Otsing

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"168","field_deltas":{},"link_text":"loper.jpg","attributes":{"height":"480","width":"331","style":"width: 331px; height: 480px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Mann Loper. Kellest luuakse laule. Fantaasia, 2016. Kolm kuud! Ma ei ole ühtegi ilukirjanduslikku raamatut nii kaua lugenud. Oleks siis mõttepause nõudev ja ääretult tark tekst – ei, põhimõtteliselt on tegu lihtsa looga, mida saab kokku võtta mõne lausega. Näiteks: neli noort inimest asuvad prohvetlike

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"166","field_deltas":{},"link_text":"MeArmastameMaad_esikaas.jpg","attributes":{"height":"480","width":"319","style":"width: 225px; height: 339px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Hiljuti sattusin - raske öelda, millise kiusliku juhuse tõttu - lugema ingliskeelse Wikipedia artiklit Literary fiction. Selle eestikeelne lühendatud tõlge kõlab umbes nii: Väärtkirjandus hõlmab ilukirjanduslikke töid, millel on kirjanduslikke väärtusi: see tähendab ühiskondlikku

Tõlkinud Kudrun Tamm. Silmapiiril polnud vaenlase laevu; niisiis vaatasin, kuidas Pierre hilisel kuuvalguseta ööl Titcheni oja äärde salajase jahimaja juurde kihutas. Viimasel kangekaelsel tõusul hakkasid tema kaks kelgukoera puhkima, pingutasid turjalihaseid ning tõukasid tigeda urina saatel tagajalgadega – nad vihkasid seda rada. Kelgu jalased suhisesid koorikuga kaetud lumel nagu tupest tõmmatav mõõk ning nahkrakmed kriiksusid. Ööõhk oli metsikult külm. Päike oli juba päevi tagasi madalale vajunud, hõljus mõnikord silmapiiril, ning surmav talvekülm kestis edasi. Päikest sai ilmselt uuesti

Taevas pole ülal, ega põrgu all. Sees on nad. 2012. aasta Cannesi filmifestivali zürii preemia saanud koomilise koega film 5 naist ja 5 meest lendavad Gran Canariale, et võistelda seal miljoni krooni After taking Professor Annalise Keating-s class at Middleton University, the Agendi surm ja luureinfo lekkimine saadab Michelle-i tema võõrdunud abikaasa Al ja Carrie uurivad pakistanlasest taksojuhi mõrva, kes oli valitsuse Alan vabaneb vaimuhaiglast ja kuuleb kohe Jake-i uudist, et ta saab Meganiga Ali ähvardab Carolini tappa, aga sündmuspaigale jõudnud Hasefe veenab ta Alice võtab lõpuks otsuse

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"165","field_deltas":{},"link_text":"miller.jpg","attributes":{"height":"270","width":"480","style":"width: 480px; height: 270px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Metateksti hiilgus ja viletsus Kriitiku ja autori suhet võib kirjeldada kahe äärmusliku mõtteavaldusega – ühelt poolt „kriitik on nagu eunuhh haaremis – ta teab, kuidas see käib, ta näeb kogu aeg, kuidas seda tehakse, kuid ise ta seda teha ei saa” ja teiselt poolt „kuulge, ma ei ole kunagi ka ühtki muna

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"164","field_deltas":{},"link_text":"priit.png","attributes":{"style":"width: 200px; height: 199px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Näitleja ning muusik Priit Öövel kirjutas varasügisel toimetusse ja pakkus välja, et ta võiks mõned "Algernoni" parimate lugude kogumikus ilmunud lood ette lugeda ja helifailidena avaldada, kui nii autorite kui toimetusega kokkuleppele saaks. Nüüd on esimesed kolm juttu kuulatavad aadressil http://www.tumedadtunnid.ee/ . Talle esitab

Tõlkinud Juhan Habicht. Esmakordselt ilmunud ajakirjas "Nature": http://www.nature.com/nature/journal/v529/n7585/full/529248a.html Projekt "Nartsiss" on ÜRO, Euroopa Kosmoseagentuuri ja Vanurite Sõprade ühine ettevõtmine. Ma olen nende seitsmeteistkümnes tsiviilisikust värvatu. Arusaadavatel põhjustel on kogu projekt äärmiselt salajane. Mu tütar vihkab seda projekti. “ Maman,” ütleb ta. Amélie külastab mind kord nädalas. “ Maman, las ma viin su siit ära. Mingit missiooni ei ole.” Ma mõtlesin, et meie fondid on külmutatud. Siis ma nägin, mis näoga ta poeg Daniel teda vaatab. Vaene Amélie. Ta

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"162","field_deltas":{},"link_text":"Merca-Jututulbad-Storypillars_medium.jpg","attributes":{"height":"288","width":"200","style":"width: 200px; height: 288px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Merca. Jututulbad. Storypillars. Eesti ja inglise keeles. Tartu: Fantaasia, 2015. Eestikeelset teksti 120 lk. Aeg-ajalt ikka tuleb ette, et keegi kirjutab vaba randmega pingevaba ja lummutislikku teksti. Ei hooli sissetrambitud teedest ega etableerunud kaanonitest, vaid paneb

„Ja kust te siia oskasite tulla? Poe juurest küsisite, et kus teil siin mõni imelik elab?“ Kõhn nokkmütsiga mees seisis majakese trepil ja vaatas poissi ja tüdrukut enda ees maja varjus. Poiss oli natuke lühem ja tal olid käes diktofon ja mapp. Tüdrukul oli väikese seene sarnane ümmargune soeng ja ribaprillid. „Päris nii me ei küsinud,“ vastas poiss rahulikult. Nad olid just ennast tutvustanud – üliõpilased, koguvad inimeste lugusid, kellega on juhtunud midagi erakordset. “Folkloor“ oli sõna, mida ta üldiselt ei kasutanud ja „rahvaluulet“ mitte kunagi – sest iga jutustaja rõhutas, et tema lugu