[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"161","field_deltas":{},"link_text":"süsteem.jpg","attributes":{"height":"468","width":"318","style":"width: 318px; height: 468px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Mairi Laurik. Süsteem. Fantaasia 2016. 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.
Mida alustuseks öelda?
Et minu meelest oli see täiesti loetav raamat; mul pihta hakates oli raske, aga kui tegelased vaikselt täiskasvanumaks said, tekkis palju paralleele omaenda eluga ning päris põnevus tuli peale?
See on hea algus küll. Selline kokkuvõtlik, aga ei ütle kõike ära.
Raamat räägib loo noorest naisest nimega Reinita, tema kasvamisest, küpsemisest ja elutahtest maailmas, mida juhib Süsteem ja mis on meie mõistes postapokalüpitiline. Tuhat aastat pärast maailmalõppu, kusjuures endine maailm lõppes tuumaplahvatuste jadas, mida täpsemalt ei kirjeldata – aga miks peakski? See ei ole see lugu. Tekkinud maailma kirjeldatakse mitmes kohas, ent kas emakese Maa vaatepunktist või lihtsalt detaile iseenesestmõistetavana sisse tuues. Süvenemist, miks miski just nii välja arenes, ei ole, aga see ei olegi see lugu.
See on Reinita lugu.
Süsteem kui teose pealkirjakski esile tõstetu, muuseas, on põhimõtteliselt meile tuttava interneti edasiarendus, kus kogu inimese elu on kirjas ning kuigi säilib – mitte piiramatult! – isiklik valikuvabadus, on kogu ametlik elu üleinimkonnaliselt Süsteemne ning mida keegi seni teinud on, mõjutab väga otseselt Süsteemi poolt talle tulevikus ettesöödetavat. Süsteem valib ka välja inimesele geneetiliselt ja isiksustüüpe analüüsivalt sobivaimad partnerid, Süsteemis on hinded koolis ja otsingud info järgi, mida sa elus teinud oled, seal on kõik, mis ühest inimesest saab netis olla, olemas ning – noh – süstematiseerituna.
Aga lugu on ikka Reinitast.
Üpris detailne lugu. Saab lugeda tema koolist ja selle lõpetamisest, tema vanemate ja sõprade elust kinoskäimise ning malemängimiseni välja, juuakse kohvi ning aastaid ja aastaid läheb jutt edasi ning on oma kohatises aususes lausa jahmatav. Oli kehalisi-perekondlikke detailitäpsusi, mida olin sunnitud lausa kulmukergitusega „oh, liigagi täpselt nagu mul!“ kviteerima; väikesed elavad pisiasjad tõid maailma ja tegelased ellu.
*
Maailmaloome kohta on teisal kirjutatud, et vilets – aga mina küll vaatan hoopis, et väga loogiline, pisiasjade omavahel klappima saamiseks on kõvasti tööd tehtud. Kui Euroopas ongi ainult kaht linna mainitud – Tartu ja Europe – siis minu jaoks see ei olnud miinus. Suvaliselt allesjäävate kohtade hulgas võib olla just Tartu sama hästi kui Cherbourg või Tüüringi. Miks peaks aga Eesti kirjanik kirjutama loo, sellest, kuidas ainus koht, mis säilib, on Tüüringi, on sutsu segasem kui tema kirjutamine Tartust.
Asi on loogiline piirini, kus tekivadki juba mõtlused pisidetailide üle, mida ära ei seletata – et pannakse loomale piima välja ja lugeja ehk mina mõtleb:
* oot, kust seda piima saadakse, kust ta poodi saab?
* kas sel on üldse mingi side imetajatega või tehakse taimedest?
* püsib värske, muidugi on kõrgpastöriseeritud või midagi.
Aga automaatne eeldus seal taga on, et mitte „ebaloogika! Autor ei mõelnud!“ vaid „ta ei seletanud, aga mingi seletus peab olema. Pean niisiis ise välja mõtlema, missugune.“
Sama kehtib rahakaardi kasutamise kohta pärast peategelase teeseldud surma. Seal ilmselt on mingi loogika, sest nii paljud muud detailid on läbi mõeldud; on väga väga ebatõenäoline, et autor lihtsalt unustas selle. Enne toimub veel mingi kontode ümbersuunamine, detailset selgitust ei ole, aga tunne, et loogika jäi, on. Kogu jutus on pisidetailid tähtsad – suuri seletusi ei tarvitse olla, aga kui tähelepanu pöörata, siis väikesed, nagu möödaminnes toodud pisiasjad seletavad väga palju.
Reinita loo ja tema seostest Lauraga seisukohalt on vast kõige segasem tõesti, miks on Süsteemi Viga kuidagi üldiselt ja müütiliselt kardetud üksus – aga samas, sellegagi on vaeva nähtud, et selgitada vaikselt, detailhaaval, et temast ei teatudki midagi, hirm oli puhtalt mütoloogilise õuduse külvatud. Midagi reaalselt hävitavat Reinita ju ei teinud, vähemalt raamatu sees. Hirm oli teistes inimestes enne olemas ning et ainus põhjus tema natuke teistmoodi elule oligi, et ta oli oma geenikombinatsiooni poolest Eriline.
See oli ka põhjendatud. Süsteemi loojate jaoks oligi see kombinatsioon Eriline ning selle kandja määratud erilist elu elama – aga millegi hirmsa ja hävitava ootus oligi vaid mütoloogiline hirm tundmatu ees.
Ei puutunud Reinitasse, kes oli sada protsenti inimlik, kuidagi.
*
Vaat see surma teesklemise läbiminek on ainus asi peale selle, et tegelased lihtsalt ei rääkinud omavahel olulistest asjadest, mis mind uskumatusest pead võttis vangutama – nii lihtsalt see küll käima ei peaks! Et tänapäeval ka verega määritud pluus kuskil põlenud auto juures võiks kaasa tuua „ah, ta on surnud“ järelduse politseilt, tundub väga ajuvaba, aga ühiskonnas, mis on nii Süsteemne, näib see veel eriti võimatu.
Olulistest asjadest mitterääkimine oli jutus natuke põhjendatud ja hiljem mõtlesid nood tegelased ka, kuidas olid üle mõistuse rumalad ikka – kuid et poolt raamatu sündmustikust poleks üldse olemas, kui Reinita oleks näiteks oma rasedusest Kaurile teada andnud, see ei muuda. Ning no kui mina jääks endalegi segastel asjaoludel rasedaks, ma ikka otsiksin väga võimalust sellest oma jooksva kallimaga rääkida, isegi kui me muidu kuigi tihti kontakti ei saaks ning elaksime eri riikides. See lihtsalt ei ole teema, mida sobivamale ajale suvaliselt edasi lükata!
Siiski: natuke on põhjendatud. Ning noh – võibolla kohati saab olla üle mõistuse rumal ka päriselus.
*
Peab rõhutama: raamatu vaikne, välja ütlemata moraal on ka „inimesed jäävad inimesteks, ükskõik mis nende ümber toimub“. Inimestel on kired ja armastused, meeldivused ja mittemeeldivused ja see, kui mitmesuguseid neid on ja kuidas üks inimene ei suuda teist mõista, võib tõesti juhtuda ning juhtubki igal pool, igal ajastul, kõikjal, kus üldse on meie mõistes inimesi.
Kus kaob inimlikkuse piir ja kõne alla tulevad mitteinimesed ja nende sisemised loogikad, ei ole selle raamatu teema. Inimeseks olemine on. Ja samas tuuakse ära ka emakese Maa vaatepunkt, mis läbi raamatu vaikselt aga selgelt, eraldi peatükkidena välja tuleb, millelt vaadates on inimesed nii väikesed, nii mööduvad. Tema küll vaatleb kohati üsna ebausutava detailsusega vahel isegi üksikinimesi, aga põhimõtteliselt see eri suurusega vaatepunktide vahel pendeldamine on mõnus.
Ütleme, idee on väga nauditav, teostus natuke nihu, inimese, lausa konkreetseks minevalt ühe inimese keskne siiski.
*
On üks asi veel, mida ma muidu ei hakkakski esile tooma, aga kuna selle puudulikkust loo seisukohalt on juba kahe inimese poolt avalikult enne ette heidetud, ütlen ära, mida mina välja lugesin.
Esiteks – vägistamine ei jäänud õhku, peategelane ise hoolitses selle eest, pannes oma „avarii“ toimuma sellisesse kohta, mis tõi kaasa „salakaubavedajate kinnivõtmise“ – aga kes küll võis olla mees, keda ta seal enne nägi, ära tundis ja kes kosejagu valusaid mälestusi kaasa tõi?
Napilt mainitud, napilt kirjeldatud, aga mina küll sain aru.
Teiseks – Reinita võpatamine ja puudutusekartus vajavad mingit muud põhjendust kellele?
Kolmandaks – oot, ja mida Kaur pidanuks siis vägistamisest kuulmise peale tegema? Võtma noa hambusse ja ülejäänud raamat oleks siis kättemaksulugu temast kui Rambost?
Elu ei ole selline. Inimeste inimlikkusest rääkivas raamatus sellist süžeepööret oodata on veel eriti pime – praegu, meie päris ühiskonnas, on seksuaalvägivalda kogenud iga üheksas naine, muide ka iga 80. mees (natuke varieerub, kust statisika võtta ja mis vanuses see on, ning mina tegin lihtsa 50/50 jagamise meeste ja naiste vahel ning arvutasin protsendid ümber). Kas kõigil neil naistel on kuidagi Ramboks läinud mees-vend-poeg-niisama sõber ette näidata...?