Otsing

Sylvia Spruck Wrigley Tõlkinud Rauno Pärnits Tsüklist „Andromeeda postmark” Lugupeetud autor, ma hankisin teie raamatu, „Kuiperi vöö seksituristi reisijuhi,” kasutatud raamatute müügilt frugalspacefarers.com-st. Nüüd ma mõistan, et see oli minu esimene eksimus. Siiski, kuna mul polnud aimugi, et raamatus kirjeldatu võib olla aegunud, ei osanud ma oodata nii tõsistesse jamadesse sattumist. Ma kulutasin märkimisväärse hulga raha lennuks siia ja neljatärnihotelli broneeringule, lootes kasutada „seksuaalsete naudingute küllusesarve”, mida teie raamat väitis igal krediteeritaval mehel Ceresel „vaid

Sylvia Spruck Wrigley Tõlkinud Rauno Pärnits Tsüklist „Andromeeda postmark” Komandör Reynolds, ma olen tänulik, et te lubasite Eugeniel (minu tütar, kes on muide ka suurepärane kokk) silma peal hoida. Ma olen kindel, et tal on selle üle vaid hea meel ja ta ei tee tüli. Kui ma tohin veel üht teenet paluda, siis kas te edastaksite selle kirja talle pärast kohalejõudmist. Edwardsi Lennuväebaasis, 27. juulil 2029 (avada pärast teie äratust reisi lõpus, millal iganes see siis ka poleks) Palju õnne sünnipäevaks, kallis! Ma loodan, et oled rõõmus ja terve, kui see kiri sinuni jõuab. Kui sa seda loed

Deborah Walker Tõlkinud Juhan Habicht Vaim minu tulevikust lõhnab tuha järele. „Ma arvasin, et sa jätad suitsetamise maha,” ütlen. „See on olnud raske aasta.” Ta tuhnib käekotis ja otsib välja "Marlboro Lighti" paki. „Elu ei lähe alati plaanide kohaselt, mis, Sibyl?” Ta süütab sigareti ja puhub suitsu minu poole, kummitussuitsu, mitmekordselt mitteainelist. „Ma vist ühinen sinuga.” Võtan oma pakist sigareti ja samas vaatan kriitilise pilguga oma tuleviku varju. Ta näeb palju vanem välja kui veel aasta tagasi. Ja see, et ta meiki ei kasuta, ei tule talle kasuks. Ta juuksed näivad kuivad ja

Bruce Golden Tõlkinud Rauno Pärnits Korvpallid prantsatasid vastu riidekappe, tossud lendasid põlglikult pilla-palla põrandale ja kobrutav süljelärakas maandus uueks seinakaunistuseks. Pahuralt pomisevate ja kiruvate võistlusvormis sportlaste voog täitis ruumi – kindel märk järjekordsest allajäämisest. Hetkega sai ruum täis higiste sokkide ja planetaarsete naljude hõngu. Nagu tujutõstmiseks asus üks neist käsi lehvitades tiirutama ümber mängujärgse sagina. „Ma ütlen, et peame sellest üle olema,” seletas Saturn innustavalt. „Ma ütlen, et lähme ja leiame endile ühe korralikku viljastavat

D. Thomas Minton Tõlge: Kalev Lääne Sa arvad, et pärast seitset katset peaksin ma oskama elada või olla vähemalt proff suremises, kuid mõlemad on ikka segased ja valusad. Vähemalt suremine ei hirmuta mind enam. Ma tirin Olshevski tagasi meie musta basaldi kortsu, enne kui eeteed tema pea tolmuks lasevad. „Hoia pea allpool,” ütlen ma, hääl piiksumas heelium kolme segust minu kaitserüü kiivris. Nagu oleks see oluline; kui eeteed teda kätte ei saa, saab miski muu. Mõlemal pool mind katavad laavat lahinguturvises sõdurid nagu kastepiisad põletussurma surnul. Üleval peegeldub päikesevalgus

Kristjan Sander Kirjastuse „Fantaasia” tänavune jutuvõistlus on muuhulgas taaselustanud diskussiooni (vt. näiteks arvustusi kogumikule „Täheaeg 13” Ulmekirjanduse BAAS-is ja Maniakkide Tänava artiklit „Varbad sügavale mulda?” ajakirjas „Reaktor” 9/2014 ) selle üle, miks eesti autorid ei kasuta oma ulmeteostes tegelastena eestlasi ja kas peaks. Minu arvates ei peaks. Aga. See ei tähenda, et ei võiks. Ma olen nii kaua kui ennast mäletan olnud veendumusel, et professionaalses kunstiteoses, sh. ilukirjanduslikus tekstis, peaks igal autori poolt kasutatud võttel olema mingi põhjendus. Amatöör

Kuna vist keegi ei suuda end kursis hoida kõigi Eestis ilmuvate ulmejuttudega, märgime selgituseks, et inspiratsiooni alljärgnevale on pakkunud Kristjan Sandri jutt "Ei puhka sinus" ("Täheaeg 4", 2008) . Taivo Rist Luis vaatas enda vastas istuvat meest. Igaühel neist on oma lugu, aga need hakkavad korduma. Viimasel ajal olid need lood talle juba ükspuha, aga ameti tõttu oli ta kohustatud viisakat huvi üles näitama, sest kunde ju maksis ja mitte vähe. Mees polnud kuigi vana, ta võis olla alfaisane või vähemalt pidada ennast selleks. Alfaisased nõudsid üldjuhul Tadž Mahali mõõtmetes lossi koos

Kersti Kivirüüt Kogu lugu algas sellest, kui me Ristiniga Endli üles poosime. Või siis tegelikult algas lugu palju varem, ilma et meil sellest raasugi aimu oleks olnud. See lugu hõljus nähtamatu vinena luhal, rabasaarte palumätastel ja jõekallastel; seda pajatasid inimmõistusele tundmatul sosinal ahtad soopuude võrad ja pikad tarnakõrred. Ainsad, kes olid loo unustanud, olid külaelanikud. Mistõttu meid täiesti pahaaimamatult sellesse jõledasse sündmuste ahelasse kistigi. Endel oli elusuuruses kaltsunukk, kes pidi külarahva lõbustamiseks mõeldud volbriöö seiklusmängul „Slendermani jälgedes

Maia Tallas 1. Ajad olid muutumas. Kümnendik möödus kümnendiku järel, kuni ühel päeval kõlas 22. sajandi stardipauk. Juhtus see, mida kõik ammu olid kartusega oodanud, aga kui see lõpuks kätte jõudis, ei pannud keegi muutuseid tähelegi. Religioon osutus tarbetuks, tehnoloogia möödapääsmatuks. Kirikud ja loomaaiad olid muuseumid, kus sai imetleda haruldasi ja tihti kummalisi nähtusi ja olevusi. Planeet Maa vaevles talumatu surve all pidada ülal oma ligi 10 miljardilist elanikkonda ning ressursse ei olnud juba ammu jätkunud rohkemale kui vaid kümnele protsendile rahvastikust. Ühiskond muutus