[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"155","field_deltas":{},"link_text":"poodud-võõras.jpg","attributes":{"height":"411","width":"265","style":"width: 265px; height: 411px; margin: 10px; float: left;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Jutt on Philip K. Dicki autorikogu nimilugu (Skarabeus 2016) ja selle on inglise keelest tõlkinud Arvi Nikkarev. Jutt ilmub "Algernonis" autori pärijate esindaja loal. Joonistuse autor on Smith ja see on kopeeritud Gutenbergi Projekti e-raamatust https://www.gutenberg.org/files/41562/41562-h/41562-h.htm.
Kell viis pesi Ed Loyce end duši all puhtaks, pani kaabu pähe ja mantli selga, ajas auto välja ning hakkas sõitma oma teisel pool linna asuvasse televiisoriärisse. Ta oli väsinud. Mullatööd keldris ja sodi kärutamine tagahoovi olid võtnud selja ja õlad valutama. Aga mida sa neljakümneaastaselt mehelt ikka tahad. Niiviisi kokku hoitud raha eest võib Janet osta uue vaasi ja pealegi meeldis talle mõte vundament ise ära remontida.
Hakkas hämarduma. Loojuva päikese kaldus kiirte valguses sagisid möödujad, väsinud ja mornid: pakkide ja toidukottidega koormatud naised, ülikoolist kodudesse suunduvad tudengite kambad, sekka ametnikud, ärimehed ja üksluistes kostüümides sekretärid. Ed peatas oma Packardi punase tule ees, siis startis jälle. Kauplus oli lahti ka ilma temata; ta jõuab kohale just õigel ajal, et asendada õhtusöögile minejaid, vaadata üle päeva müük ja võibolla teha ka ise paar kaupa. Ta möödus aeglaselt tänava keskel rohetavast väikesest skväärist – linnapargist. LOYCE’I TV-KAUPLUS ja -HOOLDUSe ees polnud ühtegi vaba parkimiskohta. Ta kirus omaette ja tegi autoga tagasipöörde. Taas möödus ta väikesest rohelisest skväärist, kus seisid joogiveega purskkaev, pink ja üksik laternapost.
Laternaposti otsas rippus miski. Vaevumärgatavalt tuule käes kõikuv korrapäratu kujuga tume komps. Nagu mingi mannekeen. Loyce keeras autoakna alla ja vaatas pingsalt välja. Mis kurat see on? Kas mingit sorti pilgupüüdja? Kaubanduskojal oli mõnikord kombeks sellele skväärile üht-teist välja panna.
Ta tegi uue tagasipöörde, sõitis jälle aeglaselt pargist mööda ja keskendus tumedale kompsule. See polnud mannekeen. Ja kui see ka oli väljapanek, siis oli see väga imelik. Ed tundis, kuidas juuksed kuklas turri tõmbuvad, ja neelatas tahtmatult. Nägu ja käed kattusid higipisaratega.
See oli keha. Inimkeha.
*
„Sa vaata seda!“ hüüatas Loyce. „Tule välja, siia!“
Don Fergusso[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"156","field_deltas":{},"link_text":"poodu.jpg","attributes":{"title":"aasa","height":"480","width":"310","style":"margin: 10px; float: right; width: 310px; height: 480px;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"2"},"fields":{}}]]n astus aeglaselt kauplusest välja, samal ajal väärikalt oma kitsaste triipudega mantlit kinni nööpides. „Mul on käsil tähtis tehing, Ed. Ma ei või ju selli sinna niisama seisma jätta.“
„Kas näed?“ Loyce osutas tihenevasse pimedusse. Helendava taeva taustal kerkis selgelt esile laternapost – post ja sellel kõikuv komps. „Seal see on. Kui kuradima kaua see seal ripub?“ Tema hääletoon tõusis erutusest. „Mis küll inimestel viga on? Kõnnivad lihtsalt mööda!“
Don Fergusson läitis aeglaselt sigareti. „Ära närvitse, vana! Asjal peab olema hea põhjus, muidu see seal ei ripuks.“
„Põhjus! Mis põhjus?“
Fergusson kehitas õlgu. „Nagu tol korral, kui Liiklusohutuse Nõukogu selle sodiks sõidetud Buicki siia välja lasi panna. Mingi linnavõimude aktsioon. Kust mina võin teada?“
Ligi astus kingapoe Jack Potter. „Mis lahti, poisid?“
„Laternaposti otsas ripub surnukeha,“ vastas Loyce. „Helistan võmlasse.“
„Nad peavad asjast midagi teadma,“ ütles Potter. „Vastasel juhul oleks see ammu maha võetud.“
„Ma pean tagasi kauplusse minna,“ teatas Fergusson ja lahkus. „Kõigepealt äri, siis lõbu.“
Loyce hakkas tõsiselt närvi minema. „Kas näete seda? Kas näete, mis seal ripub? Mehe surnukeha. Surnud mees!“
„Jah, Ed. Ma nägin seda juba pärastlõunal, kui käisin kohvi joomas.“
„Kas tahad öelda, et see on rippunud seal kogu pärastlõuna?“
„Jah. Aga mis siis?“ Potter heitis pilgu käekellale. „Ma pean minema. Nägemist, Ed.“
Potter kiirustas eemale ja kadus kõnnitee inimvoogu. Rahvas ruttas pargist mööda. Mõned üksikud suunasid uudishimuliku pilgu üles tumedale kompsule – ja läksid edasi. Keegi ei peatunud. Keegi ei pööranud mehele mingit tähelepanu.
„Ma lähen hulluks,“ sosistas Loyce. Ta astus kõnniteelt maha ja sammus risti üle tänava. Autod andsid vihaselt signaali. Ta jõudis tee servale ja astus väikesele rohelisele haljasalale.
Mees oli olnud keskealine. Ta riided olid kortsus ja rebitud, hall ülikond täis kuivanud mudapritsmeid ja laike. Tundmatu. Loyce polnud teda kunagi varem näinud. Mitte kohalik. Võõra nägu oli veidi kõrvale pööratud ja õhtutuul liigutas tema keha aeglaselt, tasakesi. Nahk oli kaetud täkete ja kriimudega. Hangunud verega täidetud punased pikad ja sügavad haavad. Metallraamidega prillid kõikusid tobedalt ühel kõrval. Mehe silmad olid koobastest välja tunginud. Suu oli lahti, keel paks ja inetult sinine.
„Jumal küll,“ pomises Loyce ja tundis iiveldust. Ta neelatas ja hakkas tagasi kõnniteele minema. Kogu keha värises vastikustundest ja hirmust.
Miks? Kes oli see mees? Miks ta seal ripub? Mida see kõik tähendab?
Ja – miks keegi ei tee märkama?
Kõnniteel põrkas ta kokku vastu kiirustava väiksekasvulise mehega. „Vaata ette!“ kraaksatas tulija tervituseks. „Ohoo, see oled sina, Ed.“
Ed noogutas hämmastunult. „Tere, Jenkins.“
„Milles asi?“ Kantseleitarvete müüja võttis Ed’il käest. „Sa näed haiglane välja.“
„Laip. Seal, pargis.“
„Jah, Ed.“ Jenkins juhtis ta LOYCE’I TV-KAUPLUS ja -HOOLDUSe sildi alla. „Ära erutu.“
Juurde astus Margaret Henderson juveelipoest. „Kas midagi on juhtunud?“
„Ed ei tunne end hästi.“
Loyce kiskus end vabaks. „Kuidas te küll võite siin seista? Kas te ei näe? Jumala pärast...“
„Millest ta räägib?“ küsis Margaret närviliselt.
„Laip!“ karjus Ed. „Laip, mis seal ripub!“
Nende ümber hakkas kogunema rahvast. „Kas ta on haige? See on ju Ed Loyce. Kas kõik on hästi, Ed?“
„Laip!“ karjus Ed, püüdes mööda trügida. Temast haarati kinni. Ta kiskus end vabaks. „Laske mul minna! Politsei! Kutsuge politsei!“
„Ed...“
„Parem kutsuge kiirabi!“
„Ta on kindlasti haige.“
„Või purjus.“
Loyce rabeles käratsevast inimhulgast välja, komistas ja oleks peaaegu kukkunud. Silme ees virvendasid ähmased näod: uudishimulikud, murelikud, vihased, ärevad. Inimesed peatusid, et näha, mis oli juhtunud. Ed trügis neist mööda oma kaupluse poole. Läbi akna nägi ta, kuidas Fergusson räägib ühe kliendiga ja demonstreerib talle Emersoni televiisorit. Pete Foley seisis müügileti taga ja häälestas uut Philco’t. Loyce püüdis neile midagi karjuda, kuid tema hääl kadus liiklusmürasse ja ümbritseva rahvahulga käratsemisse.
„Tehke midagi!“ röökis ta. „Ärge seiske seal! Tehke midagi! Midagi on viltu! Midagi on juhtunud!“
Rahvasumm tõmbus aupaklikult kõrvale. Loyce’i poole rühkisid otsustavalt kaks tursket politseinikku.
*
„Nimi?“ ühmas märkmikuga võmm.
„Loyce,“ vastas Ed väsinult laupa pühkides. „Edward C. Loyce. Kuulake. Seal taga...“
„Aadress?“ nõudis võmm. Politseiauto sõitis kiiresti liiklusvoos, aeg-ajalt autodest ja bussidest mööda sööstes. Loyce oli istmele kössi vajunud, jõuetu ja hämmelduses. Ikka veel värisedes hingas ta sügavalt sisse.
„Hurst Road 1368.“
„Kas see on siin, Pikeville’is?“
„On küll.“ Loyce ajas end suure jõupingutusega sirgu. „Kuulake mind. Seal taga. Skvääril. Laternaposti otsas ripub...“
„Kus te täna olite?“ nõudis rooli taga istuv võmm.
„Kus?“ kordas Loyce kajana.
„Te polnud oma poes, ega ju?“
„Ei.“ Loyce raputas pead. „Ei, ma olin kodus. All keldris.“
„Keldris?“
„Kaevasin. Uut vundamenti. Vedasin välja mulda, et valada betoonraami. Miks? Mis on sellel tegemist...“
„Kas keegi teine oli veel seal all koos teiega?“
„Ei. Naine oli linnas. Lapsed koolis.“ Loyce vaatas ühelt turskelt politseinikult teisele. Ta näos välgatas lootus, metsik lootus. „Kas mõtlete, et seal all olles jäin ma ilma – selgitusest? Ma polnud kohal? Nagu kõik teised?“
Pärast lühikest pausi ütles märkmikuga politseinik: „Just nii. Te jäite selgitusest ilma.“
„Kas see on siis ametlik? Ka laip... Kas see peabki seal rippuma?“
„Jah, see peab seal rippuma. Et igaüks seda näeks.“
Ed Loyce naeratas hädiselt. „Tänu taevale! Arvan, et ma läksin pisut endast välja. Mõtlesin, et midagi on juhtunud. Teate ju küll, midagi Ku Klux Klani taolist. Mingi vägivaldne tegu. Kommunistid või fašistid on võimu haaranud.“ Ta pühkis oma nägu põuetaskust võetud taskurätiga, tema käed värisesid. „Mul on hea meel, et kõik on korras.“
„Kõik on korras.“ Politseiauto oli jõudnud kohtumaja lähedale. Päike oli loojunud. Tänavad olid sünged ja pimedad. Laternad polnud veel süttinud.
„Ma tunnen end paremini,“ ütles Loyce. „Siis olin ma väga ärritatud, paar minutit tagasi. Arvan, et olin erutusseisundis. Nüüd, kui ma asjast aru saan, pole mind sisse vaja viia, eks ole?“
Politseinikud vaikisid.
„Ma pean jõudma tagasi oma kauplusse. Poisid pole söögivaheaega pidanud. Minuga on nüüd kõik korras. Pole põhjust muretseda. Kas on vaja...“
„See ei võta palju aega,“ katkestas teda politseinik rooli taga. „Lühike protsess. Vaid paar minutit.“
„Loodan, et see on lühike,“ pomises Loyce. Auto pidurdas foori ees. „Arvan, et rikkusin väheke rahu. Naljakas, ärrituda niimoodi ja...“
Loyce tõmbas ukse lahti. Ta sööstis välja, kukkus ja hüppas sealsamas jalule. Foorituli läks roheliseks ja autod tema ümber hakkasid liikuma. Loyce tormas kõnniteele ja kadus rahvasumma. Selja tagant kostsid hõiked ja jooksusammud.
Need polnud võmmid. Loyce mõistis seda kohe. Ta tundis igat Pikeville’i politseinikku. Polnud võimalik pidada poodi, teha väikelinnas kakskümmend viis aastat äri, tundmata samas kõiki kohalikke politseinikke nägupidi.
Need polnud võmmid. Ja mingit seletust pargis juhtunule ei olnud. Potter, Fergusson, Jenkins ‒ keegi neist ei teadnud, miks see seal rippus. Nad ei teadnud ega tahtnudki teada. See oli asja kummaline külg.
Loyce sukeldus rauakauplusse. Ta sööstis jahmunud müüjatest ja ostjatest mööda laoruumi ja sealt tagaukse kaudu välja. Hoovis põrkas ta vastu prügikonteinerit, jooksis betoontrepist üles, ronis üle aia ning hüppas alla teisele poole. Kõik see võttis hingeldama ja õhku ahmima.
Hõikeid ja jooksusamme polnud kuulda. Ta oli minema pääsenud.
Loyce seisis pimeda kõrvaltänava lõpus. Ümberringi vedelesid lauajupid, lõhki rebitud pappkastid, vanad autokummid. Tänav viis alleele. Seal lõid vilkuma ja süttisid laternad. Alleel liikusid inimesed. Mehed ja naised. Kauplused. Neoonreklaamid. Autod.
Ja paremal – politseijaoskond.
Lähedal, hirmuäratavalt lähedal. Teisel pool toiduainetekaupluse laadimisplatvormi kõrgus kohtumaja valge betoonsein. Akende ees trellid. Katusel antenn. Pimedusest esile kerkiv kõrge betoonmüür. Ohtlik koht. Ta oli liiga lähedal. Ei tohi siin seista, tuleb edasi minna, neist kaugemale jõuda.
Neist?
Loyce liikus ettevaatlikult mööda alleed edasi. Politseimaja taga oli raekoda, laia betoontrepiga vanamoodne kollane puitehitis, millel kullatud messingiga kaetud uks. Lõputu rivi pimedaid kontoriaknaid, kummalgi pool sissekäiku elupuud ja lilleklumbid.
Ja – midagi muud.
Raekoja kohal märkas Loyce tumedat laiku, nagu pimedusest voolitud koonust, tihedamat kui ümbritsev öö. Must pimedus sirutus laiali ja kadus taevasse.
Loyce kuulatas. Püha jumal – hääl. See viis ta meeleheitele, pani sulgema kõrvu, teadvust, et mitte kuulda seda häält. Suminat. Kauget, summutatud surinat nagu hiigelsuurt rahutut mesilassülemit.
Õudusest tardunud Loyce vaatas üles. Raekoja kohal rippus laik pimedust. Nii tihedat pimedust, et see näis peaaegu tahkena. Ja selles keerises liikus miski. Sähvatavad kujud. Taevast sööstsid alla mingid olendid, nad peatusid hetkeks raekoja kohal, sagisid seal tihedas parves ja laskusid siis vaikselt katusele.
Kujud. Rahutult sebivad kujud taevalaotusest, pea kohal rippuvast pimedusekuristikust.
Nemad. Ta oli neid näinud.
*
Loyce jälgis seda vaatepilti kiiva vajunud aia taga porilombis kükitades.
Olendid maandusid. Kogunesid rühmadena raekoja katusele ja kadusid sisse. Neil olid läbipaistvad tiivad nagu mingisugustel hiigelputukatel. Nad lendasid, lehvitasid tiibu ja laskusid katusele. Siis roomasid nad krabi kombel, külg ees, üle katuse ja sukeldusid ehitisse.
Loyce tundis lummusega segatud iiveldust. Puhus külm öötuul ja ta märkas, et väriseb. Ta oli väsinud, hämmastunud ja šokis. Paraadtrepil seisid inimesed. Nad väljusid rühmadena raekojast ja peatusid hetkeks enne edasiminekut.
Kas neid oli seal rohkemgi?
See tundus võimatuna. Need, keda ta oli näinud pimeduse kuristikust laskuvat, polnud inimesed. Need olid tulnukad – mingist teisest maailmast, mingist teisest dimensioonist, libisenud läbi selle prao, läbi ava universumi koores. Sisenenud läbi selle lõhe – tiivulised putukad olemise teisest valdkonnast.
Raekoja trepil seisev inimrühm hakkas liikuma. Mõned neist suundusid ootava auto poole. Üks peatunud kujudest hakkas juba raekotta tagasi minema, mõtles siis ümber ja pöördus ringi, et teistele järgneda.
Loyce sulges õudusest silmad. Pea käis ringi ja ta haaras kiiva vajunud aiast kramplikult kinni. Kuju, inimkuju oli äkitselt üles laperdanud ja liugles nüüd teistele järele. Ta lendas kõnniteele ja muutus seal üheks teiste hulgas.
Pseudoinimesed. Inimeste imitatsioon. Putukad, kes suudavad inimesteks maskeeruda. Nagu nii mõnedki Maal tuntud putukad. Kaitsevärvus. Mimikri.
Loyce tõusis aeglaselt püsti. Oli öö. Allee oli kottpime. Aga võibolla suudavad nad näha ka pimedas. Võibolla pole valgus neile oluline.
Ta lahkus ettevaatlikult oma varitsuskohast ja astus tänavale. Siin pulbitses endistviisi elu. Mööda ruttasid mehed ja naised, kuid nüüd polnud neid enam nii palju. Bussipeatuses ootasid inimesed. Tuledega ööpimedust lõhestades ilmus kolinal välja hiigelsuur buss.
Loyce liikus edasi. Ta trügis ootajatemassist läbi ja kui buss peatus, astus sisse ning istus tahaossa, ukse lähedale. Hetke pärast ärkas buss ellu ja jätkas kolinal oma marsruuti.
Loyce rahunes mõnevõrra. Ta uuris inimesi enda ümber. Nürid, väsinud näod. Rahvas oli töölt koju minemas. Täiesti tavalised näod. Keegi ei pööranud talle tähelepanu. Kõik istusid vaikselt oma pinkidel, kõikudes bussi liikumise taktis.
Kõrval istuv mees voltis lahti ajalehe. Ta hakkas huuli liigutades lugema spordiuudiseid. Tavaline mees. Sinine ülikond. Lips. Ärimees või müüja. Ruttamas koju naise ja pere juurde.
Teisel pool vahekäiku istus noor naine, võibolla kahekümnene. Tumedad silmad ja juuksed, süles pakk. Nailonsukad ja kõrged kontsad. Punane mantel ja valge angoorasviiter. Hajameelne pilk ette suunatud.
Teksapükstes ja mustas pintsakus gümnasist.
Kolmekordse lõuaga tüse pereema üüratu ostukotiga, mis oli pungil täis pakke ja kompse. Naise lai nägu oli väsimusest hall.
Tavalised inimesed. Sellised sõidavad bussis igal õhtul. Teel koju oma perekondade juurde. Õhtust sööma.
Teel koju, kuid nende teadvus on surnud. Selle on oma kontrolli alla võtnud tulnukad, kes on anastanud ka nende kehad, nende linna ja kogu elu. Oleksid võtnud ka tema oma, ainult et tema oli juhtunud olema sügaval keldris selle asemel, et olla oma kaupluses. Ta oli kuidagi kahe silma vahele jäänud. Nad polnud teda kätte saanud. Nende kontroll polnud perfektne, lollikindel.
Võibolla oli teisigi temasuguseid.
Loyce’is tärkas lootus. Tulnukad polnud kõikvõimsad. Nad olid teinud vea, polnud saanud teda oma kontrolli alla. Nende võrk, nende kontrolliväli polnud teda märganud. Ta oli väljunud oma keldrist samasugusena, nagu oli sisse läinud. Ilmselt oli nende jõuväli limiteeritud.
Paar pingirida eespool istuv mees jälgis teda. Loyce katkestas oma mõtisklused. Tumedate juuste ja lühikeste vuntsidega sale mees. Hästi riides, pruunis ülikonnas ja läikima löödud kingades. Peenikeste sõrmede vahel raamat. Mees jälgis Loyce’i, uuris teda pingsalt. Siis pööras pilgu kiiresti kõrvale.
Loyce tõmbus pingule. Kas üks neist? Või – veel üks, keda nad polnud tabanud?
Mees vaatas jälle tema poole. Väikesed tumedad silmad, elavad ja arukad. Terased. Mees, kes on nende jaoks liiga terane – või ise üks olenditest, võõras putukas sealt ülevalt.
Buss peatus. Vanem mees ronis aeglaselt peale ja komposteeris pileti. Ta tuli mööda vahekäiku tahapoole ja istus Loyce’i vastu.
Vanema mehe ja terase olemisega mehe pilgud kohtusid. Sekundi murdosa jooksul näis nende vahel midagi toimuvat.
Tähendusrikas pilk.
Loyce tõusis püsti. Buss jätkas liikumist. Loyce jooksis ukse juurde. Üks aste allapoole. Ta tõmbas hädapidurit. Kummist tihendiga ukseribi avanes natuke.
„Hei!“ hüüdis juht piduritele vajutades. „Mida kuradit...?“
Loyce pressis end tekkinud avasse. Buss võttis hoo maha. Ümberringi olid majad. Jõukas elamurajoon, muru ja uhked kõrged korterelamud. Terase pilguga mees tema selja taga oli püsti karanud. Ka vanem oli jalul. Nad tulid talle järele.
Loyce hüppas. Ta maandus sillutisele hirmsa jõuga ja veeres vastu kõnniteeserva. Valu mattis ta endasse. Valu ja pimeduse hiigelvoog. Kuid ta sai neist võitu. Suure pingutusega ajas ta end põlvili, kuid vajus siis jälle maha. Buss oli peatunud. Inimesed tulid välja.
Loyce kobas enda ümber. Sõrmed klammerdusid millegi külge. Kivikamakas tänavarentslis. Valust oiates ajas ta end kuidagiviisi jalule. Üks kuju kummardus tema kohale. Mees, terase pilguga mees raamatuga.
Loyce lõi. Mees ahmis õhku ja kukkus. Loyce lõi veel kord kiviga. Mees röögatas ja püüdis end eemale veeretada. „Jäta! Jumala pärast, kuula...“
Ta lõi uuesti. Võigas prõksuv heli. Mehe hääl katkes ja hääbus mulisevaks halinaks. Loyce ronis neljakäpukil üles ja tahapoole. Nüüd olid juba kohal ka teised. Kõik ümber tema. Ta jooksis kohmakalt mööda kõnniteed eemale. Keegi ei järgnenud talle. Nad seisid kummargil raamatuga mehe liikumatu keha kohal, terase pilguga mehe kohal, kes oli talle järele tulnud.
Kas ta oli teinud vea?
Kuid oli liiga hilja sellepärast muretseda. Ta pidi olukorrast välja tulema – neist eemale jõudma. Välja Pikeville’ist, teisele poole pimeduse kuristikku, eemale rebendist nende ja tema maailma vahel.
*
„Ed!“ Janet Loyce tõmbus närviliselt tagasi. „Mis on? Mis...“
Ed Loyce lõi ukse enda taga kinni ja astus elutuppa. „Tõmba kardinad ette. Kiiresti!“
Janet suundus kõheldes akna poole. „Aga...“
„Tee, nagu ma ütlen. Kes veel siin on?“
„Ei kedagi. Ainult kaksikud. Nad on üleval oma toas. Mis on juhtunud? Sa oled kuidagi imelik. Miks sa koju tulid?“
Ed keeras välisukse lukku, tegi majas tiiru ja jõudis kööki. Ta võttis sahtlist suure lihanoa ja libistas sõrmega üle tera. Terav. Väga terav. Siis läks ta tagasi elutuppa.
„Kuula mind,“ ütles ta. „Mul pole palju aega. Nad teavad, et ma põgenesin, ja otsivad mind.“
„Põgenesid?“ Janeti nägu moondus imestusest ja hirmust. „Kes?“
„Linn on üle võetud. Nad kontrollivad kõike. Ma olen selle täpselt välja selgitanud. Nad alustasid tipust, raekojast ja politseimajast. Mida nad tegid päris inimestega, keda nad...“
„Millest sa räägid?“
„Meile on sisse tungitud. Mingist teisest universumist, mingist teisest dimensioonist. Nad on putukad. Mimikri. Ja rohkemgi veel. Neil on võime kontrollida teadvusi. Sinu teadvust.“
„Minu teadvust?“
„Nad alustasid sissetungi siit, Pikeville’ist. Nad on teid kõiki üle võtnud. Kogu linna! Kõik peale minu. Me oleme rinnutsi uskumatult võimsa vaenlasega, kuid ka neil on omad puudused. See annab meile lootust. Neil on puudusi. Nad teevad vigu!“
Janet raputas pead. „Ma ei saa aru, Ed. Sa oled hulluks läinud.“
„Hulluks? Ei. Mul üksnes vedas. Kui ma poleks olnud keldris, oleksin olnud nagu kõik teie.“ Loyce piilus aknast välja. „Aga ma ei või siia rääkima jääda. Võta mantel.“
„Mantel?“
„Me lähme siit ära. Ära Pikeville’ist. Me peame abi saama. Võitlema nende olendite vastu. Neist võib jagu saada. Nad pole eksimatud. Nad lähenevad, kuid me saame hakkama, kui kiirustame. Ruttu!“ Ta haaras jõhkralt naise käest. „Võta mantel ja kutsu poisid alla. Me lahkume. Ära hakka pakkima. Selleks pole aega.“
Naine, näost valge, läks riidekapi juurde ja võttis mantli. „Kuhu me lähme?“
Ed tõmbas lauasahtli välja ja puistas sisu põrandale. Ta tõstis üles ja voltis lahti teedekaardi. „Magistraalid on nad ilmselt üle võtnud. Kuid jäänud on veel kõrvaltee Oak Grove’i. Olen korra sealt sõitnud. Seda teed ei kasuta praktiliselt keegi. Võibolla on nad selle kahe silma vahele jätnud.“
„Vana rantšotee? Jumal küll – see on täiesti suletud. Seda mööda ei sõida keegi.“
„Tean.“ Ed surus mornilt kaardi mantlitaskusse. „See on meie ainus võimalus. Nüüd kutsu poisid alla ja lähme. Su auto paak on ju täis, kas pole?“
Janet sattus segadusse.
„Chevrolet? Võtsin paagi täis eile pärastlõunal.“ Ta suundus trepi poole. „Ed, ma...“
„Kutsu poisid alla!“ Ed keeras ukse lukust lahti ja piilus välja. Ei mingit liikumist. Ei mingit elumärki. Seni läks kõik hästi.
„Tulge alla,“ kutsus Janet väriseval häälel. „Me... läheme väheks ajaks ära.“
„Kas kohe?“ kostis Tommy hääl.
„Kiirustage!“ käratas Ed. „Tulge jalamaid alla, mõlemad!“
Ülal trepiotsas ilmus nähtavale Tommy. „Ma teen koolitükke. Me alustasime murdude õppimist. Miss Parker ütleb, et kui me ei saa neid tehtud...“
„Murrud unusta ära!“ Ed haaras trepist alla jõudnud pojal küünarnukist ja tõukas teda välisukse poole. „Kus Jim on?“
„Kohe tuleb.“
Jim hakkas aeglaselt trepist alla astuma. „Mis lahti, isa?“
„Me lähme sõitma.“
„Sõitma? Kuhu?“
Ed pöördus Janeti poole. „Jätame tuled põlema ja teleka mängima. Mine lülita sisse.“ Ta tõukas naist televiisori poole. „Las nad mõtlevad, et oleme ikka veel...“
Siis kuulis ta suminat, jäi poole sõna pealt vait ja võttis välja pika lihanoa. Iiveldusega võideldes nägi ta, kuidas keegi mööda treppi tema poole liikus, tiivad pekslemas, nagu valmistuks võitluseks. Olend meenutas ikka veel ähmaselt Jimmyt. See oli väike, laps alles. Põgus pilguheit – see liikus kiiresti tema poole, külmad, ebainimlikud liitsilmad pärani. Tiivad pekslesid, seljas ikka veel kollane T-särk ja jalas teksased, näojoontes oli säilinud inimlik miimika. Kummaline poolpöördes keha sirutus tema poole. Mida ta kavatses?
Astel.
Loyce hakkas tulija suunas meeletult noaga vehkima. Olend taganes pööraselt sumisedes. Loyce pidi kukkuma, keeras ringi ja hakkas ukse poole komberdama. Tommy ja Janet seisid nagu kivikujud, näod ilmetud. Nad jälgisid toimuvat ilma ühegi emotsioonita. Loyce lõi jälle. Seekord nuga tabas. Olend karjatas ja kukkus. Ta põrkas vastu seina ja vajus laperdades maha.
Miski voogas läbi Ed’i teadvuse. Jõumüür, energia, ajju tunginud võõras intellekt. Äkitselt oli ta halvatud. Teadvus sisenes tema omasse, puudutas seda lühidalt, šokeerivalt. Midagi väga võõrast tungis temasse... ja siis nagu virvendas välja, kui olend põrandavaibale ebamääraseks hunnikuks kokku vajus.
Ta oli surnud. Loyce pööras olendi jalaga ümber. See oli putukas, mingit sorti kärbes. Kollane T-särk, teksad. Tema poeg Jimmy... Ed heitis mõtte teadvusest välja. Oli liiga hilja selle üle arutleda. Närviliselt haaras ta põrandale kukkunud noa ja kõndis ukse poole. Janet ja Tommy seisid nagu kivikujud, mõlemad liikumatud.
Auto oli väljas. Ta ei pääse kunagi läbi. Nad ootavad teda. Kümme miili jalgsi kõndides. Kümme pikka miili karmis maastikus kuristikkude ja lagedate väljadega, mägede ja tiheda metsaga. Ta peab minema üksi.
Loyce avas ukse. Korraks vaatas ta tagasi naise ja poja poole. Siis lõi ta ukse enda tagant kinni ja tormas verandatrepist alla.
Hetke pärast oli ta juba teel, kiirustas läbi pimeduse linna piiri poole.
*
Varahommikune päikesevalgus oli pimestav. Loyce peatus hingeldades, vankus. Higi valgus silmadesse. Läbi okkalise tihniku trügimisest rebenenud riided narmendasid. Kümme miili – neljakäpakil. Kingad olid muutunud porikäkkideks, ihu täis kriimustusi. Ed lonkas ja tema jõud oli otsakorral.
Kuid tema ees lebas Oak Grove.
Loyce hingas sügavalt sisse ja hakkas mäekünkalt alla laskuma. Kaks korda ta komistas ja kukkus, kuid tõusis üles ja jätkas vaevaliselt teed. Kõrvus kumises. Maailm tema ümber pöörles ja lainetas. Kuid ta oli kohal. Ta oli jõudnud välja, ära Pikeville’ist.
Põllul askeldav farmer jäi teda ammuli sui vahtima. Majast seiras võõrast imestunud pilguga noore naise nägu. Loyce jõudis teele ja võttis suuna eespool paistva bensiinijaama ja kiirtoidu drive-ini poole. Paar veoautot, mõned mullas siblivad kanad, nööri külge seotud koer.
Valgetes riietes teenindaja kahtlustava pilgu all komberdas ta bensiinijaama. „Jumal tänatud.“ Loyce toetus väsinult vastu seina. „Ma arvasin juba, et ei jõuagi siia. Nad jälitasid mind kogu tee. Ma kuulsin nende suminat. Suminat ja vilkumist selja taga.“
„Mis on juhtunud?“ küsis teenindaja. „Kas avarii? Kas teid on röövitud?“
Loyce raputas aeglaselt pead. „Nad on vallutanud kogu linna. Raekoja ja politseijaoskonna. Nad poosid mehe laternaposti otsa. See oli esimene asi, mida ma nägin. Nad on blokeerinud kõik teed. Ma nägin, kuidas nad hõljuvad linna sõitvate autode kohal. Umbes kell neli hommikul pääsesin neist. Tundsin, kuidas nad lahkusid. Ja siis tõusis päike.“
Teenindaja tõmbas närviliselt keelega üle huule. „Te olete arust ära. Ma kutsun parem arsti.“
„Viige mind Oak Grove’i,“ ütles Loyce hingeldades. Siis vajus ta jõuetult kruusale. „Me peame alustama... Peame neist lahti saama. Peame alustama kohe praegu.“
*
Magnetofon salvestas kogu aeg, kui ta rääkis. Kui ta oli lõpetanud, katkestas politseiülem klõpsatusega salvestuse ja tõusis püsti. Ta seisis natuke aega sügavais mõtteis. Lõpuks võttis sigareti ja läitis selle aeglaselt, morn ilme lihaval näol.
„Te ei usu mind,“ pomises Loyce.
Politseiülem ulatas talle sigareti. Loyce lükkas selle kärsitult eemale. „Tõmmake ise.“
Politseiülem läks akna alla ja silmitses mõtlikult Oak Grove’i linna. „Ma usun teid,“ teatas ta ootamatult.
Loyce lasi end lõdvaks. „Jumal tänatud.“
„Nii et saite sealt minema.“ Politseiülem vangutas pead. „Te olite keldris, selle asemel et tööl olla. Veider juhus. Üks miljonist.“
Loyce rüüpas talle toodud musta kohvi. „Mul on teooria,“ pomises ta.
„Milline?“
„Nende kohta. Kes nad on. Nad hõivavad piirkonna piirkonna järel. Hakkavad peale tipust – võimu kõrgeimalt tasandilt. Sealt liiguvad nad üha laienevates ringides allapoole. Kui nad saavad ühes kohas kõik kindla kontrolli alla, võtavad ette järgmise linna. Nad levivad aeglaselt, järk-järgult. Arvan, et see on kestnud juba kaua aega.“
„Kaua aega?“
„Tuhandeid aastaid. Ma ei usu, et see nähtus oleks uus.“
„Miks te nii arvate?“
„Kui ma laps olin... Pilt, mida näidati Piibliseltsis. Religioosne pilt – väga vana pilt. Vaenulikud jumalad, keda Jehoova võitis. Moolok, Beltsebul, Moab, Baal, Astaroth...“
„Ja siis?“
„Neid kõiki esindas mingi sümboolne kuju.“ Loyce vaatas üles politseiülema poole. „Beltsebuli kujutas – hiigelkärbes.“
Politseiülem mühatas: „Iidne võitlus.“
„Nad löödi puruks. Piibel on aruanne nende lüüasaamisest. Nad olid edukad, kuid lõpuks löödi tagasi.“
„Kuidas nad tagasi löödi?“
„Nad ei suuda kõiki enda võimusesse saada. Mind nad ju ei saanud. Ega saanud iial ka juute. Juudid viisid sõnumi kogu maailma. Hoiatuse. Kaks meest bussis. Arvan, et nad mõistsid. Olid põgenenud nagu minagi.“ Ed pigistas käed rusikasse. „Ma tapsin ühe neist. Tegin vea. Ma kartsin riskida.“
Politseiülem noogutas. „Jah, nad olid kahtlemata pääsenud nagu sinagi. Veidra juhuse tõttu. Kuid ülejäänud linn oli kindlalt kontrolli all.“ Ta pööras end akna juurest eemale. „Hea küll, mister Loyce. Näib, et olete kõigest aru saanud.“
„Mitte kõigest. Poodud mees. Laternaposti otsa poodud mees. Sellest ei saa ma aru. Miks? Miks nad olid ta sinna üles poonud?“
„See näikse olevat selgemast selge.“ Politseiülem naeratas põgusalt. „Peibutis.“
Loyce kivines. Ta süda jättis löögi vahele. „Peibutis? Mis te selle all mõtlete?“
„Et teid välja meelitada. Et sundida teid kaarte avama. Nii saavad nad teada, kes on kontrolli all ja kes mitte.“
Loyce võpatas õudusest. „Nad olid oodanud tõrkeid! Nad olid ette näinud...“ Ta hääl murdus. „Nad seadsid üles lõksu.“
„Ja teie jäite vahele. Te reageerisite. Te andsite end välja.“ Politseiülem suundus äkki ukse poole. „Tulge kaasa, Loyce. Meil on veel palju teha. Me peame edasi minema. Aega ei tohi raisata.“
Loyce tõusis aeglaselt kangetele jalgadele. „Ja see mees. Kes see mees oli? Ma polnud teda kunagi varem näinud. Ta polnud kohalik. Ta oli võõras. Üleni porine ja must, nägu marraskil ja haavades...“
Politseiülema näole ilmus kummaline ilme, kui ta vastas. „Võibolla saate ka sellest aru,“ lausus ta vaikselt. „Tulge kaasa, mister Loyce.“ Ust avades vilksatas tema pilgus veider sära. Loyce nägi silmanurgast tükikest tänavat politsejaoskonna ees. Mundrikandjad ja mingi platvorm. Telefonipost – ja köis!
„Järgnege mulle,“ ütles politseiülem ja naeratas külmalt.
*
Päikeseloojangul astus Oak Grove’i Kommertspanga asepresident keldrikorruse varakambrist välja, lükkas raske aegluku kinni, pani kaabu pähe ja mantli selga ning ruttas tänavale. See oli tühi, vaid üksikud inimesed kiirustasid koju õhtust sööma.
„Head ööd,“ soovis valvur ja keeras ukse tema järel lukku.
„Head ööd,“ pomises Clarence Mason ja hakkas minema oma auto poole. Ta oli väsinud. Ta oli töötanud kogu päeva all varakambris, uurinud hoiuseifide paigutust, et näha, kas oleks ruumi veel ühe rea jaoks. Tal oli hea meel, et töö sai tehtud.
Ristmikul Mason peatus. Valgus laternates polnud veel süttinud. Tänav oli hämar. Kõik paistis ähmaselt. Ta vaatas ringi – ja tardus paigale.
Politseijaoskonna vastas oleva telefoniposti küljes rippus midagi suurt ja vormitut. See kõikus väheke tuule käes.
Mida kuradit?
Mason kõndis ettevaatlikult lähemale. Ta tahtis koju. Ta oli väsinud ja näljane. Mõtted kandusid naisele, lastele ja laual ootavale soojale õhtusöögile. Kuid selles tumedas kompsus oli midagi pahaendelist ja inetut. Valgustus oli halb; ta ei suutnud öelda, mis see võis olla. Siiski meelitas see teda edasi, minema lähemale, et paremini näha. Vormitu asi ei andnud talle rahu. Teda haaras hirm. Hirm – ja lummus.
Kummaline, et keegi teine ei pannud seda rippuvat kompsu tähele.