga kogu meie küla omad? Siiralt, ei.“
„Meie oleme nõus endaga riskima,“ ütles Colt. „Ma saan aru sinu seisukohast – fool me once, shame on you, fool me twice, shame on me, nagu vanaproua Savtšuk alati ütles – aga see ei tähenda, et kuul kuklasse oleks ainus lahend. Me oleme ikka püüdnud inimlikud olla. Tehnikud teevad jubina, Laik hakkab küla heaks tööle ja ongi kõigil süda rahulik.“
„Mina ütlen, et peab mingi avalik karistus ka olema,“ teatas Margarita, oh seda tema võimatut visadust õigluse nõudmisel, ning Leena ohkas.
„No kui me selle jubina talle paigaldame, on see selge märk, et me teda ei usalda,“ ütles Buldog üsna mürgiselt. „Tähendab, ei usaldagi, eks ole. Laseme tal lihtsalt olla – või laseme kohe maha.“
Laik ei looda uut võimalust, pärast seda, mida Leena talle metsas ütles, ta ei saa. Võib-olla, mõtles naine, on tema elama jätmine omal moel julmem kui surm. Ta on vapper, aga vaadata neile iga päev silma ...
Meediku mällu tõusis mälestus sellest, kuidas mees oli talle toona otsa vaadanud ja peaaegu sõnaselgelt palunud midagi, mille eest võidelda.
...vaadata iga päev silma neile, kelle eest ta oli otsustanud mitte võidelda ja kes ikkagi annavad talle veel ühe võimaluse. See ei saa Laigule lihtne olema. Karistus juba seegi.
Tehnikud arutlesid juba selle üle, kuidas sellist kaelarihma teha ja mida neil selleks vaja on. Juss kinnitas, et kuna see asjake peab olema umbes samasugune, kui nad kasutasid veetorudes takistamaks vee külast äravoolu, pole selle valmis tegemine tõesti suur probleem. Midagi plahvatama panna pole probleem ammugi. Ning Murka märkis naerulsui, et kui Laik juba Leenaga laagrisse tagasi tuli, siis ta on ilmselt valmis ka külla jääma, ükskõik kas elusalt või surnult.
Mispeale Mauser noogutas ja kinnitas: „Jah, ja kui ta üritab putket teha, saab kuuli ja jääb surnult – või ärgu ma enam kunagi kassisinki ja kartuleid süüa saagu!“
„Me võime ju jubina hiljem maha võtta,“ nõustus viimaks ka Buldog. „Ja ega tal enam kuskile pole minna tõesti.“
„Praegu jääb nii, et tuled meiega kaasa teisele poole. Aitad pakke kanda. Läheme sõidukiteni ja loodame nendega läbi mürgiala uude koju pääseda – kui rivi segi ajad, kaod ette, venitad või üritad põõsastesse lipsata, saad kuuli.“ Colt oskas selliseid asju öelda leebelt ja sõbralikult ning ometi üleni usutavalt.
Ta oli selline mees.
Musta näolt voolasid varjundivooludena üle uskumatus, kergendus, segadus ning viimaks kõhklus.
„Kuidas siis nii?“ küsis ta üsna lamedalt. Ta oli istunud ja püüdnud pead mõtetest tühjaks teha ja peletada laugude alt Leena surma ootavat kahvatut nägu. Kuidas naise külmast punased sõrmed rusikasse tõmbusid ja ta pead vangutas, imevähe, ent üha uuesti ja uuesti, nagu suutmata uskuda, et toimuv võib olla tõelisus. Suutmata uskuda, et mees, kelle elu ta oli päästnud ja kelle eest võidelnud, võis ta tuua vaenlase kätte ja seista nüüd seal, relv talle sihitud, valmistudes tapma.
Must raputas mäletuse eemale. „Ma ei saa aru.“
„Me läheme oma sõidukite juurde ja koju, korjame sealt inimesed peale ning minema“ vastas Colt, sellal, kui kõik ümberringi juba laagrit kokku seadsid, väledalt ja süstemaatiliselt. „Otsustasime, et sinust võib seal olla rohkem kasu kui kahju praegu, nii et tuled kaasa. Kui sa just vastu ei hakka vaidlema?“
Musta pilk rändas nagu ise seda märkamata Leena poole, kes sterilisatsioonipriimust kokku pakkis, kuidagi seda vaadet märkas, nii et ta käed esmalt kiiremini käima tõmbusid, siis tardusid ja ta vaatas vastu.
Meedik ei noogutanud mehele, kergitas vaid natuke neid lennukaid kulme tumeda tuka all, nägu korraga pilklik ja tõsine. Ent kui Must huultega „aitäh,“ vormis, naine naeratas. Naeratas küll korraga hapult ja kurvalt, ent naeratas talle siiski.
Must vaatas kähku kõrvale. Ta tõusis. Seal oli Colt, kes rahulikult ootas.
„Korja vast kõik oma relvad säärtest, saabastest ja igalt poolt mujalt välja, enne kui ma läbi hakkan otsima,“ ütles ta ning Must hakkas seda tegema, eemaldades nuge, püstolit ja nukke mehhaaniliselt, nagu õhtuti riidest lahti võttes.
Ta oli end paljastanud suur turvarisk. Ta peaks olema surnud. Jälle olid nad ta elama jätnud ja jälle tegi see peaaegu väljakannatamatut valu, sest oli nii teenimatu. Eelmisel korral rääkis Leena ta pimedusest välja. Seekord ...
Buldog pani rivi paika ja näitas talle kätte maas ootava päris tõsise seljakoti.
Must tõstis selle kaebamata selga ja kinnitas toetusrihmad. Teda vaadati, aga mitte pealetükkivalt või väljakutsuvalt.
Isegi nagu kaastundega. Just see oli peaaegu talumatu.
Kolonel silmas Leena tumedajuukselist kukalt enda ees, samuti Margarita punast lokipahamakat ja kuulas, kuidas külainimesed ajuti vaiksel häälel mõtteid vahetasid. Ta oli olnud nende hulgast, osa sellest vahel naeruväärselt porisevast, ent lõppkokkuvõttes väga sihikindlast seltskonnast, ja ometi vabatahtlikult teise poole valinud. Otsustanud nende elude ja saatusega riskida, et ainult ise tagasi oma tuttavasse maailma pääseda – ja isegi mitte sellega toime tulnud.
Ülejäänud teekonna hoidis Must silmad teel ja selle ümbrusel. Ta ei tahtnud näha ühtegi nägu, kui grupiliikmed ajuti oma pilke temast üle libistasid, ning see, kuidas Buldogi sõdureid puudutavad käsud enam teda ei puudutanud, tundus nagu auk keres. Mitte veritsev ja valulik, vaid lage, tühi, elutu, mitte midagi sisaldav auk.
Ta kõndis heas tempos, hoidis silma ümbrusel peal ning tegi oma südame ümber okastraadist aia, et üksildus ja häbi seda läbi ei näriks. Ent nood tungisid nagu vedel pimedus läbi traadi ja vajutasid tera sügavale.
Ma oleksin kuuli eelistanud, preili Savtšuk, mõtles ta. Aga et Leena ei saanud seda talle anda, mõistis ta samuti.
***
Nüüd nad ei suudelnud, need hetked olid möödas, ning Leena poolt oli nii selge, miks.
Aeg oli möödunud. Mustast oli saanud Laik, nad olid kõigi oma küladega läbi mürgi sõitnud, kuigi see võttis kauem aega, kui oodatud. Nad ei pagenud mitte enne talve, vaid pärast, kui kevad juba täies lehekasvus ning õites säras, ning õnneks ei tulnud keegi nende juurde pärima, miks Uniooni linna sõdurid nii nende rändgrupi lähedal ja nii surnud olid. Aga teisel pool – oh, teisel pool ...
***
Räägitakse, et elu jookseb silme eest läbi, kui surm on lähedal.
Sel juhul oli Leena Savtšuki elu olnud väga punane ja must. Silme ees oli punane nagu suu sisemus, must nagu öö metsas, ning kogu liha ja luu allpool õlgu tundus üheainsa puhta ja perfektse löögiga minema pühitud olevat.
Punane tõmbub natuke tagasi, lasuhelid taanduvad kuhugi kaugele ja suu püüab õhku ahmida täiesti iseseisvalt ja üldse mitte temaga seotuna. Kui ta seda ei suuda, kui punane tõmbub kokku kitsaks punktiks ning pimedus kipub kogu mõistust katma, paneb omanik keha pingutust tähele ja üritab kaasa aidata. Hinga, Lenka, kurat! Hinga!
Midagi isegi kopsudesse sai.
Pimeduse sisse ta ees tekkis välgatus valget ja teine sinist, hingamiselundid rebisid endasse õhulonksu ja veel teise. Naljakalt sinine on taevas, naeruväärselt päikesekullased need rohetavad puuladvad.
Siis selleks olid nad selle kohutava sõidu teinud oma sõidukites, siis sinna oli Lenka oma inimesed lubanud, nende mustade olevuste ja nende püssitorude ette, hirmutatud sõnadest „on meil demokraatia või pole?“ ja „Rõõsik tsiviiljuhiks!“?
Parasjagu sel hetkel, kui viha enda peale võimust võtab, tuleb ka valu, seni šoki sees peidus olnud, ja arusaam, et ei liigu ei käsi ega jalg.
Lihtsalt lämbu (hinga!) teetolmus ja kuula lasuhelisid üle omaenda hingetõmmete haukuva hala.
Naljakas, et see reis siis siia tõi. Mürgi käest laskude alla, linnade juurest, kes väärtustasid asulate elanikke kõrgelt tööjõuna, siia, kus ... need ... väärtustasid inimesi ilmselt laipadena.
„Nuumatakse nagu sigu, et siis tapale viia“? Mhmh, tõenäoliselt. Need siinsed umbes niimoodi teevadki.
Oleks võinud taibata.
Väga väärtuslikuna tundis ta end nüüd tõesti, nii rumal olemise eest on täiesti kohane auke täis lastud saada. Ainult et kuna külainimesed olid sealsamas, ta selja taga, ja ilmselt nüüd samamoodi auklikud, ei saa olla mingit rahu või leppimist või malbet pimedusse kulgemist. Leena hingab ja neelab verd, tuleb elada, kuni vähegi õnnestub, ja võib-olla see kõik kuidagi heaks teha, kui aega jääb.
Mida ta on siis hästi teinud? Seotud sõdurite jada, juba ammu surnud näod, hiljuti veel elanud näod, ikka veel elavad näod. Liikuvad käed, jalad, torsod, näod, pead, ta enda käed, küünealused punased võõrast verest, mida pole aega maha küürida, kui ühe juurest teise juurde jookseb.
Haiged, kes ei ela üle, kollakaskahvatud ja hallid surijad, mõned lehkamas juba päevi enne, kui hingamine viimaks lõplikult lakkab, seda äravahetamatut surma lõhna. Leena süstimas neile valuvaigisteid, leevendajaid, lõõgastajaid ja hoidmas neid pimeduses selle kõige halvema osa suhtes, kuni see on ilmne.
Tädi Anna, Margarita ema, samamoodi hall, luukõhn ja suremas.
Margarita enda vihased heledad silmad punase juuksepahmaka all.
„Kuidas sa võisid?! Sa ütlesid, et tal on kõik korras, ainult närvid ja kurnatus! Ta lootis sinu peale ja sa isegi ei ravinud teda!“
Kaledat arvestust oli Leena pidanud, arvestanud ravimite koguseid ja võimalust, et neist ka kasu on. Külma peaga oli ta valinud välja neid, kel on lootust – ja neid, kellele sai lootust ainult sõnades anda, lootust ja valu vähendamist.
Aga sõnad ei ole tühiasi, Margarita, mõtles Leena läbi ikka veel välgatava punase ja musta, ja lootus samuti mitte.
Ta oli ka sõnadega elusid päästnud, sõnade, lootuse ja puudutusega. Vahel on inimesel ainult seda vaja, mõnel inimesel on just seda vaja. Mõnikord ...
Korraga on kogu naise hoolikalt kavandatud hingamisrütm segi, see sinine taevas silme ees tumenes. Musta hääl ja käed ja oh sa kurat, ta arvas, et enne oli valus või?!
Must sakutas Leenat ja küsis, kus too oma mõneks ajaks jalule aitavat stimulanti hoiab. Kiskus ta koti lahti enne, kui Leena jõudis vastata, aga kui too sai õhu taas kopsudesse ja hingeldas, et see tuleb laadida, tal ei ole segu süstlas veel, suutis Must leida nii pudeli kui süstla ja selle ära tõmmata.
„Kuhu?“ küsis ta ja Leena peaegu tahtnuks naerda, ainult et liiga valus oli, kui mantlit südame kohalt laiali sikutas umbes samasuguse dramaatilise liigutusega, millega Mustki seda tegi tookord, seal medpunktis, kui ta kõigi pihtimustega välja tuli ja leinas oma üksust, millest teistel vähe head mäletada oli.
„Kõvasti, nagu tahaksid pussitada,“ hingeldas Lenka juhtnööri ja jumala eest, ta ei saanud aru, torkab kohe valesti – ja meedik jõudis vaevalt vabiseva vasaku käega teise süstimast pidada.
„Ei, löö nagu pussitaksid, otse alla, jõuga!“
...ja siis istus ta sirgelt maas, käed värisesid erutusest, Must - ei, Laik, muidugi, ta oli Laik nüüd – oli läinud. Stimulanti süstiti vaid äärmise vajaduse korral, sest ringrabelemine oli haavatule tappev, ilmselt oli niisiis haavatuid palju ning meedikut vaja.
Leena haaras oma koti, aga keda ta nüüd õigupoolest peaks siduma? Kõik värises, jalad, käed, teadvus ja kuratlikult valus oli. Ta tõusis, otsis kedagi. Nii palju haavatuid, kõik kohad olid neid täis: kellest alustada?
„Seo ennast, Leena!“ nõudis teeservast Birgit, ta šokist valget nägu näinud, ja Leena kiskus salli kaelast, sest tõesõna, käsi jooksis verd nagu tahaks uputust põhjustada, oleks võinud isegi märgata.
Tal ei jää ilmselt aega nende aukude jaoks kõhus, aga see veri tuleb kinni panna, muidu pole kellegi teisel ka enam midagi teha. Ning selle vere ta ka kinni sai, enne kui stimulandi mõju kadus nagu õhk ja naine tasakesi uuesti kraavipervele vajus, üleni pehme ja nagu udus. Tõesõna, kõik olid vist elus, kõigi haavad said seotud ja ta ei pidanud muretsema. Võis valu ja väsimuse sisse ära minna ja veidi aega puhata.
Kui Leenast pole asja, võetakse asjad üle. Ma võin mõnikord eksida, keegi teine korrigeerib ja kui mina ei suuda, lõpetab keegi teine töö, mõtles meedik, tsiviiljuht, kes ta ka kõik oli.
Kui sõltuvad me üksteisest ikkagi oleme, meie inimesed! Keegi ei jaksa alati ning lõputult tugev olla, aga kordamööda, rotatsiooni korras, suudame me seda ikkagi. Sõnad ja lootus, need veavad kaugemalegi kui füüsilised asjad füüsilises maailmas. Sest lootusega teeb palju ära ka ilma füüsiliste vahenditeta, aga vastupidi – jah, kui läheb vastupidi, ongi vaid laibarida ja valu.
Teisel pool mürki olidki alguses ainult lasud ja valu, kuigi mitte laibarida, vaid kõik jäid ellu.
Sõdurid päästsid tsivilistid ära, tõmmates vaenulikult käitunud võõrastele tule peale ning kuigi nood pidasid vastu hirmus kaua, kuulid rebisid nende ihudesse auke, aga nad ei kukkunud veel – veel – ikka veel – nad lõpuks siiski langesid, üks teise järel.
Kehasid uurides leidsid punapäine Margarita ja teised tema ametiõed ja –vennad, et need olid osaliselt inimlikud, osaliselt aga metallist koosnevad ning nii mitteinimlikud, kui üldse sai. Väga õudsed.
Kuidas nad esmalt rääkisid – kusjuures „rääkisid“ võib ka tinglikult öelda, sest heli tuli karbikesest ühe käes, mitte tema suust, see viimane oli metallist torude ja maskiga varjatud nagunii – sellest, kuidas nende juures inimesi väärtustatakse, ning siis laskma asusid, andis sõnale „väärtustama“ hoopis uue tähenduse.
Kõik uurimised ümberkaudsetes külades andsid tulemuseks, et nende inimesi rööviti või vähemalt viidi kaasa midagi küsimata, mis on seesama asi. Olevat olemas mingi Fuusia riik, kust need väärtustajad tulid ja kuhu röövitutega ka läksid. „Väärtustati.“ Nii õudne!
Kohutav oli mõeldagi, et tuldi läbi tohutu mürgiala ja selle õuduste siia – linnade eest varjule, uue, veel hirmsama ohu kätte. Fuuslased. Ilmselt nad tarvitavad inimesi millekski endale vajalikuks, ent inimeste meelest väga jubedaks. Selleks siis need lendlehed – et siia uusi inimesi meelitada!
Samas oli see pidev pinge juba harjunud olukord. Nad olidki alati võitlemas. Alati ohustatud. Võibolla polnudki teistsugust elu olemas, mõtles Leena, uurides koos mitmete teistega, küll sõdurid, küll keemikud, küll tehnikud ja teised meedikud, läbi siinset baasi, mida näisid kaitsvat automaatsed süsteemid ja kust nood poolmetallist võõrorganismid eemale paistsid hoidvat. Võibolla tuleb võtta olukorrast parim ning eladaedasi kaitsesüsteemide varjus, võibolla see oligi ainus võimalus. Nüüd siis niimoodi edasi kesta.
Keldris oli ka elektrikilp, nagu selgus. Tehnikud panid selle tööle, kõik toimis, kõik oli külainimeste sinnatulekuks valmis, ning Leenas tekkis taas lootus kuidagi heaks teha, mis seni valesti oli läinud, kuidagi lappida vigu, mis seni tehtud. Hei, Laik elas nendega ilma igasuguse kaelarihmata, oli tasakesi taas omaks võetud ja ise võtnud, miks ei võiks õiged sõnad ning õigesti doseeritud lootus kõigile sedasi mõjuda, et nad suudavad veel, suudavad edasi, kuni kõige hullem mööda saab?
Sest kõige hullem saab alati mööda.
Välja arvatud, et ta oli viimasel ajal kogu aeg nii väsinud. Pinge – jaa. Trauma järelmõjud – jaa. Vastutuskoorem – jaa. Aga isegi kõike arvestades oli ta nii hirmsasti väsinud, et mingil hetkel tegi endale veretesti.
Pärast seda jäi meedik kauaks-kauaks mõtlema.
Tegi veel ühe testi, aga see näitas sedasama.
Kolmandat ta enam ei teinud, sest iga test oli väärtus, igal testil oli hind ning ta oli õppinud neid teste hästi mõistma ja lugema juba viisteist aastat tagasi. Võibolla ... aga ei. Ei tasunud panna enda uurimise alla rohkem, kui ta oleks pannud kellegi teise alla. Nüüd siis oli tema kord kanda ära kandmatu, elada üle elamatu, surra ära, sest teist valikut polnud.
Tema jaoks enam lootust ei olnud, aga teised elavad ju ikka edasi, nii hästi, kui suudavad. See oli lootus. See oli lohutus. Las teistel olla siis nii hea, kui Leena kõige oma kasvava vähiga teha suudab. Las olla teistel hea, ta seisab siis selle eest – nii palju, kui suudab.
***
Lenkal oli külm, nii et ta vedas jalad taas krõnksu ning üritas mantlit neile peale tirida, ainult et see oli ikka veel liiga kitsas. Ka hall, nagu seinadki, kuigi hoopis kolmandat tooni. Hallil on palju varjundeid, lugematuid, kui selliste asjade vastu huvi tunda. Aga Leenale olid mõned asjad mustvalged, head/halvad, ei/jaa küsimused. Talle oli ikka veel arusaamatu, kuidas neid mõnesid asju ka teistmoodi vaadata saab.
„Kas sa oled siin, kuni protsess algab?“ küsis ta Laigult igapäevase häälega, teavet tahtes, mitte emotsionaalselt.
„Kui sa tahad,“ vastas mees, aga tema hääletoonis voogas allhoovus millestki valusast. Leena tõmbas hinge, lastes vaikusel venida, valmistudes ütlema, mida ta ütlema pidi.
„Sa ei muuda midagi,“ sõnas ta. „Võid lohutada – lohutus kulub mulle väga ära. Aga ma ei taha, ei taha, ei TAHA elada ja mulle on tegelikult kergenduseks, kui nad mu surma mõistavad. Ma ei taha selles maailmas eksisteerida.“
Nüüd ei osanud Laik enam midagi teha. Ta lihtsalt istus, õnnetu nägu peas, kuni Leena tõusis oma kohalt, tuli tema kõrvale, keris mantli endale paremini ümber ning heitis külili, pannes oma pea mehele sülle. „Lohutus – selle ma võtan,“ ütles ta, sellal kui Laik talle käed peale pani ning embas, sest midagi muud ta tõesti ei osanud teha.
„Sa oled mulle tähtis,“ sõnas Laik uuesti, pannes sõnadesse nii palju jõudu, kui oskas. „Ma ei lase sul surra!“
„Kui see oleks sinu otsustada,“ ütles Leena ning hakkas poole lause pealt nutma. Hääletult, aga kui ta rääkis, oli see kuulda. „Aga ei ole. Margarita on ka surnud. Lihtsalt tapetud nagu loom. Kõigest tema õiglusejanust ja ilust, tema keevalisusest ja alandlikkusest on alles kõdunev laip. Ja tead, mis on kõige hullem?“
„Ei, Leena,“ ütles Laik samasuguse valulikkusega kuskil hääle taga, nagu pärides meediku tahtmiste kohta mehe jäämise kohta. „Ei tea.“
„Ma ei saa isegi õieti leinata,“ütles Leena tema sülest kuhugi põrandale nende ees. „Te kõik tegite selle otsuse, te kõik. Tema ka. Nii et kui ma tõingi kohale tema tapjad, tegin õigupoolest õigesti.“ Ning ta nuttis ikka, hingetõmbed olid nuuksed ning ta pidi nuuskama taskust välja tiritud triibulisse taskurätikusse.
Seda pole talt ära võetud, ütles Laigule tema lakkamatult töötav loogiline mõistus. Kellelgi läbiotsijatest oli olnud lahkust ja tervet mõistust.
„Ta on nii surnud, ning kui see oleks aidanud, ma peaksin rõõmustama!“
„Mul on ka Margaritast kahju,“ vastas mees tarbetult, hetke pärast ka ise aru saades, et see oli üsna sisutu lause. „Aga sellest, et sina nüüd sured, pole talle ega kellelegi midagi kasu,“ jätkas ta niisiis ning silitas Leena pead ja õlgu, selja tagant, naisele otsa vaatamata, aga hellalt. „Kuule. Kui ma oleks teadnud, et see sulle nii tähtis on, ma oleks ju vähemalt ennast paremini seletanud. Sa lihtsalt – ma ei saanud aru.“
Leena keeras end selili, pea ikka Laigu süles, ning vaatas talle kindla pilguga otsa. Hellusehetk oli jälle möödas.
„See ei ole tähtis,“ sõnas ta. „Võibolla ma oleks teisiti otsutanud, kui vähemalt mingi korralik vaidlus oleks olnud enne. Võibolla oleks Margarita veel elus. Aga teie otsust see ei oleks muutnud. Ma ei saa siiani aru, ei hakkagi aru saama, mille põhjal te selle tegite. Mul ei ole kahju, et läksin – mul on kahju, et sellel mingit toimet ei olnud, see midagi ei muutnud peale selle, et mõned inimesed on veel surnud!“
Laik naeratas, nukralt, ent siiski. „Aga need metallised fuuslased igatahes kukkusid kokku, kui nende pealinn tabamuse sai! Meil on neist vabadus nüüd!“
Leena ei naeratanud. Ta tõusis istuli ning pööras end nii, et jäi mehele otsa vaatama.
„Ja see on sinu meelest õigustus?!“
„No – see on see, mida me tegema läksime, kas ei?“
„Sittagi! Ma mõtlesin, et me võtame selle juhtimiskeskuse enda kontrolli alla, et me kasutame seda kuidagi läbirääkimisteks, et me hoolitseme, et pommi kuhugi mujale ei suunataks, mingil moel meile ohutumat saatust otsides – aga ma ei mõelnud kunagi, et me selle välja laseme! Tuumapommi! Kuhugi ei tea kuhu, ei tea, kelle pihta, aga eeldatavasti elab seal inimesi! Või elas. Ma peaks seda mõeldamatuks, ikka veel pean mõeldamatuks, kuigi see on juba lastud. Et meie saaks rahulikumalt eksisteerida, võibolla. Nad kõik surid seal kaugel ning mõned lakkasid tööst siinsamas, et meil oleks „võibolla“. Ma ei saanud sellega leppida!“
Laik nägi välja, nagu oleks midagi haput söönud. „Aga me hääletasime selle üle ja kõik teised mõtlesid, et see on kas meie või nemad olukord.“ sõnas ta vaikselt, nii veendunud oma tões, et see polnud vaidlemine, vaid olukorra kirjeldamine. „Ja me keegi ei taibanud, et see on sulle nii – tähtis.“
„Muidu te oleksite mind ju takistanud,“ vastas Leena muigega, kus oli tegelikult kibedust palju enam kui midagi muud. „Selge see. Noh, kõik lõppes teile hästi – kuigi Margarita ja mõned veel on ikkagi surnud, surnud, surnud. Need teised, kelle pihta te pommi lasite, on ju ka. Ma ei taha mõeldagi, kui palju neid võis olla!“
„Neid ka ei aita, kui sinagi sured,“ sõnas Laik jätkuvalt tasa. „Sa oled minu eest seisnud, kui mul oli surm suu ääres, mitu korda seisnud mu kõrval, kui ma ise lihtsalt ei jaksanud enam. Lase mul vähemalt üks kord seista sinu eest!“
„Oh. Laik. Herman. Sa ei saa midagi teha.“
„Jah, saan küll. Väga palju, kui vaja on.“ Mehe nägu elustus, sihikindlus otse lõõmas seal. „Ainult taha – ja ma vean su sellest läbi!“
„Ma suren nagunii vähki poole aasta jooksul,“ sõnas Leena ning tal oli valus näha, kuidas sihikindlus mehe näol asendus jahmatusega, siis õudusega. Õudus jäi püsima. Aga tema sai teada teise kohta – Leena elas selle teadmisega enda kohta.
„Kas midagi – teha ei saa?“ küsis Laik lamedalt.
„Ei,“ vastas Leena, selle oli ta ammu enda jaoks selgeks mõelnud. „Ja ausalt öelda ma ka ei näe, mille nimel.“
„Et sul pikem elu oleks! Miks sinu eksistentsi lõpp peaks kellegi elu paremaks tegema?!“
„Ma ei taha seda inimkonda, mille nimel sina ja teised tegutsevad. Seda ma seisin seal soomusauto ees ja rääkisin kõigile, kes kuulsid, mida tegin. Seda ma läksin sinna fuuslaste laagrisse. Nad on inimesed, vähemalt osad neist olid. Seda ma tagasi tulin. Ma enam ei hooli. Birgit võib minu peale end pooleks karjuda. Ma. Ei. Hooli. “
AgaLaik enam ei kuulanud. Ta ronis käpuli Leenale lähemale ja kallistas teda, veel oli tema käte vahel elus naine, veel ta hingas, veel pumpas süda verd, veel oli ta soe ja päris.
Leena kallistas vastu, puges mehele lähemale ning nuttis tasa jälle. See triibuline taskurätik kulus väga ära. Sest ta oli nii väsinud, väsinud, väsinud kõigest. Nii väsinud, et ei jaksanud vaielda. Nii väsinud, et ei jaksanud liitlasi otsida enne tuumapommi, nii väsinud, et jaksas end vaevu fuuslaste laagrini lohistada, rääkida seal, mis nende pool otsustatud oli, nii väsinud, et tuli sealt otseteed ka tagasi ning rääkis ka omadele kohe ära, kus ta käis ja mida ütles. Nii väsinud – ja nüüd oli palju – ta ei osanud arvatagi kui palju – inimesi surnud, sest ta oli väsinud.
Pealegi reetis ta enne omad. Leena nimetas asju endamisi, nagu kõigi meelest oli õige nimetada. Kuidas teised neist rääkides ja mõeldes neid nimetaksid.
Reetmine.
Ta oli omaette mõelnud, kas seda reetmine paljude reeturite jaoks tähendaski – selle tegemine, millest ei saanud hoiduda. Ükskõik, kui karm oli hind su enda jaoks. Oh, Laik, Laik. Tal ei saanud ka kerge poolt vahetada! Omasid tema pärast maha lasta.
„Anna andeks,“ sositas mees talle kõrva, sellal kui ta käed Leenat embasid. „Ma ei teadnud. Ma ei teadnud!“
Võibolla, kui ta oleks Laiguga ja Laigule varem rääkinud, oleks need hukkunud kõik veel elus.
Kui ta poleks liiga väsinud olnud.
Aga võibolla poleks ka. Olgu see maailm hea või kuri, varjundid hallid või kõik mustvalge, seda pole talle kauaks. Leena oli selle eest isegi natuke tänulik – ta ei jaksanud enam võidelda. Võitlemine oli harjunud asi – aga ta lihtsalt enam ei jaksanud. Väsinud. Ta hoidis mehe ümbert kinni ning nuttis, too silitas ta õlgu, selga ning juukseid ning nuuskas samuti.
„Nad alustavad protsessi kell kümme,“ ütles Laik talle, hääles pisaraid kuulda polnud, ent kui Leena talle otsa vaatas, läikisid need näol. „Umbes poole tunni pärast. Oh, Leena, Leena ... Ma luban, et vähemalt täna sa ei sure. Mitte täna!“