Tõlkinud Juhan Habicht.
Esmakordselt ilmunud ajakirjas "Nature": http://www.nature.com/nature/journal/v529/n7585/full/529248a.html
Projekt "Nartsiss" on ÜRO, Euroopa Kosmoseagentuuri ja Vanurite Sõprade ühine ettevõtmine. Ma olen nende seitsmeteistkümnes tsiviilisikust värvatu. Arusaadavatel põhjustel on kogu projekt äärmiselt salajane.
Mu tütar vihkab seda projekti.
“Maman,” ütleb ta. Amélie külastab mind kord nädalas. “Maman, las ma viin su siit ära. Mingit missiooni ei ole.” Ma mõtlesin, et meie fondid on külmutatud. Siis ma nägin, mis näoga ta poeg Daniel teda vaatab. Vaene Amélie. Ta arvab, et ma ei peaks oma vanuses kosmosereisidele mõtlema. Iga kord, kui ta mind külastab, räägib ta, et projekt "Nartsissi" pole olemas. Me oleme nii palju kordi sellest rääkinud.
“Mis selles halba on?” sosistas Daniel, nagu ma ei kuuleks. Tema vähemalt mõistab, et ma ei jäta neid maha, või kui jätan, siis, noh… naljakas, et mu tütrepoeg mind mõistab.
“Räägi mulle veel, grand-mère, kuidas te kõik sinna Marsile jõuate? Kas sa saad aknaaluse koha? Saad sa mulle pilte saata?”
Amélie kortsutas kulmu. Ta on alati oma hirmu vihase näo taha varjanud. Ta ei talu mõtet, et ma jätan ta maha, kuigi ta teab, et ühel päeval juhtuks see nagunii. Ma soovin, et saaksin teda lohutada nagu siis, kui ta oli väike tüdruk ja kartis äikest. Ta saab veebruaris viiskümmend, aga minu jaoks on ta ikka mu Mélie.
“Ma ei usu, et kosmosetranspordil oleksid aknad,” ütlesin Danielile. “See pole mingi lõbureis. Aga kui me kord kohale jõuame, siis me näeme Marssi ja saame maa pealt juhendeid. Meil on süsteemide seireks orbiidil mingisugune sidesatelliit. Ma võin kihla vedada, et meil saab olema isegi häälülekanne. Ma pean Jacques’i käest küsima…”
Mööda jalutanud põetaja naeratas. “Teie olete ikka taibukas, madame.”
Seepeale tormaski Amélie välja, ähvardades lasta kogu selle asutuse kinni panna ja vedades ka oma poja uksest välja. Ega mul polnudki selle vastu midagi. Ma nägin, et Claudine seab juba kaardilauda beloti mängimiseks valmis.
Need on nüüd mu sõbrad. Paul laotab kaardilauale kõigi jaoks šokolaade, tütretütar tõi need talle kingituseks. Õudne ameerika šokolaad, aga me kõik võtame siiski tüki. Varsti oleme nagunii kuivtoidu peal. Me püüame jäljendada elu kosmosejaamas, nii et toit pole kuigi hea, aga see on valitsusega kokku lepitud. Asi on selles, et me kord juba seal üleval oleme, siis tagasiteed ei ole. Nii et kui sõltuvus sarvesaiadest või konjakist murraks su südame, siis oleks parem see varakult kindlaks teha.
Või kui su lahkumine Marsile murraks su tütre südame.
Nagu alati, jagab Claudine kaardid. Ta on kaheksakümmend kolm, kõige vanem meist. Ta on ka kõige parem belotimängija, kuigi Jacques vannub, et ta teeb sohki.
Meid on siin hooldekodus kaks tosinat, kui monsieur Couloni mitte arvestada, ja ma ei arvestagi, sest ta pole muud kui pundar riideid ja tatti. Ma arvan, et teda hoitakse meiega koos katsena, kuidas me toime tuleme, kui kellelgi meist mõistus üles ütleb, aga keha veel mitte. Põetajad ütlevad, et mitte kõik meist ei pääse kosmosse. Nii et võib-olla saadetakse ainult tosin või veelgi vähem?
Me kõik käitume korralikult, sest tahame, et meid välja valitaks. On tõsi, et Marsi pind on koloonia rajamiseks liiga külm. Aga planeedi soojendamine pole keeruline, see võtab ainult aega. Lõpuks räägitakse telekas ju iga päev, kuidas me oleme põhjustanud selle planeedi ülekuumenemise. Jacques ja mina oleme välja töötanud supersalajase plaani: saata Marsile väike meeskond sealsete operatsioonide toimimist jälgima. Vajaduse korral korrata, kuni planeet on elamiskõlblik, ja siis kutsuda kolonistide mass kohale. Ja ongi käes: uus kodu.
Amélie arvab, et ma olen lasknud end tüssata. On peaaegu kindel, et ma kingin kõik oma säästud mingile petturile või sellisele. Aga ausalt, kõik, mis mul on, on mu pension, 800 € kuus, ja maja, mille me ostsime Antoine’iga aastal 1972. No tõesti, mida mul on kaotada?
Amélie ei mõista, et meie pole kolonistid. Me oleme projekt "Nartsiss", esimesed asukad külmal Marsil. Jacques ja mina, me oleme kõik välja mõelnud. Inimeste sinna ja tagasi transportimine läheks liiga kalliks. Aga meile on veel natuke aega jäänud, viis aastat, võib-olla kümme. Meie töö on asjadel silma peal hoida ja surma oodata.
Kui tahetakse tagasisõidu arvelt raha kokku hoida, siis on ju igati mõistlik värvata vabatahtlikke just hooldekodust, eks ole?
Seepärast me harjutamegi ellujäämist. On selge, et me ei saa niisama lihtsalt Marsil elada, seega on meil kuppel. Väike ja ebamugav, just nagu meie toad siin: ainult nii palju ruumi, et ära mahutada kaks voodit ja riidekapp, ei mingit võimalust omaette olla.
Kui meid peaks sõitma vaid neli, siis ma loodan minna koos Claudine’i, Pauli ja Jacques’iga. Me koguneme igal pärastlõunal belotimänguks, me jutustame lugusid ja kui õnnestub meelitada mõni lapselaps absinti tooma, siis on meil väga lõbus. Ma arvan, et seal üleval meile absinti ei anta, aga kaardid me võtame kaasa. Me saame hakkama.
Amélie mõtleb välja igasuguseid ettekäändeid, et mind siit ära saada. Ta oleks nagu kõigeks valmis, et ma aga tema juurde elama läheksin, hooldekodust ja projektist loobuksin.
Ma ütlesin talle, et ma mõtlen sellele, aga Jacques arvab, et meeskonna lõplik koosseis kinnitatakse õige pea. Võib-olla isegi juba täna õhtul.
Antoine’i surmast saadik tuleb mulle igal hommikul ärgates meelde, et ma olen vana ja nõrk. Et ta lahkus, jättes mu üksi vanaduspäevi veetma. Igal hommikul tuleb mulle meelde, et tulevikku ei ole, kogu mu elu on minevikus. Nii et mida ma siis teen?
Ma võin tuimestada seda tunnet absindiga, kuni keegi mu minema veeretab.
Või ma võin minna Marsile.
Öelge Amélie'le, et ma hakkan temast puudust tundma.