Kersti Kivirüüt. Kaku kabel ja teisi tondijutte. Tallinn: Canopus 2011.
"Kaku kabel" on kindlasti üks viimaste aastate vähem tähelepanu pälvinud algupäraseid ulmeraamatuid. Kuigi iga lugu on BAAS-is arvustatud, on raamat kui tervikuna siiamaani sinna sisse kandmata ning ka mujalt võrgust leiab vaid "Loterii" päeviku lühikese nupu. Mööda minnakse sellest vihikust ka "Reaktori" intervjuus autoriga 2012. aastal.
Üks põhjusi võib olla fakt, et suurem osa raamatust on varem "Algernonis" ilmunud. Aga see on vaevalt ainus põhjus. Allakirjutanu on "Algernoni" toimetuse liikmena ajakirjas juba ilmunud jutte lugenud, kuid peab tunnistama, et meeles olid need vaid väga hägusalt. Kogumik tervikuna mõjub kuidagi pretensioonitult, leosinilaiulikut, pooletoobiselt. Seda muljet pole aga kerge mõista allakirjutanul endalgi, saati siis veel autoril, kelle teost käesolevad read puudutavad. Katsun allpool pakkuda mõned pidepunktid.
Alustuseks, Kersti Kivirüüda juttude vaieldamatu tugevus on seos kaasajaga. Kivirüüt kujutab peaaegu eranditult kaasaega ning omades laiaulatuslikku professionaalset kokkupuudet teismelistega, teeb seda hästi ja elavalt. Autor kasutab kaasaegset reaalsust pingevabalt ja loomulikult ning see on õudusjutu kirjutamise juures alati suur pluss; tema tondijutu süžeesse lülitub sujuvalt kaasaegne tehnoloogia nagu näiteks äkki helisema hakkav mobiiltelefon, mille kõne vastuvõtja kuuleb mõistatuslikku häält. Võrreldes teiste eesti õudusautoritega tuleb see tal päris hästi välja ja kui ta oleks alustanud 15 aastat varem, oleks ta "Marduses" saanud vaieldamatuks täheks. "Autokrati ebaõnn" ja muud grafomaanilised üllitised, mida selles ajakirjas moodsa eesti õuduse pähe pakuti, ei saa ligilähedalegi. Et mitte teha liiga "Mardusele": seal ilmusid ka Karen Orlau esimesed lood ja palju muudki huvitavat, kuid rida tekste jäänuks siiski "Kaku kabeli" lugudest masendavalt kaugele maha.
Jutustuste stiili ei saa kahjuks niimoodi kiita. See on asjalik, eemalseisev, kiretugi. Tegelastel ei ole reljeefseid iseloomujooni ning nende kogemusi ei kirjeldata viisil, mis võimaldaks lugejal nendega samastuda. Nii mõndagi lugu juhatatakse sisse pikemalt, kui see vajalik oleks. Võimalik, et see on teadlik valik õudusžanri vanameistrite jälgedes. Kõrvalepõikena, allakirjutanul on "Algernoni" toimetuse liikmena olnud juhus korrespondeerida ühe noore autoriga, kes oli veendunud, et tema vanamoodne ja raskepärane stiil järgib M. R. Jamesi jäljendades žanri parimaid traditsioone. Arvamus, et M. R. James ei kirjutanud teadlikult vanamoodsalt (noh, ütleme näiteks Walter Scotti jäljendades) ning sajandivanust stiili matkides sisuliselt hoopiski kaugenetakse oma eeskujust, kõlas kurtidele kõrvadele. Kersti Kivirüüda puhul on võib-olla tegu millegi sarnasega, kuigi loomulikult palju tagasihoidlikumal kujul.
Tänapäeval on pseudodokumentalistika ja sealt tulenev eemalseisja vaatenurgast jutustamise stiilivõte ammuilma läbi käidud ja tüütuks muutunud etapp. Pingeväli, mis tekib kiretu jutustamise ja kohutavate sündmuste vahel, enam ei tööta. Kõiksugused ajaleheväljalõigete kujulised järelsõnad, kus konstanteeritakse iidsest pargist leitud laiba kohutavaid vigastusi, ei mõju enam puändina, vaid ajavad haigutama. Juba aastakümneid püütakse mitte lugejaga suhelda niiöelda objektiivse vaatleja positsioonilt, vaid talle järjest lähemale pugeda. Seda püüdlust "Kaku kabelist" ei leia.
Lõpuks, juttude süžeed on etteaimatavad ja trafaretsed. Heaks näiteks sobib "Jaaniöö Röövlimäel". Kerges joobes mööda maanteed koju astuv minategelane möödub kummalise kuulsusega Röövlimäest, kuuleb peokära ja läheb vaatama, mis seal toimub. Mäe peal peab pidu hulk veidralt riietatud tegelasi. Ühega neist hakkab minategelane vestlema ja too siis küsib esimese asjana, kuidas minategelane surma sai. Arvasite ära? Teil on õigus.
Maailm õnneks ei vaja veel üht juttu sellest, kuidas keegi satub veidrate inimeste hulka ja avastab, et nood on kõik surnud ja et tema isegi on surnud. Ka siis mitte, kui asjasse puutub kliinilisest surmast tagasipöördumine moodsa meditsiini abil. Vähemalt mitte pärast Andre Maurois' "Lahkumist" (1960, e. k. LR kogumikus "Kulla needus" 1963).
Kokkuvõttes, Kersti Kivirüüt kujutab kaasaega ja kaasaegseid küll tihtipeale õnnestunult, kuid tema ülejäänud niiöelda kirjanduslike tööriistade "parim enne" on ammu möödas. Eriti käib see tema tondi- või õudusjuttude peamotiivide kohta. Kui ta suudaks sõnastada lisaks tänapäevastele olukordadele ja tegelastele ka tänapäevased pained ja pinged ning need oma loomingus ühte põimida, võiks temast kergesti saada Eesti õuduskirjanduse esiautor. Kui ta seda ei suuda, siis jätab tema looming eesti kirjandusse umbes samasuguse jälje kui Leo Sinilaiu "Põrguorhideed".
