Inglise keelest tõlkinud Kristjan Sander. Autori kodulehekülg: http://hollyheisey.com/
Selles pakikeses on:
- kolm kirja (koos meie juhistega avamise järjekorra suhtes, inimeste ajaarvamise järgi);
- üks muusikariist, suupill;
- üks plastpakk kolme hambaharjaga;
- üks tuub hambapastat;
- üks riidest Maa imetaja, karu (edasine liigiline kuuluvus ebaselge), täidetud sünteetilise materjaliga. (Meil on kahju vähese sümmeetria pärast: riidest loom on kunagi ilmselgelt purunenud ja parandatud. Meil kästi seda mitte muuta.)
Esimene kiri.
18. juulil 2041.
Kallis Ryan!
Nad ütlesid mulle, et sa saad sellle pärast kätte, nii et sa tegelikult ei loe päris minu sõnu, eks ju? Ja sa ise ütlesid mulle, et unustad oma emakeele, kuigi ma loodan Jumala pärast, et sa ei unusta oma planeeti ja oma naist. Ja oma tütart.
Ryan, kuidas sa võisid? Ma tean, et see pidi olema kena kiri, mis aitaks sul oma uude ellu sisse elada, muutusest üle saada ja Jumal teab, et sa üritasid ka mind veenda seda tegema, aga —
Mul on kahju.
Ei, mul ei ole kahju, kurat võtaks! Sa jätsid mu maha teise liigi pärast. Mitte mõne teise naise pärast, Ryan, mitte isegi teise mehe pärast. Teise kuradi LIIGI pärast.
Kui see peab olema viimane kiri, siis ma vist peaks ütlema, et ma armastan sind.
Oled sa nüüd surnud? Kas ma võin sind leinata?
Raisk.
Sophie.
Teine kiri.
19. juulil 2041.
Tere, vend!
Sedrajini saatkonna rahvas ütles, et sa reisid mull-laeval, mis rikub mingit teooriat, ja aeg kulub meie jaoks kiiremini kui sinu jaoks. See on OK, ma saan sellest aru.
Ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et ma toetan sind selles asjas. Ma ei saa sellest aru ja ma küsisin õpetajalt, mida tema arvab, kui see üldse Piiblis on. Ta tsiteeris mulle mingit jama, mis ei puutu millessegi, ja ütles siis lihtsalt, et kõige parem asi, mida ma teha võin, on sind aktsepteerida seal, kus sa oled.
See meeldib mulle.
Sest et ma olen alati sind imetlenud, teadsid sa seda? Sa olid nii erinev. Ma narrisin sind, kui sa öösel välja hiilisid, et oma teleskoopi vahtida, eriti kui oli... ah, lõbusamaid asju, mille pärast välja hiilida. Ja sa vaid naeratasid ja ütlesid, et see rahustas sind. Ja võib-olla ei pingutanud ma eriti, sest mulle ei meeldinud, kui olid nii rahutu. Ma teadsin, et sa polnud õnnelik.
Aga teise liigi isendiks muutuda? Tead, ma katsun siiamaani seda ära seedida. Ma jälgin sedrajinlasi nende kaitseülikondades, nende sinist nahka ja veidraid – vabandust, mul on siiamaani raske aeg, ma saan üle – kummalise kujuga ovaalseid silmi ja nende kuidagi ettepoole kaldus kõnnakut, nagu nad tahaks sulle kallale karata.
Kuule. Sina käisid alati niimoodi. Oh Jumal, ma ei pannud seda varem kordagi tähele.
Ma oletan, vend, et sa näed nüüd teistsugune välja.
Vahet pole, ma loodan, et sa ei unusta mind. Kohtu laheda tulnukatibiga ja armu ära. Tehke hulk tulnukatittesid (haa, Jenna saab tulnuknõod???). Mul on kahju, et nemad ei saanud sinuga kaasa minna. Usu, ma tean, et see on raske.
Ma armastan sind. Ma loodan, et sa oled nüüd õnnelik. Ja naudi täiega seda võõraste tähtede nägemist ja teisel planeedil elamist! See on viimase peal!
Gabe
P.S. Ma leidsin üks päev suupilli ja mõtlesin, et saadan kaasa. Võib-olla pole see hea mõte, sest kas sul üldse on enam huuli? Vahet pole, millegagi sa ikka saad puhuda.
Kolmas kiri.
20. juulil 2041.
Mu kallis Ryan!
Oh, vabandust. Ma peaks Sind nüüd Etsath-tachriks kutsuma, eks? Jah, ma kontrollisin, kuidas seda kirjutatakse.
Etsath. Mul on kahju, et ma venitasin selle kirja kirjutamisega viimase hetkeni, ma peaaegu ei saanud õigeks ajaks valmis, aga nad pidasid kullersüstikut saatkonnas kinni, et ma jõuaks.
Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma armastan sind, poeg. Kõik see on minu jaoks nii uus, tulnukad ja kõik — kui palju neid liike ongi, kellega meil kontakt tekkis, üle kahekümne? Ja ma nägin uudistes, et Jupiteri taga on veel üks laev siiapoole teel. Aga kallis, see on raske. See pole see maailm, kus ma üles kasvasin. Maailm, kus ma üles kasvasin, oli piisavalt hädas, et aktsepteerida minu ja Leanne taolisi inimesi, aga mina – meie – armastame sind nii väga, et me muutume ise ka. Me muudame viisi, kuidas me maailma vaatame. Või ükskõik millist maailma, kui järele mõelda.
Me teadsime alati, et sa oled eriline. Sa veetsid tunde oma teadusraamatute ja mängude seltsis ja sa armastasid oma kunsti, kuigi galeriid ütlesid, et see oli liiga sümmeetriline. Ma arvan nüüd, et selles on mõte. Ma ei lase kunagi kellelgi üle värvida sinu tähistaevaga seinamaalingut su magamistoas.
Ma pakkisin kaasa mõne hambaharja ja pasta, ma tean, et sa unustad need alati maha.
Ma tean, et me juba jätsime hüvasti. Ma igatsen sind taga nii, nagu ma pole kunagi midagi taga igatsenud.
Aitäh, poeg, et sa olid mu poeg. Et sa mulle sündisid. Sa olid suurim kingitus, mida Universum võis mulle teha.
Ole nii hea kuradi sedrajinlane kui saad. Ole sina ise.
Armastusega,
Emme
P.S. Palun anna Sophiele andeks. Ma rääkisin Jennaga. Ta igatseb sind, aga ta ütles, et teab, et sa vaatad tähtedelt tema poole. Ta tahtis ka sulle midagi saata. Ta ütles, et sa kallistaks tema kaisukaru, kui sa oled kurb või üksi ja et sulle tuleb siis meelde, kui palju ta oma issit armastab ja et sa oled siis jälle õnnelik. Lapsed saavad ruttu asjadest aru.