„Ja kust te siia oskasite tulla? Poe juurest küsisite, et kus teil siin mõni imelik elab?“
Kõhn nokkmütsiga mees seisis majakese trepil ja vaatas poissi ja tüdrukut enda ees maja varjus. Poiss oli natuke lühem ja tal olid käes diktofon ja mapp. Tüdrukul oli väikese seene sarnane ümmargune soeng ja ribaprillid.
„Päris nii me ei küsinud,“ vastas poiss rahulikult. Nad olid just ennast tutvustanud – üliõpilased, koguvad inimeste lugusid, kellega on juhtunud midagi erakordset. “Folkloor“ oli sõna, mida ta üldiselt ei kasutanud ja „rahvaluulet“ mitte kunagi – sest iga jutustaja rõhutas, et tema lugu on vägagi päriselt juhtunud. Nime poolest Juhan ja Paula.
Majake oli mahakooruvat kollast värvi ja selle kõrval kasvasid ammuilma lõikamata sirelid. Nende varju jäid madal roostes võrkkaed ning jalgvärav. Väikesel mullasel lapil värava taga seisis pruun kana ja piidles neid, pea viltu, oma pilkumatu silmaga. Trepi ja aiapoolse majanurga vahel oli seina najale toetatud päevinäinud jalgratas.
„No tulge edasi,“ ütles peremees ja pöördus majja. Võttis peast mütsi, silus lühikesi halle juukseid ja riputas selle naela otsa.
Suures toas pandi nad diivani peale istuma ja Juhan lõi mapi lahti ja pani diktofoni lauale. Roheline tuli andis märku, et lindistamine on alanud. Nad ei küsinud selleks eraldi luba, et mitte algavat vestlust tarbetute formaalsustega koormata, aga kasutasid aparaati alati väga avalikult. Sellest piisas.
Elutuba oli lühikese koridori taga teisel pool maja ja sinna paistis päike. Akna all lösutas ebamäärast pruuni värvi – sõnnikupruuni, kui täpne olla, mõtles Paula – diivan, paar samasuguseid tugitoole, millest ühte oli laskunud vanamees, ning madal lauake nende vahel. Ühe seina ääres maast laeni raamaturiiul, teise akna all kirjutuslaud, aknal Tarzani köis ja vahalill – ja kõik. Telekat ega lampe ei olnud, kuskil ühtki lüliliti samuti. Siia polnud elektrifitseerimine kunagi jõudnud.
„Me niisiis kogume lugusid kummalistest, seletamatutest nähtustest,“ rääkis Juhan samal ajal. „See ei pea olema juhtunud teie endaga, aga võimaluse korral paneksime kirja, kellega see juhtus, kus ja millal. Ka täitsa vanu lugusid – sõjaajast näiteks räägitakse palju ja metsameestest…“
Esimene õng oli välja visatud. Vanamees hüppas hoopis püsti, hüüdis „Üks moment!“ ja kiirustas kuhugi. Kostis fajansi tilinat ja hetke pärast naasis ta, kandes kandikut kolme teetassi, aurava kannu ja suhkrutoosiga. „Ma keetsin endale enne teed, päris meelest ära läks!“ ütles ta, kandikut veidike väriseva käega keset diivanilauda sättides.
„Oi, aitäh!“ piiksatas Paula.
„Väga meeldiv,“ ütles Juhan oma kõige sõbralikuma naeratusega.
Peremees istus uuesti, kummardus ette, toetas küünarnukid põlvedele, vaatas korraks maha ja neile otsa, ja küsis:
„Ja mida te õpite?“
„Folkloristikat,“ kostis Juhan.
„Füüsikat,“ vastas Paula.
Vanamehe kulmud tõusid. „Noo, füüsikat! Siis te oskate kindlasti kõige selle kohta midagi arvata! Huvitav juhus!“ ja ta vaatas Paulale uurivalt otsa. Too ei osanud midagi kosta.
„See oli kolhoosiajal, kolhoosiaja lõpus, aga mitte päris lõpus, ikka enne olümpiamänge,“ hakkas nende võõrustaja pikemat sissejuhatuseta jutustama. „Ja meil elas siin, praegu seda maja enam pole, siit küla poole tagasi, kus need vanad õunapuud on tee ääres, seal oli kunagi maja, ja seal elas Kraavi Elmut.“
„Helmuth Kraav?“ küsis poiss kareda häälega vahele, köhatas ja võttis lonksu teed.
„Kraav Elmut jah, naine oli tal ammu surnd, seal üksinda elas, väga vana mees juba. Siis ta võis üheksakümmend juba täis olla küll. Äkki oligi.“
Juhan kirjutas midagi kaustikusse ja Paula heitis talle kiire kõrvalpilgu. Jutustajat ei tohi katkestada, see oli üks põhilisemaid reegleid.
Jutustaja ent polnud lasknud ennast segada. „Ja meie siis elasime siin. Mina olen siinsamas toas sündinud. Ja meie vahel ikka käisime seal Elmuti juures, kui me lapsed olime, ja Elmut siin ka. Ta sai minu vanematega hästi läbi, me olime kuidagi kaugelt sugulased.“
Poiss kirjutas midagi üles.
„Ja vaat siis see Elmut oli, tema oli natuke omamoodi. Noh niii…“ Vanamees vaatas nendele otsa ja tegi harali sõrmedega kätega parema kõrva juures ebamäärase žesti. „Maja oli tal kõiksugu kraami täis: ämbrite kaupa rauajuppe, viile, mutrivõtmeid, oherdeid, puurpink, treipink, kaks kappi täis käsiraamatuid igasugu tööde kohta. Ja siis ta veel otsis küla pealt vanu raadioid ja telekaid ja jootis ja parandas neid ja need seisid seina ääres riidas, juhtmed väljas. Ja siis ühes toas klaver teiste asjade taga. Ja kõik oma tegemised pani ta salakirjas kaustikutesse kirja ja neid oli tal ka… niisuke virn.“ Jutustaja näitas käega põrandast, milline virn.
„Ja õues õunapuu otsas oli tal solaarium. Umbes nagu surnukirstu suurune, seestpoolt hõbepaberiga vooderdatud, lamp käis sisse, sinna ta siis ronis, heitis sinna pikali ja päevitas, kui päikest ei olnud. Sinna otsa peale oli ka salakirjas kirjutatud.
Aga kõik see oli puhas jama. Ei mäleta mina, et ta kunagi ühtegi asja valmis oleks teinud või ära parandanud. Mitte üht tervet asja seal majas ei olnud, ahjud ei tõmmanud, elekter oli ühes toas ainult. Või nii ma arvasin siis. Selline mees oli.
Kui ta meil käis, siis ta köögilaua taga tavaliselt istus ja isaga oma jutte rääkis. Ikka mis ta teeb ja teha kavatseb ja igasugu masinatest ja mis töökodades uudist ja kuidas nad seal midagi teha ei oska ja nii edasi. Ta ikka käis seal töökodade juures ka vahtimas ja vahel kippus õpetama, mehed olid vahel õige tüdind temast. Minu isa ikka rääkis temaga sõbralikult.
Ta juba nooremast peast… Saksa ajal näiteks võttis äkki pähe, et läheb Pärnu puhkama. Ühtki dokumenti kaasa ei võtnud ja hakkas muudkui siit jala minema. Varsti võeti kinni ja peeti spiooniks, saadeti Patareisse. Oli seal nädal aega söömata, lõpuks ainult luu ja nahk, kuni tal naine lõpuks kuidagi teada sai, kus ta on, ja ta dokumendid sinna viis. Alguses ei taht lastagi, aga lõpuks ikka lasti välja, vist vaadati, et sureb nagunii maha. Aga elas üheksakümneseks.
Ja käib siis meie isaga rääkimas ja ühtäkki hakkab peale, et elekter, et mis see elekter ikka on. Et kuidas saab maailmas olla selline asi nagu elekter. Et tema oskab elektritööd teha küll, aga kui sügavamalt mõelda, mis see elekter ikkagi on, siis seda ei oska keegi seletada. Ja eks tal oli õigus ka, ega siiamaani nad tegelikult ei oska.“
Vanamees pidas pausi, vaatas neile otsa ja jõi suurte lonksudega oma leigeks läinud teed. Paula hoidis suu hoolega kinni.
„Sest et mis see elekter on? Osakeste liikumine. Osakesed on laetud ja liiguvad plussilt miinuse peale ja teevad niimoodi tööd. Ja elektrijaamas tehakse jälle tööd, et pluss oleks ikka pluss ja miinus ikka miinus, et oleks pinge. See on nagu jõgi, mis saab ainult mäest alla voolata. Seda teab igaüks. Aga miks see kõik nii on – seda keegi ei tea.“
Ta vakatas ja vaatas üle külaliste peade pikalt aknast välja. See avanes teisele poole maja, sealt paistis sisse päike ja valgusvihus tantsisklesid tolmukübemed.
„Jaah… Ja rääkis siis isale, et tema on väga palju elektri peale mõelnud ja tal on üks päris huvitav mõte, et miks elekter ikkagi maailmas on. Aga ta peab seda katsetama.
No ja siis tema hakkas peale elektriga. Eks ta ikka oli varem ka midagi teinud, aga siis hakkas peale kõik see raadiote kogumine ja jootmine ja kõik. Omal maja kõik laguneb, vanarauda täis, aga tema on muudkui oma laua kohal ja sätib juhtmeid kokku, kord nii ja kord naa.
Meil pole elektrit kunagi old, taheti kolhoosiajal panna, aga ei jõutud valmis, ja ema ei taht siit ära ka kolida, see oli tema lapsepõlvekodu, pakuti küll keskusesse korterit, aga ema ikka ei taht. Nad olid eluaeg siin elanud ja jalgrattaga käinud keskuses tööl ja ei taht kuhugi minna. Aga isal oli patareidega raadio ja sellega ta kuulas mitte ainult meie jaamu, vaid „Ameerika Häält“ ka. Sellel olid segajad peal, käis kogu aeg niimoodi, igavene ragin ja undamine, et vahepeal ei saanud mitmest lausest aru.
Ja ükskord siis ema kuulas meie oma „Päevakaja“ ja järsku tulid sellele ka segajad peale. Selline huilgav hääl üle terve maja ja siis kadus korraks ära, ja siis jälle. Mõni minut oli, siis kadus jälle ära. Me mõtlesime, et raadiomastis mingi rike, aga järgmine päev tööl isa kuulis, et Elmuti tegu. Oli ehitanud kodus raadiosaatja ja siis seda katsetanud. Külanõukogu esimees oli kohe aru saanud, et Elmut, hüpanud kohe mootorratta peale ja tema juurde sõitnud ja kõvasti sõimanud ja karjunud, sest ega vene ajal ju mingit sellist asja ei tohtinud olla. Ju ta kartis, et Elmut viiakse veel vanast peast vangi. Elmut siis jättis selle kombe maha, raadiosaatjaid ehitada.“
„Siis pärast seda üks õhtu tuli Elmut meile. Istus köögilaua taha maha nagu ikka, isa oli ka seal, ja hakkas rääkima, et temal lambipirn vilgub. Isa vastas, et tema teada poolel külal vilgub, kui kuskil saag või mõni muu asi käima pannakse. Elmut vastu, et temal vilgub öösel ka. Et on väga tuhm ja vilgub muudkui ja tema on öö läbi üleval istunud ja vahtinud seda vilkuvat pirni. Vahel põles nagu ikka, vahel aga läks tuhmiks, vilkus natuke ja siis tavaliseks tagasi. Mitte niimoodi särisedes, kui ühendus on halb, vaid lihtsalt läks heledamaks ja tumedamaks. Hommikul oli käinud töökodade juures ja küsinud meeste käest, et kas neil kodus ka valgus vilgub ja kas on voolutõuked. Aga need olid ütelnud, et neil on hoopis pingelangus igal õhtul ja kui öösel midagi vilgub, siis teki all. Eks nad mõtlesid üht muud asja.
Arutasid siis isaga natuke ja siis läks Elmut koju ära. Minul oli aga temaga üks teine asi rääkida, mida kodus teiste juures ei saanud. Elmutil oli sapakas, see vana ümmargune. Maanteemuhk. Auto oli tal hästi korras, ta muudkui nühkis seda lapiga ja õlitas igast otsast. Seda ta oskas päriselt ka, auto läikis nagu prillikivi. Selle auto sai pärast minu isa omale.
Mul oli tekkinud keskuses pruut ja ma tahtsin Elmutilt paluda, et kas ta ei lubaks mul oma autoga pruuti sõitma viia. Mis siis, et sapakas. Nii et läksin järgmisel hommikul ise Elmuti juurde.“
Jutustaja rüüpas veidi teed.
„Lähen siis Elmuti juurde, koputan uksele. Keegi ei vasta. Eks ta oli natuke kurt ka. Ma astun siis esikusse ja tuppa. Elmut seisab köögis jaluli laua peal ja hoiab põlevat elektripirni pihus, endal niisugune õnnis naeratus ees. Ta ronis üheksakümneselt ka veel igale poole, korjas ise kirsse ja aias puu otsas oli tal solaarium, kus ta käis peesitamas. Kui vaja, siis kasvõi korstna otsa.
Ma ütlesin „Tere!“ ja ta siis vaatas alla minu poole ja lasi oma pirnist lahti. See sähvatas heledamalt põlema, seda ma nägin täpselt. Tuli siis laua otsast alla ja hakkas rääkima, et tema tahtis proovida, kas pirn on korralikult pirnipesasse keeratud, et miks ta vilgub. Puudutas korraks sõrmeotstega põlevat pirni, et mitte kõrvetada saada, aga pirn ei olnudki kuum. Võttis siis pirni ilusti pihku ja katsus keerata – aga pirn oli juba kõvasti sees. Ja hea soe oli, täpselt nii soe, et oleks käel mõnus, aga ei kõrvetaks. Ja siis ta rääkis, et kui pirn vilkus, siis see soojus justkui levis kätt mööda edasi, iga kord kui pirn heledamaks läks, siis ikka kaugemale. Nagu saunas, aga ainult käele mõjus. Ütles, et ma ka roniks laua otsa ja prooviks.
Ma tahtsin talle meele järgi olla, olin ju auto pärast tulnud, ja ronisin siis samamoodi laua peale. Vaatasin pirni, pirn nagu pirn ikka, hõõgniit helendas täie jõuga. Katsusin korraks, kõrvetavkuum. Kehitasin õlgu ja ronisin alla tagasi. Elmut ikka hästi rõõmus, räägib, et kui saaks nii, et olekski kodus selline pirn, siis see võtaks kõik jooksvad ja liigesevalud ja asjad ära, tema siis elaks saja-aastaseks. Soovisin talle pikka iga ja tegin autost juttu. Ta oli lahkesti nõus.
Käisin siis sõitmas ära ja tõin auto õhtul hilja ilusti tagasi. Võtsin isa ka sigala juurest peale, kui tal vahetus lõppes. Läksime siis koos võtmeid ära viima ja Elmut tuli meile köögiukse peal vastu, jälle nägu säramas. Rääkis, et et kui teistel on voolutõuked, siis temal on silitused, et teda elekter silitab, mitte ei tõuka. Et tema võib palja käega lambipirnist või juhtmest kinni võtta ja midagi ei juhtu, teda elekter hoiab.
Isa läks selle peale veidike nagu kahvatuks, väljas saatis mu koju ja ise läks kohe jala keskusesse tagasi. Päris öösel pimedas jõudis koju ja ütles, et käis seda asja esimehele rääkimas. Esimees ütles, et võtab Elmutil igaks juhuks voolu ära, kuni on selge, mis temaga edasi saab. Ja mul keelas isa kõvasti Elmuti juurde rohkem minna. Eks ta kartis, et vanamees hakkab päris hulluks minema ja mis siis saab.
Ma siis nii umbes nädala ei käinud Elmuti juures, aga ükskord läksin õhtul hämaras juba mööda ja vaatasin, et tal justkui elektrivalgus ikka põleb. Astusin siis korraks sisse. Koputada polnud mõtet, ta ei oleks kuulnud nagunii. Köök oli pime, läksin sealt läbi ja lükkasin toa ukse pooleldi lahti.
Elmut istus tugitoolis suure laua taga, mille ta oli endale montaažilauaks teinud, seljaga minu poole. Ja see oli siis kõiksugu raadiote ja telekate ja ma ei tea mis osi täis, kruvidega laua küljes, peenikesed värvilised juhtmed vahel, kõik korralikult kokku joodetud.
Ma mäletan veel, et ma mõtlesin, et väga ilus töö Elmuti kohta. Ja seal oli siis mitu vana raadiolampi püsti, mis nõrgalt hõõgusid, ja üks väike hõõglambi pirn ka, aga see andis väga vähe valgust. Keset lauda oli mootorratta aku ja selle juurest läks juhe pliidi reostaati. Ja siis tema keeras veidi reostaati ja keeras jälle tagasi ja raadiolambid lõid kõvemini hõõguma. Ise kangesti rahul, rääkis omaette, et „Tubli-tubli, kullake“ või midagi niisugust. Siis võttis põleva lambipirni ja hakkas sellega oma vasaku käe sõrmi silitama. Ma mõtlesin, et mis ma segan teist inimest ja tulin selg ees välja tagasi.“
Vanamees lonksas oma teetassi tühjaks, pidas pausi ja vaatas aknast välja. Uksest tuli tuppa suur hall kass, tardus Juhanit ja Paulat vaatama, läks siis pehmete käppade põntsudes peremehe juurde ja tegin „Näu!“ Peremees võpatas nagu unest ärganu, vaatas tema poole, nõjatus tugitoolis taha ja kass hüppas talle sülle. Istuja hakkas teda üle näo ja pea silitama. Kass nurrus.
„Noja siis ma läksin tehnikumi internaati ja siin enam nii tihti ei käinud. Elmuti kohta ikka kuulsin, et ta päris hull ei olevat ja elab ikka samas majas edasi.“ Rääkija käed käisid masinlikult üle kassi silmnäo ja kõrvade ning pilk oli eemalviibija oma. „Ja siis enne kui ma sõjaväkke pidin minema, ma sain hiljem kraana peal viga ja ei läinud, suri Elmut ära. Ja just pärast seda millegipärast ma käisin nädala sees kodus ja korraga tuli mõte, et lähen Elmutit vaatama. Ja astusin siis sisse ja seal tema surnud oli, ikka sellessamas tugitoolis ja lambipirn näppude vahel. Ta vist elu lõpu poole suurt muud ei teinudki. Nii et mina leidsin ta. Ja seda ma rääkisin pärast miilitsas ka.
Edasi tuli, noh, oma lollus jälle. Ma olin kuskilt ostnud vana „Urali“ motika. Aga sellel oli aku täitsa läbi ja akud olid suur defitsiit, mitte kuskilt polnud saada. Ja mina vaatan, et täpselt see aku, mis vaja, on laua peal keset kõiki neid kaadervärke. Laadija ka küljes. Näppasin selle aku sealt siis koos laadijaga ära, torkasin õues kuuri alla, tõmbasin tõrvapappi peale ja jooksin küla poole tagasi, et Elmut surnud. Kolmandal õhtul tõin aku siis sealt vaikselt ära, tõin internaati ja panin laadija taha, et kas laeb ka. Laadija näitas, et natuke on voolu sees, aga järsku läks elekter ära.
Läksin siis küünlavalgel kilbi juurde ja koridoris juba oli plastmassi hais üleval. Kilbist oli tilkunud sula plastmassi põrandale.
Läksin magama ära ja hommikul akut ratta juurde proovima. Siis oli vool juba tagasi.
Aga nii kui aku ratta peale sain, hüppas korrapidaja juurde, et poiss, mis teed siin, kust aku said. Mina katsusin ikka keerutada, aga tema põrutas, et kas Elmuti juurest või. Ja mina siis ehmatasin täitsa ära ja tunnistasin üles. Ühesõnaga, ma olin ikka loll mis loll.
Tuli välja, et Elmut oli oma laua ja skeemid ja kõik korralikult üles pildistanud ja aku oli seal väga täpselt näha. Fotod olid lahtiselt sealsamas lauasahtlis. Miilits oli märganud, et see oli puudu ja meie intri korrapidaja oli miilitsa vennapoeg. Nii lihtsalt jäin vahele.
Tema kohe, et nüüd on miilitsasse minek. Mina palun, et ära vii miilitsasse, endal ikka kohe nutt varaks. Et tõsi, et võtsin selle vana aku, olin jah nii loll, aga see aku ei tööta ju ja midagi väärt ei ole. Tema vastu, et nüüd sind visatakse tehnikumist välja. Mina jään kuulama, et mis jutt see nüüd siis on – võib-olla et visatakse küll, aga miks ta seda räägib? Tema muudkui edasi, et antakse mind, kuradit, kohtu alla. Aga kuhugi nagu minema ei hakka, seisab seal tsikli juures ja seletab. Ma siis saan lõpuks asjast aru, pakun tsiklit kõige täiega talle. Noh, kokkuvõttes siis lepime ära, tema sai tsikli oma kätte ja järgmisel päeval käisime registreerisime ära ka. Mul süda taevas, et suurest jamast pääsesin.
Ja põristab tema siis minu tsikliga mööda küla ringi, ikka seesama Elmuti aku peal ja kõik käib nagu kellavärk.
Ütelge nüüd, teie olete füüsik, kuidas saab aku laadimise pealt kilbi üles sulatada ja siis pärast töötada nagu midagi poleks olnud?“
Vanamees jäi vait ja vahtis Paulale otsa.
Paula kehitas õlgu. „Ei saagi. Mis laadija see oli niisugune?“
„Just nimelt!“ Jutustaja tõstis nimetissõrme hooga lae poole. „Laadija jäi ju minu kätte. Keerutasin seda ühel õhtul käes ja võtsin huvi pärast lahti. Ma ei saanud midagi aru, mis sel sees oli, aga oli täitsa selge, et see oli ka üks Elmuti aretus, mitte õige laadija. Ma arvan, et see oli isetehtud inverter, mitte laadija. Saatis akust elektri võrku tagasi.
Jõgi jookseb alati mäest alla, aga mis vastuvoolu liigub?“
Paula ei pööranud mõistatusele tähelepanu. „Võib-olla oligi inverter. Tekkis kuhugi elektrikaar, sulatas kilbis midagi üles. Pole võimatu.“
„Just-just, ma hiljem kuulsin, et samal õhtul oli kogu külal elekter vilkunud. Ja alajaamast leiti ka elektrikaare jälg. Kuidas see võmalik on?“
„Ee, kuidas alajaam asjasse puutub...?“
„Küll ta puutub! Elekter voolab nagu jõgi alajaamast küla elektrikilpidesse ja elektrikilpidest pistikutesse. Mõelge, mis vastuvoolu liigub?“
Juhan tõstis vasaku käe peopesa Paula poole üles, teda vaikima paludes. „Vabandage, mina ei tea elektrist suurt midagi. Öelge palun, mis see siis teie arvates oli?“
„Mina arvan, et kala,“ ütles vanamees Juhanile tõsiselt otsa vaadates. Juhan kergitas kulme.
„Ei, ma mitte ei arva, ma olen kindel, et see polnud tavaline elekter! Elekter on laetud osakeste liikumine, aga need osakesed, mis seal liikusid, need olid omavahel ühenduses ja suunasid ise oma liikumist! See ei olnud jõgi, vaid vastuvoolu ujuv kala!“
„Ma ei mõista,“ ütles Juhan. Paula hoidis hoolega suu kinni.
„Elmut oli kogemata kinni püüdnud mingi olendi, kes koosneb elektrist. Või õigemini, see oli tema juurde tulnud nagu kassipoeg inimeste juurde. Alguses oli see hästi väike, hirmunud ja rumal ja oleks võinud kergesti hukka saada. Elmut lasi ta oma aku sisse elama ja siis ta seal vaikselt kasvas ja kogus ennast. Ja hoidis Elmutit, reguleeris lambipirni võimsust täpselt selliseks, et see oleks tema naha vastas hea soe ja ei andnud talle särtsu, kui ta paljast juhtmest kinni võttis!“ Vanamehe sõrmed libisesid üle kassi kukla ja sügasid teda lõua alt.
„Ja siis, kui see oli aku suuruseks kasvanud ja palju targemaks saanud, siis mina lasin need laetud osakesed Elmuti seadmetest uuesti suurde võrku ja nüüd nad on seal kuskil omapead. Alguses tegid ülelöögi ühikast välja, siis alajaamast edasi. Nagu lõhe või forell, kes üle kärestiku hüppab. Esimene kord läks veidi nihu ja elektrikilp sulas kokku. Teine kord külas tuled vilkusid. Nüüd on kindlasti õppinud niimoodi mööda maailma maailma ringi hulkuma, et keegi ei pane tähele.
Ja nüüd nad teavad, mis teevad!“
Ta kummardus äkki ettepoole ja kass volksas põntsaki! põrandale.
„See pole enam väike, rumal ja hirmunud! Elmuti juures mahtus see mootorratta akusse, aga nüüd seal väljas, seal ei takista miski sel kasvamist! See muudkui kasvab!“ Jutustaja hääl oli muutunud vaiksemaks, kuid sellesse oli tekkinud tungiv toon. „See muudkui kasvab seal üksinda ja läheb järjest tugevamaks. Ja sellepärast ma siin niimoodi elangi ilma elektrita. Praegu see veel peidab ennast, aga varsti enam mitte! Varsti on ta nii tugev, et temast ei saa keegi jagu! Ja mina ei taha olla võrku ühendatud, kui see juhtub!“
„Vabandage,“ ütles Paula kindlalt. Juhan kortsutas ta poole kulmu, aga tüdruk ei teinud väljagi. „Seda ei saa olla. Elektrivõrgus ei liigu mingid laetud osakesed, vaid elektriväli. Iga trafo või muundur annab pinget edasi välja kaudu. Mitte mingid laetud osakesed ei liigu esimesest trafost kaugemale. Ja tegelikult juhi sees ka eriti ei liigu.“
„Väga õigesti arutlete!“ Vanamees kargas püsti ja oli paari sammuga laua juures. „Mul on siin kõik kirjas!“ Ta leidis peotäie maatriksprinteri kirjaga kaetud paberilehti, astus Paula juurde ja surus need talle pihku. „Lugege! Seda on Ameerikas juba palju uuritud, aga meil on kõik ajast maha jäänud! Igal elektronil on elementaarlaeng, aga iga elementaarlaenguga on seotud viienda vastastikmõju bosonid ja need moodustavad laengute vahel tumeainest struktuure, mida antakse koos laengutega edasi!“
Paula võttis paberid masinlikult vastu, heitis neile pilgu – need kirendasid allajoonimistest, ääremärkustest ja hüüumärkidest – ja ta põsed hakkasid veidike roosatama.
„Edasi, akusse mahub umbes sama palju elementaarlaenguid, kui inimese ajus on sünapseid! Teie olete füüsik, teie kindlasti teate seda! Aku sees, seal sai sellest mõistuslik olend! Aga kui palju mahub suurde võrku? Sellel seal – “ vanamees madaldas jälle häält peaaegu sosinaks „ – sellel seal on praegu palju-palju rohkem sisemisi seoseid kui kogu inimkonna ajudel kokku…!“
„See on väga huvitav…“ üritas Juhan vahele pista. Majaperemees ei teinud kuulmagi.
„Korra sai see mu peaaegu kätte,“ kähistas too, „seal kraana peal. Aga enam mitte. Siin pole tal võimu!“
„See on väga huvitav,“ sekkus Juhan uuesti. „Kas ma võin selle artikli üles pildistada?“ Loa saanud, võttis ta Paula käest paberid, laotas need diivanilauale ja hakkas neid nelja lehe kaupa telefoniga fotografeerima. Vanamees vajus seljatoele tagasi, istus mõne hetke vaikselt, valas siis endale jahtunud teed ja vaatas seda juues aknast välja. Tast oleks nagu särts välja läinud.
Päike oli hakanud maja kõrvalt välisukse ette paistma. Trepi ja aiapoolse majanurga vahel oli seina najale toetatud päevinäinud jalgratas ja selle kroomitud osad särasid sirelite vahelt läbi tunginud päikesekiirtes.
Peremees oli neid trepile saatma tulnud, nad jätsid veelkord hüvasti ja kõndisid auto juurde. Poiss istus rooli, masin käivitus väikese turtsuga ja autoraadio hakkas mängima:
„…ta lõpuks märkis kui filosoof:
vaat’ nii on meil lood.“
Juhan istus, käed roolil, ja vaatas maja. Raputas siis pead, pani tagumise käigu sisse ja tüüris aeglaselt juurikatel rappudes metsateele, mis nad siia toonud oli. Ümber keeramise koht oli metsaserval. Poiss tagurdas paremale teelt veidi välja, peatas masina ja võttis käigu välja.
„Huvitav lugu,“ ütles ta eemalviibija häälega. „Arginähtusi nagu elekter müstifitseeritakse niimoodi harva. Aga see pole praegu peamine.“
„Enne, kui ta viienda vastasmõju ja tumeainega välja tuli, oli mul veel lootust,“ kommenteeris Paula. „Aga siis lendas katus ära. Nendega võib ükskõik mida ära seletada.“
Raadiost kõlasid uue laulu avataktid. Juhan pani esimese käigu sisse.
„See Helmuth Kraav oli mu vanavanaonu poeg,“ pahvatas ta äkki. „Eestis on kolm Mustlat, siin, siis Tarvastus ja Tallinn-Tartu maanteel. Ma kogu aeg arvasin millegipärast, et ta elas seal Tartu maanteel. Ma ei teadnudki varem, et siin on ka üks Mustla.“
„Ma ka mitte. Eesti on väike.“
„Väike jah. Ma küsisin nime üle ja vanus klapib ka. Ühesõnaga,“ jätkas Juhan asjalikul toonil, kui auto kõrgete mändide vahele veeres, „temaga oli nii, et ta leiti surnuna küll, aga maja oli segi pööratud ja üldiselt mulle räägiti, et see oli mõrv. Ja sealt majast läks kindlasti rohkem asju kaduma kui üks aku. Jumal teab, kuidas nad selle siin omavahel kinni mätsisid. Põhimõtteliselt me rääkisime praegu vist minu sugulase mõrtsukaga. Ja mitte mingi elektrihaldjas ei aja teda sinna metsamajakesse. See on tema enda must südametunnistus, mis tonte maalib ja elada ei lase.“
Laul raadios katkes ja autot täitis eetrimüra.